Читать книгу Venemaa ja õigeusk - Arne Hiob - Страница 5

Slaavlaste ürgkodumaa hõlmas Kiievi ja Varssavi vahelise ala, kust nad aegamisi levisid kõigis suundades, täites germaanlaste poolt mahajäetud Läänemerest lõuna poole jäävad alad, seejärel Balkani poolsaare. Kirde suunas toimus segunemine soomeugrilastega, mis sai suurema hoo sisse alates VIII sajandist, nii et kadusid terved rahvad. Soomeugrilaste osa Vene riigi tekkel on märgatud ammu, selle üle on vaieldud, kuid uuemal ajal on leidnud see üha enam kinnitust ja tunnustust. Idagooti kroonik Jordanis mainib 551. aastal gootide poolt alistatutena arvatavasti merjalasi ja mordvalasi (merens, mordens).⁷

Soomeugrilaste alade minemist slaavlaste kätte reedavad säilinud kohanimed, seda kinnitavad pärimused ja arheoloogia. Ka Tõnu Esko Tartu Ülikoolis kaitstud doktoritöö kinnitab, et lätlased ja loodevenelased on eestlastele geneetiliselt lähemal kui soomlased. See oli ka varem teada, „ent seekordne uurimus näitas meie geneetilisi suhteid nii süvitsi esimest korda”, väidab Esko. „XIII sajandist on meid valitsenud nii sakslased, rootslased, poolakad kui ka venelased,” mis on kujundanud meid geneetiliselt sarnasemaks baltlastest ja slaavlastest lähinaabritega, ehkki soomlastega säilis tugev keelesugulus.⁸

Uuemalt tõendavad ka eesti ja vene teadlaste poolt ühiselt ette võetud geneetilised uurimised soomeugrilaste slaavistumist: „Põhja-Venemaal elavad venelased põlvnevad tegelikult keelt vahetanud soome-ugri rahvastest ning nende genoomis elab edasi soomeugrilastele iseloomulik Y-kromosoomi variant.” Teadlased kirjutavad, et „soome-ugri haplogrupi nii silmatorkav esinemine Põhja-Venemaa venelaste geenides viitab mitte lihtsalt geenitriivile ega isegi mitte rahvaste segunemisele, vaid tervete rahvaste keelevahetusele. Põhja-Venemaal kunagi elanud soome- ugri rahvad on võtnud üle vene keele ja muutunud venelasteks”, erinedes „oma geenide poolest Lõuna- ja Kesk-Venemaa venelastest”.

Sel puhul küsib teadlaste uurimistulemusi vahendav Alo Lõhmus: „Kas Venemaa president Vladimir Putin on tegelikult soomeugrilane?” Kui Putin annaks „geeniuurijatele vereproovi, siis võiks tema tüüpilist põhjavene perekonnanime arvestades suure tõenäosusega tema genoomist oodata soome-ugri päritolu reetva Y-kromosoomi variandi avastamist”. Soomeugrilaste venestumine jätkub ka tänapäeval, kuid omal ajal võis see teadlaste arvates toimuda kiiresti ja ulatuslikult „seoses ristiusu tulekuga”.⁹

Vene riigi alguse kohta teatab kõige vanem, XII sajandi algusest pärit kroonika, mille koostas munk Nestor, et slaavlased ja soomeugrilased ei suutnud omavahel kokkuleppele jõuda ning kasutasid riigi loomisel varjaagide (viikingite, normannide) abi, kellega nad olid juba varem kauplemisel piisavalt tuttavaks saanud:

