Читать книгу Vetevald - Arne Dahl - Страница 8

Teisipäev, 1. detsember kell 13.44

Sam Berger silmitses veepinda. Temperatuur oli taas üle nulli tõusnud ja õhuke jääkirme, mille ta oli vetevallast pinnale tõustes ära lõhkunud, oli peaaegu täiesti kadunud. Ta saatis pilguga tillukest jäätükki, mis sulas tema silme all.

Ta tõstis pilgu määrdunudhallile taevavõlvile. Troostitu päevavalgus. Heleduseta, lootuseta. Kahjurõõmus hall silmapilgutus, mis andis mõista, et ees ootab peaaegu poole aasta jagu samasuguseid päevi.

Tema pilk libises üle saarestiku viimaste skääride. Nende taga oli ainult avameri – Gotlandini välja.

Aeg oli imelik. Polnud midagi peale ootuse. Ta ei olnud sellel üksikul saarel veel kuigi kaua viibinud, aga juba pures teda rahutus.

Ta keeras ringi ja hakkas maja poole minema. Poolel teel jäi ta seisma ja heitis pilgu paadisillale. Silda polnud näha. Kamuflaaž oli peaaegu täiuslik. Ja veidi eemal asuv paadikuur, kus asus kaater, millega ta oli läbi öise saarestiku siia sõitnud, oli täiesti nähtamatu.

Sama lugu oli majaga. Puuoksad sirutusid pealtnäha hooletu täpsusega sammaldunud katuse kohale ja kui mõni ootamatu külaline oleks vastu ootusi maja sissekäiku silmanud, oleks talle jäänud mulje, et selle taga peitub midagi väikest ja lagunenut.

See oli meelepete. Sihilikult ja professionaalselt loodud meelepete. Berger avas ukse ja astus veinikeldrisse. Tema maitset arvestades oli siinset rikkalikku valikut täiendatud mõne pudeli esmaklassilise linnaseviskiga. Ta läks läbi selle korralikult tempereeritud ja täiuslikult pimendatud ruumi ja jõudis suurde tuppa. Ta nimetas seda suureks toaks, kuigi tõtt-öelda ei osanudki ta õieti defineerida seda ruumi, kus ta nüüd ringi vaatas. Üllatav avarus, diivan ja tugitoolid, söögilaud, kirjutuslaud. Nurga taga ootamatu köögisaar, täisvarustusega tualett ja saun. Niisugune luksuslikult renoveeritud kalurihütt üksikul saarel oleks avalikul kinnisvaraturul maksnud mitukümmend miljonit.

Aga sellel majal ja saarel ei olnud avaliku kinnisvaraturuga vähimatki pistmist. Otse vastupidi. See ei olnud esimene kapo safehouse, kuhu Berger oli sattunud, aga igatahes oli see neist kõige meeldivam. Ja tema ülesanne oli oodata.

Ta läks läbi suure toa kirjutuslaua taga asetseva seina juurde. Suure Stockholmi saarestiku kaardi kõrval rippus seinal valge tahvel. Selle külge oli kinnitatud hulk mitmeti grupeeritud paberilehti; need näisid enesestmõistetavalt alluvat tahvli keskpunktile.

Tahvli keskel oli foto.

Naeratava tumedapäise tüdruku asjalik otsevaates koolipilt. Aisha Pachachi, Sam Bergeri küündimatuse märk. Seitsmest röövitud tüdrukust ainus, keda Bergeril ja Molly Blomil ei õnnestunud vabastada.

Seitse miinus üks.

Varsti pidi see tüdruk täisealiseks saama.

Berger sai muidugi aru, et kapo oli käivitanud suurejoonelise inimjahi; kui tal olekski lubatud kaasa lüüa, oleks tema panus olnud tühine. Siiski oli nadi tunne passida siin niisama nagu mingi uinunud olekus agent, „tõsiselt nähtamatuna“, nagu August Steen oli öelnud.

Aisha Pachachi. Kõigepealt röövis selle tüdruku mees, kes pidanuks teda kaitsma. Seejärel rööviti ta teist korda ja röövijaks oli kapo mutt, eluohtlik mees nimega Carsten, keda kõik nüüd taga ajasid.

Vaat nii olid lood.

