Читать книгу Välgust tabatud - Artur Erich - Страница 6

Nagu igal hommikul, nii kõndis Bernhard Baumvald tänagi kõik ruumid läbi ja kontrollis oma valdusi. See kauplus, mis asus Chicago südalinnas, oli moodsalt avar ja hiigelsuurte maitsekalt kujundatud vaateakendega. Sellega tegeles Greta tütar Laine, kes kohe, kui Bernhard kaupluse ostis, talle oma oskuslikku abi pakkus. Esialgu tegi ta seda oma põhitöö kõrvalt, ent järk-järgult pühendas end ikka enam ja enam tädimehe ärile. Ja kui Laine soovitas kauplusesse ka lõngaosakond teha, oli omanik sellega kohe nõus ja andis osakonna täiega Laine juhtida. Bernhardi abikaasa Ollile see eriti ei meeldinud. Võib-olla ehk sellepärast, et tema oli ju ise soovitanud – kauplusesse võiks ka valmisriiete osakonna luua. Kuid Bernhard polnud sellega nõustunud, tema kui väljaõppinud riidekaupmees oskas ainult kangastega tegelda. Ei aidanud Olli seletused, et tänapäeva ameeriklane ei taha enam riiete õmblemisega vaeva näha – valmisriided on hulga mugavamad, eriti kui neid sageli vahetatakse. Bernhard nägi isegi, et ostjaid just ei voorinud tema ärisse. Kuid vähesed kliendid, kes tema kaupluses oste tegid, kuulusid kõik jõukamasse kihti ja see tasus end ikkagi ära. Asus ju riidekauplus rikaste linnaosas, otse Kuldse Avenüü põiktänavas. Lõngaosakond või lõngasalong – nagu Laine seda nimetas – tõi aga kõige rohkem tulu. Laine, kes oli ise osav kuduja, hoidis oma valmiskootud eset tükk aega mannekeeni seljas, mis püüdis kauplussetulija pilku. Nii hakkasid ostutegijad kohe soovima just samasugust lõnga, et kududa täpselt sama kaunist sviitrit või vesti.

Ollile ei meeldinud ka see, et tema mees ikka veel igal hommikul kauplusesse ruttas ja ise kliente teenindas.

„Me oleme küll nii jõukad, et selle töö võiksid poesellid ära teha!” kordas ta ilmast-ilma oma mehele.

Kuid see just oligi Bernhardi lemmiktegevus. See oli nii tema noorpõlves olnud ja selle järele oli ta peaaegu kakskümmend aastat puudust tundnud. Nüüd oli ta jälle kangaste keskel ja hingas mõnuga sisse seda riidepoe ainulaadset hõngu. Iga päev libistas Bernhard käega üle täissiidikangaste, siid nagu rahustas tema kätt, mille värisemist oli juba raske teiste eest varjata. Kui Olli selle ikkagi avastas, siis soovitas ta mehel arsti juurde minna. Kuid Bernhard lükkas selle käigu päevast päeva edasi. Kuni lõpuks Olli kannatus katkes ja ta mehe teadmata arsti koju kutsus, kes konstateeris algava Parkinsoni tõve ning kirjutas mitu kanget ravimit. „Millest see tal küll hakkas?” hädaldas Olli. „Paljustki võib parkinson tulla. Eluraskustest, soodumusest, ka vapustustest,” ütles arst ja nimetas veel midagi ladina keeles, kuid Olli ei saanud sellest aru ja tal ei sobinud seda välja näidata.

„Kas sul vangis ka juba käsi värises?” päris Olli hiljem oma mehelt.

„Ei mäleta küll.”

„Aga pärast, kui sa end Eestis varjasid?”

„Siis ma ka ei tundnud seda.”

„Millal sa siis seda värisemist tähele hakkasid panema? Või ei tea sa sedagi?”

„Tean küll. See oli ikka siin, varsti pärast seda, kui Ameerikasse jõudsin.”

„Siis tuli see haigus ilmsiks suurest rõõmust, mitte vapustusest,” leidis nüüd Olli ise haigusetekitaja üles.

„Kes teab, ja mis kasu see teadmine ka tooks. Peaasi, et värisemine veelgi hullemaks ei läheks ja et saaksin ikka edasi oma äris kaasa lüüa.”

Kuid Bernhard mäletas ise väga hästi seda päeva, kui märkas, et käsi väriseb nagu raugal, ja kui kohvitass, mida ta parajasti hoidis, alustassil hädakellana klirisema hakkas.

