Читать книгу Sisemaa - Arne Dahl - Страница 3

Teisipäev, 12. november kell 17.48

Valge pind. Seal ei toimunud midagi, sealt ei olnud võimalik mingeid märke välja lugeda.

Aga vaatevälja laienedes ilmus valevusse paralleelsete valgustorude paar. Üks neist vilkus, õrnalt, aga kiirelt, ja laotas valgele laele närviliselt pulseerivat valgust.

See valgus oli talle tuttav. Ta oli seda varem näinud. Siiski ei saanud seda õieti mälestuseks nimetada.

Esimene teadlik mõte: kui imelik on olla nii tühi, nii ilma kõigeta. Ainult keha. Selles peitus groteskne vabadus. Minevikuta vabadus.

Aga nüüd ka hoopis teistsugune tunne. Nagu paotuksid tema ajus üksteise järel uksed. Justkui tahaks ta esimest korda tõesti mäletada.

Üks mehehääl lausus autoriteetselt:

„Tõsine alajahtumine, aga otseseid külmakahjustusi ei ole.”

Ta pööras pilgu laest allapoole. Valgesse riietatud mees, kellel oli ka ohtralt valgeid karvu, käänas sideme ümber tema parema käe ja kinnitas selle paari teibijupiga. Vaatas talle siis otsa.

Mees vaatas talle pikalt silma, kissitas mõtlikult ja ütles:

„Mina olen doktor Stenbom, kas sa tundsid mu ära, Sam?”

Ta raputas pead. Ta ei tundnud seda valget meest. Kuigi miski ütles talle, et peaks tundma.

„Käsi näeb igatahes hea välja,” ütles doktor Stenbom ja pani sellesama käe õigupoolest väga õrnalt tema reiele tagasi.

„Side ei ole külmakahjustuste pärast, vaid su sõrmeotsad said kannatada, kui sa proovisid kohaliku liinibussi külge küüntega lõhki kiskuda; me sidusime iga sõrme eraldi kinni. Bussi kiirus olevat olnud vähemalt kaheksakümmend kilomeetrit tunnis, mis seletab haavade iseloomu. Aga need paranevad paari nädalaga. Kas mäletad, et sa proovisid bussi kinni püüda, Sam?”

Oma üllatuseks ta noogutas. Ta mäletaski. Mäletas kogu seda hullumeelset retke. Mäletas kööki, suitsunurka, rõdu, välja. Mäletas lund, mis täitis tema suu. Mäletas bussi. Mäletas kahte õlakat meest.

„Aga ma ei saa hästi aru,” jätkas doktor Stenbom näpuga näidates, „miks sul on näol muljumisvigastused.”

Mina saan küll aru, mõtles patsient ja muheles. Muigas endale habemesse. Sealjuures tõmbus nägu imelikult pingule. Ta katsus seda – pea tundus olevat üleni sidemetes.

„Kas sa mäletad, kuidas sa need näovigastused said?” küsis arst.

Ta raputas pead.

Doktor Stenbom omakorda noogutas aeglaselt, mureliku-

malt.

„Mulle tundus äsja, et ma nägin su pilgus uut selgust, Sam, aga nüüd paistab, et mälu veab sind ikkagi alt. Kas tead, mis nädalapäev täna on?”

Ta raputas pead. Ta ei olnud selleski kindel, et teab kõiki nädalapäevi. Neid oli vist seitse?

„Esmaspäev,” ütles ta.

„Seda just mitte,” vastas doktor Stenbom kulmu kortsutades.

„Teisipäev,” jätkas patsient. „Kolmapäev, neljapäev, reede, pühapäev.”

„Sa unustasid laupäeva, Sam.”

Ta vaatas uuesti lakke. Ta oli unustanud laupäeva. Ei osanud seitsmenigi lugeda.

„Sul on ajuvapustus, Sam,” sõnas doktor Stenbom. „Võimalik, et asi on pigem selles kui … sinu varasemas seisundis. Oskad sa öelda, mis su nimi on?”

„Sam Berger,” ütles ta.

„Väga hea. Ja kas sa mäletad, kuidas sa siia sattusid?”

Ebamäärane liikumine seespool, pigem kuklas kui pealael. Seljaajus? Pilt: äge lumesadu vastu tuuleklaasi, põgus peegeldus selsamal tuuleklaasil, juuksepahmakas. Jälle tühjus.

Ta raputas pead. Doktor Stenbom noogutas.

„Aga seda mäletad, et sa proovisid põgeneda?”

Ta noogutas.

