Читать книгу Piirimaa - Arne Dahl - Страница 3

Pühapäev, 25. oktoober kell 19.23

„Lõks?”

Kriminaalkomissar Allan Gudmundsson oli ilmselt otsustanud etendada noomituse paroodiat. See näitemäng ajas Bergeril südame pahaks.

„Jaa,” vastas ta ilmsüütult, „seda jõledat mehhanismi tuleb vist lõksuks nimetada.”

„Ma ei küsinud ju seda, nagu sa väga hästi aru saad.”

„Mida sa siis küsisid?”

„Miks, pagana päralt, sa hoiatasid kiirreageerijaid just nimelt lõksu eest.”

„Kasu polnud sellest küll tuhkagi …”

„See ei puutu asjasse. Miks?”

„See kurinahk ei ole ju endast ainsatki jälge maha jätnud. Ta on nutikas, muud midagi. Piisavalt nutikas ja ohtlik, et oma mahajäetud põrguauku lõks üles seada.”

„Aadress oli ju jälg, kurat võtaks,” röögatas Allan. „See maja.”

Berger hoidis keelel pakitsevaid sõnu tagasi. Ta vaatas aknast välja. Sügisvihm oli tagasi tulnud, õhtu hakkas kätte jõudma. Suurem osa rühmast oli juba politseimajast lahkunud. Deer oli veel kohal, Berger nägi tema nägu, mida valgustas arvuti, läbi kahe vihmaviirulise akna, mis paiknesid teineteise suhtes üheksakümnekraadise nurga all. Aknaid lahutas paduvihma tordilõik.

„Ei, Sam,” käratas Allan ootamatult sõjakalt. „Nüüd sa valetad mulle.”

Berger adus äkki, et võiks selsamal hetkel magama jääda. Panna lihtsalt silmad kinni ja lasta Allani kraaksumisel end unne äiutada.

Oli vist parem sellest hoiduda.

„Valetan?” kordas ta, põhiliselt oma eemalviibimise maskeerimiseks.

„Senikaua, kui tegu oli mahavaikimisega, võisin sellele läbi sõrmede vaadata,” lausus Allan tunduvalt leebemalt; oli ilmne, et ta valmistus crescendo’ks. „Aga see, et sa oled hakanud oma ülemusele otse näkku valetama, näitab, et sa oled tõstnud oma vandenõuteooria uuele ja ohtlikule tasemele.”

„Sinust sai liiga vara bürokraat, Allan.”

„Sa tegutsed omapead ja püüad seda varjata, valetades oma ülemusele. Kas sa arvad, et võid igavesti samas vaimus jätkata?”

„Mida ma oleksin pidanud teisiti tegema?” küsis Berger õlgu kehitades. „Mitte minema sellele aadressile? Mitte hoiatama kiirreageerijaid võimaliku lõksu eest?”

„Küsimus on rohkem selles, mida sa edaspidi veel korda saadad.”

„Võtan sarimõrvari kinni?”

Allani hoolikalt ülesehitatud crescendo sumbus pikka väljahingamisse, mis ületas kuhjaga ohke piirid ja andis tunnistust nii vana mehe kohta tohutust kopsumahust. Ilmselt ei olnud ta kogu elu jooksul ühtegi sigaretti suitsetanud.

Allan lausus rõhutatud aeglusega:

„Mõrvarit ju ei ole, Sam, äärmisel juhul on ehk inimröövija. Igal aastal kaob Rootsis kaheksasada inimest, rõhuv enamus neist täiesti vabatahtlikult. Niisiis rohkem kui kaks inimest päevas. Sa ei saa paari niisugust vabatahtlikku kadunut teiste seast välja noppida ja väita, et nad on langenud sarimõrvari ohvriks, keda keegi teine ei näe. Meie riigis ei ole mingeid kuradi sarimõrvareid. Mujal kui korrumpeerunud prokuröride ja üliagarate võmmide ajudes. Ja üliagarad võmmid on veel hullemad kui korrumpeerunud prokurörid.”

„Ah et mõrvarit ei ole?” lausus Berger rõhutatult.

„Ohvrit ei ole, Sam.”

„Sina ei käinud seal keldris, Allan. Ma kinnitan sulle, et ohver on olemas.”

