Читать книгу Piirimaa - Arne Dahl - Страница 2

Pühapäev, 25. oktoober kell 10.14

Haavalehed värisesid ja kuigi taevas oli vihmast pime nagu keskaeg, tundus habisevate lehtede vahelt välja tungivat natuke liiga vali sahin. Berger raputas pead, tõrjus kõik ülearused aistingud eemale ja tõi pilgu vägisi puulatvadest alla. Tema selga toetav puitsein, nii pehkinud, et tundus lausa pude, muutus kohe jälle rõskeks.

Ta heitis pilgu teistele varemetele, mis paistsid vaevu läbi tugevneva paduvihma. Iga hoone juures kükitasid kaks kolleegi, igaühel tilkuv kuulivest seljas, igaühel relv käes. Kõik vaatasid Bergeri poole. Ootasid märguannet. Ta pööras pead ja nägi pärani hirvesilmi. Mööda Deeri nägu voolas vesi, nagu oleks kogu tema pea üksainus nuttev silm.

Kuus politseinikku varemete vahel paduvihma käes.

Berger piilus nurga tagant välja. Väikest maja ei olnud näha. See oli paistnud, kui nad kõrvalteelt ligi hiilisid ja õues hargnesid. Aga enam ei paistnud. Vihm oli selle neelanud.

Ta hingas sügavalt sisse, polnud midagi parata.

Siis noogutus lähima vareme poole; kaks meest sukeldusid küürutades rajusse. Uus noogutus teisele poole; järgnesid veel kaks meest, kadusid nagu sogase supi sisse. Seejärel läks Berger ise, selja taga nuuksumist meenutav hingamine.

Maja polnud veel näha.

Üksteise järel hakkasid vihma seest paistma jooksvad kolleegid, neli küürakil kogu, kes olid iseäralikult tõsised, kuigi ta nägi ainult nende selgi.

Laudhaaval ilmus hämust nähtavale maja. Tumepunane, valgete nurkadega, mustad rullkardinad, mitte ühtegi elumärki. Ja järeleandmatu vihm.

Nüüd on ligi. Kõik on ligi. Võib-olla on koguni lõpp ligi.

Berger teadis, et ta ei või niimoodi mõelda. Käesolev hetk on kõik. Siin ja praegu. Mitte mingi muu koht, mitte mingi muu aeg.

Nad kogunesid kollakaks tõmbunud ja kooruva värviga verandale viiva trepi juurde. Kaks vihmaveetoru sülitasid kaskaadidena nende jalgadele vett. Kõik oli läbi ligunenud.

Pilgud pöördusid jälle temale. Ta luges nad üle. Neli, ja selja taga Deeri hingamine. Berger viipas ta enda ette ja vaatas kümnesse silma. Seejärel noogutas. Kaks meest keerasid trepi poole, lühema helerohelised silmad põlesid adrenaliinist, pikemal oli käes taraan.

Berger hoidis neid tagasi. Sosistas meeldetuletuse:

„Arvestage, et seal võib olla lõks.”

Vihmast oli äkitselt saanud nende liitlane. Selle põrin katusekividel summutas trepist üles minejate sammud. Taraan tõusis, mitu relva vinnastati ühel ja samal hetkel. Alles siis, kui uks sisse löödi, tungis vihmapõrinast läbi teine heli. Murduva puidu tuhm raksatus.

Avanes suur pimedus.

Heleroheliste silmadega mees lipsas pimedusse, hoides relva üleval. Möödus paar sekundit. See aeg tundus hulga pikem.

Berger kuulis läbi põrina oma hingamist, kummaliselt aeglast. Aeg venis.

Tormimürast lõikus läbi üks häälitsus. Algul tundus, et see ei ole inimhääl. Siis sai sellest pigem hämmastust kui valu väljendav häälitsus. Surmahirmu puhas noot.

Heleroheliste silmadega kiirreageerija tuli pimedusest välja. Ta oli näost kriitvalge. Tema teenistusrelv kolksatas verandale. Alles siis, kui ta külili vajus, muutus häälitsus karjeks. See ei kõlanud nüüdki inimhääle moodi. Veri segunes veranda restpõrandal veega, kui kaks kolleegi mehe eemale lohistasid. Tema õlavartest turritasid välja kaks noatera.

Berger kuulis omaenda oiet, sellest kostvat valu, see valu ei tohtinud aga kinnituda, ei tohtinud takistada. Ta heitis kiire pilgu pimedasse majja ja tõmbas pea tagasi uksepiida varju. Ta pööras end ümber. Deer kükitas akna all maas, relv laskevalmis, taskulamp käes, pruunid silmad klaasselged.

„Lõks,” sosistas Deer.

„Jälle liiga hilja,” ütles Berger valjusti ja astus majja.

