Читать книгу Vetevald - Arne Dahl - Страница 5

Esmaspäev, 30. november kell 8.10

Koridor oli pime. Siiski silmas Berger üht tiivulist elukat, kes kõndis aeglaselt mööda lage; ta saatis seda tükk aega pilguga. Alles pilku ära pöörates taipas ta, et tegu oli mesilasega.

Kuigi koridori ainsat valgust ei saanud valguseks nimetada, paistis selle allikas väga selgelt silma. Väike ja ringikujuline ning asetses Bergeri ja teise mehe vahel suletud uksel silmade kõrgusel; mõlemad surusid end ukse kõrval vastu rõsket betoonseina, mõlemal oli käes tulirelv. Olematus valguses puuris vanem mees Bergerit oma jäiselt halli pilguga ja noogutas selgelt. Relva alla laskmata võttis Berger välja midagi luubitaolist. Ta tõstis selle hääletult uksesilma ette ja vaatas sisse.

Pilt oli kõver, aga korteri sisemus igati nähtav. Esik avanes elutuppa. Otse ees, novembrihommiku vaevuaimatavas aovalguses paistis, nagu liiguks toa suure akna taga paar hiiglaslikku kotkast. Nagu aegluubis tulid nad kõveras vaateväljas üha lähemale, mustad siluetid, mis hetke jooksul näisid tõusvate õhuvoolude toel akna taga hõljuvat. Siis võtsid kotkad inimese kuju ja seisid paigal, jalge all kindel pind. Üks tõstis käed ja näitas kümmet sõrme, siis üheksat, siis kaheksat. Berger pistis luubitaolise eseme kähku taskusse ja võttis välja muukraua. Ta torkas selle võimalikult vaikselt lukuauku, aga ikkagi krigises see närvesöövalt, kui ta kobamisi nähtamatuid sakke ja nukke otsis. Kuus, viis, neli. Muukraud ei haakunud, esimene tõrge üle mitme aasta. Kolm, kaks. Siis õnnestus, Berger kuulis luku klõpsatust. Relva üleval hoides lükkas ta korteri välisukse lahti. Täpselt samal ajal lõid musta riietatud kogud rõduukse jalaga lahti, mõlemal automaat laskevalmis. Nad liikusid korteris hääletult vasakule. Berger hiilis paremale, relv laskevalmis, kuulda ei olnud ainsatki heli.

Ülejäänud osa elutoast; ahi, diivan, tugitool, kamin, joogikäru. Paks raamat tugitooli kõrval laual. Berger läks sinna, püstol endiselt käes. Nüüd nägi ta, et raamatul lebavad prillid, uskumatult paksude klaasidega. Raamat oli ingliskeelne Shakespeare’i kogutud teoste köide.

Midagi puudutamata tõstis Berger pilgu. Seinal oli üksainus pilt, maastikufoto. Loojangu nõiduslik kuma mängles künka kohal, kus olid küpressid ja piiniad, paar valget maja, longuspäised eeslid, astmetena mööda nõlva üles ronivate mesilastarude rivi, võikollaste lillede peenar ja selle taga sillerdav meri. Taamal sirutus merest välja suur kalju; Bergeri meelest oli see Gibraltar.

Ta vaatas uuesti raamatut, kükitas maha, uuris prille, nägi, et õhukeste lehtede vahelt ulatus välja järjehoidja. Aga ta ei puudutanud midagi.

„Siin,“ hõikas kellegi summutatud hääl.

Berger tõusis püsti ja keeras ringi. Vanem mees seisis esikus ja jälgis teda; mehe lühikesed juuksed meenutasid magneti ümber tõmbunud rauaviilmeid. Tema nimi oli August Steen ja ta oli kapo teabehankeosakonna juhataja.

Berger ja Steen läksid hääle suunas läbi köögi koridori. Ühest kaugemast toast kostis jutukatkeid. Berger astus tuppa.

Musta riietatud mehed olid automaadi õlale riputanud. Berger vaatas August Steeni mittekoosseisulisi kaastöötajaid pisut skeptilise pilguga.

„Korter on tühi,“ ütles Roy Grahn.