„Ma nägin pilte. Ja rääkisin kohtuarstiga. Veri on erineval määral hüübinud, mitmel korral. Ja verd paistab olevat palju rohkem, kui tegelikult on. Kõige rohkem kolm detsiliitrit. Sellest inimene ei sure.”

Berger vahtis Allani selja taga olevat seina. See oli täiesti tühi. Seejärel ta ütles:

„Võib-olla polnud Ellen surnud, kui ta teise kohta viidi, võib-olla pole ta praegugi surnud. Aga ta sureb.”

Hapnik külmub temperatuuril miinus kakssada kaheksateist Celsiuse kraadi. Kuna õhu ülejäänud koostisosade lämmastiku ja argooni külmumistemperatuur on kõrgem, külmub õhk siis, kui hapnik külmub. Niisiis pidi Stockholmi politseimajas kriminaalkomissar Allan Gudmundssoni kabinetis olema kakssada kaheksateist miinuskraadi, olgugi väga põgusalt, sest tol hetkel lahutas neid kahte politseinikku igatahes külmunud õhu kamakas.

Viimaks ütles Allan:

„Veregrupp B negatiivne. Peaaegu kõige haruldasem veregrupp Rootsis. Kaks protsenti elanikkonnast. Üks neist on Ellen Savinger. Aga see ei olnud ainus veri, mida me leidsime.”

Külmunud õhutükk hõljus endiselt nende vahel.

Berger vaikis.

„Seal oli ka A positiivset verd, mis ajas kriminaliste segadusse,” jätkas Allan. „Ega see äkki ei ole sinu veregrupp, Sam? Seda verd oli väljaspool kongi seinte peal ja kongi põrandal. Oli ka nahaosakesi.”

Allani pilk liikus mööda Bergeri paremat käsivart allapoole. Kirjutuslaua serv varjas käelabasid. Allan vangutas pead ja jätkas:

„Me ootame mõlema vere DNA-analüüse, aga praktikas ei ole meil neid vaja. Mitte kumbagi.”

„Ta on viieteistaastane,” ütles Berger ja püüdis mitte häält tõsta. „Ta on viieteistaastane ja istunud kolm nädalat seal. Mingis kuradi pimedas ja haisvas keldrikongis kakaämbri kõrval, ainsaks seltsiliseks aeg-ajalt välja ilmuv hull. Ta on kaotanud hulga verd. Kas tõesti ainult minule tundub, et tegu on saatanaga? Ja too saatan ei ole sugugi algaja, see raisk on seda ennegi teinud. Ilmselt palju kordi.”

„See ei ole argument, Sam. Tõendid on argument.”

„Tõendid ei kuku ise sülle,” ütles Berger. „Tõendeid kogutakse sel moel, et ei ignoreerita kaudseid tõendeid, uuritakse tõendamata jälgi, usaldatakse kõhutunnet, usutakse kogemusi. Lõpuks saavad kaudsetest tõenditest otsesed. Allan, kurat, kas me peame lihtsalt istuma ja tõendeid ootama, kas selline ongi sinu ettekujutus politseitööst?”

„Miks teil jooniseid ei olnud?”

„Mida?”

„Sa ei teadnud, et majas on kelder. Kuidas nii juhtus?”

„Info tuli väga äkki, tead ju isegi. Ma palusin sul kiiruga mõned kiirreageerijad kokku ajada. Me ei võinud lasta Ellenil ühtki liigset minutit seal istuda.”

„Mõtle, kui ta olekski seal istunud,” ütles Allan. „Jooniste abil oleksite võinud lõhkelaenguga otse keldrisse tungida. Siis oleksite võib-olla suutnud ta päästa. Kui tema ja kurjategija oleksid viibinud seal ja kõik oleks toimunud samamoodi, nagu täna toimus, oleksite ta pigem surma saatnud. Oma aegluse ja saamatusega. Oma kuramuse amatöörlikkusega.”

Berger silmitses Allanit. Esimest korda oli tal tunne, et ülemusel on õigus, mõnes mõttes. See häiris teda. Allanil oleks raudselt olnud õigus – kui need eeldused oleksid paika pidanud. Siis oleks see olnud amatöörlik.

„See mees kutsus meid külla,” pomises ta viimaks.

„Mis jutt see nüüd on?” ohkas Allan.

