Читать книгу Välgust tabatud - Artur Erich - Страница 5

Seistes selle võõra ja eemaletõukava mehe ees, tundis Greta end kooliplikana, kes on pahateoga hakkama saanud ja nüüd direktori palge ette aru andma kutsutud. Jah, ükskord kauges minevikus seisiski ta pahategijana direktori kui piksejumala ees. Ka siis oli kevad. Ja Greta ei läinud koos oma sõbratariga pärast võimlemistundi kooli tagasi, vaid hoopis randa luikede saabumist vaatama. See oli olnud erakordne ning ülev pilt, mis tänapäevani veel silme ees püsis, ja ka luigetiibade eriline krudin kõrvades. Kuid matemaatikaõpetaja ei võtnud nende vabandusi vastu. Tema oli kindel, et tüdrukud luusisid rannas vaid sellepärast, et ei tahtnud keeruliste logaritmide kohta kontrolltööd teha. Ja seepärast pididki nad kordamööda direktori ees pattu kahetsema ning piinlikkust tundma. Kuid toonane looduse ülev vaatepilt tasus selle ära.

Nüüd, palju aastaid hiljem ei tundnud Greta piinlikkust seista patukahetsejana selle külma mehe ees, nüüd tundis Greta pigem trotsi. Kas tollel mehel, kes kõlbaks vanuselt talle koguni pojaks, pole endal piinlik, et laseb teda kui kooliplikat püsti seista...

Miks ta üldse siia tuli? Greta tundis oma sisemuses kogu aeg, et see kõik on asjatu. Ent tema ülemuse Volli arvamuse kohaselt võis siseminister tema taotluse rahuldada. Ja ka Meeri teadis koguni kahte kaastöötajat, kes algul samuti OVIRist eitava vastuse said, kuid kellele minister hiljem siiski oli loa andnud. Kuigi Greta oli juba harjunud mõttega, et tal ei lubata oma tütart külastada, võttis ta kummatigi kuulda teiste soovitusi ning registreeris end siseministri vastuvõtule. Ta oli oodanud seda päeva kolm nädalat, nüüd aga pidi leppima ministri asetäitjaga, kes praegu sirvis toimikut enda ees.

Nagu tummahammas, mõtles Greta pahaselt. Ja kohe, nagu Greta mõtte peale, ütles mees: „Istuge.”

„Lõpuks ometi,” tahtnuks Greta lausuda, kuid hoidis keelt hammaste taga ja istus.

„Mida te siis minult soovite?” küsis mees lakooniliselt ja vaatas ise Gretast mööda.

Inimesel, kes teisega rääkides talle otsa ei vaata, pole südametunnistus puhas, nii oli Greta isa kunagi öelnud ja Greta koges seda ka ise oma elu jooksul.

„Soovin oma tütart külastada, kes elab Chicagos,” vastas Greta ja mõtles, kas ministri asetäitja seda siis tema toimikust välja pole lugenud. Ta lisas: „Ma pole oma tütart nelikümmend aastat näinud.”

„Teile öeldi ju ära, nagu ma toimikust näen.”

„Ja sellepärast tulingi teie jutule, et te mu avalduse veelkord läbi vaataksite!”

„Kas tütar on abielus?”

„Jah. Ja tal on ka kaks last, keda ma nii väga näha tahaksin.”

„Millal teie tütar siit ära sõitis?”

„Neljakümne neljanda aasta sügisel.”

„Miks ta seda tegi?”

„Küllap kartis. Meid ju saadeti neljakümnendal aastal asumisele.”

„Tähendab, teie tütar jättis vabatahtlikult oma kodumaa maha. Kas see on nii?”

„Küllap on, jah. Tal ei jäänud muud üle.”

Ministri asetäitja vaikis jälle. Greta vaatas pingsalt talle otsa. Kas ehk vilgub siiski mõni lootussäde?

Lõpuks ütles mees kuivalt: „Kui te tahate oma tütart näha, kirjutage talle ja kutsuge Eesti NSV-sse! Tema kohus oleks esimesena oma ema vaatama tulla. Tema oli see, kes vabatahtlikult oma kodumaa maha jättis.”

