Читать книгу Piirimaa - Arne Dahl - Страница 4

Pühapäev, 25. oktoober kell 21.54

Berger läks terve tee Södersjukhusetist jalgsi läbi vihma. See oli kummaliselt kosutav, justkui oleks jalutuskäik kogu kõntsa minema uhtunud. Sügisöö pime julmus võistles Södermalmi mahedalt valgustatud leebusega ja kusagil nendevahelises pingeväljas toimus puhastus. Astudes viimaseid samme üle Bondegatani harja ning pöörates Ploggatanile, oli tal lausa tunne, nagu oleks ta saanud võimaluse uuesti puhtalt lehelt alustada.

Tavaliselt, kui ta lifti vaarus ja laskis ennast neli korrust kõrgemale tõsta, ei olnud tal sugugi sellist tunnet. Viimasel ajal mitte. Üle kahe aasta. Kas seda saigi üldse viimaseks ajaks nimetada?

Välisuks teatas nagu ikka, et korteris elutsevad „Lindström ja Berger”. Silt oli vahetamata mitte tegutsemishalvatuse tõttu, vaid sellepärast, et uksest sisse astuda oleks olnud veel masendavam, kui seal oleks olnud kirjas ainult „Berger”. Niisiis jäi silt vahetamata; Berger ise pidas seda aktiivseks teoks.

Ta astus surmavarjude orgu. Jäi üleni tilkuvana esikumatile seisma. Ta tundis selgelt, kuidas nired looklesid mööda nägu, kukalt, kõrvu ja tõttasid siis edasi allapoole. Kogu keha oli justkui üksainus nuttev silm.

Ta laskis niiskusel ja külmal ihusse tungida, enne kui vannituppa suundus. Võttis märjad riided seljast ja viskas need vanni. Isegi aluspüksid olid märjad ning lõpuks seisis ta ihualasti ja froteeris ennast peegli ees.

Ta naeratas põgusalt. Froteeris. Veel üks sõna, mis oleks Deeri klassikompleksi käima tõmmanud. Justkui oleksid nad pärit eri ühiskonnaklassidest.

Siis nägi ta peeglist iseennast. Ning ei naeratanud enam. Selle peale kajas vaikus siin korteris, mis oli nii sageli pälvinud nii hommikuse kui ka õhtuse unega naabrite kaebusi, eriti valjusti.

Korjanud posti ja seljakoti esiku põrandalt üles ja otsinud välja paari aluspükse, vaatas ta ennast veel korra; sellest polnud justkui pääsu. Sel korral, esiku poolhämaruses, tundus vaatepilt küllalt leebe, et sellesse süüvida. See oli eksitus, mida tal tuli iga kord kahetseda. Suurest esikupeeglist paistis pruunide sakris juustega kuju, kellel oli näol väike habemetüügas ja nii habemesse kui ka juustesse kippus siginema halle karvu; kiilanemise märke õnneks ei olnud. Kui mitte arvestada seda nõlva, mis oli paraku kõhukese või koguni õllekõhu alge, tundus tema pikk, karvutu, peaaegu neljakümneaastane keha olevat suhteliselt rikkumata – ühe erandiga. See paljastus alles lähemal vaatlusel. Vasakus õlavarres oli lohk, ja kui ta poole detsimeetri suuruse kraatri servi sõrmedega kompas, oli see koht sama tuim nagu ikka. Surnud piirkond tema kehal. Puudutamatu. Ometi tundus selle pind teistsugune. Märg?

Ta astus peeglile ligemale, et poolhämarus ei segaks. Piisavalt lähedale jõudes nägi ta, et kraatrist voolas miski alla nagu punaselt hõõguv laava vulkaanist. Pärast põgusat õudusehetke taipas ta, et see veri tuli sõrmedest. Läbi parema käe sideme immitses verd. Ta tõmbas sideme ära, pühkis kangekaelselt veritsevaid nukke sideme valgete osadega ja libistas pilgu hoopis mööda vasakut kätt allapoole. Vasakul randmel nahkrihma küljes oli tema Rolex Oyster Perpetual Datejust aastast tuhat üheksasada viiskümmend seitse. Kaheksateistkümnekaraadisest kullast.