„Vaata seda pilti nüüd tagantjärele. Ootamatud uued ütlused tunnistajalt, kolm nädalat hiljem. Üks aadress Märsta külje all, metsa ääres, kus keegi oli vilksamisi näinud noort tüdrukut ühe poissmehe pool, keda keegi ei tunne. Meie, pühapäeval valves olijad, pidime kiiresti tegutsema. Paljud funktsioonid olid rivist väljas, sest oli pühapäev. Näiteks ei suutnud Märsta vald – hoolimata minu taganttorkimisest – leida hoone jooniseid. Esimene asi, mida me sinna jõudes kohtame, on mehhanism – nojaa, lõks –, mis on palju peenem, kui sa arvata oskad. Eks ole, Allan?”

„Noaterad õlavartesse. Ma oskan sellest nii mõndagi arvata.”

„Kaks seika. Esiteks. See on mõeldud politseile, otseselt kuulivestiga politseinikele, oluline on sihtida vestist mööda. Teiseks. Aga mitte pea kõrgusele. Mitte tapmiseks, vaid mõnitamiseks. Et karmid kiirreageerijad oleks pikali maas ja vähkreks surmahirmus. Ja kõik on väga täpselt välja timmitud. Meie mees on perfektsionist.”

„Sa vist ei ole küsinudki, kuidas Ekmanil läheb.”

„Ekmanil?” pahvatas Berger.

„Kiirreageerijal, kes need noad käsivartesse sai.”

„Kuidas tal läheb?”

„Ei tea. Räägi edasi.”

„See lõks on lehv paki küljes. Pakk on mitmekihiline, mitme paberi sees. Pakk pakis. Pärast pakipaela peame läbima esimese kihi, salaluugi köögi põrandas. Minema alla, sinna kuramuse keldrilabürinti. Seal on veel üks pakk, mille peame lahti tegema, seinast läbi tungima. Alles siis, kui oleme lehvi lahti harutanud ja avanud kaks teineteise sees olevat pakki, laseb ta meid oma pühamusse.”

„Ma mõistan, mida sa öelda tahad,” sõnas Allan. „Aga see on tagantjärele avanev pilt. Siis sa seda ju ei teadnud. Sul oleksid pidanud olema joonised, et võimalikult tõhusalt rünnata.”

„Ma aimasin, et see on pakk,” ütles Berger.

„Muidugi. Üliinimesest võmm Sam Berger. Miks sel juhul nii kole kiire oli?”

„Sest oli mikroskoopiline võimalus, et häire on õige. Et me saame tõepoolest Elleni päästa ja röövija kinni võtta.”

Kriminaalkomissar Allan Gudmundsson tõusis oma minimaalselt kaunistatud ülemusekabinetis püsti ja ütles:

„Järjekindel mõtlemine ei ole sinu tugev külg, Sam, aga ma lasen sul seekord pääseda. Ja ma ei saa sulle mõtteid ja arvamusi ette dikteerida. Aga ma saan anda sulle selged korraldused selle juhtumi uurimise suuna osas. Suund on selline, et veidi rohkem kui kahe nädala eest rööviti Stockholmis Östermalmil põhikooli vanema astme koolimaja juurest Ellen Savinger. See on kõik. Sina ja su suur rühm ei ole kaugemale jõudnud. Ei ole leidnud ainsatki asjalikku juhtlõnga.”

„Mis on ilmne märk sellest, et see pole tal esimene kord, Allan.”

„Aga selle kohta pole isegi mitte kaudseid tõendeid, Sam. Ainult umbropsu oletused, mida sul on rangelt keelatud oma rühmaga jagada. See keeld on tänasest alates veelgi kategoorilisem. Tänu tänasele niinimetatud operatsioonile. Kui sa korraldusi ja keelde eirad, siis saad kinga.”

„Ma eeldan, et sa teed nalja.”

„Kas ma olen naljamehe nägu?”

Pilgud haakusid teineteise külge. Jäid pidama. Klintš. Kui Allan tegi nalja, siis läks tal korda seda väga hästi varjata. Viimaks pööras ta pilgu Bergerilt, ohkas sügavalt ja vangutas pead. Ta küsis:

„Mis on sinu järgmine samm?”

„Arutan juhtumi Deeriga läbi niipea kui võimalik, me peame uuesti otsast peale hakkama.”

„Sa ei või täiskasvanud ja võrdväärset kolleegi „kallikeseks” kutsuda, see on jabur, Sam. Kuluaarides on juba kuulda nurinat seksismi üle.”