Mehhanism oli esiku seina küljes. See oli välja visanud mingid noad. Teatud kõrgusele, teatud suunas. Deer näitas valgust vasakule, paokil ukse poole. Küllap vist elutuba.

Verandalt kostev kisa väljendas nüüd valu, mitte enam puhast hämmastunud surmahirmu. Selles oli midagi paradoksaalselt lootusrikast. Niimoodi karjus mees, kes aimas, et jääb siiski ellu.

Berger võttis taskulambi välja, aga enne kui ta selle põlema pani, viipas ta sellega paremal asuva trepi poole, andes märku kahele kiirreageerijale, kes neile järgnesid. Ta vehkis lambiga, et varjata selle värisemist.

Kolleegid suundusid trepist üles, valguselaigud põikasid korraks trepikoja lakke ja siis läks taas pimedaks. Berger vaatas Deeri poole ja noogutas. Nad pöördusid koos vasakul asuva paokil ukse poole. Uksepraost paistis pilkane pimedus.

Nad võtsid peeglid välja, varrega tahavaatepeeglid, ja uurisid nendega seesmist uksepiita. Mingeid lõkse ei paistnud. Berger lipsas esimesena pimedusse, Deer kohe tema järel, nad katsid teineteist. Hämaras valguses ilmus nähtavale lage ja kõle elutuba, väike steriilne magamistuba, niisama puhas köök. Seal ei olnud mitte mingit lõhna.

Köök kustutas viimase lootuse. Nii puhas.

Ja nii tühi.

Nad pöördusid esikusse tagasi ja kaks politseinikku tulid samal ajal trepist alla. Esimene raputas ainult pead.

Esik oli nüüd valgem. Vigastatud mees ei karjunud enam, vaid oigas. Restpõrandal lebasid kaks pikka kitsast pidemeta noatera. Vihm oli neilt ja kogu verandalt vere maha pesnud.

Nii puhas.

Berger tõstis pilgu. Kaugemal suundus kiirabiauto suure hooletusse jäetud õue värava poole, kus seisid juba kaks plinkivate vilkuritega politseibussi ja nende kõrval mitmesuguste meediafirmade autod. Piirdelintide taha hakkas kogunema uudistajaid. Ja vihm oli kõigest uduvihm.

Bergeri pilk langes verandatrepile – selle kõrgus oli siiski peaaegu kaks meetrit – ja ta astus uuesti esikusse. Ütles:

„Siin on kelder.”

„Oled kindel?” küsis Deer. „Keldriust ei ole.”

„Ei ole jah,” kostis Berger. „Otsi luuki. Kindad kätte.”

Nad panid kilekindad kätte, läksid lahku, tõmbasid rullkardinad üles. Valgus imbus sisse läbi veenirede filtri. Berger tõmbas voodi seinast eemale, lükkas kummuti kõrvale. Ei midagi. Ta kuulis teistest ruumidest mööbeldamist ja lõpuks köögist Deeri summutatud häält:

„Tule siia.”

Naine osutas külmiku kõrval laudpõrandale. Berger silmas veidi heledamat ruutu. Sama suurt kui külmik. Kahekesi hakkasid nad külmikut kõrvale lükkama, heleda ruudu peale tagasi. Tulid järelejäänud kiirreageerijad, nüüd kolmekesi. Panid käed külge. Lõpuks oli külmik taas oma õigel kohal.

Külmiku kõrval, pliidi ja külmiku vahel olid põrandaluugi piirjooned, käepidet ei olnud.

Berger silmitses ruutu. Kui see avaneb, muutub kõik. Algab tõeline laskumine pimedusse.

Nad pidid luuki neljakesi mitmesuguste köögiriistadega kangutama. Viimaks andis see järele. Berger hoidis neid tagasi, kui luuk oli detsimeetri jagu avanenud. Ta valgustas ava servi, Deer sirutas avasse peegli ja liigutas seda koos lambivalgusega. Lõksu ei olnud. Nüüd tõmmati luuk lahti. Raginal. Alt tõusis tolmu. Vaikus.

Peaasjalikult vaikus.

Berger pani taskulambi põlema ja nägi aimamisi treppi. Hüppas sisse, relv ja lamp käes.

Astehaaval laskumise ajal tungis pimedus jälle peale. Taskulamp pigem varjas kui paljastas. Killustatud maailm koosnes vaid ahistavatest keldriseintest ja madalatest paokil ustest, mille taga oli uus pimedus, teine pimedus ja ometi seesama.

Teda jahmatas lõhn. Et see polnud see, mida ta kartis. Et selle äratundmine võttis nii kaua aega.

Keldriruum oli oodatust suurem. Igasse suunda viisid uksed. Betoonseinad, ilmselgelt uuemad kui maja.

