Читать книгу Vetevald - Arne Dahl - Страница 9

Teisipäev, 1. detsember kell 23.54

Esimesel korral ei teinud öövalveõde sellest helist välja. Ta tõstis küll pilgu hispaania keele grammatikalt, aga tegusõna hacer hoidis teda laua taga; selle pööramine ajas teda hulluks. Pealegi ei saanud see olla aken; kui selles osakonnas üldse miski surmkindel oli, siis see, et aknad on korralikult lukus. Inimesed, kes ärkasid anesteesiast ja pikast meelemärkuseta olekust, olid pehmelt öeldes pisut hajameelsed, ja kui olnuks võimalik teiselt korruselt alla hüpata, oleks ärkvelolek olnud vaid põgus udune paus kahe pika une vahel.

Nagu elu üleüldse, mõtles öövalveõde ja judistas end talveöös; detsember oli just kätte jõudnud, ja detsember tundus siiski alati talutavam kui november. Aga siis tulid jaanuar, veebruar, märts, aprill, ja selge see, et nendega oli kergem toime tulla Lanzarotel.

Hago, kirjutas ta. Haces. Hace. Hacemos …

Siis kuulis ta seda jälle ja seekord oli heli eksimatult är­tuntav – aknaklaas vibreeris ja puha. Öövalveõde pani pastaka käest ja kikitas kõrvu.

Muidu valitses vaikus.

Ta tõusis püsti. Arvata võis, et heli oli kostnud ühest lähemast palatist – kas kummastki kuuekohalisest või kummastki ühekohalisest.

Kui ta oleks vaime kartnud, poleks ta endale seda ametit valinud. Samuti mitte siis, kui ta oleks üksiolekut kartnud. Ta oli valinud selle ameti, sest see oli sama laadi töö nagu päästjatel. Või kiir­reageerijatel. Või miks mitte sõjaväelastel? Ootamine, rahu, üksiolek, piiramatud võimalused ennast harida, aga pidev valvsus, valmisolek häirele kohe reageerida; see oli talle loomuomane.

Aja jooksul oli see võime siiski rooste läinud; nüüdsel ajal oli edukas öövalve selline, kus ei olnud üldse vaja reageerida. Sai öö läbi hispaania keelt õppida. Mis oli heebrea ja korea keelega võrreldes siiski piece of cake, hoolimata sõnast hacer.

Aga nüüd tuli minna. Avanev ja sulguv aken ei olnud selles osakonnas tühiasi.

Öövalveõde läks. Ta aimas, et lukustatud ukse kõrval istuv turvamees mitte ainult ei kuulanud kõrvaklappidest salamahti muusikat, vaid ka magas; tema kaldus asend andis märku, et mees võib iga hetk toolilt maha kukkuda. Mõnes mõttes oli see hea; õde tahtis olukorra ise lahendada. Loodetavasti ärkab turvamees kõva kisa peale üles.

Ta avas lähema kuuekohalise palati ukse. Kõik voodid olid hõivatud, kõik patsiendid näisid sama elutud nagu ikka. Ja kõik aknad olid kinni ja lukus nagu ikka.

Järgmine palat oli tühi ühekohaline, mida tavaliselt hoiti kõige kriitilisemas seisus patsientide jaoks. Ka seal polnud vähimatki märki liikumisest.

Ka kolmas palat oli ühekohaline. Ka seal oli aken korralikult suletud ja patsient näis olevat seisundis, mis tundus üha enam olevat alaline. Öövalveõde hakkas juba ust kinni panema, et tõtata edasi viimasesse kuuekohalisse palatisse, kui nägi paokil ukse vahelt midagi, teadmata õieti, mida. Hämara öölambi valgel hingas respiraator raskelt ja sügavalt nagu ikka, aga see oli miski muu. Mingi muu asi oli teisiti.

Tilguti.

Voolik õõtsus, nagu puhuks palatis märkamatu briis. Aga mingit tuult ei olnud.