Читать книгу Sisemaa - Arne Dahl - Страница 4

Reede, 13. november kell 7.33

Ruumil ei olnud aknaid. Seda rohkem oli seal aga inimesi. Veelgi rohkem monitore. Nad oleksid nagu viibinud allilmas. Või igatahes maa all.

Suure, palavikuliselt töise ruumi ühes nurgas istusid kaks meest teistest pisut eraldi; nad istusid ühe kirjutuslaua taga, üks ühel, teine teisel pool, ja nägid teineteise nägu peaaegu niisama tihti kui arvutiekraani. Üks neist istus näoga seina, teine ruumi poole; nad vahetasid aeg-ajalt, sest mõlemad eelistasid istuda näoga ruumi poole.

Suurt kasvu mees, kellel oli sel nädalal ebaõnn istuda näoga seina poole, vaatas oma jämedale randmele kinnitatud odavat sukeldujakella. Justkui oleks ta äsja pinnale tõusnud ja tahaks näha, kui kaua tal õnnestus hinge kinni hoida. Ta hingas paar korda sügavalt sisse ja sukeldus taas. Sügavale arvuti sisemerre.

Tema monitori kõrval seisis messingsilt, mis teatas, et mehe nimi on Roy Grahn.

Teiselt poolt lauda heideti talle kiire pilk. Kumbki ei tahtnud seda õieti tunnistada, aga nende kahe mehe vahel käis pidev jõukatsumine, omavaheline rebimine, kumb saavutab esimesena ametliku positsiooni ja siseressursiks edutamise.

Nad olid nimelt ikka veel välisressursid.

Seina poole pööratud monitori kõrval oli enam-vähem samasugune messingsilt, aga sellel oli nimi Kent Döös. Ja praegu viskus Kent Döös arvutisse, varustatuna umbes samade otsinguparameetritega kui Roy Grahn, et uurida, kas on tekkinud midagi uut.

Andmeid oli raske leida nagu ikka. Kui kumbki tagaotsitavatest vastu ootusi avalikku ruumi ilmuks, siis üksnes eksikombel. Niisuguseid eksimusi Roy ja Kent otsisidki: pangakaardi kasutamist, internetis viibimist, mistahes vigu oma identiteedi varjamisel.

Kent Döös mõtles: Molly Blom.

Roy ja Kent olid temaga koos töötanud, ta oli avaldanud sügavat muljet. Tema ei teeks iialgi mõnda seda laadi viga. Ta oli siseressurss, üks kõige hinnatumaid, peaaegu legendaarseid infiltraatoreid. Ta oli volitatud kasutama mitut salastatud identiteeti, mida ei teadnud isegi kapo, tema suudaks end igavesti varjata. Nõrgem lüli oli tema partner, kui teda võis nii nimetada, endine kriminaalpolitseinik Sam Berger. Peaaegu kogu aur kulus Bergeri võimalike vigade otsimisele. Aga paar viimast nädalat paistis ka tema olevat maamuna pealt kadunud.

Ilmselt oli Mollyl tema üle täielik kontroll või siis oli ta omal käel põranda alla läinud. See viimane tundus siiski ebatõenäoline. See kuradi Sam Berger teeb mingi vea, möödapääsmatult. Tuli ainult kannatlik olla. Kannatlikkus ei olnud aga ei Kenti ega Roy tugevaim külg.

Tavapärane otsing, leida kõige kõrvalisemad kohad, need, mille kohta oli netis väga vähe infot. Hotellid, kus külastajaid registreeriti käsitsi, andmeid salastavad raviasutused, sihilikult üksildastesse kohtadesse rajatud treeningubaasid, lennupiletid, mille puhul kahtlased isikutunnistused olid käivitanud hilinenud alarmi, piiripunktid, kust andmed laekusid väga pika viivitusega, peaaegu nähtamatud paigad, kus isikutunnistusi ei kontrollitud, kogu Schengenis. Ja muidugi väljaspool seda. Siiski oli tõenäolisem, et Berger ja Blom viibivad Euroopa Liidus ja Schengeni tsoonis, tõenäoliselt kusagil, kus on praegu, jõledal novembrikuul, kõige mõnusam.