„Aga teda hoiti siin,“ ütles Kent Döös ja viipas käega akendeta toa ilmselgelt helikindlatele seintele.

Berger vaatas ringi. Täiesti anonüümne ruum, hubase elutoa vastand. Kettidest, nahkrihmadest ega tilgutitest polnud jälgegi, aga see ei pruukinud veel tähendada, et neid ei olnud või et uimasteid ei kasutatud. Siin ei olnud midagi peale tumma tühjuse.

Seda enam kõneles elutuba.

Berger kükitas ülestegemata voodi kortsus linade kõrvale. Ta kallutas pea padjaga ühele joonele ja nägi aegamööda helenevas aovalguses vähemalt kolme pikka musta juuksekarva.

„Meie sõber ei üritagi jälgi peita,“ ütles ta.

„Miks ta peakski?“ ütles August Steen. „Tal on vaja varjata ainult tüdruku uut asukohta.“

Berger kuulis vaikset suminat. Ta vaatas lakke. Läbi magamistoa lendas mesilane. Sama mesilane? Berger läks mesilase järel läbi köögi elutuppa. Jäi tugitooli juures seisma. Pani kindad kätte. Tõstis paksude klaasidega prillid raamatult ära. Avas raamatu järjehoidja kohalt. Hoidis järjehoidjat paigal.

„Hamlet“. Kolmas vaatus. Järjehoidja puudutas maailma tuntuimat kirjandustsitaati.

To be, or not to be …

Berger läks seinal rippuva foto juurde ja silmitses seda. Nägi merd, kaljut, lillepeenart. Nägi mööda nõlva üles ronivaid mesilastarusid.

Nägi mesilastarusid.

Mesilane sumises jälle. See kõlas nüüd teisiti, kahekordselt. Berger vaatas üles, lae all nurgas oli neid nüüd kaks.

Elusad mesilased novembri lõpus? Rootsis?

To be, or not to be …

„Ta peab mesilasi,“ ütles Berger.

Kent ja Roy vaatasid teda skeptiliselt, Steen ilmetult.

„Misasja?“ ütles Roy viimaks. „Toas või?“

„Vaevalt küll,“ vastas Berger.

„Kas see pole mitte trend?“ sõnas Kent. „Mesila katusel?“

„Kurat võtaks,“ ütles Roy.

Steen kortsutas kulmu. Ütles:

„Katusele viib kolm teed. Trepikoda, päästetrepp, rõdud. Grahn, saad sa kaks korrust kõrgemale ronida?“

Roy heitis pilgu rõdule, kus rippus kaks ülemise korruse rõdu külge kinnitatud köit. Ta noogutas. Steen jätkas:

„Döös: päästetrepp. Berger: trepikoda. Mina katsun ülevaate saada. Kooskõlastame omavahel. Andke teada, kui olete kohal. Oodake minu käsku. Andke minna.“

Roy läks rõdule tagasi. Berger ja Kent sööstsid korteri välisuksest välja, Kent keeras ära, Berger pani tule põlema ja jooksis mööda koridori edasi. Jõudis trepikotta ja nägi üht mesilast mööda seina ronimas.

Oli kaks võimalust. Need mesilased olid kas põgenikud või peibutised, juhtlõngad. Kui nad olid põgenikud, võis kurjategija viibida koos oma vangiga seal üleval ja teda oli võimalik üllatada. Aga Berger kaldus pigem arvama, et nad juhatati katusele mingi tagamõttega.

Siiski pidid nad üles minema, tagasiteed ei olnud. Teisi polit­seinikke polnud võimalik appi kutsuda, operatsioon oli täiesti salajane; Berger ei teadnud sedagi, mil määral Kent ja Roy tegelikult asjaga kursis olid. Ta jälgis paar sekundit mesilast, selle pealtnäha sihitut rännakut mööda seina.

Siis hakkas ta üles minema.

