Читать книгу Maetud minevik - Arnaldur Indriðason - Страница 5

Millenniumikvartalist leitud luid puudutava kõne võttis vastu Elínborg. Ta oli üksinda kontoris ja kavatses lahkuda, kui telefon helisema hakkas. Kui ta oli kella vaadates hetke kõhelnud, vaatas ta telefoni poole. Tal oli kavas õhtusööki teha ja ta oli kogu päeva kujutlenud pastaga tandoorikana. Ta ohkas ja võttis telefoni vastu.

Elínborg oli ebamäärases vanuses, üle neljakümne, tugeva kehaehitusega, aga mitte paks, ja armastas toitu. Ta oli lahutatud ja tal oli neli last, üks neist kasulaps, kes oli juba kodust ära kolinud. Ta oli uuesti abiellunud automehaanikuga, kes armastas süüa teha, ja elas tema ja nende kolme lapsega väikeses majas Grafarvoguril. Nooruses oli ta ülikoolis geoloogiat õppinud, kuid polnud sel alal kunagi töötanud. Reykjavíki politseisse tuli ta algul suveks tööle ja liitus lõpuks politseiga. Ta oli üks väheseid naisuurijaid.

Sigurður Ólil oli pooleli metsik seks oma partneri Bergthóraga, kui tema piipar piiksuma hakkas. See oli püksirihma küljes, mis lebas koos pükstega köögipõrandal ja piiksus katkematult. Sigurður Óli teadis, et see ei jää enne vait, kui ta voodist tõuseb. Ta oli töölt varem ära läinud. Bergthóra oli juba kodus ning tervitas teda sügava kirgliku suudlusega. Asjad arenesid loomulikku rada ja ta oli oma püksid kööki jätnud, telefoni seinast tõmmanud ja mobiili välja lülitanud. Piipari oli ta unustanud.

Sügava ohkega vaatas Sigurður Óli enda otsas istuvat Bergthórat. Mees higistas ja punetas näost. Naise ilmest järeldas mees, et too ei olnud valmis teda veel minema laskma. Bergthóra pigistas silmad kinni, heitis mehe peale ja pumpas puusadega õrnalt ja rütmiliselt, kuni orgasm taandus ja kõik lihased tema kehas jälle lõdvestusid.

Sigurður Óli pidi sobivamat juhust ootama. Tema elus oli piipar tähtsam.

Ta libistas end välja Bergthóra alt, kes lamas, pea padjal, ja nägi välja, nagu oleks meelemärkuseta.

Erlendur istus Skúlakaffis ja sõi soolaliha. Ta käis teinekord siin söömas, sest see oli ainus restoran Reykjavíkis, mis pakkus sellist kodust toitu, nagu ta ise oleks teinud, kui oleks viitsinud süüa teha. Talle meeldis ka sisekujundus: pruun kriimuline vineer, vanad köögitoolid, mõnel turritas poroloon plastkattest välja, ja põrandal linoleum, mida olid kulutanud veoautojuhtide, takso- ja kraanajuhtide, tööliste ja madruste saapad. Erlendur istus üksinda nurgalauas, pea kumaras magusa jahukastmega üle kallatud liha, keedetud kartulite, herneste ja naeri kohal.

Lõunane tipptund oli ammu möödas, aga ta veenis kokka, et too talle soolaliha pakuks. Ta lõikas suure viilu, kuhjas sellele kartulit ja naerist ja määris kõige peale kreemjat kastet, enne kui see kõik tema suurde suhu kadus.

Erlendur sättis kahvlile uue samasuguse suutäie ja oli just suu lahti teinud, kui mobiil taldriku kõrval helises. Kahvel peatus poolel teel, ta heitis pilgu telefonile, vaatas kahvlit, siis jälle telefoni, ja pani kahvli lõpuks kahetsust tundes lauale.

„Miks ma kunagi rahu ei saa?“ küsis ta enne, kui Sigurður Óli jõudis midagi öelda.

„Millenniumikvartalist leiti mingid luud,“ ütles Sigurður Óli. „Ma lähen sinna, Elínborg samuti.“

„Millised luud?“

„Ma ei tea. Elínborg helistas ja ma olen teel sinna. Teavitasin juba kohtumeditsiini.“

„Ma söön,“ ütles Erlendur aeglaselt.