Ta vaatas seda, võttis selle käe pealt, kuid ei näinud seiereid. Ta oli lasknud kellal ühe päeva jooksul juba teist korda märjaks saada.

Ta läks magamistuppa, asetas seljakoti voodi kõrvale, viskas posti kirjutuslauale, pani laualambi põlema ja suunas valguse kellale. Hetkeks tundus talle, et ta nägi klaasi all kondensaati, lausa veetilku, aga kui ta oli numbrilaua aluspükstega kuivaks nühkinud, mõistis ta, et see oli meelepete. Vesi oli olnud ainult klaasi välisküljel. Ta hingas kergendatult.

Kirjutuslaua aukohal – täpselt tagurpidi pööratud fotoraami kõrval, mis näitas toale oma erksinist selga – seisis kandiline puitkarp. Berger avas selle ja paljastas kuus sametiga vooderdatud lahtrit. Neljas lahtris olid käekellad. Ta asetas Rolexi ühte tühja lahtrisse, silitas põgusalt kõiki viit kella ja sulges kaane kullatud luku abil. Alles siis tuli see tunne tagasi, see puhastav tunne, et ta on saanud võimaluse uuesti puhtalt lehelt alustada.

Tegelikult polnud selleks mingit ratsionaalset põhjust. Vastupidi: Allan oli tõkestanud selle tee tõhusamalt kui kunagi varem ja ka kohtumine Christoffer Ekmaniga Södersjukhusetis polnud kuigi palju lootust sisendanud.

Berger tõmbas aluspüksid jalga – need olid pärast kella kuivatamist ärritavalt niisked – ja rändas mõttes tagasi troostitusse haiglapalatisse. Ta tundis Ekmani ära ainult paksult sidemetesse mässitud õlavarte järgi, mis olid keha suhtes veidra nurga all. Nägu oli talle üldiselt ju võõras – lihtsalt üks kiirreageerijatest –, aga kui ta lähemale jõudis ja Ekman silmad lahti tegi, tulid mehe iseäralikult helerohelised vikerkestad talle tuttavad ette. Nad teretasid ja vestlesid põgusalt, viisakalt, peaaegu ametlikult. Samal ajal pani Berger tähele, et käsivarte haavad ei paiknenud nii kõrgel, kui talle märjalt verandalt oli meelde jäänud, vaid küünarlohkudest ainult natuke kõrgemal. Linaga kaetud keha kontuuride järgi rehkendas ta kiirelt Ekmani pikkuse välja ja sai tulemuseks kõige rohkem üks seitsekümmend viis.

Esimene kiirreageerija, kes sisselöödud uksest sisse tungib, hoiab tavaliselt relva laskeasendis. Esimesel ei ole õla kohal taskulampi, see tuleb hiljem. Sissetungimise hetkel hoiab ta mõlema käega püstolit, käsivarred täisnurga all, küünarnukid enamasti kehast veidi eemal. Niisiis lendasid noad Ekmani püstolist kahelt poolt mööda. Sellest õige pisut kõrgemalt. Jätkates samal ajal autopiloodi abil vestlust Ekmaniga, mõtles Berger, et loogiline oleks arvata, et keskmine kiirreageerija on umbes üks kaheksakümmend viis pikk, tõenäoliselt pisut pikemgi, ja sel juhul oleksid need noad kindlasti mehe kõverdatud käsivarte alt mööda läinud.

Kusagilt sealt läkski seeme lendu, seeme, mis langes mulda, kui Berger haiglast lahkus, ning sai vett ja toitu sihilikult käänulisel rännakul mööda Söderi vihmast uhutud kõrvaltänavaid, et nüüd – Ploggatani korteri magamistoas kirjutuslaua ääres – täies ilus õide puhkeda.

Kas Sam Berger oli näinud esimest märki võimalikust veast?

