Читать книгу Äike - Artur I. Erich - Страница 4

Meeri võttis kiirustades kostüümi seljast ja vahetas selle koduse kleidi vastu. Õnneks ei olnud Georgi veel kodus, aga ta võis iga hetk tulla ja oli parem, kui ta ei märkaks täna Meeri hilisemat kojutulekut.

Mõni aeg tagasi ei oleks Meeri seda mingil juhul oma mehe eest varjata püüdnud, aga nüüd... Pealegi oli Georg oma tobeda armukadetsemisega ise süüdi.

„Kus sa nii kaua olid?”

See oli ämm, kes talle teise toa uksel vastu tuli ja teda sõbralikult silmitses.

„Kas jäid päevaga rahule?”

Meeri põikas otsesest vastusest kõrvale:

„Läks jah natuke kaua... Ma vaatan, mis lapsed teevad.”

Lapsed magasid. Kaheksa-aastase Helve heledad lopsakad juuksed ulatusid parajasti tekini, mille äär oli lapse õlgadelt alla libisenud.

Meeri kohendas tekki ja silitas tüdruku pead. Siis kükitas ta magava poja kohale, naeratas ja puudutas põgusalt huultega poisi põske.

„Jumal tänatud, et sa mul poiss oled!” sosistas ta ja mõtted pöördusid tahtmatult päevale, mil ta oli poisiga haiglast koju tulnud.

Pataljoniülem oli isiklikult Georgile selleks puhuks oma autot pakkunud. Autos säras noor isa üle kogu näo. Ta ei läbenud kuidagi oodata koju jõudmist, silmitses vahetpidamata uudishimu ja isaliku uhkusega tekilina pitsivahust paistvat väikest punetavat nägu, püüdes sellest leida midagi ühist iseendaga. See siin oli ju tema poeg, tema ammu igatsetud ja oodatud poeg. Nüüd võis tema, kapten Georg Richt, teiste ohvitseride ees uhkust tunda: tal oli ohvitserkonna prouade seas kõige ilusam naine, tal oli tütar ja tal oli poeg! Lõpuks ometi! Mida muud võis üks kolmekümne nelja aastane mees elult veel tahta.

Meeri istus oma vormirõivastuses mehe kõrval. Ka tema oli õnnelik. Meeri austas ja armastas Georgi, teadis, et sõbrannad kadestavad teda ta ohvitseriseisuses mehe pärast, nii mõnigi neist heitis vahel Georgi poole koketeeriva pilgu. Georgile aga polnud peale Meeri teisi naisi olemas.

Kui auto valge kolmekorruselise kivimaja ees peatus, ootasid uksel uut ilmakodanikku mehe vanemad ja vend Paul.

„Soovin õnne!” Paul ulatas Meerile roosiõie ja suudles galantse kummarduse saatel noore ema kätt.

Meeri vaatas Georgi poole ja tabas tema pilgus hämmelduse.

Küllap märkas ka Georg alles nüüd, et äsja veel poisikeseohtu vennast oli saanud tähelepanu vääriv noor mees, kes oli oma välisest külgetõmbejõust ka ise vaieldamatult teadlik.

„Lähme tuppa!” sõnas Georg heatujuliselt ja astus, poeg süles, esimesena üle toaläve.

Jah, see kõik oli nagu alles eile. Ometigi oli poeg Hillar nüüd juba neljane...

Köögiuks kolksatas. Küllap oli Georg koju jõudnud ja otsis Meerit.

Meeri väristas õlgu. Mingi hinna eest ei tahtnud ta täna Georgile otsa vaadata. „Mind on võimatu petta,” oli mees sageli naljatamisi kinnitanud. „Sa arvesta seda, et ma näen sind läbi, ma näen kõiki läbi!”

Meeri ruttas peegli ette ja vaatas ennast. Tumedad juuksed, õhetavad põsed, kaks ärevat silma... Kas Georg võib tõesti teda läbi näha?

Naine lükkas juuksed tahapoole. Noh, kinnitas ta endale, milleks närveerida, midagi pole ju juhtunud!

Ometigi tundis ta mehe armukadeduse ees hirmu. Meeri armastas oma meest. Igal õhtul ootas ta tema kojutulekut otse plikaliku ärevusega ega läinud magama enne, kui Georg oli koju jõudnud. Sageli käis Georg aga ametisõitudel, riigi eri paikades sõjalist väljaõpet kontrollimas. Need päevad olid noorel naisel täis ootamist, igatsust ja igavust. Kas võis siis talle pahaks panna, kui ta lõpuks Pauli kutset kuulda võttis ja noore gümnasistiga koos mõnel korral kinos käis? Ta oli küll juba märganud Pauli vaimustust enda suhtes, ent vastas omalt poolt vaid siira sõprusega.