Päevavalguslampidega valgustatud räpane trepikoda lõppes tugeva rauduksega, mida sai seestpoolt väändenupuga lahti keerata. Berger võttis raadiosaatja ning teatas, et on kohale jõudnud. Saatja krõpsatas ja siis kostis Roy hääl:

„Kah kohal.“

Veel üks krõpsatus ja siis August Steen:

„Ülevaade naabermajast. Katusel on tõesti üks väike madal hoone, kirdepoolses nurgas. Kõige lähemal sinule, Grahn, umbes viie meetri kaugusel. Aga uks asub sinu pool, Berger. Vahemaa kakskümmend meetrit. Döös on teisel pool päästetrepil kümne meetri kaugusel.“

„Selge,“ ütles Roy. „Kent?“

„Päästetrepp on kolu täis,“ lõõtsutas Kent. „Paar minutit läheb veel aega. Võtan siis ühendust.“

Tekkis vaikus.

Trepikoja tuli kustus. Berger jäi pimedusse. Vaikusest joonistus välja sumin, pimedusest punaselt helendav lüliti. Berger sirutas käe selle poole. Tuli läks ähkides põlema. Mesilane sumises edasi, aga jäi nähtamatuks.

Polnud midagi peale ootuse.

Talumatu ootuse.

Sellest ootusest ilmus vaimusilma ette pime motellituba, kuhu väljas mürisevalt kiirteelt ei imbunud kuigi palju rohkem valgust kui LED-tulukestest. Berger astus tuppa, käes nukker kilekott tanklapoe võileibade ja joogijogurtiga, ja jõudis peaaegu tugitooli istuda, enne kui taipas, et seal istub juba keegi. Tema süda hüppas kurku ja siis ütles August Steen:

„Kas niimoodi ollakse sinu arust peidus?“

Trepikojas möödusid sekundid teosammul. Berger libistas käe üle kõhu; kuulivesti piirjooned olid talle peaaegu sama tuttavad kui oma ribid.

Motellituba püsis visalt vaimusilma ees. Berger istus nüüd voodil ja hingas raskelt, pilk suunatud ainiti tugitoolis istuvale Steenile.

„Oleme nüüd vist kindlaks teinud, kus Carsten Aishaga redutab,“ ütles Steen. „Ole homme hommikul valmis.“

Berger vangutas aeglaselt pead ja vaatas masendavas motellitoas ringi.

„Mida kuradit ma siin teen?“ ütles ta.

„Sa oled Rootsi kõige tagaotsitum mees,“ ütles Steen. „Sa redutad – vaat seda sa teedki.“

„Ja sina oled üks kapo kõrgemaid ülemusi,“ ütles Berger. „Mina pole kapo mees ega ole seda kunagi olnudki. Miks sa peaksid mind aitama?“

„Me aitame teineteist,“ ütles Steen.

Mesilane sumises trepikojas edasi, aga ei suutnud öist stseeni peast peletada. Berger vahtis läbi pimeduse ainiti August Steeni, kes tundis viimaks sundust jätkata:

„Sa oled nüüd minu meeskonnas, Sam. Kui saame täpsemalt teada, mis toimub, hakkab mul sind päriselt vaja minema. Seni pean paluma sul oodata. Sulle seatakse valmis üks safehouse. Aga homme hommikul on mul sind vaja ühe kiirema asja pärast.“

„Mis kuradi asi siis „toimub“? Mingi terroriakt või?“

„Kõigi aegade kõige hullem terroriakt …“

„Jajah,“ pistis Berger vahele. „Teadagi. Rootsi ajaloo kõige rängem terroriakt. Aga mina ei tea sellest mõhkugi. Ma ei kannata seda kapo salatsemist.“

Steen ohkas häälekalt ja nõjatus koitanud tugitooli seljatoele. Ja ütles siis:

„Carsten oli mitu aastat minu lähim abiline, kapo raudvara. Siis aga selgus, et tema ongi see mutt, meie asutuse riigireetur, keda ma olin juba tükk aega taga ajanud. Ta röövis Aisha Pachachi samal põhjusel, miks ta tappis sinu kolleegi ja sõbra Sylvia Anderssoni – Naaskli. Ta tahtis teada saada, kus viibib minu kõige väärtuslikum trump, Aisha isa Ali Pachachi, mees, kellel on kontaktivõrgustik. Lühidalt öeldes röövis ta Aisha selleks, et Alid vaikima sundida.“