Õhk oli paks. Sinna poleks enam midagi rohkemat mahtunud. Ja aknaid ei olnud, mitte kübetki muud valgust kui need viis valgusesõõri, mis ei tahtnud kuidagi paigal püsida.

Lõhn muutus tugevamaks. Lõhnade segu. Väljaheited. Uriin. Võib-olla veri. Aga mitte laip.

Mitte laip.

Berger vaatas teraselt oma kolleege. Pisikestesse ruumidesse hargnedes olid nad üsna näost ära. Berger seisis vasakpoolses ruumis ja näitas ümberringi valgust. Seal ei olnud midagi, absoluutselt mitte midagi. Ta püüdis mõelda arhitektuurile, joonisele.

„Tühi,” ütles Deer oma kahvatu näoga ühest uksest välja kiigates. „Aga see lõhn peab ju kuskilt tulema.”

„Kelder on asümmeetriline,” sõnas Berger ja toetas käe vastu seina. „Üks ruum on veel. Kus?”

Ta valgustas nende nägusid. Nurga all langev taskulambivalgus süvendas mõtlikke kurde. Ta hakkas liikuma ja teised tulid talle järele.

„Hargnege parem laiali,” ütles ta ühe ukse lävelt. „Otsige vasakpoolse seina äärest. Teistsugust värvi, teistsugust pinda, mida iganes.”

Ta naasis kõige tagumisse vasakpoolsesse ruumi. Ühtlast värvi betoon, silma ei torganud midagi. Berger virutas seina pihta kõva lühikese haagi. Lõi kilekinda lõhki ja nukid marraskile.

„Vist leidsime,” kostis kusagilt Deeri hääl.

Berger raputas kätt ja läks sinnapoole. Deer kükitas parempoolse ruumi paremas nurgas, üks politseinik näitas sinna võbisevat valgust.

„On ju vahe?” sõnas Deer.

Berger uuris seina. Sama värvi betoon, all nurgas poolemeetrisel ruudul võib-olla minimaalne värvierinevus. Sammud trepil. Tuli kolleeg kiirreageerimisrühmast, taraan käes.

Berger hoidis teda tagasi. Laskis teist värvi kohta taskulampidega valgustada. Võttis mobiiltelefoni ja pildistas. Seejärel noogutas.

Oli raske korralikult hoogu võtta, ruum oli liiga kitsas, liiga madal. Kuigi mehel õnnestus tööriista vaid väga mõõdukalt vibutada, läks must silinder kohe läbi. Berger kompas. Kipsplaat, muud ei midagi. Ta noogutas, veel paar vibutust taraaniga, ja seinas avanes ruudukujuline auk. Seejärel tabas taraan ainult rasket betooni. Ilma õigete tööriistadeta seda auku suuremaks ei saanud.

Põrgusse viiv auk.

Avasse pistetud peegel näitas ainult pimedust. Berger nägi, et Deer taipas, et see on tema ülesanne. Tema mahub kõige paremini läbi. Naine pööras pilgu Bergerile. Tema silmades oli hirm.

„Vaata siis ette,” lausus Berger nii leebelt kui võimalik.

Deer judises. Laskus siis põlvili, kummardus alla ja puges sisse, üllatavalt kerge vaevaga.

Aeg kulus. Rohkem aega, kui oleks pidanud kuluma.

Bergerit tabas hirmusähvatus. Tunne, et Deer on kadunud, et ta saatis Deeri ilma vähimagi julgestuseta põrgusse.

Sekundid tiksusid üle mõistuse aeglaselt.

Siis tungis avast läbi ägamine, mahasurutud oie.

Berger silmitses kiirreageerijaid. Nad olid kahvatud, üks püüdis palavikuliselt vasaku käe värinast jagu saada.

Berger laskus põlvili, hingas sügavalt sisse ja puges auku.

Võõras ruumis nägi ta Deeri, kellel olid mõlemad käed suu ees. Berger vaatas ruumi teise otsa. Põrandal ja seinal olid laigud, suured laigud. Lõhnast oli nüüd saanud hais.

Ei, mitte üks hais. Mitu.

Samal ajal kui teda ülemäära jõuliselt ruumi sisse lükati, hakkasid aistingud paika settima. Ta tõusis püsti, kergitas taskulampi ja läks lähemale.

Deer seisis seina ääres. Kahe pehkinud puust tugiposti vahel oli see, mis tõmbas kogu tähelepanu endale justkui näitelava. Ühes servas oli betoonpõrandal laik, suur laik, selle kõrval kummuli ämber. Ja postide vahel seinal oli veel suurem laik, peaaegu sama värvi, aga ometi nii selgelt teistsugune.

„Kuradi raisk,” ütles Deer.