„Aastal 6367 (859). Mere tagant tulid varjaagid ja kogusid andamit tšuudidelt, sloveenidelt, merjalastelt, vessidelt ja krivitšitelt … Aastal 6370 (862) varjaagid aeti mere taha, ei antud neile andamit ja hakati ise endid valitsema. Kuid ei olnud nende keskel õigust, suguharu tõusis suguharu vastu, nad tülitsesid ja hakkasid omavahel sõda pidama. Ja nad ütlesid: „Otsigem enestele vürst, kes valitseks meid ja mõistaks õigust.” Ja nad läksid mere taha varjaagide, russide juurde. Neid varjaage kutsuti russideks, nii nagu teisi nimetatakse sveadeks, muid aga normannideks ja angliteks ja veel teisi gotlandlasteks – just nii hüüti ka neid. Tšuudid, sloveenid, krivitšid ja vessid ütlesid russidele: Meie maa on suur ja rikas, aga korda seal ei ole. Tulge vürstina valitsema meie üle. Ja valiti välja kolm venda oma suguharudega, võeti kaasa kõik russid ja tuldi kõige esmalt sloveenide juurde. Ning rajati (поставили) Laadoga linn. Kõige vanem, Rjurik, asus Laadogasse, teine, Sineus, Beloozerosse ja kolmas, Truvor, Irboskasse. Ja nende varjaagide järgi sai Venemaa oma nime (Русь – russ). Kahe aasta pärast surid Sineus ja tema vend Truvor. Ja Rjurik võttis endale kogu võimu ja tuli Ilmeni juurde ja rajas (поставил) linna Volhovi äärde ja nimetas selle Novgorodiks ning valitses seal vürstina. Ta andis oma meestele linnasid, ühele Polotski, teisele Rostovi, kolmandale Beloozero. Varjaagid asusid elama nendesse linnadesse, kuid varasemateks elanikeks olid Novgorodis sloveenid, Polotskis krivitšid, Rostovis merjalased, Beloozeros vessid, Muromis muromlased. Kõiki neid valitses Rjurik.”¹⁰

Ühelt poolt on siin peategelasteks soome-ugri rahvad. Tšuudideks nimetasid venelased läänemeresoome hõime, eestlasi ja nende naabreid (Peipsi järv on praegugi vene keeles Tšudskoje ozero). Merjalased elasid praeguste Venemaa linnade Moskva, Kostroma, Jaroslavli, Rostovi ja Vladimiri ümbruses, muromlased nendest idas Muromi ning Nižni-Novgorodi piirkonnas (mõlemad rahvad slaavistusid tuhatkonna aasta eest). Vessid ehk vepslased elavad praegugi väiksearvulise rahvana Belozerski kandis. Et soome-ugri rahvaid on nimetatud kolm, ent slaavi omasid kaks, siis näitab see soome-ugri rahvaste osakaalu, vahest isegi enamust Põhja- ja Kirde-Venemaal vähemalt IX sajandi lõpul.¹¹

Teisalt mainitakse idaslaavlaste suguharusid sloveene ja krivitšeid. Sloveenid (nendega võib olla seotud ka nimetus „slaavlased”) elasid Ilmeni järve piirkonnas, olles kroonika teatel enne varjaagide ehk russide tulekut juhtpositsioonil Novgorodis (ilmselt ka Pihkvas). Polotski linna ümbruses elasid krivitšid. Et russidega sarnaseid nimetusi leidub ka lääneslaavlaste ja nende paikadega seoses, siis on see vene natsionalismile andnud võimaluse konstrueerida teooria, mille kohaselt Rjurik olevat saabunud Läänemere lõunakaldalt. Seal elasid tollel perioodil veel slaavlased, kes olid mõni sajand varem rännanud germaanlastest tühjenenud aladele, kui nood Rooma riigi territooriumile siirdusid ja sakslaste Drang nach Osten (tung Itta) ei olnud veel alanud. Sõna russ paljalt keelelised seosed ei saa siiski olla otsustavad päritolu määramisel, sest keelelisi sarnasusi on rohkesti: näiteks Neemeni harujõgi Russa, preislaste nimetus Prjussa, Prussija, Porussija (vrd porusski, russki) jt.

