Читать книгу Maetud minevik - Arnaldur Indriðason - Страница 6

Fliisjakkides ja sooja pesuga arheoloogid jõudsid kohale, varustatud lusikate ja labidatega, ja piirasid nööriga üsna suure ala luustiku ümber ning õhtusöögi ajaks olid nad hakanud rohuga kaetud pinnast ettevaatlikult üles kaevama. Oli veel valge nagu päeval, päike pidi loojuma alles pärast kella üheksat. Tiim koosnes neljast mehest ja kahest naisest, kes töötasid rahulikult ja metoodiliselt, igat mullakühvlitäit hoolikalt uurides. Polnud ühtki märki sellest, et pinnast oleks segi ajanud hauakaevaja. Selle eest olid hoolitsenud aeg ja tööd vundamendi juures.

Elínborg leidis ülikoolist geoloogi, kes oli enam kui valmis politseid aitama, jättis kõik sinnapaika ja jõudis vundamendi juurde kõigest pool tundi pärast telefonikõnet. Mees oli keskealine, tumeda peaga ja sale, erakordselt sügava häälega, ja oli doktorikraadi saanud Pariisis. Elínborg juhatas ta mullavalli juurde. Politsei oli pannud valli kohale üles telgi, et seda möödujate eest varjata, ja viipas geoloogi telgiklapi alt sisse.

Telki valgustas päevavalguslamp, mis heitis süngeid varje kohale, kus luustik lebas. Geoloog ei kiirustanud. Ta uuris pinnast, võttis vallist peotäie ja surus rusikasse. Ta võrdles mullakihti luustiku kõrval kihiga selle kohal ja all ning uuris pinnase tihedust luude ümber. Ta rääkis Elínborgile uhkusega, et kord oli ta uurimise juurde appi kutsutud, ta oli analüüsinud kuriteopaigalt leitud mullakamakat ning see oli oluline panus. Siis hakkas ta rääkima kriminoloogia ja mullastikuteaduse alastest teadustöödest, teatud kohtumeditsiinilisest geoloogiast, kui Elínborg õigesti aru sai.

Elínborg kuulas tema jutuvada, kuni tema kannatus katkes.

„Kui kaua ta on siin olnud?“ küsis ta.

„Raske öelda,“ vastas geoloog oma sügava häälega ja võttis akadeemilise poosi. „See ei pruugigi pikk aega olla.“

„Kui pikk aeg see geoloogilises mõttes oleks?“ küsis Elínborg. „Tuhat aastat? Kümme?“

Geoloog vaatas talle otsa.

„Raske öelda,“ kordas ta.

„Kui täpse vastuse te suudate anda?“ küsis Elínborg. „Aastates mõõdetuna.“

„Raske öelda.“

„Teisisõnu, raske on midagi öelda?“

Geoloog vaatas Elínborgi poole ja naeratas.

„Vabandust, ma mõtlesin. Mida te teada tahate?“

„Kui kaua?“

„Mida?“

„Ta siin on lamanud,“ oigas Elínborg.

„Ma arvan, et kusagil viiekümne ja seitsmekümne aasta vahel. Ma pean täpsemaid analüüse tegema, aga ma kujutan nii ette. Pinnase tiheduse järgi on välistatud, et tegemist oleks viikingi või pagana matusekünkaga.“

„Seda me teame,“ ütles Elínborg, „seal on riiete jäänused…“

„See roheline joon siin,“ ütles geoloog ja osutas kihile valli kõige alumises osas. „See on jääaegne savi. Need korrapäraste vahedega jooned,“ jätkas ta ülespoole osutades, „on vulkaaniline tuff. Kõige ülemine on viieteistkümnenda sajandi lõpust. See on kõige paksem tufikiht Reykjavíki piirkonnas pärast seda, kui maa kohale asetus. Need on vanemad kihid Hekla ja Katla pursetest. Nüüd oleme ajas tuhat aastat tagasi läinud. See pole aluskivimis kaugel, nagu näete,“ osutas ta laiale kihile vundamendikraavis. „See on Reykjavíki doleriit, mis katab kogu linnaümbruse piirkonda.“

Ta vaatas Elínborgi poole.