Algul ei teinud Georg neist käimistest mingit numbrit. Siis aga korraga ei meeldinud see talle enam.

„Su vend on ju päris kavaler,” oli Meeri tookord öelnud, „ta viis mind oma raha eest Dianasse. Luise Ullrich mängis.”

„Sa käisid jälle Pauliga kinos! Millal?... Selge, selge, muidugi, täna,” oli Georg ärritunud. „Sa oleksid võinud mulle öelda, ma oleksin ise tulnud!”

„Aga sa olid ju tööl!” õigustas Meeri ennast, „Seda küll. Aga sa pead arvesse võtma, et võõrad ei tunne Pauli, ei tea, et ta on minu vend. Teid koos nähes võidakse mõelda teab mida. Et sa kurameerid poisikesega! Ei, see ei sobi. Ära unusta, et sa oled ohvitseri naine!”

Lõpuks muutus Georg päris resoluutseks ja nõudis:

„Sa pead mulle lubama, et seda enam ei juhtu!”

Ja Meeri lubas.

Lubas, kuid ei suutnud oma lubadust pidada. Tõsi, nüüd, kus Paul oli juba sõjakooli kadett, nägi Meeri teda harvem, kinoski polnud nad teab mis ajast käinud. Laupäevaõhtuti ja pühapäevadel, kui Paulile linnaluba anti ning ta koju tuli, viibis tavaliselt kodus ka Georg.

Sel talvisel päeval oli Meeri tõsiselt üllatunud, kui ta, koogikarp näpu vahel, Kultasest välja astudes märkas Pauli kohviku ees närviliselt edasi-tagasi kõndimas. Kuigi mehevend oli parajasti tema poole seljaga, tundis Meeri ta kohe ära.

Samas pööras Paul ümber, nägi Meerit ja oli kahe sammuga tema juures. Ta tervitas sõjaväelaslikult, võib-olla liigagi demonstratiivselt, nii et kannused kõlisesid.

„Palun ära mine ära!” ütles ta erutatult.

„Paul! Kust sina siia said?”

„Palun ära mine ära!” kordas noormees ning haaras Meeril käest.

Läbi kinnaste tundis Meeri Pauli sõrmede tukslemist.

„Ma ei lähe ju,” vastas ta eneselegi ootamatu leebusega nagu lapsele ja tõmbas oma käe ära. „Kas midagi on juhtunud?”

„Tähendab, me riskime?” Pauli silmad lõid lõõmama.

Meeril tekkis hetkeks tunne, nagu hauks Paul mingit riskantset plaani, mida tuleks takistada.

„Riskime? Millega?”

„Noh... Georg ju... sa tead küll! Aga mina... ma kutsuksin sind meelsasti praegu tassile kohvile!... Viimasel ajal ei saa sinuga kodus enam sõnagi rääkida...”

Paul tundus täna kuidagi kohmetu ja armsana ning Meeri pistis heledalt naerma. Ehmus samas ise oma naeru üle ja vakatas; aga lõi siis pea edevalt kuklasse, ja tahtes näidata, et ta on iseseisev naine, kes ei sõltu mingil määral oma mehest, ütles:

„Milles küsimus!” Ning kuigi ta teadis, et see Georgile kindlasti ei meeldiks, lisas otsustavalt: „Lähme!”

„Tore!” rõõmustas Paul ja haaras Meeril küünarnukist.

Nad sisenesid kohvikusse ja võtsid ühe kõrvalise laua ääres istet.

„Ma olen tüdinenud sõjakoolist,” tunnistas Paul, vaadates naise kohvitassi hoidvaid sõrmi. Meeri väike nägu, mille otsaesist varjasid kooliplikalikult lõigatud tukad, ei sarnanenud sugugi tüüpilise eestlase näoga. Tema tumedad hirvesilmad piidlesid meest ebalevalt ja valgete hammaste rida välkus, kui ta naeratades vastas:

„Tule siis ära! Hakka pangaametnikuks nagu isagi.”

„Mina? Ei, ei! See ei tule kõne allagi. Ma pean saama ohvitseriks nagu Georg!”