Christoffer Ekman lausus nende kõneluse ajal üheainsa meeldejääva repliigi. Päris lõpus, kui Berger oli juba püsti tõusnud. Ekman vaatas teda oma heleroheliste silmadega ja kähistas:

„See on sulaselge kurjus. Te peate selle raisa kinni võtma.”

Klišee. Aga tõde. Nagu klišeed liigagi tihti on.

Nad peavad ta tõesti kinni võtma. Aga kuidas?

Alustades puhtalt lehelt.

Berger astus voodi juurde ja heitis pikali. Ta toetas padja vastu seina, tõmbas endale teki peale, kummardus üle voodiserva ja tuhnis seljakotis. Ta tõmbas sealt välja kolm paksu kausta. Pani kausta pealkirjaga „Ellen Savinger” kõrvale ja toetas ülejäänud kaks reite najale. Vasakpoolse kaanele oli kirjutatud „Jonna Eriksson”, parempoolsele „Julia Almström”.

Alustada puhtalt lehelt. Otsida värske pilguga. Leida samasuguseid pisikesi vigu. Kus teostus ei küündinud päris ambitsioonide kõrgusele.

Kui majja oleks esimesena sisenenud Bergeri-pikkune mees, oleksid noad käsivarte alt mööda läinud. Raibe polnud selle peale mõelnud. Berger aimas äkitselt, et perfektsuses on mõra.

Mõttes nimetas ta seda kurjategijat alati raipeks.

Alustada puhtalt lehelt. Ta nihutas „Jonna Erikssoni” kõrvale ja avas „Julia Almströmi”. Esimese.

Siis jäi ta magama.

Ärgates pärast teadmata ajavahemiku möödumist selle peale, et „Julia Almström” tuhmi mürtsuga põrandale kukkus, viibis ta ikka veel iseäralikus keerlevas universumis, kus Östermalmi koolimaja uhke fassaad segunes kolisevate ja kokku haakuvate õliste kettide ja hammasratastega, kus Kommendörsgatanil ootav kaubik arusaamatul viisil muutus higiseks meherinnaks, mille kohal hõljusid keerubite kombel üheteistaastased kaksikud poisid, kus fantoompilt, joonistatud nägu, mida kaks teineteisest sõltumatut tunnistajat olid üksmeelselt sarnaseks pidanud, ärkas äkitselt ellu ja aeglaselt, sama hirmuäratavalt nagu viimase kolme nädala jooksul, avas suu, kuni see muutus üle mõistuse suureks, ja just siis, kui see suu nagu kõigil teistel päevadel paljastas hambarea, mis lähenes tema biitsepsile, sulas see ühte uue joonistusega ja kahest näost sai üks ning näojooned olid moondunud, surnupealuu sarnased, kusjuures nägude ühised hambad ründasid kõike ümberringi ja närisid toorest liha, enne kui näod hajusid ning nende asemele ilmus uriini ja väljaheiteid täis ämber, mis mulises, kees, ajas üle, ja äkitselt oli seal ainult lage betoonivärvi sein pruuni laiguga, mis muutus kasvades üha punasemaks, ja kui erepunane laik kattis terve seina, ärkas Berger põrandale kukkuva kausta tuhmi mürtsu peale.

Jõle unenägu, jõudis ta mõelda. Tegi seejärel silmad lahti ja vahtis enda ette tühjusse. Või – veel hullem – enda sisse tühjusse.

Keerubid tekitasid sama suurt vastumeelsust nagu alati. Nad poleks tohtinud seal olla. See oli tööunenägu, tüüpiline läbitöötamisunenägu; neid oli ta aastate jooksul väga palju näinud, alati ühte sorti. Ja kaksikuid poleks seal küll tohtinud olla.

