Читать книгу Välgust tabatud - Artur Erich - Страница 7

Greta oli juba mitu päeva oma õe Alla pärast muretsenud. Ei olnud hulk aega nii temast kui ta tütrest Enest midagi kuulda. Ehk on õde haigeks jäänud? Kahju, et neil telefoni ei ole. Aga seda pole sinna vanasse majja enam lootustki saada, majale on juba surmaotsus langetatud ja arvatavasti poole aasta pärast lammutatakse see eelmisse sajandisse kuuluv maja ära. Siis saab Alla ometi uue kaasaegse korteri, rõõmustas ta õe pärast. Saab vannitoagi, mida läbi elu oli igatsenud.

Kuna oli esmaspäev ja kauplus suletud, võttis Greta tee jalge alla ja läks õe poole.

Juba väliskotta sisenedes teadis ta, et Alla on parima tervise juures. Ta lõõritas oma korteris: „Deine Lippen, die küssen so heiss ...” Ja Greta pidi kohe mitu korda kõvasti koputama, enne kui Alla kuulis ja ukse avas.

„Oo, Gretake, sind mul just tarvis oligi! Tule sisse!”

„Sa laulad nii kõvasti, et isegi trammipeatusesse on kuulda, ja veel niisugust laulu!” ütles Greta noomivalt, kasutades oma vanema õe õigusi.

„Mida tähendab „niisugust laulu”, see on ju Strauss!” õiendas Alla ja alustas uuesti heatujuliselt: „Deine Lippen...”

„Jäta juba! Ja ütle, mis sinuga täna lahti on?” Greta vaatas uurivalt oma õde, kelle kohevad tumedad juuksed voogasid õlgadeni. „Ei teadnudki, et sul nii pikad juuksed on!” pidi ta üllatunult märkima. Tavaliselt kandis Alla ülespidi soengut, nii et juuksed olid kuhilas pealael koos. Greta pidi mõttes tunnistama, et oma punasekirjus kimonos nägi õde praegu veel päris kütkestav välja.