Grimassi tehes pööras Berger pilgu Aisha fotolt kõrvale. Tema pilk langes hoopis suure toa ainsale osale, kus ei valitsenud laitmatu kord. Seal oli neli suurt kolimiskasti mitmesuguste kokkukahmatud asjadega. Grimass püsis näol ja väljendas nüüd vastikust. Juba see mõte, et Steeni ustavad abilised – seekord mitte duo Kent ja Roy, mida polnud enam olemas – olid tema kodus kummutisahtlites tuhninud, ajas tal südame pahaks. Samas mõistis ta selle vajalikkust. Sam Berger oli Rootsi kõige tagaotsitum mees ja oli muidugi mõeldamatu, et ta ise oma Södermalmil Ploggatanil asuvasse koju läheks. Siiski kujutas ta tahtmatult ette, kuidas kellegi rohmakas käsi loopis alumises kummutisahtlis laste- ja naisteriideid hoolimatult kõrvale, otsides Sam Bergeri aluspükse. Muidugi oli kohutavalt segamini garderoobist sattunud kastidesse ka igasugust rämpsu. Ta heitis lähimale kolimiskastile sünge pilgu. Kindlasti läks tal vaja kollast jalgrattakiivrit, kahte telekapulti, karbitäit papinaelu, vanu kooli aastaraamatuid, riidest anakondat, katkist sulgpallireketit ja patakat ühest Freja eneseabiraamatust välja pudenenud lehti. Kindlasti oli tal neid siin üksikul saarel vaja.

Kui helikopter oli kastid saarele toimetanud, polnud Berger neid peaaegu puutunudki. Ta tassis need tuppa, tegi lahti, läks tujust ära ja jättis kastid sinnapaika. Avas hoopis sisemaalt kaasatoodud koti, kus olid kahe viimase juhtumi materjalid.

Esimese asjana oli ta siiski välja võtnud kellakarbi. See seisis tema ees kirjutuslaual ning tal olid kaasas ka luup ja kellaavaja. Rätikul lebas tema Rolex Oyster Perpetual Datejust aastast tuhat üheksasada viiskümmend seitse. See oli avatud nagu lahatav loom. Seest paistis tillukeste koostoimivate hammasrataste täiuslikult koordineeritud kogum. Aga sellel saarel näisid hammasrattad liikuvat aeglasemalt kui muidu, nagu oleks iga sekund siin tunduvalt pikem kui pärismaailmas. Maailmas, kus inimene ei olnud halastamatult liikumatu, ei olnud armutult üksi.

Teisena oli ta kotist välja võtnud Aisha Pachachi koolipildi. Ta kinnitas selle valge tahvli keskele. Siis pakkis ta lahti mõlema juhtumi ülejäänud materjali. Ta kraamis välja arvuti ja kogu Molly Blomi salapäraste seadmete arsenali – karbid ja juhtmed, ruuterid ja jaoturid –, mis parimal juhul võis tagada talle varjatud ligipääsu kapo võrkudele, mida Molly oli salapolitseinikuna kasutada saanud. Enne kui üks hull ta kaika ja noaga koomasse lõi.

Mitte praegu.

Praegu ei tohtinud selle peale mõelda. Piisas sellest, et need mõtted Bergerit öösiti magada ei lasknud. Mitte praegu.

Talle ei olnud päris selge, kuidas Molly netiturvasüsteem toimis. Polnud sugugi ohutu „heategija“ August Steeni korraldustest üle astuda, katsuda kapo sisevõrguga ühendust saada ja vargsi selle salastatud osadesse tungida. Ta pidi seda tegema pisikeste ja väga ettevaatlike sammude haaval. Tal olid kõik Molly paroolid olemas, nii et see pidi olema võimalik. Kui sellest muud kasu pole, aitab see ehk rahutust ravida.

See polnud tõsi. Tema rahutus ei olnud ravitav; see ei olnud isiklik, privaatne, vaid professionaalne rahutus, mida sai vaigistada üksnes tööga. Ja see oli siiski mõnes mõttes töö. Kuigi edenes teosammul.

Mis see ka polnud, mille jaoks August Steen teda hoidis, oli talumatu siin niisama passida ja ennast aeglasel tulel praadida. See ei olnud tema tõeline ülesanne. Sam Berger ei jätnud ülesannete täitmist pooleli, isegi mitte siis, kui need olid kuue seitsmendiku ulatuses täidetud.

Tema ülesanne oli leida Aisha Pachachi.

Niisiis peab ta Carsteni kohta rohkem infot saama. Ja selleni oli veel pikk tee minna.

Õigupoolest ei teadnud ta temast midagi.

