Читать книгу Kaarma Karu ja teised loomad - Arno Kuusk - Страница 7

Ole sa suur või väike, probleemid ikka samad

Jänes kepsleb mööda metsarada.

Rajal on võilill ja sellel lahistab Kuklane suure häälega nutta.

„No mis siis nüüd lahti, kas eksisid ära, väiksekene, või tegi keegi liiga?” küsib Jänes.

„Ma… ma… mu… mul pruut Nuklane semmib Puklasega ja mind ei pane enam üldse tähele, uuuu…” tihub Kuklane.

„No siis on küll kurvad lood,” tunneb Jänes kaasa. „Aga kas sa talle luuletusi ikka oled lugenud ja meelitusi öelnud?”

„Lu… luu… luuletusi po… ma pole… ei ole lugenud!”

„No siis pole ime, et ta teisi sihib! Kas sa siis ei tea, et tee kullakeste südametesse läheb läbi nende kõrvade?”

„Uuu, ma ei tea, uuuu! Mida ma talle ütlema peaksin?”

„Noh, ütle talle, et ta on kõige ilusam kuklane maa peal, et sa ei saa ilma temata elada ja et täidad kõik tema soovid. Muidugi, kui sa niiviisi ka mõtled.”