Читать книгу Kaarma Karu ja teised loomad - Arno Kuusk - Страница 1

Peategelased saavad kokku ja seavad Jänese juhtimisel atra ehk julge algus on pool võitu

Karu tuli mööda metsarada, jõudis päikeselise lagendiku servale ja jäi imestunult vaatama. Lagendikul madistas Jänes seal kasvava maltsa ja noore võsaga.

„Jõudu, Jänku!” hüüdis ta.

„Tere, Karu,” peatas Jänes oma tiidsa rahmeldamise ja ajas selja sirgeks. „Oligi juba esimene väsimus kontides.”

„Mida sa siin müttad?” küsis Karu. „Kas varud talveks heina või otsid sõnajalaõit?”

„Kas porgandit tahad?” küsis Jänes vastuse asemel.

„Mett tahan,” vastas Karu.

„Väga hea, istutame porgandeid, need müüme maha, saame raha, ostad mett. Otsi sealt põõsa tagant kang ja hakka neid kände välja juurima!”

Karu tatsas kuulekalt kangi järele.

Tuli Hunt.

„Noh, mida te siin mässate? Kuule, Karu, kas Jänes on saadaval?”

Jänes: „Jäta omad lollid naljad, kui ei taha, et hundinahk topiseks läheb! Eks ju, Karu? Parem ütle, kas suitsuribi tahad?”

Hunt huviga: „No kes siis ribist ära ütleb!”

Jänes: „No vaat, kui ribi tahad, otsi sealt põõsa tagant labidas ja hakka kaevama. Kui kõvasti töötad, saad ribi nagu raba.”

Hunt läks labidat otsima ja varsti muld lendas.

Kus on, sinna koguneb. Rebane ilmus kohale ja imestas: „Mis imevärk see nüüd küll on, et isegi Hunt on tööle pandud?”

Jänes seletas talle ära, et ühisüritus, ja Rebane, kuuldes et porgandite müügist võib ta endale kanala soetada, läks traavides reha otsima.

Mõnda aega oli ainult tööriistade vuhinat ja puhkimist kuulda.

Siis silmas Jänes, kes tööväe kamandamisest oli tsipake väsinud ja laskis männi varjus värsket õhku kopsudesse voolata, Kuuse talu perenaise punast seelikut lähemale kiikumas. Too oli pesu kuivama riputades märganud puude vahel askeldamist ja tuli asja uurima. Jänes muutus traksiks, hüppas püsti ja hüüdis:

„Tere, Reet, nii hea et sa tulla said! Meile oligi abi vaja. Saad sa linna sõita ja porgandiseemet osta?”

„Mis porgandiseemet? Kas hakkate porgandeid külvama? Siis olete küll tublid!”

Jänes seletas Reedale ära, et asutamisel on OÜ Porgand ja tulu läheb jagamisele. Ja andmata Reedale võimalust suud avada, ütles, et mingu ta nüüd kärmesti 11.38-sele bussile ja toogu linnast 10 pakki porgandiseemet. Lisaks ärgu unustagu katteloori ja metssea- ning küülikutõrjevahendit. Pärast aga viigu maksekviitungid koos bussipiletitega Varesele, kes kõik üles märgib.

Aga punakuub polegi väga kuulekas ja teatas, et ta peab enne varbaküüned ära värvima ja kohvi jooma. Siis vaatab, mis saab!

Jänes ütles, et tema ja kogu seltskond loodab siiski väga tungivalt tema peale ning Reet kiikus minema. Jänes heitis endisele kohale.

Kuid Jänes ei saanud kaua rahus olla, sest ilmus Rebane teatega, et Karu keeras kangi sõlme.

Karu vabandas ennast, et ta tahtis kändu külili keerata, aga see pani vastu ja nii läks tal riist kõveraks, sest see polnud nii kõva, kui ta oli arvanud. Ta lubas kangi uuesti sirgeks ajada.

Karuga asjad klaarid, ilmus Hunt teatega, et labidas jäi mutiauku kinni.

„Mis see labidavars sinna mutiauku otsis?” imestas Jänes.

Hunt seletas, et ta kartnud, et Mutt paneb porgandid nahka ja talle olevat paistnud, et Mutt näitas talle keelt või siis tagumist otsa.