Kent ei olnud siiski päris veendunud, et välismaale pagemise hüpotees paika peab. Ta oli Molly Blomiga pikalt koostööd teinud. Ta ei uskunud, et Molly oli välismaale pagenud. Ta keskendus Rootsile. Rootsi kõige hämaramatele soppidele. Võib-olla tuleks otsida sisemaalt?

Roy Grahn ja Kent Döös ei pääsenud kõige konfidentsiaalsemale infole ligi. Niisiis ei teadnud nad täpselt, mida Molly Blom ja Sam Berger olid korda saatnud. Teada oli ainult see, et nad olid kapo tagaotsitavate nimekirja eesotsas.

Oma mõnesekundilist viivitust tuli Kentil minut hiljem kahetseda, aga ta ei suutnud silme eest tõrjuda hulka paradoksaalseid mälupilte. Ta mäletas selgesti pöörast kähmlust, kui Berger oli Blomi korterisse sisse murdnud. Berger kakles nagu vana rets; nad olid sunnitud ta uinutama. Veel mäletas Kent, kuidas Blom Bergerit karmilt üle kuulas, aga samal ajal ise mingil arusaamatul põhjusel takistas ülekuulamise salvestamist. Lõpuks meenutas Kent tungimist luupainajalikku korterisse Sollentunas. Berger ja Blom olid seal, koos, nad olid läbi viinud kangelasliku päästeoperatsiooni.

Kenti mälupildid ei tahtnud omavahel kuidagi kokku klappida.

Aga ta meenutas kerge muigega, et Roy oksendas. Kent ise aga mitte.

Niisiis ei olnud ta päris valmis, kui otsing tulemuse andis. Ta ei teadnud, kui kaua üks aken oli tema monitori ekraanil plinkinud, aga kui ta seda ükskord silmas, läks kõik seda kiiremini. Ta liikus läbi mitme registri edasi, hiilis paarist tulemüürist mööda, koukis välja paar parooli, ja kui ta oli kohe-kohe sihile jõudmas, nägi ta midagi, mida üldsegi näha ei tahtnud. Kätt.

Monitori kohale tõstetud kätt. Odava sukeldujakellaga kätt. Nimetissõrm ja suur sõrm moodustasid v-tähe.

Roy tõusis kibekähku püsti ja röögatas:

„Arjeplog!”

Ta oli juba poolest saadik uksest väljas, kui Kent mõrul ilmel oma otsinguga lõpule jõudis. Ekraanil seisis:

„Sam Berger: Lindstorpi pikaravikliinik, Arjeplog.”

Nagu ikka, läks tublisti aega, enne kui uks tõi kuuldavale loiu surina, mis lubas neil pühamusse siseneda. Selleks ajaks olid nad üle minuti koridoris tammunud. Kent ei suutnud hoiduda mõistatamast, mida kapo teabehankeosakonna juhataja selle alaliselt korduva minuti jooksul küll teeb. Kas see oli tõesti võimudemonstratsioon?

Roy avas ukse ja astus sisse. Osakonnajuhataja August Steen istus kirjutuslaua taga, selg tikksirge, lühikestes hallides juustes mitte märkigi paljakust ja helehallides silmades jäisest kivist pilk.

„Kätte saime,” ütles Roy.

Osakonnajuhataja August Steen võttis aeglase žestiga lugemisprillid ninalt, koputas nendega vastu lauda ja küsis:

„Kes sai mille kätte?”

„Bergeri,” ütles Roy. „Sam Bergeri. Leidsime ta üles. Ühest pikaravikliinikust Arjeplogi lähedal.”

Steeni kulmud tõmbusid hetkeks kortsu, muidu ei liikunud tema pingul näos ükski lihas. Ja tema huultelt ei pudenenud sõnagi.

„Kas ma võin paluda võimalikult kiiret transporti?” jätkas Roy. „Iga sekund suurendab põgenemisohtu.”

