Читать книгу Sisemaa - Arne Dahl - Страница 5

Kolmapäev, 18. november kell 10.28

Lund ei sadanud enam. Nüüd lasus see lihtsalt maas. Vaikselt, liikumatult. Maailm oli valge. Tundus, nagu poleks inimese jalg siia kunagi varem astunud.

Miski tõusis valevusest esile. Naine.

Tema rühkivate sammude jäljed olid tsivilisatsiooni esimesed märgid. Võitluse, ellujäämise märgid. Troostitute olude trotsimise märgid.

Öö oli olnud pikk, alles hommikul liikus lumetorm edasi lõuna poole. Korralikult lahti roogitud rada ei olnud enam eriti lahti.

Naine tuli üle mäeharja, nägi majakest selle uues rüüs, heitis pilgu mobiiltelefonile. Tal oli kaks minutit aega, täiesti piisavalt.

Siis nägi ta meest. Too koperdas erepunase sulejope õõtsudes läbi lume.

Naine peatus, vaatas korraks üles erksinisesse taevasse ja jooksis mehele järele. Mehe jalajäljed olid sügavad, selged, aga naise sammud paksust lumevaibast kammitsetud. Naine pigem rabeles edasi, kui jooksis, ja mees vänderdas ees, justkui väljendaks tema siksakikujuline jäljerada ühtlasi tema vaimset seisundit.

Siiski jõudis naine lähemale. Ta võttis telefoni välja ja tal ei olnud aimugi, kui kaua see oli näidanud kellaaega kümme kakskümmend üheksa; kohe võis ette tulla järgmine number ja siis oleks hilja.

Joostes viimaseid meetreid – pigem lumesaha kui kaljukitse moodi –, avas naine oma pika tuulemantli hõlmad. Tuul sasis mantlist kinni ja paisutas seda nagu spinnakeri tormisel sisemerel. Mees keeras ringi; tema silmades, mis metsiku hallinenud habeme kohal vaevu välja paistsid, kumas hämmeldunud kabuhirm.

Naine vajus talle peale, surus mehe punase kogu lumehange, laskis oma lumivalgel spinnakeril tema peale langeda ja heitis pilgu telefonile. Kell sai täpselt samal hetkel kümme kolmkümmend.

Nad sattusid selles kiiruga ehitatud varjes silm silma vastu. Mees jõllitas naist. Too tõstis sõrme suule ja andis märku vait olla; mees kuuletus sõnatult.

Oli kummaline teda sellisena näha. Muutununa. See, et habe oli hullumoodi kasvanud, ei olnud nii tähelepanuväärne kui asjaolu, et see oli värvi muutnud. Ka tumedad juuksed olid hallinenud; näis, nagu oleks Rootsi ligipääsmatuspoolusel veedetud kaks nädalat teinud temast hoopis teise inimese.

Naine hoidis endiselt sõrme suul, mees oli endiselt vait, lebas liikumatult, ühtäkki järeleandlikult. Naine vaatas telefoni, laskis ajal mööduda. Kuulda ei olnud muud kui nende lõõtsutavaid hingetõmbeid, justkui kahe erineva elutempo rütmi.

Naine lamas mehe peal. Mehe keha tundus vedel. Lumekoopas, mida kattis tema lai valge tuulemantel, sai ta mehega kontakti, peaaegu esimest korda pärast paadikuuri. Habeme kohalt vastu vaatavad silmad polnud ammu nii selged olnud.

Viimane pilk mobiilile; nüüd oli korras, kõik oli möödas. Naine tõusis aeglaselt püsti, tema mantel ei olnud enam kamuflaaž, see liibus hämmastavalt tihedalt tema seisva keha ümber. Mehe punase sulejope hõlmad olid aga lumel laiali.

Mees tõusis aeglaselt ja seisis naisega silm silma vastu.

„Satelliit,” ütles naine. „Üks mitmest võimalikust.”

Mees pilgutas tugevasti silmi, justkui püüaks hämmelduse riismeid eemaldada. Ta avas suu, nagu tahaks midagi öelda, aga igasugune kommunikatsioon tundus ikka veel võimatu. Naine võttis tal käe alt kinni ja talutas ta kõige otsemat teed majakese juurde tagasi.

Ligipääsmatuspoolus on koht, mis asub tsivilisatsioonist kõige kaugemal. Näiteks on olemas mere ligipääsmatuspoolus, mille nimi on Point Nemo ja mis asub Vaikse ookeani lõunaosas, maismaast kaugemal kui kõik teised maailmamere paigad.

Aga ka igal maal on oma ligipääsmatuspoolus. Rootsi oma asub Jokkmoki vallas Padjelanta rahvuspargis Kåbtåjaure järve kagupoolse lahe ääres, vaid paarikümne meetri kaugusel ajutisest lumekoopast, kust see paar äsja lahkus.

