Читать книгу Maetud minevik - Arnaldur Indriðason - Страница 4

Noormees sai kohe aru, et tegemist oli inimese luuga, kui võttis selle tite suust, kes põrandal istus ja seda näris.

Sünnipäevapidu oli just kurdistava lärmi saatel haripunkti jõudnud. Pitsakuller tuli ja läks ning lapsed sõid nõrkemiseni pitsat, jõid kokat ja karjusid kogu selle aja. Siis kargasid nad nagu märguande peale laua tagant püsti ja hakkasid jälle ringi jooksma. Mõned lapsed olid relvastatud kuulipildujate ja püstolitega, noorematel olid pihus mänguautod või plastmassist dinosaurused. Mees ei saanud aru, milles mäng seisnes. Tema jaoks oli see kõik üks hullutav lärm.

Sünnipäevalapse ema pistis plaksumaisi mikrolaineahju. Ta lubas mehele, et püüab lapsi rahustada, televiisori mängima panna ja neile mõnda videot näidata. Kui sellest abi ei ole, viskab ta lapsed välja. See oli kolmas kord, kui nad tema poja kaheksandat sünnipäeva tähistasid, ja naise närvid olid katkemiseni pingul. Kolmas pidu järjest! Kõigepealt läks kogu pere sööma meeletult kallisse hamburgerirestorani, kus mängiti kõrvulukustavat rokkmuusikat. Siis korraldas naine peo sugulastele ja peresõpradele, mis oli uhke nagu leeripidu. Täna oli poiss kutsunud külla klassikaaslased ja sõbrad naabruskonnast.

Naine tegi mikrolaineahju ukse lahti, võttis paisunud plaksumaisikoti, pani järgmise koti ahju ja mõtles endamisi, et järgmisel aastal teeb ta lihtsamalt. Üks pidu ja kõik. Nagu siis, kui tema väike tüdruk oli.

Sellestki polnud abi, et diivanil istuv noormees oli täiesti endassetõmbunud. Naine üritas temaga juttu ajada, aga loobus ja tundis endas pinget kohumas, kui noormees tema elutoas istus. Vestlus ei tulnud kõne allagi, poiste tekitatud lärm ja müra panid ta sundseisu. Noormees ei olnud abi pakkunud. Lihtsalt istus seal, vahtis tühjusse ega öelnud sõnagi. Meeletult uje, mõtles naine endamisi.

Ta polnud meest varem näinud. Too oli ilmselt kahekümne viie ringis ja ühe tema poja sõbra vend. Nende vanusevahe oli pea kakskümmend aastat. Noormees oli kõhn nagu piitsavars ja uksel ulatas ta naisele surumiseks kõhna käe, niiske ja tõrksa. Noormees oli tulnud järele vennale, kes keeldus lahkumast, kui pidu alles käis. Jõuti otsusele, et ta astub natukeseks ajaks sisse. Naine ütles, et pidu saab varsti läbi. Noormees seletas, et nende samal tänaval elavad vanemad on välismaal ja tema vaatab venna järele; tegelikult üürib ta linnas korterit. Noormees niheles ebamugavust tundes koridoris. Tema väike vend oli uuesti lastekarja tormanud.

Nüüd istus ta diivanil ja vaatas sünnipäevalapse aastast õde, kes lastetoa ukse ees põrandal roomas. Tüdruk kandis valget satsidega kleiti, tal oli lint juustes ja ta vigises vaikselt. Noormees sõimas sõnatult oma väikevenda. Võõras majapidamises viibimine tekitas temas ebamugavust. Ta mõtles, kas pakkuda abi. Poisi ema oli öelnud, et pereisa töötab õhtul kaua. Noormees noogutas ja üritas naeratada. Keeldus pitsast ja kokast.

Noormees märkas, et tüdrukul on pihus mingi mänguasi, mida ta maha istudes näris ja ohtralt ilastas. Paistis, et igemed tegid tüdrukule valu. Küllap tulevad tal hambad, mõtles noormees.