Peale piltide. Kustumatult mällu sööbinud piltide. Naaskel, must sokk kurku topitud. Sisemaa mõrvar, kolm kuuli südamesse tulistatud. Roy otsekui villaga kaetud keha lõpmatuses hõljumas, nagu oleks raskusjõud kehtetuks muutunud.

Ükski neist piltidest ei kao. Mitte enne, kui Sam Berger ise sureb.

Teda valdas viha – kalk, raske, nurgeline viha. Ta peab Carsteni kätte saama.

Peab tõesti.

Ta vaatas oma paremat kätt. See värises. Värises vihast. Ta vajutas käe vasaku käega alla, hoidis seda kinni. Püüdis kõigest väest kaineneda, selgelt mõelda.

Kui Carsten oli saanud August Steeni paremaks käeks, pidi tal olema selja taga pikk karjäär kapos. Niisiis oli kapo teda põhjalikult läbi katsunud, nad pidid teda läbi ja lõhki tundma. Ometi oli tal õnnestunud neid kõiki ninapidi vedada. Steen oli peaaegu terve aasta edutult mutti jahtinud, kuigi mutt oli tema kõrval. See klappis kokku muljega, mille Carsten oli Bergerile nende põgusal kohtumisel jätnud – ta oli tõesti nutikas ja tegus. Ja arvatavasti natuke peast põrunud; muidu poleks ta end võõrjõule maha müünud, liiatigi kõige hullemale võõrjõule – toona tärkavale, nüüd hinge vaakuvale kalifaadile.

Jah, Carsten oli nutikas, tegus, hull, põhimõttelage, ahne, poolpime … ja nähtavasti oli ta viimastel nädalatel neid valvates Molly Blomi pisut ära armunud.

Aga see ei olnud kapole uudis. Steen oli Bergerile sellest ise rääkinud. Need olid andmed, mida suur ja hästi õlitatud masinavärk juba täie hooga töötles. Bergeril ei olnud omalt poolt midagi lisada, mitte mingit uut infot, mitte mingit vaatenurka, mis oleks kapo omast erinenud. Kui palju ta ka ei otsinud, ei näinud ta mingit varianti, kuidas temal, kahtlusaluse tapmise pärast tagaotsitaval ekspolitseini­kul, võiks olla mingeid eeliseid kapo ees.

Võib-olla ainult see, et tal ei olnud midagi kaotada.

Sest kõik oli juba kaotatud.

Ta istus kirjutuslaua taha, tõmbas käega üle sülearvuti puuteplaadi ja sai aru, et otsing ei olnud veel lõppenud. See oli üks samm teel kapo võrku, mingi avatud pordi otsimine; Molly oli üritanud seletada, Berger oli harjumuspäraselt kuulanud ainult poole kõrvaga, olles naeruväärselt kindel, et Molly on alati käepärast ja võtab tehnilise töö alati enda peale.

Aga Berger oli teda alt vedanud. Vaimuhaigete sarimõrvarite paar oli Molly lausa Bergeri nina alt ära röövinud ja ta oli lasknud sellel sündida.

Oli lasknud sellel sündida.

Ei.

Mitte praegu.

Unes hakkab see teda niikuinii kohe kummitama.

Tema pilk pöördus tagasi sülearvuti ekraanil jooksvatele märkidele. Teda valdas rahutus. Kas ta peab jälle välja minema, kõndima sillale ja laskma pilgul rännata üle Landsorti saarestikuserva, leidmata midagi, millele pilk pidama jääks? Igal juhul ei kavatsenud ta troostitut ooteaega viita sel moel, et tõmbab veeülikonna selga ja hüppab jääkülma vette. See hobi oli läbitud etapp.

Siis tuli talle meelde, et tal on ju internet. Ta oli anonüümse proksiserveri juba aktiveerinud. Talle oli öeldud, et saarel on mitu valvekaamerat, mis võivad iga hetk aktiveeruda ja hetkel ekraanil oleva pildi kõrvale tõrjuda.

Ta lubas endal avada Google’i akna ja teha peaaegu masinliku otsingu, mida ta oli juba mitu aastat iga päev teinud – tulemusteta. Kõigepealt kirjutas ta otsinguruutu „Freja Babineaux“. Nagu ikka, ei andnud see midagi; tema endine elukaaslane oleks nagu koos oma uue mehega Pariisis põranda alla läinud. Arvatavasti on ta koduperenaine, kellel ei ole oma elu, mõtles Berger kibemagusalt. Siis pani ta otsingusse „Marcus Babineaux“. Olgugi et ka see ei andnud mingit mõttekat tulemust, ei kaalunud ta hetkekski võimalust Marcuse kümme minutit noorema kaksikvenna otsing tegemata jätta. Ta kirjutas „Oscar Babineaux“.

