Читать книгу Amatöör - Armin Kõomägi - Страница 7

2.
Kevin
ja bidee

Täpselt kell 12.00 asetas Kevin haamri nurka ja sammus puhketuppa võileibu nosima. Üks singi ja munaga ning teine juustu ja tomatiga. Peale purk Sprite’i ning kiire suits õues. Täpselt viisteist minutit. Eelviimase mahvi ajal astus õue brigadir Eriksson ja tema pilk kõneles enda eest. Mehed heitsid konid selleks ettenähtud ämbrisse ning loivasid hanereas viimaseid suitsujugasid välja puhudes tagasi tsehhi. Ülejäänud tööpäev kulges samamoodi kui ennelõunased neli tundi. Kevin veetis oma esimest praktikanädalat keraamikatehase valmistoodangu pakendustsehhis. Ta pakendas bideesid. Bideed olid üsna eksklusiivsed, kreemjat karva ja välimuselt saja aasta vanused. Kevin tõstis bideed selleks ettenähtud puitraamkasti, täitis põrutust vähendava materjaliga ning naelutas kasti kinni. Täpselt juhendi järgi. Bideed olid kaunid. Natuke naiselikudki. Kevin oli bideesid varem vaid ajakirjast näinud.

Teadis, et need on asjandused, milles naised oma „seda” pesevad. Aga kuna tema peres kunagi sellist asjandust polnud, siis pidi see üks jõukama rahva veidrus olema. Seda enam käsitles Kevin bideesid suure hoole ja kerge aukartusega. Iga kord, kui Kevin mõnd bideed kastitas, kujutles ta hetkeks, milline naisolevus selles kunagi oma asja kümblema hakkab. Päeva lõpuks oli neid saanud suur ja kirju seltskond. Blondid, brünetid ja punapead. Poisipeade ja pikkade patsidega. Rubenslikult lopsakate ja modellimõõtu kitsaste puusadega. Hoolikalt siledaks pöetud ja metsikult võsastunud kinkudega. Nii heleda kui päevitunud nahaga. Suurte ja kumerate ning väikeste ja kikkis rindadega. Väga erinevad ja eranditult kõik väga erutavad. Bideed ja naised väsitasid noore mehe päeva lõpuks päris ära. Õhtul voodis ei kulunud poolt minutitki, kui Kevin juba sügavalt magas.

Unes kõndis Kevin kuldses keskaegses lossis. Loss oli muinasjutuliselt kaunis. Kevin astus mööda sametisi vaipu, kuni jõudis suurte raskete usteni. Teisel pool uksi leidis Kevin end hiiglaslikust hallist. Piiritu lühtriterivi laes juhatas lõpmatusse. Seintel õhetasid tuhanded freskod, kõik kujutamas kümblevaid naisi. Iga sellise pildi all asetses aga suursugune bidee. Just nagu lahkuksid maalitud nümfid aeg-ajalt oma maalidelt, et endid uhketel bideedel värskendamas käia. Kevin sammus lummatult edasi. Ta peatus bidee ees, mis oli täpipealt sarnane tema töökohas toodetuga. Alles nüüd mõistis noor mees päriselt, kui peene asjaga ta tööl iga päev kokku puutus. Too pehmelt kreemjas, naiselikult ovaalsete vormidega, kuldse tilaga esemeke avaldas Kevinile ootamatult kummalist mõju. Ta laskus bidee ette põlvili ja asetas oma käed sellele. Hellalt silitades tundis noor mees salajast lähedust selle erutava alakehaga, mida bidee oma värskendavasse rüppe ootas.

Jaa, tunne oli võimas. Nagu oleks ta maailma ainus naistearst. Uudishimulikult tõstis Kevin pilgu seinale, et kaeda, millise sulniduse päralt see bidee ka on. Seinalt naeratas vastu tiivuline haldjas. Hõbeblondid lokid ulatusid paljaste õlgadeni, langedes sealt edasi täiuslike rindadeni. Haldja alakeha kattev lumivalge lina andis diskreetselt mõista, millised jumalikud kumerused selle all varjuvad. Kevin naeratas haldjale ning see õõtsutas vastu oma udusulis tiivakesi.