August Steen silmitses teda uurivalt. Pööras siis pilgu Kentile. See ei olnud kunagi meeldiv.

Siis noogutas ta napilt.

Roy ja Kent olid poole sekundiga toast väljas. Steen vaatas ust, mis nende järel sulgus. Vaatas kaua.

Siis sirutas ta kaela, nii et see valjusti naksatas, ja tõmbas kirjutuslaua alumise sahtli lahti. Ta tuhnis veidi aega ja sai pihku vana mobiiltelefoni. Ta ootas äraoleval pilgul, kuni telefon pikaldaselt sisse lülitus. Võttis selle siis kätte ja helistas.

Roy Grahn oli arvanud, et „võimalikult kiire transport” tähendab otselendu helikopteriga. Aga tal ei olnud esialgu aimugi, et Stockholmi politseimajast Arjeplogi on üheksasada nelikümmend kilomeetrit.

Õnneks jõudsid nad hommikusele lennukile ja plaani kohaselt pidi neid Arvidsjauri lennujaamas ootama helikopter, millega nad pidid läbima viimased sada viiskümmend kilomeetrit Arjeplogini.

Kui nad peaaegu tühjast lennukist välja astusid, võttis neid vastu lumesadu, mis tundus olevat palju tugevam kui lennuki maandumise ajal; see tihenes ilmselgelt. Pealegi oli tuul ärevust tekitavalt tugev.

Siis istusid nad väga väikeses helikopteris ja loksusid läbi valge keerise, mille tagant ainult aeg-ajalt vilksatas lõputu mäestik. Teades, et Bergeril on mõningane lähivõitlusvõime, kuigi piiratud, kontrollisid nad oma relvi: paari tõhusat Glocki ja igaks juhuks varutud paari jämeda nõelaga süstalt, millega oli lihtne teha kiiret torget näiteks unearterisse.

Vaid aimamisi võis näha justkui kinnikülmunud linnakest, millest helikopter nüüd üle lendas, enne kui taas maale suundus. Kent nägi tillukest risttahukat, mis loovis mööda siugjat joont, mis terasemalt vaadates oli ilmselt tee. Ja risttahukas oli ilmselt buss.

Läbi lumesaju kasvas nüüd üha suuremaks üks mõisataoline hoone ja selle hoone ees laius tasane, rõhtne väli, kus helikopteri jaoks oli lahti lükatud sõõrikujuline maandumisplats. Vilunud, kuid sõnakehv piloot sai sõõrile kindlalt pihta ja kõik muutus valgeks. Nii mootor kui ka tiivik olid juba tükk aega vaikinud, kui üleskeerutatud lumi lõpuks maha langes. Läbi lumesaju paistsid nüüd kolm paksudes jopedes inimest. Uks avanes, Kent ja Roy tajusid äkitselt külma ja oma õhukesi riideid; mõlemad mõistsid, et nad oleksid pidanud aimama, et novembri keskpaigas on Arjeplog üks Rootsi külmemaid kohti.

Kõige ees seisev hallipäine mees astus neile vastu, käsi ette sirutatud.

„Doktor Stenbom,” ütles ta. „Tere tulemast Lindstorpi.”

„Roy Grahn kapost,” ütles Roy tal kätt surudes, „ja Kent Döös.”

„Samuti kapost,” lisas Kent.

Doktor Stenbom ei vaevunud enda taga seisvaid mehi esitlema; seda polnudki vaja. Kentile ja Royle oli see inimtüüp tuttav – valvurid, vangivalvurid. Doktor keeras hoopis ringi ja juhatas külalised mööda lohakalt lahti aetud rada mõisataolise hoone juurde.

„Ah et Sam Berger?” lausus arst, kui nad läbi lume sammusid. „Ma ei tea, kas te olete kursis, et ta proovis eile põgeneda. Me leidsime ta viimasel hetkel, enne kui ta oleks surnuks külmunud.”

„Põgeneda?” kordas Roy. „Kas ta on luku taga?”