Kui naine väikese majakese ukse avas, tuli seest tõmbetuulehoog, mis ajas tema heledad juuksed püsti.

Voodi oli tühi, linad ja tekid puntras. Tabletid olid öökapil alles. Piklik kellakarp oli nende saabumisest saadik esimest korda avatud; selle kullatud lukk läikis õrnalt talvepäikese valguses, mida filtreeris aken.

Mees trügis temast mööda, vajus algelise tualeti taga põrandale ja tõmbus kerra. Selg vastu seina, käed ümber põlvede, pilk kauguses. Üle hulga aja oli tema randmel käekell.

„Üle kahe nädala on mööda läinud, Sam,” sõnas naine. „Siiski ei ole me päris väljaspool ohtu. Mul on võimalike satelliitide möödumise graafik. Katsume sel ajal mitte väljas olla.”

Mees vaatas teda, silitas massiivset habet, sirutas kaela ja ütles naisele otsa vaatamata:

„See jama peab nüüd lõppema.”

„Sa pole selle aja jooksul just eriti kontaktivõimeline olnud, Sam. Kas sa lõpetasid rohtude võtmise ära?”

Mees vangutas pead ja ütles:

„Molly, kurat.”

Naine laskus tema kõrvale. Nad istusid veidi aega, naine kükakil, mees seina najal. Kuulda oli ainult radiaatori surinat.

„See hakkab vist tühjaks saama,” sõnas Sam Berger autoaku poole viibates.

„Kui satelliiti mitte arvestada, oli su ärkamine hästi ajastatud,” ütles Molly Blom. „See annab tuleviku suhtes natuke lootust.”

„Mul pole aimugi, mis sa sellega nüüd öelda tahad.”

„Sul on õigus,” ütles Molly ja tõusis püsti. „See on su viies aku ja see hakkab tühjaks saama. On aeg natuke tsivilisatsiooniga tutvust teha. Peame ainult meeles pidama, et me ei saa vabalt liikuda. Oleme redus. Meid aetakse taga. Seda sa ikka mäletad?”

Berger vaatas teda. Blom vastas tema pilgule. See oli küsimuste küllusesarv.

„Hulk luupainajaid ja hallutsinatsioone,” ütles Berger. „Kogu aeg tuleb silme ette üks täiesti ilmetu nägu. Nii et Naaskel on surnud? Kapo poolt mõrvatud. Sokk suhu topitud?”

Blom silmitses Bergerit. Too nägi kurnatud välja.

„Ma loodan tõesti, et ma ei andnud sulle liiga suuri annuseid, Sam. Aga sul sõitis katus täitsa ära. Kas sa ei mäleta midagi?”

„Ma mäletan, et me võtsime rajalt maha kaugest minevikust välja ilmunud mõrvari. Mäletan, et vabastasime mõned pantvangid. Mäletan, et saime politseist kinga. Mäletan, et käisime sõudepaadiga merel ja tegime tulevikuplaane. Edasi ei taha mu aju meenutada.”

Blom kummardus ja haaras Bergeri kõrvalt põrandalt määrdunud matkapriimuse ning tõstis selle lauale. Siis tõmbas ta ühe sirge seljatoega tooli välja ja istus. Ta valas mõlkis kastrulisse käeulatuses seisvast plastpudelist vett ja läitis gaasileegi. See tegi valjemat häält kui radiaator.

„Sul on vaja midagi toitvat,” ütles Blom.

„Mis kurat mul seljas on?” pomises Berger, tõusis põrandalt vaevaliselt püsti ja vaatas oma keha. „Sulgi ajav punane sulejope, räpased fliispüksid? Kas ma olen mõne kodutu paljaks röövinud?”

„Me pidime tee peal riideid ostma,” ütles Blom. „Poodidest, mis olid kindlalt ilma turvakaamerateta. See piiras valikut. Aga ära seda punast jopet enam selga pane, sul on olemas ka valge.”

Blom võttis oma valge tuulemantli taskust väikese kotikese, raputas seda pisut ja näitas Bergerile.

„Lihasupp?”

Berger kehitas õlgu ja istus teisele poole lauda. Blom nägi tema pilgus hämmeldust, aga nüüd kaasnes sellega lõpuks ometi soov teada. Mitte põgeneda, vaid teada.

Silmitsi seista.

„Ma tean ju, et olen selles karmis majakeses kuradi kaua elanud,” ütles Berger. „Olen käinud iga päev mitu korda selles haisvas kompostikempsus, olen joonud keedetud järvevett, mis on ajapikku asendunud keedetud lumega, sageli segatuna mingi groteskse pakisupiga. Ma pole kordagi duši all käinud. Seda kõike ma tean. Aga see on ka kõik. Kus me oleme?”