Kui väike tüdruk tema poole tuli, mänguasi käes, mõtles noormees, mis see võib olla. Tüdruk peatus, keeras end selili, tõusis suu ammuli põrandale istuli ja vahtis noormeest. Tüdruku rinnaesisele tilkus peenike tatinire. Ta pani mänguasja suhu, hammustas seda ja hakkas noormehe poole roomama, kann hambus. Kui väike tüdruk ettepoole sirutus, nägu krimpsutas ja naeris, kukkus mänguasi tal suust. Mõningate raskustega leidis ta selle uuesti ja liikus noormehe juurde, mänguasi pihus, tiris end diivani käetoe najale püsti ja jäi ebakindalt, aga oma saavutuse üle uhkena noormehe kõrvale seisma.

Noormees võttis lapse käest mänguasja ja uuris seda. Laps vaatas segaduses tema poole ja hakkas siis täiest jõust karjuma. Mehel ei läinud kaua aega, et aru saada: tema käes oli inimese luu – roie, kümme sentimeetrit pikk. See oli valget värvi ja murdekohast siledaks kulunud, nii et servad ei olnud enam teravad, ja murdekohas olid pruunid plekid nagu veri.

Noormees eeldas, et tegemist oli roidekõhrega, ja nägi, et see oli üsna vana.

Kui ema lapse nuttu kuulis, vaatas ta elutoa poole ja nägi tüdrukut diivani juures võõra kõrval seismas. Ta pani plaksumaisikausi käest, läks tütre juurde, võttis ta sülle ja vaatas mehe poole, kes ei paistnud ei teda ega karjuvat last märkavatki.

„Mis juhtus?“ küsis ema ärevalt ning üritas last rahustada. Ta rääkis valjemalt, et teda üle lärmavate poiste kuulda oleks.

Mees tõstis pilgu, tõusis aeglaselt püsti ja ulatas kondi emale.

„Kust ta selle sai?“ küsis mees.

„Mille?“ küsis naine vastu.

„Selle kondi,“ vastas mees. „Kust ta selle kondi sai?“

„Kondi?“ küsis naine. Kui tüdruk konti uuesti nägi, rahunes ta ja tahtis seda haarata, silmad keskendumisest kõõrdi, ila lahtisest suust tilkumas. Laps haaras kondi ja uuris seda kätega.

„Ma arvan, et see on luu,“ ütles mees.

Laps pani kondi suhu ja rahunes maha.

„See asi, mida ta närib,“ ütles mees. „Ma arvan, et see on inimese luu.“

Ema vaatas konti närivat last.

„Ma ei ole seda varem kunagi näinud. Mida te selle inimese luuga mõtlete?“

„Ma usun, et see on osa inimese roidest,“ ütles mees. „Ma olen meditsiiniüliõpilane,“ lisas noormees selgituseks, „viiendal kursusel.“

„Jama! Kas teie tõite selle siia?“

„Mina? Ei. Kas te teate, kust see pärit on?“ küsis mees.

Ema vaatas last, tõmbas kondi tal suust ja viskas põrandale. Laps hakkas jälle karjuma. Mees võttis luu, et seda lähemalt uurida.

„Tema vend ehk teab…“

Noormees vaatas ema poole, kes tema pilgule kohmetult vastas. Naine vaatas nutvat tütart. Siis vaatas ta konti ja elutoa aknast pooleliolevate majade poole nende ümber, suunas pilgu jälle kondile ja võõrale ning lõpuks oma pojale, kes tuli joostes ühest lastetoast.

„Tóti!“ hüüdis naine. Poiss ei teinud temast väljagi. Naine trügis läbi lastesumma, tiris poja suurte raskustega välja ja pani ta meditsiiniüliõpilase ette seisma.

„Kas see on sinu oma?“ küsis mees poisilt ja ulatas talle kondi.

„Ma leidsin selle,“ vastas Tóti. Ta ei tahtnud oma peol millestki ilma jääda.

„Kust?“ küsis ema. Ta pani tütre põrandale ja too vahtis ema poole, teadmata, kas hakata uuesti karjuma või mitte.