„Siililegi selge, et proovisin põgeneda,” ütles ta. „Ma ei tea ju, kus ma olen. Põhjapoolusel?”

Doktor Stenbom pahvatas naerma, aga muutus kohe jälle tõsiseks.

„Kas sa mäletad, kes su siia tõi?”

Jälle ebamäärased mälestused, puudulikud pildid, justkui katki rebitud fotod. Ta raputas pead.

„Mäletad sa, kas see oli mees või naine?”

„Naine,” ütles ta otsekohe, oma üllatuseks.

„Väga hea, Sam. Mäletad sa, milline ta välja nägi?”

„Blond.”

„Meil on peaukse turvakaamera pildid,” ütles doktor Stenbom. „Peab igati paika, et siin käis üks blond naine. Aga ta jättis su välja, lumme. Me pidime välja tulema ja sind sisse tassima, Sam. Kes ta oli?”

Ta tundis, et pilgutab silmi. Iga pilgutus tõmbas sideme pingule. Kas tema pea on tõesti üleni sidemesse mähitud?

„Ma ei tea,” ütles ta.

„Meie ka ei tea,” sõnas doktor Stenbom käsi laiutades. „Meil ei ole ühtegi lähedast inimest, kellega ühendust võtta, nüüd, kus sa paranema hakkad.”

„Kas ma hakkan paranema?” küsis ta.

„Ma arvan, et hakkad, kõigest hoolimata,” naeratas doktor Stenbom ja tõusis püsti. „Minu meelest oleme tüki maad edasi jõudnud, Sam.”

„Mul ei ole aimugi, kuhu ma jõudma pean.”

„Ärme kiirustame, Sam. Kui sa ei tea, kuhu sa jõudma pead, siis polegi sellega ilmselt kiiret.”

„Mida sa nüüd teed?”

„Panen tilguti tagasi, Sam, selle infusiooni, mida me oleme sulle juba paar nädalat tilgutanud. Sama annuse. Ajapikku võime hakata annust vähendama.“

„Aga mis see on?”

„Põhiliselt toitelahus,” ütles doktor Stenbom. „Sa ei ole ju olnud suuteline toitaineid muud moodi manustama, Sam. Aga ka rahusti. Seda vajasid sa siis hädasti, ja vajad vähemalt sama hädasti ka nüüd, kui reaalsustaju hakkab tasapisi tagasi tulema.”

Patsient vaatas plaastriribasid oma vasaku küünarvarre lohus. Nende vahelt paistis kollane kanüül. Sinna kinnitas arst tema pea kohal rippuva tilgutikoti vooliku. Siis jäi ta seisma, käed puusas, ja silmitses oma patsienti. Ta lausus kulmu kortsutades:

„Sa põgenesid, Sam. Kui personal poleks seda märganud, oleksid sa väljas kindlasti surnuks külmunud. Normaalne oleks sind praegu kinni siduda, hoida sind voodi külge aheldatuna, sinu enda huvides. Ma siiski ei tee seda, sest usun, et sa mõistad, et sa ei põgene meie eest, Sam, vaid tegelikkuse eest, oma mälestuste eest. Ja selle põhjal, mida mina ja ülejäänud personal nende nädalate jooksul kuulnud oleme, võib arvata, et mälu taastumine ei kujune valutuks. Ma tahan, et sa selle peale mõtleksid, Sam, võib-olla isegi peaksid seda meeles. See ei kujune valutuks.”

Doktor Stenbom tõusis ja vaatas teda veidi aega hindava pilguga ning läks siis minema. Võib-olla kostis luku klõpsatus, kui uks sulgus.

Voodis lamaja vaatas aga ainult seda kollast eset, mis tema käsivarrest välja turritas. Aeglaselt hakkas ta kanüüli paigal hoidvaid kirurgiteibiribasid lahti kangutama.

Seal, kus jäme nõel oli käsivarde torgatud, polnud nahk mitte ainult sinine, vaid ka täis rohkem või vähem paranenud nõelajälgi; kahtlemata oli ta siin päris tükk aega viibinud. Paar nädalat, nagu doktor fucking Stenbom oli öelnud, aga võib-olla ka tunduvalt kauem. Ajal puudus ikka veel tähendus.

Ta tõmbas nõela käsivarrest järsu rapsakuga välja. Küünarlohust tuli üpris nõrk verejuga, justkui poleks vererõhku enam ollagi. Juga muutus nireks, ta haaras pea alt padja, kiskus sellel püüri ümbert ära ja asetas padja küünarnuki alla. Veri nirises rahulikult patja ning moodustas üha laieneva laigu.