„Õige mõte,” noogutas Meeri, „pealegi sobib munder sulle sama hästi kui Georgilegi...” Ta ei saanud lisamata jätta: „Vahest rohkemgi!”

„Tänan!” oli Paul meelitatud.

„Ära täna. Ulata mulle parem üks pabeross... Aitäh! Kodus ma ei tohi ju, sa tead... Georgile ei meeldi, see on tervisele kahjulik.”

Misasja ma nüüd ometigi luuletan, mõtles Meeri. Georg polnud kunagi suitsetamise kahjulikkusest rääkinud, ta tegi ainult armastusväärselt teatavaks, et talle ei meeldi suitsulõhn ja et Meeril tuleb see halb komme maha jätta. Selline keeld aga ainult õhutas suitsetamiskirge ning seepärast tõmbas Meeri nüüd igat mahvi suure mõnutundega.

Meeri kissitas silmi, otsekui ei näeks ta hästi, ja puhus peenikese suitsujoa otse Paulile näkku.

Paul niheles erutatult.

„Ma tahan midagi öelda.”

„Jah?” Meeri põsed olid soojas ruumis õhetama löönud ja meenutasid nüüd küpset puuvilja. Ta aimas ja kartis ühtlasi, et noormees ütleb äkki midagi niisugust, mis teeb nende edaspidised jutuajamised raskeks. Meeri oli juba ammugi taibanud, et Paul ei ole tema vastu ükskõikne. Vabadel päevadel kodus oli Paul seda oma käitumisega sageli mõista andnud. Oma naiselikust edevusest oleks Meeri seda Pauli suust meelsasti ka kuulnud, teiselt poolt aga pelgas ta mehevenna ülestunnistust. Sest Pauliga oli hea olla, Meeri tundis, et nad on nii mõneski mõttes sarnased. Paul oli oma venna vastand. Kui Georg oli otsustusvõimeline ja igal ajal kaitset pakkuv mees, siis Paul, vastupidi, vajas Meeri arvates ise kaitset.

„Ma ootasin sind siin,” tunnistas Paul.

„Ootasid mind?” Meeri imestus oli siiras. „Kuidas sa teadsid mind siin oodata?”

„Teadsin. Ma kuulsin eile õhtul, kui sa Georgile ütlesid, et lähed oma õe juurde.”

„Aga Greta elab ju Koldes, see on hoopis teises kandis.”

„Jah, aga sa ütlesid veel midagi... Kas tuleb meelde?”

Meeri raputas pead.

„Mida siis?”

„Sa lubasid Kultasest kooke kaasa võtta.”

„Seda küll, aga... Sa ei taha ometi öelda, et passisid mind siin hea õnne peale? Sellise külmaga? Pealegi tulin ma hiljem, kui olin kavatsenud...” Meeri vaatas Pauli kahtlustavalt ja taipas siis asja teistki tagapõhja: „Kuule, su oled ju jälle hüppes!”

Paul haaras üle laua Meeri käest ja pahvatas:

„Ma ei läinudki hommikul Tondile, ma tulin otse siia!”

„Kuule, poiss!” Meeri leidis, et tal on õigus Pauli nii nimetada, sest too oli alles kahekümne kahe aastane, seega temast kuus aastat noorem.

Ja korraga haaras teda mure Pauli pärast. Ta teadis, mida tähendab sõjakoolist hüppes olemine, sellest oli kodus ennegi juttu olnud, pealegi ületas Pauli kartseris ja toimkonnas olemiste arv tema enda jutu järgi tunduvalt teiste kadettide oma. Paul pidas selle üle täpset arvestust ja kinnitas, et see ulatuvat tema kaheaastase teenistuse jooksul juba neljakümneni.

„Kui see tõsi on, siis tegid sa küll väga rumalasti. Sa pead silmapilk väeossa tagasi minema! Sul on ju viimane aasta, katsu see ometi korralikult lõpetada. Sinu puudumist märgatakse ja...”

„Puudumist!” katkestas Paul Meerit. „Seda on kindlasti juba märgatud. Aga mis loeb puudumine, kui ma sind nägin!”

Noormehe silmadest paistis äkki nii palju kirge, et Meeril hakkas tema pilgust ebamugav.

„Ise tead...” pomises ta segaduses. „Tegelikult on mul kiire,”

lisas ta, „Greta ootab.”

„Luba enne, et tuled minuga mõnel õhtul siia tagasi.”

„Miks õhtul?”

„Hugo Schüts mängib siin viiulit. Kas tuled?”