„Praegu küll,” ütles doktor Stenbom. „Ta saabus meile väga kehvas seisus. Keegi tundmatu isik lasi ta siin autost välja, ta oli meeltesegaduses ja vägivaldne; me pidime ta uinutama. Ärgates oli ta maruvihane, ähvardav, tõsiselt paanikas. Ta märatses nii, et otsustasime ta uinutada.”

„Ja millal see oli?”

„Umbes kaks nädalat tagasi.”

„Nii et te olete teda kaks nädalat uinutite peal hoidnud?”

„Me oleme küll kõrgetasemelisele psühhiaatrilisele ravile spetsialiseerunud pikaravikliinik, aga meil ei ole ressursse, et pidevalt vangivalvuri rolli mängida. Selle aja jooksul oleme aeg-ajalt sedatiive vähemaks võtnud ja patsiendi meeleseisundit uurinud. Alles eile hommikul näis ta olevat piisavalt rahulik, et tal võiks lasta tasapisi ärkama hakata. Aga see rahu oli ilmselt ainult ettevalmistus põgenemiseks. Üsna pööraseks põgenemiseks, peab mainima. Ta üritas bussi rajalt maha võtta, paljaste kätega.”

„Ja milline on praegune olukord?”

„Kuna ta sai ka üksjagu vigastada, otsustasime maksimaalse doosi juurde tagasi pöörduda. Ta on sügavas unes.”

„Vigastused?” küsis Kent judisedes. „Kas külmakahjustused?”

„See polnud peamine,” ütles doktor Stenbom. „Nagu öeldud, üritas ta bussi paljaste kätega rajalt maha võtta. Arvatavasti sai ta selleltsamalt bussilt löögi, mis põhjustas näovigastusi. Ta on sidemetes.”

„Sidemetes?”

„Jah, marlisidemed ümber pea.”

Nad jõudsid lõpuks ukse juurde, mis paistis olevat tagauks. Doktor Stenbom toksis koodi sisse, tõmbas läbipääsukaardi lugejast läbi ja ütles:

„Nii et ma kardan, et teil ei ole võimalik Bergerit praegu üle kuulata. Milles teda ka ei kahtlustataks …”

Roy ja Kent ignoreerisid tema uudishimu ja pühkisid oma õhukestelt jopedelt lund. Koridor, mida mööda nad liikusid, oli täiesti lage, lae valgustorud heitsid selle troostitusele külma kõledat valgust. Nad pöörasid suuremasse koridori. Mööda koridori kõndis üks ravimikäru lükkav õde, see oligi kõik, ühtegi patsienti polnud näha.

Lõpuks peatus doktor Stenbom ühe ukse taga, mis oli samasugune nagu kõik teised, ja võttis välja klassikalise võtmekimbu. Ta pistis võtme lukuauku – tegu paistis olevat turvalukuga. Siis nägid Kent ja Roy, kuidas ta kortsutas kulmu, korraks, põgusalt, aga ühemõtteliselt. Nagu märguande peale tõmbasid mõlemad oma jope tõmbluku lahti ja avasid õlakabuuri. Doktor Stenbom tõmbas lahti ukse, mis ei olnudki lukus.

Ruumi tagaseina ääres ainsas voodis lamas inimene, üleni teki all.

Roy võttis püstoli välja ning vaatas ruumi kähku üle. Läbides mõnemeetrise vahemaa voodini, võttis ka Kent oma Glocki välja. Ta tõmbas teki ja lina pealt ära.

Lamaja magas magusasti.

See oli valgesse riietatud inimene.

Meditsiiniõde.

Tema käsivarres turritas tühi süstal. Stenbom uuris kähku tema seisundit ja jäi sellega rahule.

„Kurat!” röögatas Roy ja vaatas valvurite poole, kes olid just palatisse loivanud. Nood kehitasid imestunult õlgu.

Magava õe kõrval oli linal laiali valgunud suur märg plekk.

„Mis kurat see on?” pahvatas Kent. „Kas see raisk on voodisse kusnud? Või äkki õde?”