Ta painutas jämedat nõela; seda oli raskem teha, kui ta oli oodanud. Viimaks omandas nõel veidi kaarja kuju. Ta hoidis seda vastu valgust, uuris teraselt. Siis torkas ta selle veel veritsevasse haava, lõngutas seda, otsides teed läbi veeni.

Valu hoidis teda erksana.

Ta silmitses nahka. Mõni sentimeeter sissetorkamiskohast allpool oli väike muhk. Ta surus natuke kõvemini, muhk kasvas. Lõpuks läks nahk katki. Seestpoolt. Kõvera nõela ots tuli naha alt välja. Mõlemast august, sisenemis- ja väljumisavast, nirises verd.

Ta nägi auku, kuuliauku. See pilt hõljus silme eest mööda, proovis püsima jääda. Visalt.

Aga läbipaistev vedelik keset verevoolu tõrjus selle pildi kõrvale. Vedelik tilkus kõvera nõela otsast. Tilk, tilk. Tilgutivedelik. See ei voolanud enam tema soontes ega mürgitanud tema keha.

Ja hinge.

Ta pani teibi haava peale tagasi, tegi teibi sisse väikese tunneli, ootas, kuni nägi esimest läbipaistvat tilka tunnelist padjale voolamas. Siis sättis ta kanüüli kollase pea paika ja kõik nägi välja samamoodi kui enne.

Ta asetas vereplekilise padja teisele poole voodit justkui kuivama, lükkas jalad põrandale ning jäi voodiservale istuma. Nihutas siis raskuse alakehale ja tõusis jalule. Ta kõikus pisut, tema pead läbistasid valusähvatused, aga ta jäi püsti. Siis astus ta esimese kobava sammu, ja teise. Sammud olid küll vankuvad, ta toetus raskelt tilgutijalale, aga jalad kandsid.

Lageda ruumi teises otsas oli kraanikauss ja selle kohal peegel. Ta koperdas sinna, nägi pentsikut muumianägu, leidis, et see on loogiline. Mälestusteta mees, näota mees. See ei olnud Sam Bergeri peegelpilt. Ta kompas sidet õrnalt sõrmedega; ta oleks nagu näinud peeglis kedagi hoopis muud.

Kedagi hoopis muud. Kellegi teise peegelpilti. Ühtäkki oli peegel tuuleklaas, vist auto oma, ja ühtäkki ei olnud see selge ja puhas, vaid sellel virvendas miski. Need olid lumehelbed, suured lapikud räitsakad, mis langesid keereldes tuuleklaasile, nagu tungiks auto läbi viivuks hõõgvele puhkevate valgusebemete virvarri. Ja põgusal peegelpildil nägi ta midagi muud. See ei olnud tema peegelpilt, ei olnud Sam Berger. See oli blond juuksepahmakas. Aga nägu ei olnud, ainult juuksepahmakas. Ja siis oli kõik kadunud. Alles oli vaid veidralt jõllitav muumia. Ja mitte tuuleklaasil, vaid peeglis, ühes troostitult lagedas ruumis, mis asus vist mingis raviasutuses.

Ta lahkus peegli juurest, ei tahtnud enam näha. Ta tuikus akna juurde. Vaatas välja. Väli, mis oli enne nii valge, oli nüüd täiesti must. Mitte midagi ei olnud näha, ei kuud ega ainsatki tähte, ainult pilkane pimedus. Võimatu oli aru saada, kas väljas sajab lund.

Aga küllap ikka sadas.

Ta ei pääsenud oma peegelpildist. Jälle see muumia. Aga nüüd tegi muumia Sam Bergeri žesti: tõstis kinniseotud parema käe ja tulistas ennast kaheraudsest revolvrist.

Siis jäi ta täiesti liikumatuks. Nagu üks kogu laua ääres.

Sähvatav hämmeldus. Laud? Kogu?

Kohutav tunne, et sa mäletad midagi, mis sulle absoluutselt meelde ei tule. Seesama õõnsus.

Ta jäi süsimusta akna alla seisma. Nägi oma peegelpilti, seda muumiapilti. Tagaplaanile ilmusid asjad, võtsid tema silme ees kuju. Mingi ruum, suur, peaaegu tühi maja. Raskelt vastu akent peksev vihm. Keset tuba toolil istuv kogu. Tühjus, liikumatus, mida ei saanud millegagi võrrelda. Silme ette ilmus mööbel – või pigem mööbli puudumine. Peaaegu täiesti möbleerimata interjöör. Ähmane karje, mis kerkis suhteliselt kõrge lae poole. Aga muud ei midagi. Mitte midagi enamat. Või siiski.