„Tema nimi on Desiré Rosenkvist,” ütles Berger. „Võmmi nimi ei saa ometi olla Desiré Rosenkvist. Deer on Desiré lühike variant ja kirjutatakse kahe e-ga. Deer nagu hirv või metskits. Tal on ju hirvesilmad.”

„Ahah, nii palju siis seksismi tagasitõmbamisest,” ütles Allan ja viskas ta kabinetist välja.

Berger tabas end naeratamast, kui sammus mööda hämarat koridori ja keeras ära samba juurest, mis andis mõista, et sealt algas avatud kontor. Sinna oligi jäänud ainult Deer. Naine tõstis pilgu ja vaatas Bergerile otsa.

„Said sõimata?” küsis ta.

„Kõvasti,” kinnitas Berger. „Näiteks kästi mul lõpetada sinu Deeriks kutsumine.”

„Ta võiks ka minu arvamust küsida.”

„Sest kaalul on ju sinu heaolu.”

Naer. Nõrk, rohkemat polnud vaja.

„Kuula,” ütles Deer veidi aja pärast ja tegi arvutis klõpsu.

Arvuti ütles selle peale üpris ägeda naisehäälega:

„Ma olen muideks täitsa kindel, ma nägin just präägu seda, teate küll, seda tüdrukut, läbi akna … No ma ei ole ju päris kindel, et see oli tema, aga tal oli kaelas see, ma ei tea, roosa nahkpael selle viltuse kreeka ristiga, ma ei tea, kas see on õigeusklike oma, aga ta on ju loomulik blondiin, tal ei saa kreeka juuri olla.”

Deer peatas sõnadevalingu ja küsis:

„Mida see „roosa” siin tähendab?”

Berger kehitas õlgu ja ütles:

„See otsustas asja. Selle peale me liikvele läksimegi.”

„Jaa,” lausus Deer mõtlikult. „See polnud ju kreeka rist, vaid vene oma, aga õigeusklike oma küll, nii et seda võis ta meediast näha. Aga mitte seda, et nahkpael oli roosa, seda me neile ei öelnud. Kui lähedal peab inimene seisma, et näha, et kellelgi on kaelas roosa pael?”

„See naine ei seisnud mitte kuskil,” ütles Berger. „Sest mingit naist pole olemas.”

Deer silmitses teda viivu ja pani siis helifaili uuesti käima:

„Ah jaa, aadress, jajah. No see viimane maja metsa ääres, varemete kõrval, mulle ei tule präägu meelde, mis tänav see on, aga see mees, kes seal elab, on igavene mats, teda pole kunagi näha, ja kui on, siis põikab kõrvale. Vaat tema oleks küll võimeline …”

Deer katkestas ettemängimise ja sõnas:

„Pärast tuleb tänava nimi talle muidugi meelde ja ta ütleb meile täpse aadressi. Kriminalistide hinnangul tehti kelder tühjaks vähemalt kaks ööpäeva tagasi, arvatavasti veel varem. Niisiis ei saanud see tänahommikune tunnistaja Ellenit just präägu läbi akna näha. Tunnistaja väidab, et elab samas piirkonnas, ja selles naabermajas, mille aadressi ta ütles, elab tõesti keegi Lina Vikström. Lina Vikströmi ei saanud me kätte, sest ta viibib Kagu-Aasias. Ilma mobiiltelefonita eneseotsingureisil. Väga joogalik.”

„No näed,” ütles Berger. „See on midagi uut.”

„See, et ta nimetas ennast tolleks kättesaamatuks Lina Vikströmiks, näitab kohalike olude head tundmist.”

„Ja üht-teist veel.”

„Põhiküsimus on aga mitmeharuline,” ütles Deer. „Kas tal on naissoost kaasosaline? Kas tunnistaja hääl on hoopis röövija enda hääl, mis on häälemoonutajast läbi lastud? Või ongi meie röövija naisterahvas?”

„Helieksperdid ei ole midagi öelnud?”

„Veel mitte. Aga kui on kasutatud häälemoonutajat, siis on tänapäeval teatud võimalused algset häält taastada.”

„Ma kahjuks eriti ei looda,” ütles Berger. „Kui eksperdid saavadki algse hääle kätte, on ka see võltsing. Ühel või teisel moel. Ta jätab jälgi ainult siis, kui tahab jälgi jätta. Kui see täidab mingit funktsiooni.”