Aga pähe kummitama jäi miski hoopis muu. Laualamp ja voodiäärne lamp põlesid endiselt, ta oli justkui jalapealt magama jäänud. Berger kummardus üle voodiserva. Julia Almströmi kausta sisu – märkmete, lipikute, tšekkide, väljalõigete fotod – oli põrandal laiali, aga ta ei otsinud seda. Ta haaras oma seljakoti ja tõstis selle üles, tuhnis selles. Leidis lõpuks tillukese kilekoti. Ta viskas koti kõrvale ja tõusis püsti. Uurimismaterjal kleepus tema taldade külge, kui ta kirjutuslaua juurde astus.

Kellakarp seisis seal majesteetlikus üksinduses. Ta avas kullatud luku, vaatas ainiti oma viit kella ja silitas põgusalt tühja lahtrit. Ta haaras paarist sametvoodriga lahtriseinast kinni ja tõmbas neid ülespoole. Kellade alus kerkis tervenisti üles ja nähtavale ilmus alumine ruum. Seal oli mitu väikest kilekotti, igaühel etikett peal. Ta tõmbas ühe lauasahtli lahti, võttis välja pisikeste etiketikleepsude lehe, kirjutas ühele kleepsule vankuvate tähtedega „Ellen Savinger”, tõmbas etiketi lahti ja kleepis selle seljakotist võetud kilekotikese külge. Ta hoidis kotti vastu valgust ja nägi hammasratast. Selle läbimõõt ei olnud suurem kui üks sentimeeter. Ta sättis ülejäänud kilekotid õigesse järjekorda – ühele etiketile oli kirjutatud „Jonna Eriksson”, teisele „Julia Almström” – ja pani uue kotikese nende kõrvale.

Berger jäi korraks seisma. Veidi aega tiirutasid tema ümber instinktid, mis ei olnud veel mõteteks arenenud, kuni üks neist sööstis alla ja lõi hambad sisse. Berger kargas tagasi voodi juurde, haaras kausta pealkirjaga „Ellen Savinger” ja avas selle. Selg küürus, laotas ta laiali pildid, mis politsei fotograaf oli Märsta majas teinud. Keldrikong, kummuli ämber, vereplekk, mis ei olnud tegelikult nii suur, kui tema mäletas. Pilte oli tehtud mitme nurga alt, aga nende sisu oli enam-vähem üks ja sama. Ta laksas käega vastu pilte ja lasi pea longu. Tema liigutused jäid toppama. Parem käsi lebas kuriteopaigas tehtud fotodel nagu surev krabi; nukid veritsesid ikka veel veidi. Siis kargas talle pähe miski muu. Ta pistis käe seljakotti ja tõmbas välja mobiiltelefoni. Istus voodi servale ja klõpsis kohmakalt seda elektroonilist kolli. Lõpuks tulid ekraanile fotod.

Kaksikud olid reeper. Põhjanael, the point of the turning world. Kõige muu lähtepunkt. Kuigi Berger oli teel pöörlevasse maailma, tegi ta seal peatuse. Et suunda määrata. Marcus ja Oscar. Nad olid seal vist kaheksa-aastastena kraavis paiselehtede keskel. Kõik rahunes, see oli orkaani silmas valitsev iseäralik rahu. Võib-olla oli nende kohalolek tema katse peatada aja kulgu. Peatada lakkamatut pöörlemist.

Aga aeg oli olemas. Kaos oli olemas. Põhjanaela taga oli pöörlev maailm. Ainus, mis meil õigupoolest on.

Ta jõudis fotogalerii lõppu. Kõige viimasena oli ta teinud paar pilti Märsta maja verandalt, kust paistsid kiirabiauto, politseibussid ja piirdelindid. Ta peatus hetkeks, tundis, et laup tõmbus kipra, aga sirvis siis tagasi ja sattus uuesti keldrisse.

Ta ei mäletanud, et oli nii palju pilte teinud. Valgus oli tunduvalt kehvem kui politsei fotograafi professionaalselt valgustatud piltidel. Õigupoolest olid need pildid sõna otseses mõttes viletsad. Ta keris pilte edasi-tagasi. Peatus paar korda seinapiltidel, kus vereplekk nihkus üha kaugemale kaadri allserva. Suumis sõrmedega, nagu Deer oli talle õpetanud. Pöördus tagasi still point’i. Marcuse ja Oscari juurde. Ta ei saanud neid kunagi lihtsalt mööda lasta, ükskõik mille peale ta hetkel ka ei mõelnud, see oli võimatu. Lõpuks tõmbas ta siiski sõrmega üle ekraani ja ette tuli järgmine foto, esimene majas tehtud pilt.