Masendava motellitoa voodil istudes tajus Berger ülima vastumeelsusega, et tema politseinikuinstinktid hakkavad ellu ärkama. Ta küsis:

„Kas sellepärast, et Ali kavatseb avaldada, kus Rootsi ajaloo kõige rängem terroriakt aset leiab?“

„Jah,“ noogutas Steen. „Ma arvan, et üks rahvusvaheline terroriorganisatsioon peab Ali vagaseks tegema ja sellepärast ostsid nad Carsteni ära. Arvatavasti on see ISIS, Islamiriik, aga see pole veel kindel.“

Berger vaatas rusuvas motellitoas ringi, aga seal polnud midagi, millele pilk võinuks pidama jääda. Mitte midagi peale kapo teabehankeosakonna juhataja, kes ajas ümmargust juttu.

„Nii et mind tõmbas sellesse jamasse Carsten?“ ütles Berger. „Tegi minust Rootsi kõige tagaotsituma mehe? „Ekspolitseinik tagaotsitav seoses kahtlusaluse tapmisega“. Laskis mõrvari minu vana teenistusrelvaga maha. Miks, kuradi päralt?“

Steen raputas pead.

„See on natuke ebaselge,“ ütles ta. „Aga tal on mingi emotsionaalne side Molly Blomiga. Nagu sa kindlasti mäletad, jälgis ta teid sisemaal. Tema aruannetel oli imelik alatoon, ma taipasin seda alles tagantjärele, kui ma need ühe jutiga läbi lugesin. Ta nimetas teid meheks ja naiseks, märkidega.“

„Märkidega?“

„Sellistega,“ ütles August Steen, võttis pastaka ja joonistas ajalehe tagaküljele.

Berger nägi kaht märki – ♂ ja ♀ – ning kortsutas kulmu. August Steen jätkas, näidates näpuga:

„♂ olid sina, Sam, ja ♀ oli Molly.“

„Molly, kes lamab koomas, minu laps kõhus,“ lausus Berger süngelt ja vangutas pead.

Steen kallutas end armetus tugitoolis ettepoole ja asetas käe Bergeri põlvele. See oli pisut ootamatu.

„Meil on Carsteni ees üks suur eelis,“ ütles ta sellise häälega, mida Berger polnud varem kuulnud. „Ta on kahtlemata väga ohtlik inimene – julgeksin öelda, et väljaõppinud elukutseline mõrvar –, aga ta hakkab pimedaks jääma. Tal on süvenev silmahaigus RP, retinitis pigmentosa. Parim võimalus teda kinni võtta on homme hommikul. Ja mul on vaja, et sina tuleksid kaasa, Sam.“

„Mul on vaja, et sina tuleksid kaasa, Sam,“ mõtles Berger kõrge kortermaja ilmetus trepikojas ilmetu ukse taga oodates ja üha enam hakkas tunduma, et ooteaeg on lõputu. Kogu oma jõudu kokku võttes pöördus ta olevikku tagasi ja silmitses oma laskevalmis relva; see võbises kummalises korrapärases rütmis, mis arvatavasti oli kuidagi seotud tema südamelöökidega.

Ta lootis ainult selle peale, et Carsten hakkas pimedaks jääma.

Kuulda oli ainult nähtamatu mesilase suminat. See kostis kaua, kaua, täiesti monotoonselt.

Siis krõpsatas raadiosaatja.

„Kohal,“ kostis Kenti hääl.

„No nii,“ ütles Steen. „Kolm. Kaks. Üks.“

Berger lükkas ukse lahti ja vaatas välja. Miski, mis pidi endast koitu kujutama, heitis katustele ähmast valgust. Tegevuspaigas valitses ikka veel poolhämarus. Paremat kätt oli kahekümne meetri kaugusel väike betoonikamakat meenutav hoone. Põiki eespool tuli Kent päästetrepist üles ja sööstis hoone poole. Samal ajal ronis Roy mööda köit üles ja veeretas end üle katuseserva madala müüri.