Greta ei osanud kohe midagi vastata. Siis kogus ta end ja ütles: „Tütar kutsub mind sinna, et saaksin ka tema peret näha, ja pealegi elab mu õde samuti Chicagos.”

„Las tütar tuleb esimesena teid vaatama,” kordas ministri asetäitja, „siis on ehk meil ka võimalik teid kunagi sinna lubada.”

„Nii et praegu te ei aita mind, ei luba...”

„Ei. Tehke nii, nagu ütlesin.” Ministri asetäitja tõusis püsti. Sellega oli audients lõppenud.

Kui Greta mõne aja pärast hiigelsammaste vahelt tänavale astus, hingas ta täie sõõmuga kevadõhku, otsekui oleks tal mitmetunnise ootamise ja närveerimise ajal õhupuudus olnud. Või oli ehk vahepeal siit äike üle käinud ja õhku puhastanud? Sinna paksude müüride vahele ei olnud küll müristamist kuulda olnud.

Tuleb jälle üks alandav käik unustada ja samuti unustada unistus näha oma keskmist tütart Lainet ja tema peret. Ka Ollit, Bernit...

Greta heitis pilgu randmekellale. Armas aeg, varsti pool seitse. Nüüd oli vaja kiirustada, sest pisi-Greta tuleb enne seitset lasteaiast ära tuua. Tavaliselt tegi seda Lehti ise. Kuid täna pidi tal raamatukogus mingi üritus olema ja Greta lubas lapsele järele minna. Kindlasti pisi-Greta juba ootas.

Greta püüdis äsjase käigu ebameeldivused oma mälust ära pühkida. Ta mõtles nüüd oma armsale tütretütrele. Pisi-Greta – niimoodi hüüdsid nad last, et teda mitte vanaemaga segi ajada. Greta oli äärmiselt üllatunud olnud, kui Lehti talle teatas, et paneb lapse nimeks Greta. Selle tähendust hoomates liigutas see teda küll, ent ta ei näidanud seda välja – kuna oli juba õppinud tütre kombel oma tundeid enesele hoidma. Aga kui Lehti kord rääkis, et sünnitanuks ta poja, kandnuks see kindlasti Antoni nime, siis küll võttis Greta tütre käe oma pihku ja pigistas kõvasti. Ja olles seda teinud, ruttas ta teise tuppa, et Lehti ei märkaks tema silmis pisaraid.

Greta armastas väga oma väikest tütretütart. Tal oli aga kahju, et laps pidi isata üles kasvama. Kuid niiviisi oli Lehti otsustanud. Olles oma esimesest, ebaõnnestunud abielust siiani pettunud, ei tahtnud ta enam uusi sidemeid luua.

Greta ei teadnud, kes on tema tütretütre isa. Lehti ei rääkinud kunagi sellest mehest ja Greta ei söandanud pärida. Ainult õde Alla tundis selle vastu otse ebatervet huvi ja püüdis igasuguste kavalate küsimustega Gretalt seda välja peilida. Ta ei suutnud uskuda, et Greta pole kunagi pisi-Greta isa näinud. Alla arvas ja kartis, et ainult tema eest varjatakse seda saladust. Ometi peaks tal juba moraalne õigus olema seda teada saada. Oli ju tema olnud mitu aastat pisi-Greta hoidjaks. Kui Lehti pärast sünnituspuhkust tööle pidi minema, tahtis ta tütre lastesõime panna. Kuid sellega ei olnud vanaema sugugi nõus. Ta kartis, et lastesõimes tuleb lapsel juba beebina kõik lastehaigused läbi põdeda, ja kas seda muret vaja on. Nii hakkas Lehti lapsehoidjat otsima. Päris võõrast inimest ei julgenud aga võtta. Lehti kolleeg oli saanud oma beebile ühe pealtnäha kena naisterahva ja esialgu läks kõik hästi. Ent siis hakanud laps igal ööl nutma ega tahtnud enam üldse magada. Lõpuks sai ema jälile, et hoidja andis lapsele päeval rahustavat teed ja kussutas ta magama, et ise lapsest rahu saaks. Polnud siis ime, et laps öösiti üleval oli.