„Nii et ühtki naisterahvast ei ole asjasse segatud?”

„Mina pakun, et ei ole. Ta tegutseb üksi.”

„Aga see ei ole tal esimene kord? Sa jõudsid jälle liiga hilja kohale?”

Berger hammustas keelde. Ta suunas Deeri laualambi kõrval paikneva valge tahvli poole. Seal oli kogu juhtum üles tähendatud. Nii palju, kui seda oli. Kolm nädalat ja mitte ühtegi asjalikku juhtlõnga, selle koha pealt oli Allanil õigus. See-eest hulganisti tupikuid.

Ainult sellepärast, et keelduti ajalooliselt mõtlemast.

Berger lasi valgusvihul rännata üle märkmelipikute, fotode, tšekkide, dokumentide, joonistuste ja noolte virvarri. Kõik oli käsitsi tehtud, vanamoodsalt, ilma igasuguse elektroonikata. Viimaks peatus laualambi tuhm valgusvihk kahel pliiatsijoonistusel. Berger laskis lambi lahti, läks tahvli juurde ja võttis joonistused magnetite alt ära. Ta pani need Deeri klaviatuurile ja üheskoos silmitsesid nad kaht stiliseeritud mehenägu. Deer osutas parempoolsele fantoompildile ja sõnas:

„See on meil olnud esimesest päevast saadik. Kaubikuga mees, keda nähti enne Ellen Savingeri koolipäeva lõppu Östermalmil koolimaja juures. Kaks teineteisest sõltumatut tunnistajat kinnitasid üksmeelselt selle rekonstruktsiooni sarnasust. Ja nüüd on veel see uus pilt, Märsta naabri ütluste järgi, tema on siiamaani ainus, kes seda „metsa ääres elavat matsi” üldse näinud on.”

„Ja mida sa nendest järeldad?” küsis Berger.

„Kui see on üks ja sama mees, siis puuduvad tal igasugused isikupärased näojooned. See on lihtsalt neljakümneaastase valge mehe standardpilt. Teisest küljest annab see meile vähemalt vanuse ja etnilise päritolu. Ja peab ütlema, et see vastab ootustele.”

„Veel midagi?”

„Ei midagi,” ütles Deer pead raputades.

„Kas ta näeb algaja moodi välja?”

„Selle kohta on vist küll võimatu midagi öelda.”

„Kui see on õige isik, siis pole see tal esimene kord, ja ka sina näed seda, Deer, nagu ma aru saan. See on talle näkku kirjutatud.”

„Sa puistad nagu varrukast sedasorti raudseid tõendeid, mis Allanile väga meeldivad. Räägi nüüd, mida sa oled enda teada hoidnud, juhtides samal ajal hoopis teistsugust juurdlust.”

Ja hirvepilk.

Berger teadis väga hästi, et see ei olnud nõrkuse märk, vaid üks Deeri tõhusamaid vahendeid.

„Allan keelas selle otsesõnu ära,” ütles ta. „Ja midagi niisugust ei ole, mis oleks meie juurdluse suunast kõrvale kaldunud.”

„Mis ajast sa Allani keeldudest hoolid?”

„Sellest ajast, kui ta ähvardas mulle kinga anda.”

Nad vahetasid hämaruses kiire pilgu. Deer tegi grimassi, Berger suunas laualambi uue politseijoonistuse poole.

„Erik Johansson?” lausus Berger ja põrnitses pilti. „Rootsi levinuim nimi?”

„Jah, see nimi oli Märsta maja üürilepingus kirjas,” vastas Deer. „Üürimist vahendanud maakler üürnikuga ei kohtunud. Maja kuulub Argentinas elavatele välisrootslastele.”

„Maakler …” ütles Berger. „Kuidas ta seda seletab, et ta üürnikuga ei kohtunud?”

„Nad suhtlesid meili teel. Maakler väidab, et on selle meilivahetuse ära kustutanud. See võibki tõsi olla, kurjategija on üürinud maja üle kahe aasta ja nii vanad meilid kipuvad ikka kaotsi minema. Kuigi ma aiman, et maakler kustutas võimalikud tõendid sihilikult ära. Nimelt võrdles Samir algset kuulutust makstud üürisummadega. Vahe on kolm tuhat. Ilmselt maksis meie kurikael kolm tonni juurde, et ei peaks oma nägu näitama. Vahendusfirma võttis lisaraha silmagi pilgutamata endale, enne kui raha Argentinasse edasi kandis.”