„Vist mitte,” vastas Meeri ja tõusis otsustavalt.

Ja kuigi Paul püüdis tema minekut igati takistada, jäi Meeri seekord endale kindlaks.

„Ära tule mind saatma!” hoiatas ta Pauli ja lahkus.

Ent tänane kohtumine ei olnud sellega veel lõppenud.

Õe juurde jõudes oli Meeri nii hajevil, et ei suutnud end korraga koguda. Pauli pilk, mis oli teda kohvikust lahkumisel saatnud, püsis ta kujutluses ja häiris teda.

Meeri ulatas Gretale koogikarbi, vabastas ennast üleriietest ja istus. Ta laskis pilgu ebalevalt üle toa ja haaras siis laudlina narmastatud ääre sõrmede vahele.

„Uus?”

„Sa oled unustanud, kullake, see oli mul juba eelmine kord, kui sa siin käisid.”

„Tõesti või?” Meeri tegi hajameelselt ridiküli lahti ja tuhnis seal veidi. Lõi siis koti plõksatusega kinni ja palus:

„Anna üks pabeross!”

„Kuule, tüdruk, sa ei tohi suitsetada, minu teada lubasid sa seda Georgile.”

„Lubasin, lubasin!” kordas Meeri närviliselt. „Paljugi mis ma lubasin, ega ma kodus ole! Kas Antonil pole siis tõesti ühtegi paberossi kodus?”

„Sa tead küll, et Anton ei suitseta. Aga oota, ma vaatan, võibolla leian midagi,” muutus Greta järeleandlikuks, mõistes, et Meerit piinab miski. Ta tõi Mareti karbi ja tuhatoosi. „Ja nüüd räägi mulle, mis sul viga on.”

Kuulnud põhjust, hakkas Greta naerma.

„Ja see on kõik?”

„Nojah. Aga sa tunned ju Georgi, talle piisab paljast teadmisest, et ma Pauliga kohvikus istusin!”

„Kulla Meeri, mida siis mina sulle kogu aeg olen rääkinud!

Näed nüüd! Aga ära muretse, ole teine kord lihtsalt targem. Ja praegu... praegu on vist õigem, kui sa sellest Georgile ei räägi. Ma arvan, et see pole mingi petmine, kui sa jätad oma mehe hingerahu säilitamiseks talle lihtsalt midagi rääkimata.”

„Arvad?” kahtles Meeri.

„Ma arvan küll nii. Viimati jääd veel süüdlaseks, et Paul nii tihti hüppes käib.”

Meeri noogutas. Küllap oli Gretal õigus.

Nad lobisesid veel veidi elutoas, siis Greta tõusis.

„Tüdrukud jõuavad varsti koju ja Anton on ka tulemas,” seletas ta. „Sa anna andeks, aga me võiksime köögis edasi rääkida.”

Nad kolisid kööki. Meeri vaatas ringi ja tal hakkas oma õest pisut kahju. Köök säras küll puhtusest, ent selle sisustus polnud võrreldav nende omaga, mis oli mõõdukalt kaasaegne ja omanäoline.

„Sul on hea elu,” kiitis Greta, nagu taibates Meeri mõtteid.

„Pole sul toidutegemise muret ega midagi... Peaksid tänulik olema!”

„Ma olengi. Ämmaga on mul vedanud.”

„Helve läheb vist sügisel kooli?” alustas Greta uut teemat, ise kartuleid potti tõstes.

„Jah. Ta saab ju varsti kaheksaseks.”

„Siis ikka sinna Narva maanteele?”

Meeri noogutas.

„Laps saab vähemalt keeled suhu, ütles Georg.”

„Eks ta räägib ju ise ka mitut keelt.”

„Nojah. Ja ta arvas, et lapsed peaksid samuti oskama. Ma mõtlesin korra, et paneks õige Helve Prantsuse Lütseumi, kus sinu lapsedki käivad, aga see jääb liiga kaugele. Inglise Kolledž on ikka lähemal.”

„Seda küll.”

„Pealegi – ma olen sulle vist rääkinud, et kui Hillar sündis, oli kindral Tõrvand Georgile öelnud, et pangu poiss tulevikus tingimata tema naise kooli, et see olevat maailma parim erakool.

Nüüd siis otsustas Georg, et paneb Helve ka sinna.”

„Ta tunneb siis kindral Tõrvandit?”

Meeri noogutas.

„Neid on isegi koos üles võetud!” kiitles ta.