„Mulle on teada su unistus,” lausus haldjas ja tema silmis lahvatas sõbralik soojus.

„Mis unistus?” ei mõistnud Kevin.

„Unistus, millest sa veel unistadagi ei julge.”

„Kust sa seda siis tead, kui ma isegi seda veel ei tea?” üllatus Kevin.

„Su silmad. Su silmad teavad seda juba. Nemad mulle ütlesidki.”

„Milline on siis mu unistus?”

„Uudishimulik, salajane ja üllatav,” vastas haldjas.

Hetke vaikisid nad teineteisele naeratades, siis lausus haldjas:

„Ma tean, Kevin. Sa tahad tunda meid, naisi, oma süleluses. Sa soovid, et me avaksime su palge ees oma kõige salajasemad kehaosad. Need, mis mõeldud vaid valitud silmadele. Sa tahad hingata sisse meie hõrku hõngu, kui me end su palge ees avame. Sa soovid tunda enda vastas meie nõtkete reite soojust.”

Kevin sulges silmad ja kujutles kõike öeldut ette. Neelatades mõistis ta, et haldjal on õigus.

„On mul õigus?” küsis haldjas.

Kevin noogutas magusalt, silmi avamata.

„Kas täidan su unistuse?”

Kevin noogutas.

Haldjas hakkas naerma. Algul vaikselt, siis üha valjemini. See ei olnud enam sugugi sõbralik naer. Lõpuks ta kogus end, tegi kätega õhus suure kaare ning lausus naerupurtsatust tagasi hoides:

„Olgu nii. Siis saagu sust… BIDEE!”

Tsehhi valmistoodangu laos seisis Kevin koos teiste bideedega, oodates hetke, mil tuttav kollane furgoon ukse ette tagurdab, et siis kaubaga mõnda sisustustarvete poodi vurada. Nii peagi ka juhtus. Kaubiku luugid sulgusid ning pime ja konarlik sõit algas. Siiski tundis Kevin end oma puitraamkastis üpris mugavalt. Teda ümbritsev pehmendusaine summutas osavalt kõik sõiduki rappumised. Pikkamisi harjus nägemine pimedusega. Kusagilt furgooni nurgapraost sissepressinud päiksekiire valguses uudistas Kevin oma kaaslasi. Mitukümmend veetlevat kraanikaussi ja umbes kümmekond uhket bideed sõitsid suursuguses vaikuses vastu oma saatusele. Mõningase sõidu järel veok peatus. Oli kuulda, kuidas autojuht kabiinist väljus, sigareti läitis ning seejärel luugid avas. Kaks mööblipoe logodega tunkedes laomeest laadisid auto kiiruga tühjaks. Kogu seltskond tõsteti mööblipoe tagaukse ette platvormile. Saabus keegi prillidega vanem proua, luges saadetise üle ja teatas meestele, et üks kraanikauss ja üks bidee lähevad otse müügisaali, ülejäänud aga lattu. Mehed asusid agaralt tegutsema. Mõne hetke pärast oligi kõik peale Kevini ja ühe kraanikausi lattu toimetatud. Üks tunkedes mees laskus Kevini ette kükakile ning hakkas kasti tema ümbert laiali lõhkuma. Kui kast lammutatud, tundis Kevin end korraks nagu alasti olevat. Kui ta oleks saanud, oleks ta kindlasti häbelikult punastanud.

Kevin tassitigi müügisaali. Ta asetati suursugusesse vannitoaimitatsiooni, kus sai endale väärika koha malmjalgadega emailvanni ja kuningliku loputuskastiga vesikloseti vahel.

Pood oli avatud ja müügisaalis jalutasid nii mõnedki mõtlike nägudega inimesed. Vannitoanurk, kuhu Kevin sisse seati, tõmbas oma luksuliku soliidsusega uudistajaid ligi. Tuli üks noorpaar. Naine oli väga kena. Kevin jälgis säravat pilku nooriku silmis, kui see oma käega kergelt üle kraanikausi ja vanni silitas.