Jänes hüüdis Hundile Karu appi ja nood tõmbasid labida jälle mutiaugust välja.

Jänes aga vajus mõttesse, et kas ei peaks Mutti samuti kampa võtma. Siis oleks keegi, kes porgandeid altpoolt valvab ja ka mulda kobestab.

Enne, kui ta mingile otsusele jõudis, tuli Rebane hädaldades lõhkise kulmuga ja nõudis tööõnnetuse akti koostamist. Ta olevat korraks põõsa taha puhkama visanud ja reha männi najale toetanud, aga too oli, kui Rebane tahtis jälle tööle hakata, talle vastu pead virutanud. Jänes topsutas talle teelehe kulmule ja käskis käppa peal hoida ning ülejäänud käppade abil, kui soovib, kõmpida Kuressaare traumapunkti. Lisas veel, et see häda paraneb värskes õhus ise ka kiiresti, ärgu ainult mustust ligi lasku.

Lendas kohale Vares, kes teatas, et porgandite müügilepingu sõlmimiseks hulgibaasiga on vaja terviseameti tõendit, et kas on või siis pole tegu geneetiliselt muundatud toiduga. Samuti peavad kõik porgandiga kokkupuutuvad töötajad regulaarselt läbima tervisekontrolli. Lisaks peab osaühingu juhatajal olema taimekasvatusalane diplom.

Jänes ütles, et lakkugu nad siili, ja et müüme porgandid turul ning soovijatele kohaleviimisega koju. Kes ise järele tuleb, saab poole hinnaga.

Vares tahtis teada, mis rahadest ta raamatupidamise eest palka hakkab saama, sest kassa on tühi. Peale selle muud kulud, ja et kangi, labida ning reha eest on maksmata, aga maksetähtaeg on varsti läbi.

Jänes ütles, et nöu problemps – laename või immiteerime võlakirju. Aga kes väga tungivaks läheb, selle juurde saadame Karu läbirääkimisi pidama. Hunt võib ka aidata, tal on neis asjus kogemusi.

Tuli Karu: „Kervest on vaja, ma olen neid juurikaid puruks närind ja katki tõmband aga jaks on otsas… Kui kervest saaks!”

Mäger, kes oli metsalagendikul toimuvat tükk aega puu tagant takseerinud ja ennast asjaga kurssi viinud, leidis võimaluse mänguga liituda ning komberdas lähemale: „Ma võin muretseda, kui kampa võtate. Metsamehed on ühe kirve Silme metsas kännu sisse unustand. Ma lähen ja toon ära!”

Mäger saadeti kirvest tooma.

Karu läks lõunale.

Jänes vaatas ringi ja leidis Varese puu oksalt. „Vares, hea, et sa siin oled. Palun pane Meie Maas ja Saarte Hääles maheporgandi müügipromo käima. Ja teata, et ostjad võtaksid raha ning koti kaasa. Selle info võib ka puudele ja postidele panna. Kirjuta hästi lihtsalt, et väga mahedad porgandid on saadaval, kui õige aeg on. Ärgu nad mujalt ostku! Mõtle ka ekspordi peale, aga selle juurde me veel tuleme. Gaanaga võiks porgandeid banaanide vastu vahetada, neil porgandid ei kasva.”

Rebane, plaaster kulmul, oli tagasi jõudnud: „Mul kästi paar päeva puhata ja suhkruvett juua. Kas ma suhkru jaoks toetust saan?”

Jänes: „Toetuste asja arutame juhatuse koosolekul. Praegu aga mine ja teavita kõiki, eriti sigu, et metsa välikemmerg on nüüd porgandipõllu kõrval. Kes mujale teeb, peab hiljem kokku kaapima ja ikkagi siia tooma.”

Karu tuli kang peos. „Mis me kändudega teeme?” Platsi ääres oli tõesti mehine kännukuhi. „Kas kuluvad endale ära, või pakume Kaarma rahvale jaanitule toiduks?”

Jänes: „Võtku, kui ise ära veavad! Kui ei vea, teeme oma jaanitule.”

Jänes oli kergelt tüdinenud asjade tagantupitamisest ja tahtis näha, kuidas tööd ilma tema pideva juhendamiseta kulgevad. Hüples Saksa poe poole.

„Tere, mul on asja!” Ja Jänes rääkis oma soovist.

