Читать книгу Piirimaa - Arne Dahl - Страница 1

Haavalehed värisevad. Ta kuuleb seda, kuigi jookseb läbi rinnuni ulatuva aasarohu, nagu pole eales jooksnud.

Enne seda kohta, kus aas avardub, muutub sahin eriti valjuks. Ta võtab hoo maha. Puud on ühtäkki nii pealetükkivad, et on tunne, nagu tahaks keegi mõnest teisest ajast sisse tungida. Aga siis ta komistab ja sahin muutub taas vaiksemaks. Selleks ajaks, kui ta tasakaalu tagasi saab, on eespool lehviv kuldkollane juuksepahmakas kõrge rohu sisse peaaegu ära kadunud ja ta peab veelgi rohkem pingutama, et mitte maha jääda.

On niisugune suvepäev, milletaolisi tuleb ette haruharva. Sulgkerged pilved lõikavad erksinisesse taevasse peeneid jooni, iga rohukõrs kiiskab isemoodi roheliselt.

Nad on jooksnud kaugele, kõigepealt bussipeatuse juurest üha üksildasemaks muutuvat teed mööda aasale ja nüüd vaevutajutava kauge veesillerduse poole.

Ta mõistab, et nii kiiresti joostes on võimatu paadikuuri näha, aga teab, et see on seal, rannaäärsete puude varjus, rohekaspruun ja inetu ja imeline.

Tema ees lehviv kuldkollane juuksepahmakas liigub nüüd aeglasemalt. Ta teab juba ette, et hämmastub, kui see pöördub. Ta hämmastub ikka ja jälle, tal ei õnnestugi eales hämmastumast lakata. Ja just siis, kui nurgelise profiili esimesed piirjooned nähtavale ilmuvad, kuuleb ta seda jälle.

Läheduses ei ole haabu. Ometi ei kuule ta äkitselt enam muud kui haavalehtede sahinat, millest saab sosin, millest saab laul.

Kuskil on keegi, kes tahab temast midagi.

Siis seisavad nad silm silma vastu.

Tal jääb jälle hing kinni.