Juuksepahmakas. Blond juuksepahmakas. Pea hakkas ringi käima.

Istuv kogu. Ikka ähmane.

Neljaleheline ristikhein. Ja siis äkiline veretulv. Vägivald ja veri. Valu täis maja. Kuuliaugud igal pool. Põrandas.

Kuuliaugud põrandas.

Istuv kogu. Naine. Liikumatus.

Siis oli kelder, pime keldritrepp. Sinna ei suutnud ta minna. Aju hakkas tõrkuma.

Kuskil hakkas miski keerlema, tal ei olnud aimugi, kust see alguse sai. Kaks inimest, veel kaugemad, nagu ta näeks neid pika vahemaa tagant. Nii ajas kui ruumis. Algul nad kõndisid, siis istusid vagusi, väga lähestikku.

Nad keerlesid meeletult.

Võib-olla oli see reaalsus: kuu hiilis pilve tagant välja, valgustas rahulikult pudenevaid lumehelbeid. Need pigem tantsisid kui kukkusid vastu tuuleklaasi. Õigupoolest oli võimalik jälgida iga helvest, ajast ja kiirusest täiesti puutumatut helvest.

Sest kiirust ei olnud olemas. See oli tema sees ja mitte kusagil mujal. Ja seal oli kiirus suur.

Mälestuste arusaamatu ebamäärasus – kõik libises eest ära. Niipea kui ta hakkas mõnda pilti püüdma, libises see eest ära.

Jälle need kaks inimest, üks suur ja teine väike. Sukk ja saabas. Ta sundis end neist kinni hoidma, kuigi nad liikusid laua poole. Suurem oli ta ise, see oli Sam Berger, ja tema kõrval oli üks naine. Aga mitte blond naine, vaid tumeda peaga, üsna väike, paažisoenguga. Ta proovis edutult tema nime meelde tuletada. Desiré?

Jah, see oli õige, aga ometi täiesti vale. Teine nimi, võib-olla hüüdnimi? Jaa. Deer. Oli ju nii? Ja siis nägi ta neid äkitselt kõrvalt, Sam ja Deer, sukk ja saabas.

Politseinikud.

Siis istusid nad ülekuulamislaua ühel poolel. Sam ise vasakul, Deer paremal. Rosenkvist. Desiré Rosenkvist.

Ta nägi oma ilmet, sünget. Nägi Deeri ilmet, julgustavat. Good cop, bad cop. Ta nägi Sam Bergeri mõnitavat žesti.

Naisi oli kolm. Üks neist istus liikumatult toolil möbleerimata ruumis, kus vihm trummeldas vastu aknaklaase ning põrand oli verine ja kuuliauke täis.

Või oli neid neli?

Või veel rohkem?

Ja siis kadus kõik.

Järsku. Justkui oleks treenimata, vapustatud aju saanud muljete üledoosi ja lülitunud lihtsalt välja.

Ta vääratas astudes. Tilgutijalg kukkus kummuli. Haav, milles oli kanüül, tõmbus pingule. Ta vaatas plaastrit käsivarrel. Paistis, et midagi polnud juhtunud. Ta ootas. Lõpuks tuli väikesest plaastritunnelist välja tilk läbipaistvat vedelikku.

See toimis endiselt.

Ta keeras ringi ja silmitses palatit. Ta oli jätnud põrandale jälgi. Aga mitte verejälgi, vaid üksikute läbipaistvate tilkade rodu. Tilgaraja. Vedelikuraja. Ta lootis, et see jõuab ära kuivada, enne kui keegi tema palatisse tuleb.

Ta koperdas voodi poole. Seal oli padi, ilma püürita ja selge vereplekiga. Ta katsus patja. Plekk oli ikka veel märg. Ta pani püüri padja kõrvale ja otsustas, et ei pane seda padjale ümber enne, kui veri on hüübinud.

Et ta ei jätaks jälgi. Verejälgi.

Ta läks voodi ümbert ringi ja naasis lähtepunkti. Istus voodiservale, tõstis jalad voodisse ja heitis pikali.

Ta vahtis lakke. Närviliselt pulseeriva kuma taga oli kõik valge. Ja ometi oli seal rohkesti märke. Märke, mis hakkasid meenutama mälestusi.

Ta võtab vaheaja. Teeb aju uuesti tühjaks, paneb selle laadima. Ja siis peab ta hakkama meelde tuletama.

Tõsiselt meelde tuletama.