Berger silmitses põrandalt seinale ulatuvat laiku. Küllalt palju, et selle lõhna tunda oleks. Ka nüüd, kui väljaheiteämbri sisu oli põrandal laiali.

Küllalt palju verd, et selle lõhna tunda oleks.

Samas oli see veri täielikult kuivanud. Nad polnud mitte lihtsalt hiljaks jäänud. Nad olid väga palju hiljaks jäänud.

Ta uuris seinu, kõiki seinu. Need oleksid temast justkui midagi tahtnud. Justkui karjunud.

Deer tuli tema juurde. Nad embasid teineteist, rutakalt, põgusalt. Häbeneda võisid nad hiljem.

„Me peame jätma selle võimalikult puutumata,” ütles Berger. „Mine sina ees.”

Ta nägi, kuidas naise jalad kadusid. Astus paar sammu ava poole. Peatus, heitis ülevaatliku pilgu. Läks tagasi tugipostide juurde, laskis taskulambi valgusel mööda neid alla ronida. Leidis vasakpoolselt sälgud ja parempoolselt umbes samasugused, kolmel kõrgusel. Vaatas alla, põrandale. Parempoolse posti taga oli midagi, kergelt kinni kiilutud. Pisitilluke ese. Berger kummardus ja kangutas selle lahti. See oli hammasratas, väga väike hammasratas. Ta silmitses seda.

Siis pani ta selle peaaegu sama väiksesse kilekotti, vajutas koti kinni ja pistis taskusse.

Ta võttis mobiiltelefoni välja ning pildistas tugiposte erinevate nurkade alt. Pööras end kuivanud vereloigu poole. Pildistas ka seda. Valgustas taskulambiga seina, mille vereloik oli ära määrinud. Tegi sellest mitu pilti, ka nendest kohtadest, kus verd ei olnud.

Kõik käis nii kähku, et teda ei jõutud isegi hõigata. Ta oli seal, sirutas käed läbi ava, laskis end välja tõmmata.

Nad tulid trepist alla, pääsesid üksteise järel välja tuimastava valguse kätte. Nad astusid verandale, vihm oli lakanud. Berger ja Deer seisid väga lähestikku. Hingasid vabalt.

Seal seisid kliinilise varustusega kriminalistid ja tammusid kärsitusest. Nende ülekaaluline juht Robin oli teel trepist üles, teist ülemust, Allanit, õnneks ei olnud. Vigastatud kolleeg oli kadunud, kiirabiauto niisamuti. Plinkivate vilkuritega politseibussid seisid endiselt paigal, kaamerate ja mikrofonidega ajakirjanikud surusid end vastu piirdeid, pealtvaatajate hulk oli tunduvalt suurenenud.

Sellal kui kriminalistid põrgulikku majja sisenesid, heitis Berger pilgu rahvasummale. Samal hetkel valdas teda põgus imelik tunne. Ta tõmbas vasakust käest kilekinda, tõstis mobiili ja tegi pildi, veel paar pilti, aga tunne oli juba kadunud.

Ta vaatas oma vana Rolexit. See tundus randmel harjumatu, sest ta vahetas igal pühapäeval käekella. Osutid tiksusid aeglaselt edasi ja ta justkui nägi, kuidas väike peen mehhanism iga sekundi tühjusest esile klõpsas. Siis pöördus ta Deeri poole. Esmalt tundus, et too vaatab tema kella, aga siis taipas Berger, et Deeri pilk on suunatud allapoole, et naine silmitseb tema käsi, paremat kattis ikka veel – vähemalt osaliselt – kilekinnas.

„Sa oled verine,” ütles Deer.

„Ei ole,” kostis Berger ja kiskus kinda käest. Ta tegi grimassi.

Deer naeratas põgusalt ja pööras pilgu mehe näole. Ta silmitses Bergerit teraselt. Liiga teraselt.

„Mis on?” küsis mees ärritatult.

„„Jälle”?” lausus Deer.

Berger kuulis jutumärke.

„Mis jälle?” küsis ta sellegipoolest.

„Kui me majja sisse läksime, ütlesid sa, et on liiga hilja. Jälle.”

„Ah soo?”

„Ellen on ju meie esimene juhtum?”

Berger naeratas. Ta tajus, et naeratab. Surmariigi verandal tundus see kohatu.

„Mul on hea meel, et sa ütled on,” sõnas ta.

„Ellen ei ole surnud,” kostis Deer.

Aga tema pilk oli järeleandmatu.

„„Jälle”?” kordas Berger ohates.

„Jah?” ärgitas Deer.

„Ma mõtlesin seda vist eksistentsiaalsemalt,” ütles Berger õlgu kehitades. „Liiga hilja on minu vapikiri.”

Vihm oli järele jäänud.