„Õuest,“ ütles poiss. „See on veider kivi. Pesin selle ära.“ Ta hingeldas. Mööda tema põske veeres higipiisk.

„Kust õuest?“ küsis ema. „Millal? Mida sa tegid?“

Poiss vaatas ema poole. Ta ei teadnud, kas ta oli midagi valesti teinud, aga ema ilme viitas sellele ja poiss mõtles, mis see olla võis.

„Eile, ma arvan,“ ütles ta. „Vundamendist tee lõpus. Mis lahti?“

Ema ja võõras vahetasid pilke.

„Kas sa võiksid mulle näidata, kust täpselt sa selle leidsid?“ küsis ema.

„Kas ma pean? See on minu sünnipäevapidu,“ ütles poiss.

„Jah,“ vastas ema. „Näita meile.“

Ta haaras põrandalt lapse ja lükkas poja toast välja välisukse poole. Mees oli neil tihedalt kannul. Lapsed jäid vaikseks, kui peoperemees ära viidi, ja jälgisid, kuidas ema Tóti rangel ilmel uksest välja lükkas, poisi väike õde käsivarrel. Lapsed vahetasid pilke ja järgnesid siis Tótile ja täiskasvanutele.

See oli uusarendus Reynisvatni järve äärde viiva tee ääres. Millenniumikvartal. See oli ehitatud Grafarholti mäe nõlvadele, mille tipus kõrgusid jubedad pruunid soojaveetsisternid nagu tsitadell eeslinna kohal. Kummalgi pool tsisterne olid künkal teed puhastatud ja nende äärde ehitati hulk maju. Mõne juures oli juba aedki, värskelt laotatud pinnas ja võrsed, mis pidid aja jooksul suureks kasvama ja omanikele varju pakkuma.

Kamp asus Tóti järel teele mööda kõige ülemist tsisternide juurde viivat rada. Uued majad laiusid muruplatsil ning kaugemal põhjas ja idas seisid Reykjavíki rahva vanad suvilad. Nagu kõikides uusarendustes, mängisid lapsed pooleliolevates majades, ronisid tellingutel, peitsid end pooleldi laotud seinte taha või libisesid värskelt kaevatud vundamendikraavidesse, et pladistada sinna kogunenud vees.

Tóti juhatas võõra, oma ema ja kogu kamba ühte sellisesse kraavi ja osutas kohale, kust ta oli leidnud kummalise valge kivi, mis oli nii kerge ja sile, et ta oli selle taskusse pistnud ja otsustanud endale jätta. Poiss mäletas täpset kohta, hüppas teiste ees kraavi ja läks sinna, kus luu oli kuivas mullas lebanud. Ema käskis tal kaugemale hoida ja ronis noormehe abiga kraavi. Tóti võttis ema käest kondi ja pani mulda.

„See lebas niimoodi,“ ütles poiss ja kujutas ikka veel ette, et luu on huvitav kivi.

Oli reede pärastlõuna ja vundamendi juures ei töötanud kedagi. Kraavi mõlemad ääred olid puiduga kindlustatud, et betooni valamiseks valmis olla, aga seal, kus seinu veel polnud, oli pinnas näha. Noormees läks mullavalli juurde ja silmitses seda kohta, kust poiss oli luu leidnud. Ta kraapis sõrmedega mulda ja nägi jubedust tundes mullast kerkimas midagi, mis nägi välja nagu õlavarreluu.

Poisi ema vaatas mullavalli jõllitavat noormeest ja järgis tema pilku, kuni samuti luud silmas. Lähemale astudes arvas naine nägevat lõualuu ja ühe või kahe hamba piirjooni.

Ta võpatas, vaatas noormehe ja siis oma tütre poole ning hakkas vaistlikult lapse suud pühkima.