See oli mittemidagiütlev pilt. Lapike seina, mida valgustasid vähemalt kolm taskulampi. Nurga allosas poolemeetrisel ruudul oli betoonivärv veidi heledam. Ta otsis välja kongis tehtud pildid ja valis ühe, kus vereplekk oli all paremas nurgas peaaegu kaadrist välja nihkunud. Ta suumis jälle, suumis betoonseina nii suureks kui võimalik.

Nagu ikka, hoidus ta mobiiltelefoni kella vaatamast. Aega näitasid kellamehhanismid, see oli loodusseadus. Ta võttis oma Rolexi kellakarbist välja. See näitas poolt nelja, unetute tundi. Õnneks oli ta uinunud ilma oma tavapärase õhtuse viskita; ta võis autoga sõita, ilma et oleks olnud muid riskitegureid peale magamatuse. Ja võib-olla ka vihmast libeda tee.

Berger kaevas esikus garderoobi otsatust korralagedusest välja tööriistakasti, viskas paar tööriista seljakotti ja asus teele.

Üks üleminspektori auastme väheseid eeliseid oli ametiauto. Üks paljudest puudustest aga see, et autol ei olnud garaažikohta. Kui ta läbi järjekindla vihma Bondegatani pimesoolde pargitud auto juurde jõudis, oli vähemalt kolm kollast trahviteadet pudiks muutunud ja läbi radiaatorivõre sisse voolanud.

Alati oli imelik läbi Stockholmi sõita, kui liiklust ei olnud, viimati õnnestus tal nii kähku põhjapoolsele kiirteele saada välipolitseis töötamise päevil. Ta lubas endale kiiret sõitu. Ta sõitis Märstasse, Märstast läbi, perifeeria suunas. Upplandi suured metsad tulid muudkui lähemale.

Ta jättis auto igaks juhuks viimase kortermaja parklasse, enne kui ümbrus päris maakohaks muutus. Ta kõndis läbi paduvihma, seljakott õlal, mõtlemata hetkekski, et oleks võinud vihmavarju kaasa võtta. Politseil ei ole vihmavarje ja kogu lugu. Kohtamata ainsatki hingelist, silmas ta viimaks tänavalaternate hämaras valguses naaberkrundi kolme hoonevaret; talle tundus, et ta näeb koguni pehkinud puidu pudedust.

Isegi värava juurde oli tõmmatud sinivalge plastlint. Ta võttis hoogu, toetas käe vastu metalli ja hüppas jalgu kääritades üle. See läks üllatavalt valutult.

Veranda ei paistnud õieti väljagi. Berger oli jälle seal, ees edasiliikuvate kiirreageerijate seljad ja taga Deeri veidralt nuuksuvad hingetõmbed. Maja ilmus öise veekardina tagant tasapisi nähtavale. Berger jõudis verandatrepi alumisele astmele ja laveeris läbi tiheda sinivalge ämblikuvõrgu. Kui ta muukraua luku vahele lükkas, murdis kuu järsku läbi nähtamatu prao taevapimedusest välja ning maalis määrdunudvalge veranda jäiselt valkjassiniseks.

Ootamatu valgus sundis Bergerit kõrvale põikama, aga kui ta ukse lahti tegi ja ukse kõrval küürakile laskus, paiskus talle vastu ainult üks tunne. See oli kurbus.

Kurbus selle üle, mis oli siin peaaegu kolme nädala jooksul aset leidnud. Kabuhirmul viieteistaastasele tüdrukule, kes polnud kärbselegi liiga teinud, pidi see aeg tunduma kolme aasta pikkune. Ja siis oli tüdruk viidud teadmata kohta, et sundida teda põrguga veel põhjalikumalt tutvust tegema.