„Võrreldes kogu selle ajalooga, kaevati see haud alles millisekundi eest.“

Arheoloogid lõpetasid töö poole kümne paiku ja Skarphédinn ütles Erlendurile, et nad tulevad järgmisel varahommikul tagasi. Nad polnud pinnasest midagi olulist leidnud ja olid vaevu alustanud taimestiku eemaldamisega selle ümbert. Erlendur küsis, kas nad saaksid natuke kiiremini teha, aga Skarphédinn heitis talle põlgliku pilgu ja küsis, kas ta tahab tõendeid hävitada. Nad nõustusid, et luustiku väljakaevamisega ei olnud endiselt kiiret.

Päevavalguslamp telgis kustutati. Kõik ajakirjanikud olid ära läinud. Luustiku leidmine oli õhtuste uudiste peateema. Telekanalid näitasid pilte Erlendurist ja tema tiimist vundamendikraavis ja üks kanal näitas, kuidas nende reporter üritas küsitleda Erlenduri, kes kätega tema näo ees vehkis ja minema kõndis.

Arendusele oli uuesti laskunud rahu. Kopsivad haamrid olid vaikseks jäänud. Kõik, kes olid oma majade ehitusel töötanud, olid ära läinud. Need, kes olid juba sisse kolinud, sättisid magama. Ühegi lapse kisa ei olnud enam kuulda. Kaks politseinikku patrullautos olid määratud öösel piirkonda valvama. Elínborg ja Sigurður Óli olid koju läinud. Kohtumeditsiini tiim, kes oli arheolooge aidanud, oli nüüd samuti koju läinud. Erlendur oli rääkinud Tóti ja tema emaga luust, mis poiss oli leidnud. Tóti oli kogu tähelepanust elevil. „On vast sündmus, mida meenutada,“ ohkas poisi ema. Tema poeg leidis luustiku, mis lihtsalt vedeles. „See on mu parim sünnipäev üldse,“ ütles Tóti Erlendurile. „Üldse.“

Meditsiinitudeng oli koju läinud ja oma väikese venna kaasa võtnud. Erlendur ja Sigurður Óli olid temaga lühidalt vestelnud. Ta kirjeldas, kuidas ta oli last jälginud ega olnud kohe märganud luud, mida too näris. Kui ta seda lähemalt uuris, osutus see inimese roideks.

„Kuidas te kohe aru saite, et see oli inimese roie?“ küsis Erlendur. „See oleks võinud näiteks lambakont olla.“

„Jah, kas lambakont ei oleks tõenäolisem olnud?“ küsis linnapoiss Sigurður Óli, kes ei teadnud Islandi taluloomadest mitte midagi.

„Selles oli võimatu eksida,“ ütles noormees. „Ma olen lahanguid teinud ja mingit küsimust ei olnud.“

„Kas te võiksite öelda, kui kaua luud teie hinnangul seal maetud olid?“ küsis Erlendur. Ta teadis, et Elínborgi kutsutud geoloog, arheoloog ja patoloog annavad talle hinnangu, aga tal polnud midagi selle vastu, et kuulda meditsiiniüliõpilase arvamust.

„Heitsin pilgu pinnasele ja lagunemise astme alusel räägime ehk umbes seitsmekümnest aastast. Palju pikemast ajast küll mitte. Aga ma ei ole spetsialist.“

„Ei, muidugi,“ vastas Erlendur. „Arheoloog arvas sama ja temagi pole spetsialist.“

Ta pöördus Sigurður Óli poole.

„Me peame vaatama üle oma andmed inimestest, kes sel ajal kadunuks jäid, umbes 1930 või 1940. Võib-olla isegi varem. Vaatame, mida leiame.“

Eralendur seisis õhtupäikeses vundamendi juures ja vaatas põhja, Mosfellsbæri linna, Kollafjørðuri ja Esja mäe poole, ja nägi maju teisel pool Kjalarnesi lahte. Ta nägi autosid läänepoolsel maanteel pööramas Úlfarselli jalamilt Reykjavíki poole. Ta kuulis, kuidas auto vundamendikraavi juures peatus ja sellest astus välja mees, umbes Erlenduri vanune, paks, sinise tuulejope ja soniga. Mees virutas autoukse pauguga kinni, vaatas Erlenduri ja politseiautot, üles kaevatud mulda vundamendikraavis ja telki luustiku kohal.

„Kas te olete maksukoguja?“ küsis ta Erlenduri juurde astudes jämedalt.

„Maksukoguja?“ küsis Erlendur.

„Teist pole hetkegi kuradi rahu,“ ütles mees. „On teil kohtukutse või…?“

„Kas see on teie maa?“ küsis Erlendur.