* * *

Naine sai vaevalt aru, mis oli juhtunud, kui tundis valu oimukohas. Täiesti ootamatult oli mees teda rusikaga meelekohta löönud, nii kiiresti, et naine ei osanud seda ette näha. Või ei suutnud ta ehk uskuda, et mees oli teda löönud. See oli esimene hoop ja järgnevatel aastatel mõtles naine, kas tema elu oleks olnud teistsugune, kui ta oleks siis ja kohe mehe juurest ära läinud.

Kui mees oleks lasknud tal minna.

Ta vaatas jahmunult mehe poole, mõistmata, miks too oli järsku teda löönud. Keegi polnud teda kunagi löönud. Nende pulmadest oli möödas kolm kuud.

„Kas sa lõid mind?“ küsis naine kätt meelekohale tõstes.

„Kas sa arvad, et ma ei näinud, kuidas sa teda vaatasid?“ sisises mees.

„Teda? Mida…? Sa mõtled Snorrit? Vaatasin Snorrit?“

„Kas sa arvad, et ma ei pannud tähele? Kuidas sa käitusid, nagu oleksid kiimas?“

Mehe seda külge ei olnud naine kunagi näinud. Polnud kuulnud teda selliseid väljendeid kasutamas. Kiimas. Millest ta rääkis? Ta oli Snorriga keldriukse juures kiiruga paar sõna vahetanud, tänanud teda, et mees tõi tagasi midagi, mille naine oli unustanud kaasa võtta majast, kus ta teenijana töötas. Naine ei tahtnud teda sisse kutsuda oma mehe pärast, kes oli kogu päeva piredas tujus olnud ja öelnud, et ei taha Snorrit näha. Snorri tegi nalja kaupmehe aadressil, kelle juures naine oli töötanud, nad naersid ja jätsid hüvasti.

„See oli kõigest Snorri,“ ütles naine. „Ära ole selline. Miks sa terve päeva nii pahas tujus oled olnud?“

„Kas sa vaidled mulle vastu?“ nõudis mees uuesti lähemale tulles. „Ma nägin sind aknast. Nägin, kuidas sa tema ümber tantsisid. Nagu lits!“

„Ei, sa ei saa…“

Mees lõi teda uuesti rusikaga näkku, nii et naine kukkus vastu nõudekappi. See juhtus nii kiiresti, et tal polnud aega pead kätega kaitsta.

„Ära hakka mulle valetama!“ karjus mees. „Ma nägin, kuidas sa teda vaatasid. Ma nägin, sa flirtisid temaga! Nägin oma silmaga! Sa räpane hoor!“

Järjekordne väljend, mida naine kuulis mehe suust esimest korda.

„Mu jumal,“ ütles naine. Katkisest ülahuulest tilkus verd suhu. Maitse segunes pisarate soolase maiguga. „Miks sa seda tegid? Mida ma tegin?“

Mees seisis rünnakuvalmilt tema kohal. Tema punane nägu hõõgus vihast. Mees kiristas hambaid ja trampis jalgu, pööras ringi ja tormas keldrist välja. Naine jäi sinna seisma, suutmata mõista, mis oli juhtunud.

Hiljem meenutas naine tihti seda hetke ja mõtles, kas midagi oleks muutunud, kui ta oleks üritanud mehe vägivallale vastata sellega, et oleks ta kohe maha jätnud, lõplikult minema kõndinud, selle asemel et otsida põhjusi ennast süüdistada. Ta pidi midagi tegema, et sellist reaktsiooni esile kutsuda. Midagi, millest ta ei pruukinud ise teadlik olla, aga mida mees nägi, ja kui mees tagasi tuleb, võib naine sellest temaga rääkida, lubada end parandada ja kõik oleks jälle nagu tavaliselt.

Naine polnud kunagi näinud, et mees nii käituks, ei tema ega kellegi teisega. Mees oli vaikne, tõsisevõitu inimene. Koguni mõtlik. See oli üks asi, mis naisele tema juures meeldis, kui nad teineteist tundma õppisid. Mees töötas Kjósis selle kaupmehe venna juures, kelle juures naine ametis oli, ja tõi kaupmehele kaupa. Nii nad peaaegu poolteist aastat tagasi kohtusidki. Nad olid umbes ühevanused ja mees rääkis, et jätab ehk oma töö ja läheb merele. Kalapüügiga oli võimalik teenida. Ja mees tahtis oma maja. Iseenda peremees olla. Juhutööde tegemine oli raske, vanamoodne ja selle eest maksti viletsalt.