Doktor Stenbom kummardus pleki kohale ja nuusutas. Raputas siis pead ja vaatas voodi kõrval seisva tilguti poole. Ta haaras tilgutivooliku ja keris seda, kuni leidis otsa, mis oleks pidanud olema ühendatud Sam Bergeri käsivarde torgatud kanüüliga. Kollane kanüül rippus aga sealsamas vooliku otsas ja sellel oli värske veri. Doktor Stenbom uuris nõela, see oli kõver.

„Infusioon on manustamata jäänud,” ütles ta.

„Räägi rootsi keeles,” röögatas Roy.

„Ta on nõela kõveraks painutanud,” sõnas doktor Stenbom mõtlikult. „Tilgutivedelik on välja jooksnud. Ta ei ole uinuti mõju all. Kui õde tuli talle …”

„Siis oli ta valmis,” pistis Kent vahele ja näitas näpuga valvurite poole. „Ta põgenes eile ära. Kuhu ta põgenes?”

Valvurid vaatasid teineteisele otsa, natuke liiga pikalt.

„Vastake, kurat võtaks!” käratas Roy.

„Kööki,” ütles suurem valvur. „Sealt terrassile. Siis üle välja tee poole.”

„No ärge siis munege,” möirgas Roy.

Nad jooksid mööda koridori. Doktor Stenbom lõõtsutas:

„Kanüülil oli värske veri. Mõne minuti eest välja tõmmatud.”

Nad sööstsid trepist üles ja keerasid uude koridori. Üks valvur avas köögiukse. Serveerimiskärul seisid termosed ja nende kõrval kilega kaetud kaneelisaiavaagen, muidu oli köök tühi.

„Otsige!” hüüdis Roy.

Veidi kohmakalt järgisid kliiniku töötajad Kenti eeskuju ja hakkasid räämas kööki läbi kammima. Väiksem valvur ütles:

„Siin.”

Nad läksid akna juurde, kus ta seisis. Läbi räpase aknaklaasi paistis helikopter. Piloot seisis väljas lumesajus ja suitsetas; näis, nagu haaraksid lumehelbed suitsupilve kaasa ja tõmbaksid seda jupphaaval maapinna poole.

„Siin,” kordas valvur ja suunas teiste pilgud aknalt valamu poole. Ühte neljast pesemata kohvikruusist oli langenud verepiisk ja tähekujuliselt laiali valgunud.

Ja veri oli värske.

Köögil oli veel kaks ust. Roy jooksis ühe juurde ja tõmbas selle lahti. Nähtavale ilmus sahver. See oli tühi.

„Vaadake üle,” karjus ta ja jooksis teise ukse juurde.

Ta tegi selle lahti. Mõlemale poole viis hämar koridor. Ta astus uksest välja ja kuulis selja taga hõiget:

„Siin on ka verd.”

Roy mõtles kähku, kuspool helikopter on, ja tormas mööda koridori vasakule. Kümmekonna meetri järel ta peatus ja silmitses masendavat beeži klaaskiudtapeeti. Kent jõudis talle järele ja nägi, et tema nimetissõrm sihtis kahvatut punast jälge seinal.

„Tal käib pea ringi,” ütles Roy. „Jooksis vastu seina.”

Nad lidusid kõrvuti koridori lõpus asuva ukse poole. Lükkasid selle lahti ja said lumetormi näkku. Kulus veidi aega, kuni nad jälle hingata said, ja veel rohkem aega, kuni silm seletama hakkas. Lumi tuiskas kõigis mõeldavates suundades.

Nad viibisid mingil rõdul, kus lumi oli ära lükatud ainult paarilt ruutmeetrilt, mis moodustasid hädapärase seisuplatsi – võib-olla suitsunurga. Nad nägid paksemas lumes värskeid jalajälgi ja ilmselt oli kuskil läheduses rinnatis või balustraad, arvatavasti ka järsk langus väljale, kus nad nägidki tükk maad vasakul helikopterit.