Sigurður Óli oleks peaaegu pahvatanud, mida tema tegi, aga tal õnnestus end õigel ajal peatada.

„Näeme seal üleval,“ ütles ta. „See on teel Reynísvatni järve äärde, põhjanõlval, kuumaveetsisternide all. Mitte kaugel linnateest.“

„Mis see Millenniumikvartal on?“ küsis Erlendur.

„Mh?“ küsis Sigurður Óli, kes oli ikka veel häiritud, et teda ja Bergthórat oli segatud.

„On see veerand millenniumist? Kakssada viiskümmend aastat? Mida see tähendab?“

„Jeesus,“ oigas Sigurður Óli ja lõpetas kõne.

Varsti pärast seda jõudis Erlendur oma päevinäinud autoga Grafarholti mäele ja peatus tänaval vundamendi juures. Politsei oli sündmuskohale jõudnud ja piiranud ala kollase lindiga, mille alt Erlendur läbi puges. Elínborg ja Sigurður Óli seisid vundamendikraavis mullavalli kõrval. Luudest teada andnud meditsiinitudeng oli nendega. Sünnipäevalapse ema oli poisid kokku kogunud ja tuppa saatnud. Reykjavíki koroner, umbes viiekümneaastane ümar mees, ronis alla ühest kraavi püsti pandud kolmest redelist. Erlendur järgnes talle.

Meedia huvi luude vastu oli päris elav. Ajakirjanikud kogunesid sündmuspaigale ja naabrid rivistusid sinnasamasse. Mõned olid juba lähemale tulnud, aga teised, kes oma katuseta majade juures töötasid, seisid, haamrid ja kangid peos, ja olid kogu sellest segadusest hämmelduses. Oli aprilli lõpp, kevadilm oli soe ja kaunis.

Kohtumeditsiini meeskond töötas ja kraapis mullavallist ettevaatlikult näidiseid. Nad lasid pinnasel kukkuda oma väikestele kühvlitele, mille siis kilekottidesse tühjendasid. Mullavallis võis näha osa luustiku ülakehast. Näha oli õlavars, osa rinnakorvist ja alumine lõualuu.

„Kas see on millenniumimees?“ küsis Erlendur valli juurde astudes.

Elínborg heitis küsiva pilgu Sigurður Ólile, kes seisis Erlenduri kõrval, osutas nimetissõrmega meelekohale ja keerutas sõrme.

„Ma helistasin rahvusmuuseumisse,“ ütles Sigurður Óli ja hakkas kukalt kratsima, kui Erlendur järsku tema poole pöördus. „Arheoloog on juba teel. Võib-olla oskab tema öelda, millega tegu.“

„Kas meil ei oleks siis ka geoloogi vaja?“ küsis Elínborg. „Et pinnase kohta infot saada. Luude asendi seosest pinnasega. Et kihi vanust teada.“

„Kas sina ei saa meid sellega aidata?“ küsis Sigurður Óli. „Kas sa ei õppinud seda?“

„Ma ei mäleta sellest sõnagi,“ ütles Elínborg. „Aga ma tean, et see pruun värk on muld.“

„Ta ei ole meeter kaheksakümne sügavusel,“ ütles Erlendur. „Ta on meetri, maksimaalselt pooleteise sügavusel. Kiiruga sinna topitud. Niipalju kui mina aru saan, on tegemist surnukeha jäänustega. Mees ei ole siin kaua olnud. Ta pole mingi viiking.“

„Miks sa arvad, et see on mees?“ küsis koroner.

„Mees?“ küsis Erlendur.

„Ma pean silmas,“ ütles arst, „et sama hästi võib see naine olla. Miks sa arvad, et see on mees?“

„Või siis naine,“ ütles Erlendur. „Mul kama.“ Ta kehitas õlgu. „Kas sa saad meile nende luude kohta midagi öelda?“

„Ma ei näe neid tegelikult eriti,“ ütles arst. „Kõige parem on võimalikult vähe öelda, kuni nad mullast välja võtan.“

„Mees või naine? Vanus?“

„Võimatu öelda.“

Kahuse halliseguse habeme ja suurest suust turritavate kollaste kihvataoliste silmahammastega, teksaste ja traditsioonilise Islandi kampsuniga pikk mees tuli nende juurde ja tutvustas end arheoloogina. Ta jälgis kohtumeditsiini meeskonna tööd ja palus neil jumala nimel see lollus lõpetada. Kaks kühvlitega meest kõhklesid. Nad kandsid valgeid kombinesoone, kummikindaid ja kaitseprille. Erlenduri meelest oleksid nad võinud tulla otse tuumajaamast. Nad vaatasid juhiseid oodates tema poole.