Berger pistis nüüd jooksu. Ta oli seal ja samas kusagil mujal, nägi kõike mingist kummalisest kaugest ja moonutavast vaatenurgast ning ootas ainult laske.

Esimesena jõudis kohale Roy, Kent ei jäänud palju maha ja viimasena tuli kolmandast suunast Berger. Ta nägi, kuidas Roy tõstis jala, lõi ukse lahti ja läks sisse. Ka Kent jõudis ukseni, tema keha hakkas siia-sinna tõmblema. Ka tema läks küürutades uksest sisse.

Berger oli nüüd lähedal. Ta tundis kaelas tugevat valu, nagu oleks keegi teda hääletust relvast tulistanud. Ta aeglustas sammu ja katsus kukalt ning tundis siis ka käelabas torget. Ta oli peaaegu jõudnud pärani ukse juurde, kui Kent uksest välja koperdas. Ta vaarus tugevasti ja veidralt. Vehkis kätega enda ümber, tema teenistusrelv lendas laias kaares eemale, liiga aeglaselt. Kent vajus põlvili, viskus kõhuli, veeretas end maas. Sumin läks üha valjemaks. Ka Bergerit valdas valu, terav valu, mis levis mööda keha, kõrvetas jäsemeid.

Siis tuli hoonest välja üks kogu. Ta nägi välja nagu loom, kahel jalal kõndiv karu. Kogu tõstis käed justkui palveks, aga need ei olnudki käed, vaid käpad, loivad. Need näisid olevat kaetud paksu tupsulise karvaga. Ülejäänud keha oli samasugune, ümar, justkui villaga kaetud, aga karutaolisel kogul oli lubivalge nägu, ainitise pilguga kolp, pärani, kuid tumm suu. Ja sumin valjenes üha, kuni Berger viimaks taipas, mida ta näeb.

Nägu oli Roy oma ja keha oli üleni kaetud mesilastega.

Roy komberdas katuseserva poole, köiekonksust mööda, kõndis raskete, veidrate kuuvallutaja sammudega piki serva. Ta astus väiksele müürile, mis eraldas katust sügavikust. Berger kuulis iseennast võõra häälega karjumas:

„Pea kinni, kurat!“

Aga Roy läks edasi, mööda müüri, nagu juhiks teda tahte asemel mingi muu jõud. Viimaks astus ta vältimatu sammu üle ääre.

Ja siis jäi ta justkui õhku rippuma. Otsatuna tunduva põgusa hetke jooksul, üha kakofoonilisema sumina saatel näis Roy keha hõljuvat lõpmatuses, nagu oleks raskusjõud kehtetuks muutunud, nagu poleks mitte miski enam üleval ega all. Otsekui käskluse peale lasksid mesilased temast lahti, sööstsid tema kehalt üles nagu tagurpidi veekeeris.

Sel hetkel nägi Berger Roy silmi. Nägi seal surma. Vaatas surmaga tõtt. Ja siis Roy kukkus.

Berger kuulis oma röögatust. Ta komberdas sinnapoole, mõneks sekundiks kadunud valu tuli täie jõuga tagasi. Kent lõpetas katusel vähkremise, tõusis püsti ja pühkis ägedalt oma keha. Üheskoos kakerdasid nad katuseserva juurde. Roy kukkumise kohta.

Hetke enne servani jõudmist pööras Berger pead ja nägi, kuidas majakese pärani uksest paiskus välja tohutu jaanalinnusulg ja moodustas niigi juba hämara linna kohal ülimalt sünkja pilve.

Berger ja Kent vahetasid pilke. Kent noppis oma kahvatult põselt mesilase ja noogutas. Nad vaatasid üle ääre.

Roy räsitud keha lebas kolmkümmend meetrit allpool parklas.

Poolest saadik ühe auto peal.

Kenti suust kostev heli ei olnud inimhääl.