Tema kaksikud pojad.

Tema elu valgus, säärane valgus, mis paistis silma oma puudumisega – seda eredamalt. Põhjanael, the still point of the turning world. Sellest sai kõik alguse.

Nüüd tuli midagi. Facebooki lehekülg. Oscar Babineaux, Pariis.

Profiilipildil oli tõesti tema noorem poeg. Tublisti uuenenud versioon. Üksteist aastat vana ja pildi järgi otsustades kõva hiphopi­artist. Berger tegi automaatselt kuvatõmmised kõigest, mis sellel leheküljel oli, ja seda polnud palju. Konto oli loodud alles mõne päeva eest ja postitusi oli ainult kaks, väheste kommentaaridega, kõik prantsuse keeles. Oscaril oli kaksteist sõpra ja kõik kommentaarid olid sõpradelt. Esimene postitus väljendas kurbust Pariisi suure terrorirünnaku üle, mis oli toimunud sel ajal, kui Sam Berger teadvusetult Lapimaa sisemaal lebas, ja seda kommenteerisid napisõnaliselt, põhiliselt kurbade emotikonide abil, ilmselt omavanused sõbrad. Viimane postitus oli ainult paar päeva vana ja see oli korratu lastetoa foto. Keegi lamas narivoodi alumisel korrusel teki all, mõlemad käed välja sirutatud, ja näitas sõrmedega v-märki. Aga teki alumise serva alt paistsid välja ka jalalabad. Ja ka varvastest moodustus v-märk.

Berger oli liigutatud. Tal tõusis klomp kurku. Ta sirutas käe välja ja silitas kergelt sülearvuti külma ekraani. See oli tema žest, isa Sami ülepakutud žest suure rõõmu väljendamiseks. Kaksikutel ei tulnud see kohe välja, mõlemad pidid kõvasti harjutama, et suudaksid kaks kõige suuremat varvast piisavalt õieli ajada ja ülejäänud konksu tõmmata. Tulemuseks oli väga veider jalg. Kes oli näiteks telekamängus võidu saavutanud, pidi teki alla pugema ja käed-jalad välja sirutama.

Ja tegema neli v-märki.

Pildi ainus kommentaar oli „14−8“, mis oli arvatavasti mingi skoor. Küllap oli üks kaksikutest teisele mingis mängus pähe teinud, aga oli võimatu aru saada, kes seal teki all oma kahjurõõmumaigulist õnne väljendas.

Sam Berger otsustas võtta seda märgina. Tema kaksikud – kolmandat aastat sisuliselt kadunud, suurlinna Pariisi poolt alla neelatud – suhtlesid oma rongaisaga. Sellega, kes oli vastu vaidlemata lasknud ema Frejal saada laste ainsaks hooldajaks. Kes, kuigi ta oli politseinik, ei olnud välja uurinud, kas neil on uues kodus oma uue prantslasest kasuisa Jean Babineaux’ juures hea olla. Isaga, kes oli lähtunud kahtlasest deviisist „uudiste puudumine on hea uudis“ ning kultiveerinud ja õilistanud hoopis omaenda mahajäetust.

Sam Berger oli kõigest mõne nädalaga justkui paarikümne aasta jagu küpsemaks saanud.

Sel hetkel otsustas ta Facebookiga liituda. Samal ajal kui ta istus ja juurdles, kas kasutada oma nime või mingit varjunime, mille tähendusest saaksid aru ainult kaksikud, tegi arvuti plõnksu. Berger vahetas akent, otsing oli lõppenud, ekraan vilkus jaatavalt; vähemalt oli ta Molly Blomi keerukas süsteemis sammu võrra edasi saanud.

Molly.

Kelle kõhus võis olla Sami laps.

Ei, mitte praegu. Oota, kuni öö kätte jõuab. Lase sellel sodil küpseda, käärida, roiskuda, koguda uusi luupainajaid.

Ta jätkas ettevaatlikult sisselogimisprotsessi. Käivitus uus otsing.

Siis võttis ta uuesti ette Facebooki akna. Nüüd teadis ta vähemalt, kuidas öiseid luupainajaid tõrjuda.

Nelja v-märgiga.