„Jumala pärast, me peame ta välja kaevama,“ ütles Kihv käsi laiutades. „Kas te kaevate ta nende kühvlitega välja või? Kes siin üldse vastutab?“

Erlendur möönis, et see on tema.

„See ei ole arheoloogiline leid,“ ütles Kihv tema kätt surudes.

„Nimi on Skarphédinn, tere, aga parem võtame seda nii. Saad aru?“

„Mul pole õrna aimugi, millest sa räägid,“ vastas Erlendur.

„Luud ei ole kuigi kaua mullas olnud. Ma ütleksin, et mitte rohkem kui kuus- või seitsekümmend aastat. Võib-olla vähemgi. Riided on ikka veel seljas.“

„Riided?“

„Jah, siin,“ ütles Skarphédinn jämeda sõrmega osutades. „Ja ma olen kindel, et rohkem kui ühes kohas.“

„Ma arvasin, et see oli liha,“ ütles Erlendur ujedalt.

„Kõige mõistlikum antud olukorras, et tõendeid mitte rikkuda, oleks lasta luustik välja kaevata minu tiimil meie meetodeid kasutades. Kohtumeditsiini omad võivad meid aiata. Me peame ala nööriga piirama ja luustikuni kaevama, mitte siin pinnast kratsima. Meil pole kombeks tõendeid kaotada. Ainuüksi luude asend võib meile pagana palju rääkida. See, mis me nende ümbert leiame, võib juhtlõngu anda.“

„Mis sinu meelest juhtus?“ küsis Erlendur.

„Ma ei tea,“ vastas Skarphédinn. „Liiga vara oletusi teha. Me peame selle välja kaevama, loodetavasti ilmneb siis midagi kasulikku.“

„Kas see on keegi, kes on surnuks külmunud ja siis mulla alla jäänud?“

„Keegi ei vaju nii sügavale maa sisse.“

„Nii et see on haud.“

„Paistab nii,“ ütles Skarphédinn suureliselt. „Kõik osutab sellele. Kas ütleme, et kaevame ta välja?“

Erlendur noogutas.

Skarphédinn läks redeli juurde ja ronis vundamendikraavist välja. Erlendur oli tihedalt tema kannul. Kui nad luustiku kohal seisid, seletas arheoloog, kuidas väljakaevamist kõige paremini korraldada. Erlendurile avaldas mees ja kõik, mida ta rääkis, muljet, ja varsti oli Skarphédinn mobiiltelefoni otsas ja helistas oma meeskonnale. Ta oli osalenud mitmel viimaste aastakümnete tähtsamal arheoloogilisel väljakaevamisel ja teadis, millest rääkis. Erlendur usaldas teda.

Kohtumeditsiinirühma juht oli eriarvamusel. Tema jauras sellest, kuidas väljakaevamine anti arheoloogile, kellel pole kriminaaluurimisest õrna aimugi. Kõige kiirem lahendus on luustik vallist välja raiuda, et saada võimalus uurida nii selle asendit kui tõendeid – kui neid on – ja tuvastada, kas tegemist oli kuriteoga. Erlendur kuulas mõnda aega tema kõnet ja teatas siis, et Skarphédinn ja tema meeskond saavad loa luustikuni kaevata, isegi kui see võtab oodatust palju kauem aega.

„Luud on lebanud siin pool sajandit, paar päeva siia-sinna ei mängi enam mingit rolli,“ ütles ta ja asi oli otsustatud.

Erlendur vaatas ehitusjärgus uute majade poole. Ta vaatas pruune kuumaveetsisterne ja sinnapoole, kus asus Reynisvatni järv, pöördus ja vaatas idas asuvat rohuvälja, mis laius uue kvartali taga.

Tema tähelepanu köitsid neli põõsast, mis seisid üksinda umbes kolmekümne meetri kaugusel. Ta läks põõsaste juurde ja arvas teadvat, et tegemist oli punasesõstrapõõsastega. Põõsad seisid vundamendikraavist idas sirges reas ja Erlendur mõtles nende kühmulisi raagus oksi silitades, kes need küll sinna eikellegimaale istutas.