„Ega sellega eriti uhkustada maksaks, Tõrvand oli ju vaps ja istub kinni.”

„Ei istu enam, see afäär on juba möödas. Ta sai eelmisel aastal vabaks,” teadis Meeri. „Aga Hillari sündimise ajal polnud neid asju veel, ja ega teise inimese sisse ju ei näe.”

„Palju ta saigi?”

„Ma ei mäleta täpselt... Vist viisteist aastat.”

„Õudne,” ohkas Greta. „Ise kindral, aga pidas päevikut nagu kooliplika! Mul on see lugu veel hästi meeles, päevik oli ju peamine süütõend tema vastu.”

„Mis sest enam rääkida!” oli Meeri millegipärast pisut häiritud. „Ma ütlesin ju, et ta sai vabaks.”

Greta vaikis hetke ja sõnas siis:

„Igatahes seda ta liialdab, et see on maailma parim kool.”

Meeri ei vaielnud vastu.

Ta lõunatas õe peres ega oleks hilise kojumineku pärast südant valutanud, kui mitte... Jah, tõepoolest, kõik oleks korras olnud, kui ta poleks Greta juurest lahkudes otsa tormanud Paulile, kes teda külmast lõdisedes tänaval ootas.

Poiss on aru kaotanud, mõtles Meeri pahaselt ja hakkas sõnagi lausumata kiiresti kodu poole astuma. Nagu truu koer püsis Paul ta kannul. Nii nad kõndisid, kuni jõudsid Bi-Ba-Bo-ni. Seal jäid nad nagu kokku räägitult afiššide ette seisma ja lugesid reklaami, millel seisis rasvaste tähtedega: Nelson Eddy ja Jeanette MacDonald filmis Maipäevad. Nad vaatasid teineteisele otsa ja pahvatasid äkki naerma.

„Lähme!”

Meeri armastas pööraselt kinos käia ega mõelnud praegu üldse sellele, et oli Georgile lubanud Pauliga mitte enam kinno minna. See meenus talle alles siis, kui Paul filmi ajal vargsi ta kätt otsis...

Pärast seanssi ruttasid nad vaikides kodu poole. Kumbki mõtles omi mõtteid, ent mõlemad tundsid üht: neil oli hea koos olla.

Enne kojujõudmist Paul otsekui ärkas.

„Ma lähen Tondile,” vabandas ta kohmakalt ja jättis Meeri kodulähedasele tänavanurgale üksi. Segaste tunnetega astus naine edasi.

Ja oligi kõik.

Kas oli? mõtles Meeri nüüd. Kuid kinnitas endale kohe: oli, oli, oli!... Aga siiski, kui Georg küsib, kus ma käisin, siis vastan, et Greta juures. Ja seal ma ju olingi. Jah, täpselt nii... Misasja ma ometi närveerin, mõtles ta edasi, Georg ei saa nagunii teada, ta oli ju tööl.

Proua Richt, Georgi ema, nägi küll Meeri hilist tulekut, aga ta ise oligi pojanaisele nõu andnud, et too ennast rohkem tuulutaks. Tema vaatavat meelsasti laste järele, nii et Meeri võivat vabalt veidi kauem kodunt ära olla...

Meeri seadis sammud köögi poole.

Georg istus taburetil, vormimüts põlvedel, ja vaatas sisenevat naist heatujuliselt. Mehe kõrge laup ja õige pisut ettepoole ulatuv lõug kõnelesid eneseväärikusest. Georgi muidu nii tõsistes sinistes silmades oli täna erilise rahulolu helk. Proua Richt seisis pliidi ääres ja naeratas.

„Su mees sai ülendust,” ütles ta emauhkusega ja Meerile tundus, nagu tahtnuks ämm lisada: „Vaat millise mehe sa endale said!”

„See tähendab iga kuu oma kuus-seitsekümmend krooni majapidamisele lisa,” noogutas Georg ja jätkas rõõmsalt: „Major Õigus tahab nüüd teada, kuidas elavad tema lapsed!”

„Taevake!” tundis Meeri head meelt. „Siis ikkagi!” Ta langes mehele kaela ja soovis talle õnne.

Koos sisenesid nad lastetuppa.

Karikas oli seekord mööda läinud. Ei maksa, ei maksa endale niisugust murekoormat südamele võtta, vasardas naisel peas. Jäägu see kinoskäik viimaseks ja olgu see varjamine viimane!

Kumbki ei teadnud, et see oli alles algus, ühe suure tragöödia väike algus...