„Kes te olete? Mis telk see on? Mis siin toimub?“

Erlendur seletas mehele, kes ütles, et tema nimi on Jón, mis oli juhtunud. Tuli välja, et mees oli ehituseettevõtja ja ehitusplats kuulus talle; ta oli pankroti äärel ja laenuandjad vaenasid teda. Vundamendi juures polnud juba mõnda aega midagi tehtud, aga ta ütles, et käis regulaarselt kontrollimas, et piirdeid poleks lõhutud: need pagana uute eeslinnade lapsed, kes majades lollusi tegid. Ta oli luustiku leidmisest kuulnud ja vaatas jahmunult vundamendikraavi, kui Erlendur talle rääkis, mida politsei ja arheoloogid tegid.

„Mina sellest ei teadnud ja ehitajad neid luid kindlasti ei näinud. Kas see on siis vana haud?“ küsis Jón.

„Me ei tea veel,“ vastas Erlendur, tahtmata rohkem infot jagada. „Kas te teate midagi maast seal ida pool?“ küsis ta punasesõstrapõõsastele osutades.

„Mina tean ainult, et see on ehitamiseks hea maa,“ ütles Jón. „Ma ei uskunud, et minu silmad näevad seda päeva, kui Reykjavík nii kaugele valgub.“

„Võib-olla on linn kõikidest piiridest välja kasvanud,“ ütles Erlendur. „Ega te ei juhtu teadma, kas punased sõstrad kasvavad Islandil metsikult?“

„Punased sõstrad? Pole aimugi. Pole kunagi kuulnud.“

Nad rääkisid lühidalt, enne kui Jón uuesti minema sõitis. Erlendurile jäi mulje, et tema võlausaldajad pidid maa iga hetk sundvõõrandama, aga kui Jónil õnnestuks järjekordne laen välja kaubelda, oleks veel kübeke lootust.

Erlendur kavatses samuti koju minna. Õhtupäike heitis läänetaevasse kaunist punast kuma, mis levis merelt üle maa. Õhtu hakkas jahenema.

Erlendur silmitses tumedat vaalu. Ta togis pinnast ja kõndis ringi, teadmata, mis teda kinni hoiab. Kodus ei oota teda miski, mõtles ta mulda jalaga laiali pildudes. Tal polnud peret, kes teda ootaks, ega naist, kes talle oma päevast räägiks. Ei ühtki last, kes räägiks talle, kuidas koolis läks. Ainult kipakas televiisor, tugitool, kulunud vaip, köögis valmistoidupakendid ja seinatäis raamatuid, mida ta oma üksinduses luges. Suur hulk raamatutest olid kadunud inimestest Islandil, vanadel aegadel metsikus looduses liikunud rändurite kannatustest ja surmast mägiteedel.

Järsku tundis ta jala vastas midagi kõva. See oli nagu väike mullast turritav kivi. Erlendur togis seda paar korda kinganinaga, aga kivi ei liikunud. Ta kummardus ja hakkas mulda selle ümbert ettevaatlikult ära kraapima.

Skarphédinn oli keelanud tal arheoloogide äraolekul midagi puudutada. Erlendur sikutas hajameelselt kivi, aga see ei tulnud maast välja.

Ta kaevas sügavamalt ja kui ta lõpuks teise, siis kolmanda ja neljanda samasuguse kivi leidis, olid tema käed mullased. Erlendur laskus põlvili ja paiskas mulda igas suunas laiali. Aegamööda tuli ese nähtavale ja peagi jõllitas Erlendur midagi, mis tema arusaamise järgi oli käsi. Viis luist sõrme ja kämblaluu turritasid mullast välja. Ta tõusis aeglaselt püsti.

Viis sõrme olid laiali, nagu oleks inimene seal all püüdnud millestki haarata või end kaitsta, või ehk armu paluda. Erlendur seisis tummaks lööduna. Luud sirutusid mullast tema poole nagu armuandmispalve, ja õhtune tuulehoog pani ta värisema.

Elus, mõtles Erlendur. Ta vaatas punasesõstrapõõsaste poole.

„Olid sa elus?“ küsis ta endamisi.

Just sel hetkel hakkas tema mobiil helisema. Õhturahus seistes ja oma mõtetesse süvenenult läks tal hetk, et telefonihelinat tähele panna. Ta võttis mantlitaskust telefoni ja vastas kõnele. Algul kuulis ta ainult mürinat.

„Aita mind,“ ütles hääl, mille Erlendur kohe ära tundis. „Palun.“

Siis kõne katkes.