Kolmanda rühmana, kelle juurde mindi valitsejaid kutsuma, nimetab kroonika Skandinaavia germaanlasi: svead on rootslased (Swenska), normannid on norralased, anglid on taanlased (osa Jüütimaalt pärit angleid läks koos Friisimaa saksidega Briti saartele, millega seoses kasutatakse anglosakside nimetust), gotlandlased on Gotlandi saare elanikud. Neid kõiki nimetab kroonika varjaagideks (nimetus tuleneb muinasskandinaavia sõnast varingr ehk „sõdalane”) – neid varjaage aga, kelle poole pöörduti, nimetab russideks. See nimetus võib olla seotud Roslageni nimega (ka Roden), milline piirkond asub Stockholmi ja Uppsala kandis ning millest tuleneb nimetus Rootsi. Seega ühest ja samast sõnast (ross, russ) on tõenäoselt tulnud kahe mõjuka riigi Rootsi ja Rossia ehk Venemaa nimetused. See ei välista, et ka muud russi-tuletised venelaste päritolu seletamiseks on kaasa mänginud.¹²

Skandinaavia teooria on kõige levinum.¹³ Kroonikas on segamini esitatud slaavi ja soome-ugri rahvaste nimed, kes olid omavahel tülli läinud. Loomulik, et riiklikke struktuure looma kutsuti need, kes ei kuulunud kummagi hulka, kuid olid samal ajal tuttavad ja usaldusväärsed. Russe ongi nimetatud ühes loendis Skandinaavia germaanlastega, kes käisid varjaagidena kauplemas Põhja-Vene aladel ja keda tunti. Varjaagide ehk viikingite kauplemistegevus oli laialt levinud ja tuntud kogu Euroopas, kus nad rajasid edaspidigi riike: Põhja-Prantsusmaal Normandias, kust lähtudes vallutati 1066. aastal Inglismaa, samuti Sitsiilias jm. Skandinaavlaste kutsumises pole midagi erilist: hiljem hankisid ka Vene tsaarid (Ivan IV, Peeter I jt) läänest spetsialiste riiklike struktuuride, ehitustegevuse jms tarvis.

Venelastel pole mingit põhjust ennast Rjuriku kutsumisega seoses halvasti tunda. Nagu ütleb Jüri Kotšinev: „See, et slaavlaste hõimud kutsusid koos soomeugrilastega viikingite väeülema endale valitsejaks, ei ole midagi enneolematut või võimatut. Nestori kroonikas märgitud hõimudevahelise konflikti (859. aastal) lahendamise loogiline jätk oli pöördumine erapooletu osapoole poole. See, et slaavlased palusid endale valitsejaks skandinaavlase Rjuriku, rõhutas väljastpoolt saabunud dünastia rajaja erakordset staatust. Ta ei tulnud vallutajana, vaid tal paluti valitsejaks hakata.” Selline traditsioon polnud omane ainult varajastele slaavlastele – Euroopa dünastiad on sageli loonud omavahel võimu- ja sugulussidemeid. „Dünastia rajaja võõramaine päritolu oli võimul püsimise garantiiks.”¹⁴

Rjuriku valitsemist Novgorodis (u 862–879) võib meenu- tada ka see, et vürste valiti selles linnriigis rahvakoosoleku ehk veetše poolt hiljemgi ja neid käsitleti valitud võõrastena, kes pidid elama linnast väljaspool. Teiste väljastpoolt toodud vendade olemasolus on kaheldud: Sineus võib tuleneda vanarootsikeelsest väljendist „tema kodakondsed” (sine hus) ja Truvor väljendist „oma sugu” (truh vaering) või „meie ustav” (trú vor) – mõlemaid väljendeid võidi kasutada Rjuriku kaaskonna kohta. Vene mungad-kroonikakirjutajad võisid neid aga vääriti mõista ja nimedena kirja panna. Rjuriku võimupiirkond võis ulatuda Beloozerost Irboskani – ka arheoloogia annab seal hulganisti viiteid skandinaavlaste kohta.