Ja kuna lojaalset lapsehoidjat ei olnud ikka veel leitud, tuli Greta mõttele paluda Alla ajutiselt lapse juurde. Oli ju Alla pensionile saadetud ning parajasti vaba. Alla nõustus otsekohe, tema armastas väikseid lapsi väga. Pealegi oli see tema pensionile ka lisasissetulekuks. Nii jäigi Alla pisi-Greta hoidjaks, seni kuni tüdruk juba lasteaeda pandi.

Greta jõudis lasteaeda ja kohe jooksis pisi-Greta talle vastu. Vanaema haaras lapse oma sülle ja mõtles tänutundega: milline õnn, et see laps on siin, minu käte vahel. Kui arvatakse, et Laine lapsi pole mul õigust näha, siis sellega tuleb lihtsalt leppida.

***

Seni huvitavalt kulgenud kohtumine kirjanikuga kippus pikale venima. Kirjanik rääkis üllatavalt vabalt, kuis ta eelmine raamat oli Glavliti poolt ära keelatud, kuid avaldas siiski lootust, et kunagi muutub olukord normaalseks ja raamat antakse välja.

Nüüd oli aeg küsimuste esitamiseks. Kõik need olid aga nii trafaretsed, et Lehtil oli päris piinlik kuulata. Ja mõeldes: kui midagi asjalikku pole küsida, olgu parem vait, vaatas ta kirjaniku poole. Nende pilgud kohtusid ning Lehti tabas muige mehe suunurkades. Ta hoomas, et kirjanikul olid vist temaga ühesugused mõtted.

Kuna raamatukogu juhataja oli haigeks jäänud, vastutas Lehti tänase ürituse läbiviimise eest. Nüüd leidis ta, et on aeg otsad kokku viia, ning ütles püsti tõustes: „Tundub, et enam küsimusi ei ole, ja ütleme kirjanik Vargele palju tänu selle huvitava kohtumise eest!” Seejärel ulatas ta mehele kimbu tulpe, mille too tänukummardusega vastu võttis. Samas meenus Lehtile, et ta oli lilli ostes unustanud tšeki võtmata ja nüüd tuleb need veel omast taskust kinni maksta.

Koosviibijad hakkasid pikkamööda lahkuma. Mõni veel palus kirjanikult autogrammi. Siis läks Lehti koos kirjanikuga direktori kabinetti, kuhu viimane oma üleriided oli jätnud.

„Aitäh teile veelkord!” ütles Lehti ja ulatas mehele käe.

Mees ei rutanud lahkumisega. „Kas te rohkem ei tahagi mind näha?” päris ta ehk veidi jultunult, silmis mingi poisilik ülemeelikus.

„Kuidas, palun? Ah soo, muidugi, hea meelega võime mõni teinegi kord kohtumise korraldada.”

„Ma pidasin silmas tänast õhtut. Kuidas me nüüd siis niiviisi kohvi joomata lahku läheme!”

„Oi, ma pean tõepoolest vabandama, et ma kohvi ei pakkunud. Aga teate, ma korraldan sellist asja esimest korda, sellepärast ei tulnud lihtsalt selle peale,” rääkis Lehti ja mõtles ise, et küll võib üks mees ikka pretensioonikas olla.

„Ma ei mõelnud seda nii!” naeris mees. „Andke mulle andeks. Tahtsin teid ise kohvikusse paluda, kui teil minu vastu midagi just ei ole.”

Lehti vaatas meest veidi üllatunult ja tahtis kähku vastata, et tal pole täna lihtsalt aega ja kõik. Kuid mõtles samas ümber ja ütles eneselegi ootamatult kelmikalt: „Miks ka mitte, lähme!”

Varsti istusidki nad vastamisi väikese laua ääres inimestest sumisevas kohvikus. Keelpillikvartett alustas peagi meeleolumuusikaga.