„Mind ka! Mind ka!” anus Kevin hääletult.

Tundus, et noorik oleks justkui seda kuulnud ja läheneski heldinult Kevinile.

„Istu! Istu ometi mu peale!” anus Kevin edasi.

Noorik libistas käega üle Kevini emailitud kumeruste.

„Ohh!” mõmises Kevin.

Neiu silitas kullatud veetoru ning keeras õrnalt kraaninuppu.

„Ooo! Jaa!” ägas Kevin.

Ta oli taevas. Sellistest kohtadest polnud ükski nii kaunis olevus teda kunagi varem puudutanud. Neiut saatev noormees astus samuti huviga lähemale. Noorik vaatas noormehele naeratades otsa ning Kevinit läbis kerge armukadeduse puhang. Kuid see möödus sedamaid, kui noormees neiule bideele istumist soovitas. Noh, et prooviks. Kelmika näoga tõstiski noorik jala üle bidee ja Kevin tundis oma jaheda keha vastas neiu pehmete reite soojust. Lühike ruuduline seelik liikus kõrgemale, nii et Kevinile avanes jumalik vaatepilt: mustad poolläbipaistvad püksikud üritamas varjata miljonite poiste unenägude karvast peategelast.

„Ooh!” Kevin lihtsalt ei julgenud oma silmi uskuda. Tema unistus oli saanud reaalsuseks! Tunne oli nii võimas, et Kevin ei suutnud tagasi hoida väikese tilga ilmumist kraani otsa. Neiu märkas seda ning tõmbas tilgakese kelmikalt naerdes sõrmega ära. Palju ei puudunud, et Kevini kraan oleks purskkaevuna plahvatanud.

Elu mööblipoes oli pööraselt erutav. Kuigi sellist lühikese seelikuga iludust, nagu esimesel päeval, ei sattunud just iga päev, oli kauneid naisi küllaga. Nad vaatasid Kevinit heldinult, lõid kaht kätt kokku, puudutasid ta tila ja kraaninuppe, proovisid talle salamahti kaksiratsa otsagi istuda. Pikkamisi tekkis Kevinil tunne, et ta kogeb midagi väga erilist. Midagi, mida nende kaunitaride mehedki ei koge. Midagi, mis saab omaks vaid talle, Kevinile. Kevin tajus end erilise ja tähtsana. Ta imetles end ja oma õnne ning hakkas mõtlema tulevikule. Kauaks ei saanud ju Kevin siia müügisaali jääda. Ühel päeval pidi tulema kindlasti üks kaunitar, kes Kevinist sissevõetuna ei suuda temata siit poest lahkuda. Ta ostab endale Kevini ning neist saavad väga lähedased sõbrad. Kevin süleleb teda igal hommikul ja õhtul ja millal aga vaja.

Kaua ei tulnud seda päeva oodata. Ühel pärastlõunal sisenes vannitoanurka asjalik ehitusmees. Ta märkas kohe bideed. Uudistas seda siit ja sealt ning valis mobiilil numbri. Kevin kuulis teda rääkimas kellegi preiliga. Mees kinnitas, et oli leidnud just sellise bidee, nagu preili soovinud on, ja küsis, kas võib selle kohe ära osta. Töömehe näoilme reetis, et vastus oli jaatav. Kevin oli väga põnevil: lõpuks ometi saab ta endale oma isikliku preili! Ta kujutas juba ette tulevasi intiimseid embusi ning kuidas Kevini värskendav veejuga sasib hellalt jumalikke udemeid. Ta oli ette ära armunud.

Mees maksis arve, tõstis Kevini furgoonautosse, sõitis eliitrajoonis vastvalminud eramu ette ja paigaldas Kevini vannituppa. Vannituba oli avar ja luksuslik. Kevin vaatas ringi ja tundis vanni, valamu ja vesikloseti kadedaid pilke endal. See pakkus talle suurt rahuldust.