„Berger!“ röögatas raadiosaatja. „Kiirabi tuleb. Vaata maja üle.“

Berger tõusis aeglaselt Kenti kõrvalt, kes oli kössi vajunud ning ulgus leinast ja valust. Berger noppis kõikidelt paljastelt kehaosadelt mesilasi. Tundis kehas isevärki joovastust. Liikus kõverat teed pidi majakese poole. Surus end vastu betoonseina, kiire pilk sisse ja tagasi. Hoones ei olnud inimesi ega varjatud ruume. Vähemalt kuus avatud mesilastaru. Sinna oli jäänud ainult mõni üksik laisalt sumisev mesilane, niisiis oli võimalik sisse minna. Berger haaras relva kõvemini pihku ja keeras ümber nurga.

Ta vehkis kätega enda ümber, et viimaseid mesilasi peletada, ning ajas nad välja. Siis vaatas ta ruumis ringi. Peale tarude oli seal laud ja tool, muud ei midagi. Siin polnud Aishat ilmselt hoitud, Carsten oli lihtsalt tahtnud nad siia üles meelitada. Et neile haiget teha, neid tappa? Vaevalt küll. Carsten ei olnud sadist. Ta oli küll püstihull. Riigireetur. Ei kohkunud millegi ees tagasi. Aga ta oli ratsionaalne. Niisiis oli tal juhatanud nad siia mingil muul põhjusel.

Põrand, lagi, seinad – ei midagi. Täiesti ilmetu ruum. Niisiis peab midagi olema mesilastarudes või laua peal. Ja tarudele ei kavatsenud Berger ligi minna; senisest lähikontaktist talle piisas.

Alles nüüd nägi ta, et osa mesilasi oli jäänud väiksele lauale. Nad olid vaiksemad kui teised ja moodustasid mööda lauda ronides korrapärase kujuga detsimeetrilaiuse ristküliku. Berger võttis oma uue kapost saadud püstoli ja kaapis mesilased sellega maha. Nende all oli väike paberileht. Ta ei julgenud seda päriselt puudutada, aga pani tähele, et see oli kokku määritud millegi magusa ja kleepuvaga. Millegagi, mis võis mesilastele meeldida.

See paistis olevat väike ümbrik. Niisugune, milles on tavaliselt õnnitluskaardid.

Berger tegi ümbriku mesilastest puhtaks, aga jättis selle sinna, kus see oli. Instinkte alla surudes jättis ta selle kapo eksperte ootama. Siis märkas ta laua all sahtlit. Kükitas maha ja hakkas seda ettevaatlikult lahti tõmbama.

Pauk oli ebamaine. Jõud, mis ta tahapoole paiskas, oli rohkem kui ebamaine. Ta oli täiesti šokis, valust segane. Silme ees läks mustaks.

Lõputus tühjuses hõljus veel vaid üks mõte:

Kuradi jabur viis surra.

Siis oli ainult pimedus.

Silmi avades ja nähes jäähalli pilku lühikeste raudhallide juuste all ei teadnud ta, kas ta on ikka elus.

„Ideaalne spioon on küll kastreeritud spioon,“ ütles August Steen, „aga seda ei pea ometi tegema nii drastiliselt.“

„Mida?“ lõõtsutas Berger.

„Kui sa poleks kükitanud, oleks sul riist küljest ära lastud.“

Berger vaatas oma kuulivesti. Oli selgelt näha, kuhu kuul oli tabanud. Otse südamesse.

„Kuradi kurat,“ ütles ta.

Steen ulatas talle käe, ta võttis sellest kinni ja lasi end valukiirte kaskaadi taludes jalule tõmmata ning väljatõmmatud lauasahtli juurde talutada. Puruks lastud esiküljega sahtlis lebas püstol, mille päästiku külge oli kinnitatud terastraat. Berger tundis relva kohe ära. See oli Sig Sauer P226. Arvatavasti Bergeri enda kunagine teenistus­relv. Toru külge oli teibiga kinnitatud väike käsitsi kirjutatud sedel. Sõnum oli lühike:

„Põmm!“

„Carsten jahib sind, Sam,“ ütles Steen. „Nüüd peame su tõsiselt nähtamatuks muutma.“

Berger heitis viimase pilgu väiksele ümbrikule, ohkas sügavalt ja komberdas ukse poole. Steen jõudis talle järele ja toetas teda.

Plekkhallis novembritaevas lähenes pikkamisi, peaaegu ulmeliselt kiirabikopter.