Ta oli õnnelikult Eestist mootorpaadiga Gotlandile jõudnud, seal end võimude kätte andnud ja vist nädalapäevad interneerituna oma saatust oodanud. Siis saabus Stockholmist teade, et talle on asüül võimaldatud. Küllap Rootsi valitsus tahtis sellega ehk veidi leevendada seda ülekohut, et ta varsti pärast sõda, alludes suurriigi survele, rikkus neutraalse riigi põhimõtteid ja eesti mehed koos teiste baltlastega Nõukogude Liidule välja andis. Rootsi rahvas ei olnud unustanud pilti, mida Rootsi päevalehes näha võis: kuis üht väljaantuist, kes oma käeveenid läbi oli lõiganud, kui loomakeret Vene sõjalaevale lohistati.

Alles siis, kui Bernhardile asüül anti, otsis ta kontakti oma naise Olliga, kes talle kohe sõiduraha saatis. Kuid esimene käik, mida Bernhard pärast asüüli saamist tegi, oli Visbys Püha Maria toomkirikusse. Seal, kõrgete sammastega pühakojas, vaadates apostlite ja pühakute pilte, teadis ta, et imed on sündinud siin maises maailmas enne ja sünnivad ka edaspidi. Ta seisis altari ees ja tänas Kõigevägevamat, kes kaitses teda tormisel merel ja nende paadi Vene patrulllaevade vahelt kui nõelasilmast läbi juhtis ja talle uue võimaluse andis veelkord vaba inimesena eksisteerida.

Jõudnud Ameerika pinnale, tundis Bernhard, et energiat jätkub veel teisekski eluks. Jällenägemine oma perega tundus otse uskumatu. Bernhardile paistis, et tema naine Olli ega tütar Dorrit polegi nende aastatega muutunud. Bernhard ise oli küll vananenud, kuid temas pulbitsev energia tegi teda ikkagi nooruslikuks. Brunot ta saabumisel ei näinud. Bruno viibis koos sõbraga Euroopa-reisil. Aga Bernhard kohtus kohe ka Greta tütre Lainega ja tema perekonnaga. Ja Laine oli muutunud väga oma ema sarnaseks. Kõik olid Bernhardi vastu südamlikud. Varsti muretses Bernhard endale taas elegantsed riided ja ta oli jälle härrasmees. Temale nii omane huumorimeel oli ka raskustele vaatamata säilinud. Olli korraldas kohtumisi endiste tuttavate ja sõpradega. Isegi Eesti Majas toimus suurem koosviibimine. Ja Olli oli elevil, kuna seda tehti ju tema mehe auks. Seal kohtas Bernhard hulganisti endisi kolleege ja tuttavaid. Enamik võttis teda vastu kui kadunud poega. Ainult üks endine ärisõber käitus temaga kummaliselt. Bernhard ei taibanud, milles on asi. Ja temale omase humoorikusega päris ta tollelt ärisõbralt: „Ütle mulle nüüd otse, ega ma Eestis ehk sulle raha võlgu ei jäänud?” Mispeale endine ärisõber jäiselt vastas: „Mulle ei võlgne sa raha, aga seletuse võlgned küll meile kõigile, kuidas sa suutsid seal kommunistide keskel ellu jääda ja kuidas sealt põgenema said?” See oli liiga ühemõtteline küsimus. Ja Bernhard nägi korraga oma ümber rohkem kui kahte kahtlustavat silmapaari. Siis väriseski ta käsi, värises kohvitass vastu alustassi, mis tundus vanglaahelate kõlinana. Kas tõesti kahtlustatakse teda siin, omade juures. Ei, see on võimatu! Bernhard ei suutnud midagi öelda. Ta vaikis ja püüdis teise käega värisevat tassi ohjeldada. Kuid olukorra päästis tema naine Olli, kes võttis tal julgustavalt käe alt kinni ja teatas kõlavalt: „Kui keegi teist julgeb minu meest nii inetult kahtlustada, siis lahkume me otsekohe!” Samas piirasid neid sõbralikud inimesed, rahustasid Bernhardit ja kinnitasid, et mitte keegi ei mõtle temast nii inetult. Endine ärisõber aga lahkus märkamatult.

Ent okas jäi Bernhardi hinge. Olli oli nii taktitundeline, et ei võtnud ise seda teemat enam üles. Ja ka Bernhard ei tahtnud sellest rääkida ega seda meenutada. Aga meelde tuli see tal kahjuks tihti. Ja ta juurdles, kas too endine ärisõber peab ehk tänaseni teda reeturiks. Ehk arvab seda mõni teinegi veel?