See kurbus hõljus koos Bergeri taskulambi valgusega esikus kahjutuks tehtud noaviskemehhanismist mööda, võimendus elutoas, muutus magamistoas veelgi käegakatsutavamaks, ja kui Berger lähenes külmiku ja pliidi vahel asuva põrandaava kohale tõmmatud sinivalgest plastlindist tihnikule, kriipis ja kisendas kurbus tema ajus.

Ta näitas avasse valgust, nägi ähmaselt trepiastmeid, ronis alla. Ta tegi keldriseinte labürindi käänakud kaasa. Taskulambi valgus liikus mööda seinu üles. Ühel seinal oli tema silmade kõrgusel vereplekk. Ta silmitses põgusalt parema käe sõrmenukke. Vihmavesi lahjendas vere helepunaseks. Tal oli raske mõista, miks haav ei taha paraneda.

Ta kummardus kongi lahtilõhutud sissekäigu kohale; auk oli nüüd suurem, küllap vist Robini pärast, kes oli ülekaalukalt parim kriminalist, kuid ka tüsedaim. Eelmise korraga võrreldes hoopis sujuvamalt läbi ava pugedes ei suutnud ta tagasi hoida põgusat mõru muiet. Tema peale langes mineviku ehitustolm, kui ta sisse roomas.

Ta viibis taas kongis. Sama tunne nagu eelmisel korral koos Deeriga. Aga seekord ei olnud Deeri tal ümbert kinni hoidmas.

Tal tekkis taas tunne, et seinad kisendavad valust selle pärast, mille tunnistajateks nad on olnud. Ta pidi selle lausa füüsiliselt maha raputama. Ägedalt pead raputama, kuni järele jäi vaid kurbus, mis oli tema pea juba vallutanud nagu toksoplasmanakkus. Parasiidid ajukoores.

Ussid ajus.

Lõpuks läks tal korda valgussõõri enam-vähem tasakaalus hoida. Ta laskis sel rännata mööda põrandat ja tagaseina verepleki poole. Nihutas selle põrandalt ülespoole, läks lähemale, uuris betoonivärvi seina mõlemal pool vereplekki, heitis pilgu kahe pehkinud puust tugiposti poole, mis ulatusid seinast paari meetri kaugusel põrandast laeni.

Ellen Savinger oli istunud siin, justkui nähtamatute seintega puuris. Istunud paigal. Veritsenud ühes ja samas kohas, mitu korda. Berger eemaldus seinast ja astus tugipostide juurde. Need raamisid nähtamatut puuri, moodustasid koos seinaga kuubi, mille küljed ei olnud kuigi palju pikemad kui kaks meetrit. Ta libistas sõrmed üle pisut pehkinud puitpostide sälkude. Sälgud paiknesid kolmel kõrgusel, kõige ülemised silmade kõrgusel, peaaegu nähtamatud. Siis pöördus ta seina juurde tagasi, pani seljakoti maha, tegi selle lahti, tõmbas välja peitli ja lõi selle valgustatud kohas seina.

Sest siin oli ju sama lugu nagu lahtilõhutud sissepääsu juures? Betoonseinal olid ju tunduvalt heledamad laigud, olgugi mitte nii selged?

Sellepärast oligi ta ju paduöösel siia tulnud.

Berger küünitas käe haamri järele. Ta pidi end korralikult välja sirutama, et kätt seljakotti pista, hoides samal ajal peitlit paigas. Siis hakkas ta tööga pihta.

Jõudnud paari sentimeetri sügavusse, pidi ta äärepealt alla vanduma. Läbi tungida oli raske, betoon oli kivikõva, peaaegu iga teine löök põrkas niimoodi tagasi, nagu oleks ta löönud peitli lauskivisse. Aga siis ilmus midagi nähtavale. Kõver metallitükk, mis näis olevat otsapidi sügavamal seinas. Berger sai õlgade vastupanust jagu ning toksis edasi. Ja edasi.