Järgmisel päeval kolis pererahvas sisse. Päev otsa kolistati asjadega. Tassiti ja lohistati, pakiti lahti ning täideti kappe ja riiuleid. Kevin kuulatas inimeste hääli. Inimesi oli kolm: üks vanem mees, üks vanem naine ja preili ise. Kevini oma preili! Ja veel nii kauni häälega, et Kevini kujutlusvõime kinni jooksis. Kui väga kaunis pidi olema neiu, kelle hääl nii sulnilt kõlas!

Õhtul enne voodisse heitmist pidi aset leidma Kevini esimene kohtumine oma uue kallimaga. Juba kõlasidki helid, mis viitasid selle oodatud sündmuse peatsele saabumisele. Kevin oli nii erutatud, et ta otsustas silmad sulgeda ning avada need alles siis, kui tema perenaine tal juba peal istub. Nii oligi. Perenaine askeldas kraanikausi juures, tegeles vist meigiga, siis pesi hambad ja siis… siis oligi kord Kevini käes. Raske prantsatus, millega perenaine tema otsa istus, ehmatas veidi Kevinit. Kui ta aga silmad avas, et naeratades oma noore emanda armukinku tervitada, ehmus ta sootuks. See… See oli… See oli kortsus ja kole! See ei olnud üldse selline, millest Kevin unistas. Kevin vaatas üles. Naine oli vana. Väga vana! Kevinil hakkas paha. Ta tundis endal vanni ja kraanikausi ja vesikloseti parastavaid pilke. Samal hetkel kõlas koputus uksele: ”Ema, ma siis jooksen nüüd! Loodan, et sulle ja papale teie uus korter meeldib. Tšau!”

Külmavärinate saatel möödus Kevini pikim ja painavaim öö. Kas ta pidi tõesti kannatama seda piinavat vaatepilti oma päevade lõpuni? Kuni vanad kord surevad ning uued majaomanikud ta koos muu sisustusega prügimäele saadavad? Asotsiaalidele ja kajakatele täissittumiseks! Kevin oleks tahtnud end karjudes maast lahti kiskuda ja tagasi poe müügisaali kaunitaride juurde putkata, kuid ta oli ju kõigest bidee, kes määratud olema seal, kuhu ta iganes viiakse. Ja nüüd oli ta viidud — vaata et surnukuuri. Tema, kelle süles noored mahlakad piigad end õndsatena tundsid. Ta ei väärinud sellist saatust. Suur murepisar ilmus Kevini tilale.

Hommik. Kevin kiirustas tööle, tee peal oma öiseid segaseid tundeid analüüsides. Miski temas ütles, et ta vajab muutusi. Ta astus tsehhi, vahetas rõivad ja koputas Erikssoni uksele.

„Härra Eriksson,” lõõtsutas Kevin.

„Mis on, poja,” ei tõstnud ülemus aruannetelt pilku.

„Ma ei taha enam bideesid pakkida.”

Eriksson tõstis pilgu. Ta vaatas imestades noort meest enda ees. „Mis jutt see on?” ei varjanud Eriksson oma üllatust.

„Ma ei saa, noh. No ei saa!”

„Mis siis on?”

Kevin vaikis punastades ning tasapisi muutus üllatus Erikssoni näol mõistvaks naeratuseks. Ta toetas selja toolileenile, viibutas käes pliiatsit ja lausus:

„Las ma arvan. Iga kord, kui sa seda kuradi bideed puudutad, mõtled sa nendele kuradi tuttidele, mis selle pealt kõik läbi hakkavad käima!?”

Kevini langetatud pea noogutas vaevumärgatavalt.

„Olgu. Saad teise töö.”

Sel päeval ei maitsenud võileivad Kevinile kuidagi. Muserdas neid seni, kuni need päris lödiks muutusid. Suus ringleva suutäie sülgas ta ämbrisse ja tõmbas järjest kaks sigaretti. Täpselt kell 12.15 astus õue Eriksson ja teatas tähtsalt, et töö ootab tegemist. Viimast kõhvi tõmmates tundis Kevin endal ülemuse sarkastilist pilku. Ta suundus oma töökohale, võttis haamri ja asus meeste pissuaarile kasti ümber klopsima.