Roy tõstis püstoli, justkui näeks paremini, kui miski on sihikul, aga seetõttu jäi ta maha Kentist, kes liikus juba mööda paksemat lund, balansseerides lumekoorikul, millest ta tõenäoliselt pidi varsti läbi vajuma. Kent jõudis servani ja hüppas üle lumise balustraadi. Ta vajus sügavale lumme ja murdis sealt välja, üha tungivama lumesaju kätte. Ta tajus läbi metsiku tormi mingit lehvimist. See oli nii kummaline vaatepilt, et mistahes muus olukorras oleks ta peatunud ja seda silmitsenud. Aga praegu käis jaht, ja siis ei või mitte miski pakku pääseda. Tema käest ei pääse mitte miski.

Isegi mitte see ingel.

Sest just niimoodi nägi too välja. Valged tiivad ümbritseva valevuse taustal laiali, ja tundus, et see kuju tõuseb iga hetk lendu, trotsides kõiki loodusjõude, ja sööstab läbi lumetormi üles ning tiirutab triumfeerides mässavas taevas, pikeerib tema poole ja liugleb täpselt käeulatusest väljas temast mööda, võidukas sambergerlik naeratus näol, ja purjetab siis eemale räitsakate vahele ja kaob.

Aga seda ei juhtunud. Tema ees liikuv kogu tuli lähemale. Ei, hoopis Kent tuli lähemale, Kent jõudis talle järele, oli nüüd nii lähedal, et nägi teda päriselt. Nägi peent pikka verejälge lumes, millest ta parajasti läbi rühkis, ja oli nüüd nii ligidal, et sai lehvivat kogu peaaegu puudutada.

Kent hindas kiiresti olukorda. Tal on üks võimalus, ainus võimalus. Ta otsis õiget hetke põgeniku poole viskumiseks, aga just siis, kui ta kahe jalaga äratõuke tegi, näis kuju energiat juurde saavat ja põikas haardeulatusest välja. Keeras ringi, Kent nägi valget joonteta nägu, mis jõllitas teda nii, nagu poleks teda kunagi varem näinud, poleks Stenbocksgatanil Molly Blomi korteris, veel täiesti lumetus Stockholmis temaga ohjeldamatult kakelnud.

See oleks nagu olnud hoopis teine inimene. Muumia. Ja muumia tõstis sidemes käe, justkui tahaks teda sõrmedega tulistada.

Seda tehes muumia jalg vääratas ja sobiv hetk oligi käes. Kent toetas jälle mõlemad jalad grotesksesse lumme, sooritas edasilükatud jalad-koos-hüppe ja jõudis pärale, sai käsivarrest kinni, väänas lehviva kuju järeleandlikku lumme pikali, sattus temaga sügaval lumes silm silma vastu, kasutas keelatud õlalukuvõtet ja surus selle põrgulise otseti kohevasse hange.

Muumia silmad vahtisid teda üle õla marlisidemete vahelt. Sinised, tõrksad, pisut paanikas. Kent pööras ta ümber, toetas põlved küünarvartele. Sai sideme otsa kukla tagant kätte. Hakkas sidet lahti kerima. Nägi põske, mis oli üks suur lihahaav, lõuga, milles oli mitu täket.

Kentil püsis Sam Bergeri vihatud nägu silme ees; oli aeg viimaste nädalate alanduse eest kätte maksta. Ta tahtis, et see verine, hirmunud nägu muutuks tasapisi löödud Bergeri näoks.

Ta keris aeglaselt, naudinguga. Üks nahalapike teise järel ilmus sideme tagant nähtavale. Suured lumeräitsakad sulasid aegamööda paljastuval nahal.

Aga võidukarika sisu hakkas omandama kibedat kõrvalmaiku. Juba lõuga nähes tundis Kent, et miski on viltu. Ta ei suutnud enam venitada. Hakkas täie hooga kerima.

Siis sai karikas kihvti täis.

Kent silmitses seda marraskil ja siniseks taotud nägu tükk aega.

Siis möirgas ta täiest kõrist:

„Kurat, see ei ole ju Sam Berger!”