Naine rääkis mehele, et oli kaupmehe juures töötamisest tüdinud. Kaupmees oli ihnuskoi, kes käperdas pidevalt kõiki kolme tüdrukut, kes tema juures töötasid; tema naine oli vana mõrd ja orjapidaja. Naisel polnud mingit kindlat plaani, mida edasi teha. Ta ei olnud kunagi tuleviku peale mõelnud. Raske töö oli ainus, mis talle varasest lapsepõlvest saati tuttav oli. Muud tema elus suurt ei olnudki.

Mees otsis ettekäändeid kaupmehe pool käia ja astus tihti naise juurest köögist läbi. Üks asi viis teiseni ja varsti rääkis ta mehele lapsest. Mehe sõnul teadis ta, et naisel oli laps. Ta oli inimestelt tema kohta küsinud. See oli esimene kord, kui mees reetis oma huvi temaga paremini tuttavaks saada. Tüdruk saab varsti kolmeseks, rääkis naine ja tõi lapse ära tagaaiast, kus ta oli kaupmehe lastega mänginud.

Kui naine tütrega tagasi tuli, küsis mees, kui palju naisel mehi oli olnud, ja naeratas, nagu oleks tegemist süütu naljaga. Hiljem kasutas ta oletatavat kombelõtvust halastamatult ära, et naist alla suruda. Mees ei kutsunud naise tütart kunagi nimepidi, ainult hüüdnimedega: nimetas teda sohilapseks ja sandiks.

Naise elus polnud kunagi olnud palju mehi. Ta rääkis mehele oma lapse isast, kalurist, kes oli Kollafjørðuris uppunud. Mees oli kõigest kakskümmend kaks, kui neljaliikmeline meeskond tormisel merel hukkus. Umbes sel ajal, kui naine rasedusest teada sai. Nad ei olnud abielus, nii et naist ei saanud nimetada leseks. Nad olid kavatsenud abielluda, aga mees suri ja jättis naise üksi väljaspool abielu sündinud lapsega.

Kui mees köögis istus ja kuulas, pani naine tähele, et tüdruk ei tahtnud mehe seltsis olla. Tavaliselt ei olnud tüdruk uje, aga ta klammerdus ema seeliku külge ega julgenud lahti lasta, kui mees teda enda juurde kutsus. Mees võttis taskust karamelli ja ulatas tüdrukule, aga too surus näo üha sügavamale ema seelikusse ja hakkas nutma, ta tahtis uuesti välja teiste laste juurde minna. Karamellid olid tema lemmikkommid.

Kaks kuud hiljem palus mees teda naiseks. Sellega ei seostunud mingit romantikat, millest naine oli lugenud. Nad olid õhtuti palju kordi kohtunud ja linnas jalutanud või kinos Chaplini filme vaadanud. Südamest väikese hulkuri üle naerdes vaatas naine oma kaaslase poole. Mees isegi ei naeratanud. Ühel õhtul, kui nad olid kinost ära tulnud ja naine ootas koos mehega küüti, mille mees oli Kjósi tagasi sõitmiseks korraldanud, küsis mees järsku täiesti ootamatult, kas nad peaksid abielluma. Ta tõmbas naise enda vastu.

„Ma tahan, et me abielluksime,“ ütles mees.

Kõigest hoolimata oli naine nii üllatunud, et talle meenus alles palju hiljem, kui kõik oli tegelikult läbi, et see ei olnud abieluettepanek, küsimus sellest, mida naine tahtis.