Varjaagilik rännustiil jätkus ka järgnevate rjurikute (rjurikovitšite) käitumises: Rjuriku järglane Oleg, kes oli tema poja Igori hooldaja, viis 882. aastal pealinna Novgorodist V sajandil asutatud Kiievisse ning toetas oma laevastikuga (kus osalesid normanni, slaavi ja soome-ugri sõdurid) edukalt Bütsantsi keisrit võitluses bulgaarlastega. Ka suurvürst Igor võitles bütsantslastega, kuid edutult ning tapeti maksukogumisel idaslaavi suguharu drevljaanide seas. Igori abikaasa Olga maksis tema tapjatele kätte. Nende poeg Svjatoslav korraldas hulganisti sõjakäike, kuni ise lahingus hukkus. Võimule sai tema poeg Vladimir, kes võitis oma vendi, tuues 980. aastal „mere tagant” abiks varjaagide lisakorpuse.

Seega oli Vene riik algusest peale paljurahvuseline riik, mille sõjajõududes osalesid paljud rahvad. Olegi sõjakäigu kohta Bütsantsi keisri toetuseks bulgaarlaste vastu kirjutab Nestor: „Aastal 907 läks Oleg kreeklaste juurde, jättes Igori maha Kiievisse. Ta võttis endaga kaasa suure hulga varjaage, sloveene, tšuude, krivitšeid, merjalasi.” Järgneb slaavi hõimude loend. Et tšuude ja merjalasi nimetatakse eesotsas, võib näidata nende positsiooni varjaagide juhtimise all Vana-Vene riigis. „Faktiks aga jääb, et merjalased kaovad vanavene kroonikatest alates X sajandi algusest, nagu kaovad ka väidetavad slaavi hõimud sloveenid, krivitšid ja teisedki,” kirjutab Jaak Prozes. Arvatavasti läks kogu põhjapoolne rahvas „sõna russ nime alla ja oli keeruline vahet teha, kes on kes”.¹⁵

Soomeugrilaste kohta kirjutab Vassili Kljutševski, et nende kunagine olemasolu Volga ja Oka vahel on jäädvustatud tuhandetes kohanimedes (näiteks Moskva, Pratva, Solva, Kosva – va liide on vesi, Oka tuleneb soome sõnast joki jne). Toimus hõredalt rahvastatud maa asustamine, mitte vallutamine või väljatõrjumine. „Kroonikates ei ole jälgegi kokkupõrgetest, slaavi ja soome hõimude kohtumine oli rahumeelne,” on ta veendunud. „Kui venelased tulid, suhtusid nad kohalikesse irooniaga, kutsudes neid tšuudideks. Kohalikel ei olnud tulijatega konflikte. Kolonistid olid põlluharijad, kes otsisid rahulikumat elu.”¹⁶ Vene keelde tuli ainult 60 soome-ugri sõna, mis osutab täielikule keelevahetusele. Vene kolonistid rajasid linnu, kuhu moodustus ka soome-ugri päritolu elanike linnaosa ehk „ots” (конец).

Uuemad uurimused ja arheoloogilised leiud näitavad, et Moskva ümbruskonnas ehk praeguse Venemaa südamikus olid slaavi linnused kuni XIII sajandi alguseni merja asulate ja linnustega sõbralikus naabruses, näiteks Sara (ehk Sarski) linnus. Merja hõimude juhtkond liitus slaavi sotsiaalsesse ülemkihti. Linnade teke seondub Vana-Vene riigi mõjuga, mis aga alati ei tähenda kolonisatsiooni, vaid prestiižseks saanud Bütsantsi kultuuri ülevõtmist. Tänapäeva vene uurijatele viidates kinnitab Jaak Prozes: „Mingist slaavi kolonisatsioonist merjalaste asustuse idaalale enne XII sajandit ei saa juttugi olla. Seega on ilmselgelt toimunud keelevahetus.”¹⁷ Teisalt aga ilmnes soomeugrilises põhjaosas mitu sajandit vastuhakke õigeusule, mille vastuvõtmisega seoses hakkas kujunema Venemaa.¹⁸