Lehti tundis end hästi ja tõdes peagi, et Vallo Varge mitte üksnes ei kirjuta huvitavalt, vaid oskab ka huvitavalt vestelda ja on ka ise päris huvitav meesterahvas. Sama avameelselt, nagu ta oli oma raamatute tekkest ja saatusest jutustanud, kõneles ta nüüd oma elust.

Kui mitu tassi kohvi ja ka väike liköörikarahvin oli tühjaks joodud, teadis Lehti, et Vallo Varge oli seitse aastat Siberis olnud, kuna oli jõudnud nädal aega saksa sõjaväemundrit kanda. Teadis, et mees oli juba koolipõlves unistanud ajakirjanikuametist. Kuid tema kirjutised ja põhitõed ei sobinud kuidagi ajastu raamidesse ning tal tuli ajakirjanikuleivast ajutiselt loobuda. Siis hakkaski Vallo Varge noorsooraamatuid kirjutama – väle sulg olla tal juba koolipõlves ilmnenud. Ja kõik oli üllatavalt libedalt läinud, kuni eelmise raamatuni, millega ta tsensorile silma hakkas, kes siitpeale talle kaikaid kodarasse loopis. Kuid Vallo Varge oli äärmiselt optimistlik ja väitis, et mida rohkem tsensoritega tegemist, seda rohkem ta raamatuid loetakse. Ta oli lahutatud, kuna naine olevat leidnud, et temast ei ole enam karjääritegijat. Kahjuks pole tal lapsi, neid naine ei tahtnud, lapsed pidavat jälle naist karjääriredelil segama.

Vallo vaatas naeratades Lehtile otse silma ja see tegi Lehtit veidi ujedaks. Et seda varjata, küsis ta kohmakalt: „Ja kas sellised kirjanduslikud kohtumised rahuldavad teid?!”

„Kas just rahuldavad, seda ehk mitte. Aga...”

„Miks te siis võtate nii palju kutseid vastu! Ma olen lehest lugenud, et käite üsna sageli lugejatega kohtumas.”

„Selleks on mitu põhjust. Esiteks on see ju mulle lisasissetulek. Kümme rubla ühe tunni lobisemise eest polegi paha, või mis teie arvate?”

Lehti vaatas meest veidi üllatunult. „Ah siis raha pärast.”

„Loomulikult. Raha on ju tarvis, et ära elada. Raamatu eest, kui see üldse läbi läheb, saan ehk alles aasta lõpuks honorari. Aga ma tahtsin veel seda öelda, et mõnikord on niisugune üritus ka huvitav, saab uusi mõtteid, laeb mind veidike kah, nagu akut. Ja et ma täna lubasin raamatukokku tulla, olen täitsa õnnelik, niiviisi sain ju teiega tuttavaks.” Ta vaatas veidi peiarlikult Lehtile otsa.

„Ja raiskasite nüüd kohe oma kümme rubla ära!” naeris ka Lehti. „Aga nüüd peaksime küll minema hakkama.”

„Ei veel. Mina rääkisin teile oma elust siin nagu elav ankeetleht, aga teist ei tea ma veel mitte midagi.”

„Ma arvan, et teate küll. Teie viimane raamat oligi nagu minu elust maha kirjutatud. Kui ma seda lugesin, siis mõtlesin ise, et keegi oli ehk teile minu elu ümber jutustanud.”

Nüüd oli Vallo kord imestada. „Ei,” ütles ta, minu raamat oli puhas fantaasia ja tegelased välja mõeldud. Kuid kokkusattumisi on elus lõpmatult palju.”

„See on küll imelik juhus, et te just minu eluloo oskasite välja mõelda.”

„Elu ju koosnebki pea ainult juhustest.”

„Nüüd pean ma küll koju minema,” ütles Lehti.

„Enne tuleb meil järgmine kohtumine kindlaks määrata!”

Ja seda nad ka tegid.

Vallo saatis Lehti koju. Ja Lehti ruttas trepist üles, naeratus huulil ning kirjanikule kingitud lilled pihus.