„Ma tahan, et me abielluksime.“

Naine oli kaalunud võimalust, et mees võib talle ettepaneku teha. Nende suhe oli selleni jõudnud. Tütrel oli kodu vaja ja naine tahtis oma elamist. Veel lapsi saada. Vähesed mehed olid temast huvitunud. Võib-olla lapse pärast. Võib-olla ei olnud ta eriti põnev väljavaade, lühike ja üsna ümar, nurgeliste näojoontega, hambad natuke puseriti, ja väikesed, aga kiired näpud, mis näisid alati liikuvat. Võib-olla ei tehtagi talle kunagi paremat ettepanekut.

„Mis sa siis ütled?“ küsis mees.

Naine noogutas. Mees suudles teda ja kallistas. Varsti pärast seda abiellusid nad Mosfelli kirikus. See oli väike pidu, kohal olid ainult pruut ja peigmees, tema sõbrad Kjósist ja kaks naise sõbrannat Reykjavíkist. Kirikuõpetaja kutsus nad pärast laulatust kohvi jooma. Naine küsis mehe sugulaste, tema perekonna järele, aga mees oli selles osas kidakeelne. Ta ütles, et oli ainuke laps, ta oli väike, kui isa suri, ja ema, kes ei suutnud teda kasvatada, saatis ta kasuvanemate juurde. Enne kui temast Kjósis sulane sai, oli ta töötanud mitmes talus. Naise sugulaste vastu ei paistnud ta huvi tundvat. Minevik ei paistnud teda huvitavat. Naine rääkis, et nende olukord oli üsna sarnane: temagi ei teadnud, kes olid tema pärisvanemad. Ta oli adopteeritud ja kasvanud mitmes eri peres Reykjavíkis, kuni jõudis kaupmehe teenistusse. Mees noogutas.

„Me alustame otsast,“ lubas mees. „Unustame mineviku.“

Nad üürisid Lindargatal väikese keldrikorteri, mis koosnes elutoast ja köögist. Käimla oli õues. Naine lõpetas kaupmehe juures töötamise. Mees ütles, et naine ei pea endale enam ülalpidamist teenima. Mees sai tööd sadamas, kuni avanes võimalus kalalaevale minna. Ta unistas mereleminekust.

Naine seisis köögilaua ääres ja hoidis oma kõhust kinni. Ehkki ta ei olnud veel mehele rääkinud, oli ta kindel, et ootab last. Seda oli oodata. Nad olid laste saamisest rääkinud, aga naine ei olnud kindel, mees võis nii salapärane olla. Kui laps oleks poiss, oli naine talle nime juba ära valinud. Ta tahtis poissi. Ta paneks pojale nimeks Símon.

Ta oli kuulnud meestest, kes oma naisi peksid. Kuulnud naistest, kes pidid taluma oma abikaasade vägivalda. Kuulnud lugusid. Ta ei suutnud uskuda, et mees oli üks nendest. Ei suutnud uskuda, et mees on selleks võimeline. Küllap oli see üksikjuhtum, ütles naine endale. Mees arvas, et ta flirtis Snorriga, mõtles naine. Ma pean ettevaatlik olema, et seda rohkem ei juhtuks.

Naine pühkis nägu ja tõmbas ninaga. Milline vägivald. Ehkki mees oli ära läinud, tuleb ta kindlasti varsti koju ja palub vabandust. Mees ei saa teda nii kohelda. Lihtsalt ei saa. Ei tohi. Hämmeldunud naine läks magamistuppa tütart vaatama. Tüdruku nimi oli Mikkelína. Hommikul ärgates oli tüdrukul olnud palavik, ta oli suurema osa päevast maganud ja magas ikka veel. Ema võttis ta sülle ja märkas, et tüdruk on tulikuum. Ta istus, laps süles, ja hakkas, rünnakust ikka veel jahmunud ja hajevil, unelaulu laulma.

Nad seisavad kasti otsas,

Väikestes sokkides,

Kuldsetes lokkides,

Kleitide lehvides.

Tüdruk hingeldas. Tema väike rind tõusis ja langes ning ninast kostis nõrk vilin. Tema nägu näis hõõguvat. Mikkelína ema äratas tüdrukut, aga too ei liigutanud.

Naine hakkas karjuma.

Tüdruk oli raskesti haige.