„Kas see meiliaadress võib meid edasi aidata?”

„Samir võttis selle põhjalikult ette,” ütles Deer. „Ja laskis vist põhja.”

Berger põrnitses „Erik Johanssoni” pilti ja ütles:

„Lase veel korra seda salvestust.”

Deer lasi. Nad kuulasid keskendunult „Lina Vikströmi” energilist häält. Kui see läbi sai, ütles Berger:

„Minu meelest on kõige huvitavam dramatiseering.”

„Ma mõistan, mida sa sellega öelda tahad.”

„Kui kõneleja on Erik Johansson ise – ja ma olen päris kindel, et tal ei ole kaasosalisi –, siis oleks ju vabalt piisanud lihtsast telefonikõnest. Tal poleks olnud vaja nii püüdlikult näidelda.”

„Mida see tähendab?”

„Ma ei tea,” ütles Berger ja laksas käega vastu joonistust. „Igatahes mitte midagi head.”

„Drama queen?”

„Paremal juhul. Halvemal juhul mängib ta kogu aeg rolle, erinevaid rolle, ja teeb seda hästi. Jutuka white-trash-naabrina on ta nii veenev, et see ei saa olla tema esimene näitlejatöö.”

„Nüüd ajasid sa ühiskonnaklassid segi,” naeris Deer. „See naine on ju Kagu-Aasias joogareisil. Aga sul on muidugi õigus, kogu töölisklass käibki Kagu-Aasias joogareisidel.”

„Njah,” ühmas Berger. „Lina Vikström elab eriprojekti järgi ehitatud kolmekorruselises villas ja pärast lahkuminekut abikaasast, kes on ülemarst, võttis ta sellest ravimifirmast, mida ta juhib, puhkuse.”

„Aa,” lausus Deer.

„Aa,” kinnitas Berger. „Eesmärgiks ei ole realism. Meie kurikael on loonud omaenda Lina Vikströmi, tal on sügavalt savi, kes see naine tegelikult on. Ta ise on jumal. Tema otsustab, kes Lina Vikström on. Tegelikkus ei puutu asjasse. Ta teeb selle niimoodi ümber, nagu talle sobib.”

„Ja kuidas muudab see meie pilti sellest, mis Ellen Salingeriga toimub?”

„Ainult nii palju, et see mees lubab endale mida tahes.”

„Mitte just meie tavapärane räpane pedofiil …”

Berger viivitas ja vaatas Deeri.

„Ma ei usu, et ta on pedofiil,” ütles ta.

Deer vaikis ja silmitses teda. Pruunid silmad puurisid läbi hämaruse.

„No nii,” ütles ta viimaks. „Nüüd võttis sinu salajane juurdlus meie juurdlusest erineva kursi.”

Berger vaatas talle silma.

„Mul ei ole mingit salajast juurdlust,” ütles ta.

„Sa ei usu ju meie juurdlusse,” pahvatas Deer. „Me oleme kogu aeg lähtunud eeldusest, et selline näru, kes istub põhikooli juures ja ootab võimalust üht last ära röövida, on pedofiilinäru.”

„Kuni see eeldus meid eksiteele ei viinud, polnud vahet. Nüüd ei ole ma selles enam kindel.”

„Mis siis muutunud on?”

„See mees on ju pretsioosne.”

Deer oli tagasihoidlik ja lojaalne; just seda Berger tema puhul hindaski. Aga see pilk, mille ta nüüd raju poole pööras, polnud ei tagasihoidlik ega lojaalne.

„Ma olen tavaline võmm,” ütles ta vihmajumalatele. „Mul ei ole mingit muud haridust peale politseikooli. Mu töölistest vanemad, kes uskusid sotsiaaldemokraatide kombel helgesse tulevikku, panid mulle selle õnnetu kõrgklassinime Desiré Rosenkvist. Aga ma olen oma suguvõsas esimene, kes on pärast gümnaasiumi edasi õppima läinud, ja mul on tulnud hullult vaeva näha, et kriminaalinspektoriks saada. Kas sina, üliinimesest võmm Sam Berger, seletaksid mulle, mis tähendab pretsioosne?”