„No seda asja peab juhatajaga arutama, tal on küll praegu vähe aega, sest sanitaarkontrollid on kaela sadamas. Aga näe, siin ta ongi!”

Jänes: „Tere! Mina olen OÜ Porgand juhataja. Meie firma tegeleb Uduveerel mahepõllundusega. Meile pakuti MAXIMA’st võimalust osta odavalt ja järelmaksuga, aga meie leidsime, et teilt oleks lähemal. Tahaksime neljakuulist maksetähtaega, siis hakkavad tulud laekuma.”

Juhataja: „No miks ei saa, aga kas tagatist ka on? No näiteks jänese või karunahkades. Rebase omad käivad kah.”

Jänes kostis: „Nahku pole, aga võibolla nelja-viie kuu pärast, kui…”, ent sai sõnal sabast. „Praegu pakuks vastutasuks mahemulda ja mahesõnnikut. Pakkima peate ise, see pole suur töö.”

Jänes lahkus Saksa poest käppi hõõrudes. Seda küll ainult mõttes, sest käpad olid kinni punnis kottidega.

Kui Jänes põllule jõudis, ootas Mäger teda halva uudisega, et nad on oma peenardega jõudnud kuklaste pesani, mis algul põllu ääres välja ei paistnud. Aga ta olevat nendega rääkinud ja nood olid teatanud, et oleme nende kiirtrassi pesast pärnapuuni ära tallanud. Mäger oli küsinud, et mida me nüüd tegema peaksime, kas hangime neile pärnaõienektarit? Kuklased olid arutanud ja öelnud, et muud pole vaja, kui et jätku neile sügisel viis porgandit pesa kõrvale.

Hunt, kes oli vahepeal mehe moodi tööd teinud, tuli ja ütles, et Mutt oli august hüüdnud, et tal on tähtis teade ja ootab maa all mutikäigus.

Jänes läks ja surus oma kõrva mutiauku. Mutt sosistas talle kõrva, et ta leidis maa alt poti, milles on palju sädelevaid vidinaid sees. Et mis ta peaks tegema ja kas see on ohtlik? Jänes vahetas kõrva ninaotsaga, mille ta auku pigistas ja ütles, et pole vaja midagi teha. Ainult märkigu koht hästi ära. Sügisel, kui saak on koristatud, kutsume muinsuskaitse. Muidu tallavad põllu ära.

Teistele teatas Jänes, et järgmisel aastal võibolla künname põldu juba traktoriga. Ta teadis, et muinasaarde leidjad saavad priske preemia.

Tema ülendatud meeleolu pühiti Hundi poolt kostnud raksatusega, millega labidavars teavitas oma allaandmisest. Too oli kasutanud labidat, kivi maast välja keeramisel, kangi asemel. Jänes tegi Hundile ajuloputuse ja saatis ta Kuuse talu peremehe käest küsima, kas too ei laenaks labidat või labidavart, kui juhtub olema. Jänes käskis Hundil öelda, et tagasi viime kohe, kui saame. Või siis porgandeid sügisel.

Hunt läks traavides, kuid tuli varsti sama targalt tagasi ning teatas: „Peremees soovitas, seejuures täie lugupidamisega, labidavars ise teha, kui meil kerves on, sest õige töömees oma riista teiste kätte ei anna mette.”

Õnneks oli Mäger kirvega saabunud ja kohe hakkasid laastud Hundi ümber lendama.

Tööd tehes aeg lendab ja iseendale töötades lendab ta topelt. Nii saabus kiiresti õhtu ja päikselatern koristas taevast oma viimasedki riismed. Teda jäi mõneks ajaks meenutama vaid roosakasoranž kuma Kuuse talu männimetsa taga.

Jänes ja tema töökas seltskond puhkasid oma kodudes mõnusasti välja päevast rahmeldamist ja nägid und kordaläinud päevast. Ainult Jäneseninaots tõmbles vahetevahel imelikult. Kas tõesti viirastusid talle intressid, laenud,maksuamet, kontrollijad, tähtajad, tööõnnetused, suvepõuad, vargad ja muud hädad, mis vaba ettevõtjat igal sammul varitsevad.

Loodame üheskoos siiski, et see on põhjustatud magusa, endakasvatatud porgandi erakordsest maitsest, mis tal juba suus keerles.

Uduvere, 2011