Tütar Dorrit oli oma isa tagasituleku üle üliõnnelik. Ta käis teda iga päev vaatamas, küll üksi, küll mehe Jackiga. Dorrit oli ju ikka oma isa tütar olnud. Nüüd aga, mil isal juba oma kauplus avatud, lippas ta vähemalt kord päevas isa juurde. Ja kui Bernhard nägi uksel oma tütart, tundus talle iga kord, et tütar tõi endaga kaasa killukese päikest.

Brunot kohtas Bernhard alles kuu aega pärast oma saabumist. Bernhard isegi imestas endamisi, et nii tähelepanelik Olli ei olnud poega koju kutsunud oma kadunud isa tervitama. Kuid Bernhard oli juba sellestki aru saanud, et Olli lausa jumaldas poissi ja lubas talle eranditult kõike, mida noormees aga soovis. Hellitab üle ja teeb poisile karuteene, mõtles Bernhard, kuid pidas siiski ebasobivaks naisele märkusi teha.

Lõpuks Bruno ikkagi saabus. Tuli koos oma alalise seltsilise ja sõbra Sveniga. Bruno tervitas Bernhardit – keda ta ju oma tõeliseks isaks pidas – veidi teatraalse südamlikkusega. Kuid Bernhardile tundus, et samal ajal häbeneb ta sõbra ees oma isa.

See alaline seltsiline ja sõber ei meeldinud Bernhardile. Ta julges seda ka oma abikaasale öelda. Kuid Olli astus kohe poja sõbra kaitseks välja, ütles, et too noormees on äärmiselt viisakas, abivalmis ja üldse väga hea kasvatuse saanud. Need voorused olid Svenil tõepoolest kõik olemas. Kuid peale nende vooruste paistis silma veel üks omadus – naiselikkus. See viimane häiriski tema isa. Ent Olli pareeris sellegi väite osavalt. Ja ta rääkis nii enesestmõistetavalt, et niisugune on tänapäeva noorte elulaad ja noori tuleb lihtsalt mõista. Olli lisas veel muigamisi: „Mida sa ise kõik oma nooruses ei teinud! Tuleta meelde, Berni!” Bernhardile aga polnud vaja midagi meelde tuletada, tal oli oma noorus päris eredalt meeles, kõik oleks nagu eilne päev olnud. Aga see oli hoopis midagi muud. Ja ta teeks just täpselt samuti, kui saaks uuesti noor olla. Ehk veidi rohkemgi.

Ega neil Brunoga erilist kontakti tekkinudki. Võib-olla tajus Bruno sedagi, et isa ei suhtu hästi tema lahutamatusse sõbrasse.

„Bruno peaks edasi õppima! Miks ta pole siiani veel kolledžisse astunud?” uuris Bernhard naiselt.

„Tal pole praegu veel kutsumust. Ja aega on. Las tunneb veidi ka elust mõnu! Rahapuudust meil õnneks pole!” tähendas Olli.

Ollil oli nüüd kahtlematult Baumvaldi varanduse peale suurem sõnaõigus. Oli ta ju osanud arukalt ja õigel ajal nende raha investeerida.

„Las poiss reisib veidi, seni kui noorust on!” õigustas Olli. „Minagi teeksin mõne reisu veel! Mis sa sellest arvad, sõidame kuskile!”

„Esialgu ma küll ei tahaks. See viimane reis tundus nii pikk, et igatsen ainult paigal püsida.”

„Nojah, eks sa ise tea,” ütles Olli ja kahetses omas mõttes, et enam pole võimalust pastor Daumiga reisima minna. Pastor oli nimelt hiljuti uuesti abiellunud. See tundus Ollile reetmisena. Talle ei meenunud praegu, et oli mitu korda pastorile ära öelnud. Olli vaatas nüüd oma meest ja võrdles teda Daumiga. See pani teda ohkama, sest Berni oli Daumi kõrval ikkagi juba eakas mees.

Bernhard oleks kui oma naise mõtteid lugenud, ta ütles: „Küllap ma olen juba reisikaaslaseks liiga vana!”

Mispeale Olli ehmus ja ebadaamilikult pahvatas: „Ainult kurat on põrgus vana!”

„Mis sul viga naerda, sina pole ju vanemaks läinud. Õitsed ikka nagu omal ajal Pärnus!” tegi Bernhard harjunud viisil komplimendi ja vaatas abikaasa nooruslikku näkku. Ja alles nüüd nägi ta midagi, mis talle siiani märkamatuks oli jäänud – või polnud ta oma naist nii teraselt vaadanudki. Naise juustepiiril paistsid niitpeened armijäljed. Tähendab, Olli oli lasknud näole operatsiooni teha, et vananemist takistada. Milleks seda küll mutil vaja oli? mõtles Bernhard mitte just liiga taktitundeliselt. Ei tea, kas kavatses uuesti mehele minna? Aga hea ta nägi välja küll, pole midagi öelda. Kindlasti nooruslikum kui temast viis aastat noorem õde Greta, keda ta oli Eestist lahkudes põgusalt näinud. Kuid sellegipoolest on Greta Ollist kenam, mõtles Bernhard. Greta oli talle alati meeldinud, kui mitte ehk enamgi.

