Читать книгу Venemaa ja õigeusk - Arne Hiob - Страница 3

Kas Venemaa ja tema ajaloo kohta pole juba piisavalt kirjutatud? Küllap on, kuid see ei kehti eesti keeles ilmunud õigeusuga seotud teoste kohta. Nikolai Nikolski „Vene kiriku ajalugu” käsitleb teemat negatiivselt ning arvestab kiriku väljasuremisega Nõukogude Liidus. Kaido Jaanson kaalub artiklis „Küsimus Venemaa?” tulevikuküsimusi pärast NSVL lagunemist, jätab aga välja religiooni, täpsemalt ortodoksi kristluse ehk õigeusu. Religiooni küsimus on aga alates XX sajandi lõpust tõusnud aktuaalseks, seetõttu soovib käesolev raamat pisut täita õigeusuga seotud lünka Venemaa ajaloo käsitlemisel.

Venemaast kirjutades tasub eestlasena heita pilk ka soomeugrilaste saatusele laiemalt. Viimaste puhul ei väärtusta allakirjutanu mingil juhul meie hõimlastega seostatud paganlust. Paganlus ehk rahvausk (ladina paganus = maaelanik) tähendab üldiselt iganenud uskumusi ja mütoloogiat – ebausku, mille Euroopa vaimsed jõud kristluse tulles hülgasid. Uuesti kerkinud uuspaganlus on seega usk allpool taset, mille puhul soomeugrilased ei ole paremad ega halvemad teistest. Pean kristlust maailma rahvaste õnnistuseks ega kiida heaks eestlaste kujutamist paganluse viimaste kaitsjatena. Piinlik on mõnede kaasmaalaste uhkustamine oma ateismiga. Meie vanavanemad olid kristlased, kes maeti luterlikele kalmistutele. Eesti taasiseseisvumine algas Hirvepargi miitinguga aasta enne seda, kui Venemaa tähistas 1000 aasta täitumist ristiusustamisest (988–1988), millele järgnes Nõukogude Liidu kokkuvarisemine.

Kogu Venemaa ajalugu võib vaadelda vastandumisena läänele ja kinnihoidmisena õigeusust. Kuidas see kujunes? Mida ütleb see meile, kes elame ajalooliselt luterlikus kultuuriruumis? Mida võime õppida õigeusult? Tõenäoselt jõudis kristlus meile esmalt venelaste kaudu, ka praegu on meil ortodokse sama palju kui luterlasi.

Venemaa ajalugu periodiseeriti varemalt valitsejate järgi. Seda tegi ka veel vene ajalookirjutuse isaks loetud Nikolai Karamzin (1766–1826). Geniaalne klassik Vassili Kljutševski (1841–1911) lõhkus selle traditsiooni, hakates perioode eraldama olude muutumise ja otsustavate sündmuste põhjal.¹ Ajalooperioodide määratlemisel ajaloolaste arvamused küll mõneti erinevad, kuid murranguliste sündmuste suhtes ollakse üsna üksmeelel: Kiievi Venemaa, mongoli-tatari ülemvõimu ajastu, Moskva tsarismi ja patriarhaadi teke, Peeter I reformid ja läänestumine, Nõukogude periood ja Putini Venemaa ning globaliseerumine.

Venemaa eellugu võib alustada apostel Andreasega, keda õigeusklikud peavad ka Venemaa apostliks. Nimelt olevat ta kirikuisa Eusebiose teatel kuulutanud evangeeliumi Musta mere põhjarannikul Sküütias, arvatavasti kreeka kolooniates Krimmis.² Sküüte peetakse üldiselt lähisugulasteks iraanlastega, kes Lõuna- Vene steppidest ida poole suundusid. Vanemal ajal aga kasutati nimetusi ka laiemalt: Sküütiaks nimetati Mustast merest põhja poole jäävaid alasid ja sküütideks kõiki sealseid elanikke. Kreeka kroonikakirjutaja Leo Diaconus, keda tsiteerib Jüri Kotšinev, nimetab X sajandi lõpus Bütsantsiga sõdinud Kiievi riigi venelasi Tauria (s.t Krimmi) sküütideks, lihtsalt sküütideks ja russideks.³

Vastavalt samastab vanavene traditsioon slaavlased sküütidega, kes Musta mere äärest põhja suunas rändasid ja hakkasid ennast Ilmeni järve juures slaavlasteks nimetama.⁴ Arheoloogia andmeil on leitud jälgi slaavlastest Pihkvas juba alates V sajandist ja Novgorodis alates VIII sajandist. Ajalooliselt on teada, et sküüdid segunesid teiste Musta mere põhjarannikule tulnud rahvastega ja kui Krimmi piirkonda tunginud goodid III sajandil sküütide riigi hävitasid, kadus ka nende nimi. On mõeldav, et osa sküütidest liitus põhja pool slaavi etnogeneesiga, millest kasvasid siis ka pärimused. Et Sküütia on Venemaa jaoks „prehistooria” ehk eelajalugu, väidab ka Ivan Iljin, kes kirjutas Teise maailmasõja ajal Šveitsis eksiilis viibides läänes levinud ülevaate vene kultuuri olemuse ja omapära kohta.⁵

Igatahes kirjutab metropoliit Pitirim veendunult Krimmi ehk Tauria sküütide kohta: „Slaavi keelt kõnelnud tauro-sküüdid kuuluvad venelaste esivanemate hulka. Kreeklased nimetasid neid „russideks”. Esimese Venemaa hõimuna võtsid nad vastu kristluse (enamik neist VI–VIII sajandi paiku).” Kristliku Venemaa alguses seisab apostel Andreas, kelle Jeesus kutsus oma jüngriks kõige esimesena (Jh 1:37jj). Apostli misjonitöö viljad kasvasid edasi Hersonesoses ja teistes Krimmi kreeklaste linnades. „Vene alade esimeste pühakute hulka loeb Vene Õigeusu Kirik Hersonesose seitse märterpiiskoppi,” kes tapeti Rooma keisri Diokletianuse ulatusliku tagakiusamise käigus IV sajandi algul.⁶

Tähelepanuväärselt räägib metropoliit Vene alade pühakutest ja Venemaa hõimudest, mis sobib ajalooliste andmetega, et venelased kujunesid erinevate rahvaste ühinemisel, kandes tervikusse eri päritoluga traditsioonid. Nii pole ka liialdav rääkida kristliku Venemaa algusest juba Krimmi kreeklaste ja sküütide ristiusustamisega. Ajalugu ongi suuresti selline, nagu seda mäletatakse ja seoseid tagantjärele esile tõstetakse.

Käesoleva teose ekskursid avavad õigeuskliku Venemaa käsitlemises laiemaid perspektiive ja süvendatud temaatikat. Raamatu lisas on esitatud lühike tekst arhimandriit Rafail Karelinilt, kelle väljendusviis on tõsiselt ortodoksne. Endiselt tasub lugeda ajakirjas Akadeemia (1989–1990) järjejutuna ilmunud Nikolai Berdjajevi teost „Vene kommunismi lätted ja tähendus”. Samuti võib soovitada allakirjutanu raamatut „Vene religioonifilosoofia lühiülevaade” (2013). Väljend „Müstiline Venemaa” võib kõlada positiivselt.