Berger vaatas tema veeviirulist peegelpilti ja sõnas:

„Kas sul on mingi salajane otsekontakt Allaniga?”

„Mis jutt see on?”

Berger vahetas järsult teemat.

„See mees on pretsioosne, ebaloomulik, eputav, ülepakkuv. Ta pakib oma kingituse politseile ilusasse pakendisse. Ta tahab kiitust, tahab, et me teda imetleksime. Ma möönan, et niisugust käitumist tuleb ette ka pedofiilide võrgustikes, aga seal on tegu hermeetiliselt suletud seltskonnaga. Ületatakse üha uusi, üha kuratlikumaid piire ja tahetakse seda omasugustele näidata, saada vastukaja, kiitust, imetlust. Aga jumala eest, ma pole kunagi kuulnud pedofiilist, kes tahaks kiidelda oma pahategudega avalikkuse ees, veel vähem politsei ees. Väljaspool seda kinnist seltskonda valitseb häbi.”

Deer pööras end aeglaselt tagasi tema poole. Nägu ei olnud enam viiruline.

„Ja pealegi viisteist,” ütles ta. „Ellen oli kadumise ajal viieteistkümne aasta ja ühe kuu vanune. Siis ei ole see lapse seksuaalne ahistamine – pedofiilia –, kui just ei ole tegu sugulasega. Ja Savingerite suguseltsi oleme ju läbi kamminud. Vähemalt nii palju oleme teinud.”

„Me võime ju lugeda seda alternatiivseks hüpoteesiks. Et võib leiduda teisigi motiive peale kahe eeldatava: lunaraha ja pedofiilia.”

„Võib-olla küll,” nõustus Deer.

Kui Berger hakkas kõrvallaualt oma asju kokku korjama, helises Deeri telefon. Too ei öelnud suurt midagi ja kõne sai kahekümne sekundiga läbi.

„Kriminalistid on maja ülevaatamise lõpetanud,” tegi ta kokkuvõtte. „Ei mingeid sõrmejälgi, ei mingit DNA-d, välja arvatud need kaks verejälge. Vastikult puhas, nagu Robin ütles.”

„Puhtaks küüritud,” noogutas Berger ja jätkas: „Kas sa ei peaks praegu kodus pere juures olema?”

„Johnny ja Lykke on vanaemaga kinos. Mina sain vabastuse. Kas teeme ühe õlle?”

„Kõlab väga ahvatlevalt,” ütles Berger. „Aga mul mõlgub meeles paar tööülesannet.”

„Minule, muidugi mõista,” lausus Deer leebelt muiates. „Samal ajal kui üliinimesest võmm Sam Berger läheb järjekordsele kohtingule mõne kahtlase netituttavaga.”

Berger turtsatas. Ta ei teadnud isegi, kas see oli naer.

„Neid on olnud üks. Üksainus. Esimene kobav samm. Ja kahtlane oli see tõesti.”

„Mida see madame X teha tahtiski?”

„Sa tahad mind sundida seda valjusti välja ütlema.”

„Millegipärast tundub see iga kord üha naljakam, kui sa seda ütled.”

Berger hoidis naeratust tagasi, vangutas pead ja tõmbas seljakoti luku paksude kaustade ümber kinni. Pööras siis pilgu Deerile ja tema silmades ei olnud naeratuse varjugi.

„Sina jõudsid sinna keldrikongi esimesena. Kui palju sinu hinnangul seal verd oli?”

Deeri naeratus tuhmus.

„Väga palju,” ütles ta. „Ma ütlesin seal majas, et ma usun, et Ellen on elus. Aga võib-olla ma ainult üritasin sind lohutada, meid mõlemaid lohutada.”

„Sinu vaistlik hinnang oleks siis milline?”

„Ma ei tea. Kaks liitrit?”

„Kohtuarsti esialgsel hinnangul mitte üle kolme detsiliitri. Sinu esimene ülesanne on kodune ülesanne. Mis mõtet oleks manustada Ellen Savingerile verd vedeldavaid aineid?”

Deer noogutas kulmu kortsutades.

„Ja minu teine ülesanne?”

„Selle võid täita kohe, arvuti abil. Millises haiglas Ekman on?”

„Ekman?”

„Hea oleks teada ka eesnime.”