Nüüd oleks nagu Olli mehe mõtteid taibanud ja kohendas kähku juukselokke meelekohtadele, nõnda et niitpeened armid said varjatuks.

Samas jäi mehe pilk peatuma naise kätel. Need olid ju päris vanainimese käed. Ja Bernhard mõtles isegi veidi parastavalt: ega vanadust ikkagi peita saa, väärikam oleks seda tunnistada.

Kauplus oli juba tund aega avatud olnud, kuid seni polnud veel ühtegi ostjat sisse astunud. Ja Bernhardil jagus nüüd aega omi mõtteid mõlgutada.

Ta oli juba kolm aastat Ameerikas elanud. Ka Inglise keelegi peaaegu omandanud, niipalju kui seda kaupluses tarvis läks. Ta elas jälle oma perekonna juures. Aga kas ta oli nüüd õnnelik? Sellele ei osanud ta isegi vastata. Tal oli imekombel vedanud, et õnnestus okupeeritud Eestist ära sõita. Olles aastaid seda võimalust oodanud, end selleks moraalselt ette valmistanud ja ainult sellele mõeldes, oli ta suutnud kurjust ja alandusi välja kannatada. Nüüd oli ta vaba inimene ja elas vabal maal. Ta omas riidekauplust ja tema vanadus oli igati kindlustatud. Kuid midagi jäi ikkagi puudu... Ta igatses Eesti järele.

„Kõik laialipillatud eestlased igatsevad Eestit taga,” rääkis Olli.

„Seda kindlasti,” nentis Bernhard ja mõtles sealjuures: teie olete jõudnud selle aja jooksul ka siinse eluga harjuda. Kuid mina ei harju kunagi. Ja kardan, et ei näegi enam Eestit.

Uksekell helises meloodiliselt. Laine astus kiirustades sisse ja vabandas: „Anna andeks, onu Berni, et ma jälle hiljaks jäin!” Ta vaatas oma sügavpruunide silmadega tädimehele otsa, ja kuna need sarnanesid väga tema ema Greta silmadega, siis ei saanud Bernhard neist pilku lahti.

Ent uksekell helises taas ja kaupluseomanik ruttas klienti teenindama. Eatu naisterahvas soovis pruutkleidi materjali.

Bernhard tõstis õrnvalged kangad letile ja lükkas siidi vilunud liigutusega laiali: „Olge lahked, valige, üks riie on ilusam kui teine!”

„Mida teie soovitate?”

„Mina arvan, et see lehemustriga tüll sobiks kindlasti teie tütrele!” proovis Bernhard kõige kallimat riiet müüa.

„Ega ma tütrele ei osta, ma soovin endale pruutkleiti,” ütles eatu naisterahvas ja punastas. Taas pidi Bernhard oma naiseõele Gretale mõtlema, kes ühtelugu oma näovärvi vahetas.

„Teie jaoks leidub midagi veelgi ilusamat!” läks kaupluseomanik nüüd hasarti ja tõi kõige hinnalisema apelsiniõitevärvilise kanga. „Ma arvan, et ainult selline hea materjal sobiks teie pulmakleidiks!”

Naine proovis kangast oma näo juurde ja vaatas peeglisse. Siis mähkis ta end üleni kangasse ja küsis koketeerivalt: „Arvate, et sobib?”

„Otse oivaliselt! See värv hakkab ju teie näos kohe peegelduma!”

Ostja heitis taas koketeeriva pilgu mehele ja maksis õnnelikult ülikõrget hinda.

Kui Bernhard oli kliendi välja saatnud, ruttas ta käsi hõõrudes lõngasalongi ja kiitles: „Minust on ikka veel ärimeest! Tegin praegu suurepärast kaupa, usu mind, minu tänane kassa on poole suurem kui sinul!”

Kuid Laine ei rõõmustanud tädimehega kaasa, ta ütles nukralt: „Ma ei jõudnudki sulle veel öelda, et sain ema käest kirja!”

„Noo, mis Eestis uudist?”

„Emale ei antud siiasõiduks luba. Ma olen hirmus pettunud, onu Berni!”

„Mina samuti,” noogutas Bernhard ja torkas parema käe taskusse, et Laine selle värisemist ei märkaks.