Читать книгу Kaarma Karu ja teised loomad - Arno Kuusk - Страница 6

Jänes maadleb igavikuliste probleemidega ega taha end argimuredega lasta sellelt teelt kõrvale kallutada

Jänes istub kännu ääres, sellel on lahti raamat, ja loeb:

„Lõpmatus on lõputult lõpp asi, millel lõppu pole näha. Kuulda, tunda ja aru saada pole ka võimalik. Iga lõpmatuse sees on palju pisikesi…”

Lõpmatuses on lõpmatu hulk jäneseid, aga ainult üks saab nõunikuks.

Karu läheb mööda ja jääb kuulatama. Vangutab pead ja küsib: „Mis jama sa, Jänkuke, nüüd loed? Ega sa pole päiksepistet saand, na palav ilm täna, näh, või oled muidu segi?”

Jänes rebib oma pilgu raamatult ja kaebleb: „Tahtsin lihtsalt teada, mis asi see lõpmatus õieti on? Muudkui räägivad, et lõpmatult palju ja lõpmatult õnnelik ja Kährik ütles, et Karu polegi lõpmatult tugev. Ma küsisin Aste raamatukogust, kas selle lõpmatuse kohta on ka mingit kirjandust? Nad ütlesid, et neil on kuulsa Lapi hiromandi koostatud raamat, kus on kindlasti matustest ka juttu. Ja et küll ma saan sellest kõik teada!

Ma nüüd mõtlen, et kas minu saba on lõpmatuses, sest seda pole ka näha ja kuulda, aga ma tunnen teda. Ega siis vist pole?”

Karu mömiseb mõtlemise taktis väheke aega ja teeb siis tulemuse teatavaks: „Seda, et … mõmm, mõmm…, ma käisi üks aasta Kaarmal tasuta mõtlemise kursustel, mille korraldas MTÜ Mõtleme Veel, ja mulle jähi meelde, et igal asjal pidi olema kaks otsa, et kui on sarved, siis peab saba ka olema. Sul on saba täitsa olemas, nüüd pead sa mõtlema, kus need sarved on jäänd ja palju neid peab olema! Ning kas nende vahele ehk mahub siis see lõpmatus ära?”

Jänes ruttab kinnitama, et ta, jah, mõtles ka, et saba ja…

Kõrvaloleva puu oksale oli vahepeal maandunud Vares, kes metsavanema Karu teise nõunikuna püüab ikka Karu läheduses olla, et teda vajaduse korral aidata. Ta katkestab Jänese jutu sõnadega: „Te olete eksituses! Lõpmatust kasutatakse siis, kui ei teata, kui palju midagi on. Siis see ots kaob uttu ja kõik saavad aru, et on tõesti palju või nii vähe, et polegi. Näiteks, kui ei teata, kui palju Karul ikkagi jõudu on, kas lõpmatult palju või vähem. Aga on küll palju, sest ma ise nägin, kuidas…”

Varese jutt kaob ülelendava helikopteri plaginasse ja muutub uuesti kuuldavaks, kui see kaob puude ja pilvede taha.

„…teada, mis koolis sellest pajatatakse? Kuule, Riibu, küll on hea, et sa siin oled! Tead sina sellest midagi?”

Rebasepoiss Riibu õpib Kaarma koolis matemaatika eriklassis ja muul ajal tuhnib raamatukogus. Tema tahab saada firmajuhiks.

Riibu on just oma vendadega nuuskimisretkelt Kiratsi lauda juurest saabunud ja pole hästi kursis, mis toimub. Vares valgustab teda, et Jänesel on probleem lõpmatusega, mis on muidu ka huvitav asi.

„Ahhaa,” ütleb Riibu ja seletab tähtsalt: „Lõpmatud on aeg ja ilmaruum, samuti numbrid – neid võib üksteise järele kirjutada rohkem kui jaksab, aga otsa ikka ei saa. Vat siis, kui inimene selle värgi üle hakkab mõtlema, haarab teda hirm lõpmatuse ees ehk ladina keeles horror infinity. Sellepärast nad püüavadki vähem mõelda, sest pole teada, mida nad suure hirmu tõttu tegema hakkavad. Aga Jänese-onu ei pea kartma, teda see ei ohusta, pigem salakütid. Me just nägime kahte kahtlast tüüpi metsa ääres luusivat.”

Ja jutt läheb elulisematele teemadele, sest igaühel oli oma nahk kallim kui Jänese probleemid või ebamäärased hirmud lõpmatuse ees.

Jänes heidab veel pilgu raamatusse ja loeb: „Kõige tundmatum ja tumedam lõpmatus on lugeja pea ajusoppides. Et sellesse siseneda on vaja kuuvalgel ööl…”

Jänes paneb rohukõrre raamatu vahele ja hüpleb, raamat kaenlas, minema, et otsida ohutum koht, selleks et omal käel seda lõpmatuse asja veel uurida, arvaku need targad, mida tahavad! Võib-olla nad ei teagi veel kõike!

Uduvere, 2011