Читать книгу Äike - Artur I. Erich - Страница 5

Greta Jaari armastas argipäeva hommikupoolikuid. Siis sai ta täiesti üksinda oma korteris olla. Mees oli tööl, lapsed koolis. Ja naine tundis, et need hommikused tunnid kuuluvad ainult talle endale. Greta armastas oma peret, isegi väga, kuid sellegipoolest vajas ta mõnikord üksindust. Iga inimene vajab, armastagu või vihaku ta nii palju kui kulub.

Greta rebis kalendrilt lehe. Jah, juba oli kahekümnes jaanuar, kuid ta polnud veel harjunud aastanumbriga tuhat üheksasada kolmkümmend kaheksa.

Ta oli üksinda omas kodus. Jah, see oli nüüd küll õige sõna. Ometi kord oli neil oma korter, mis kuulus täiesti nendele endile. Muidugi oli korter ostetud järelmaksuga ja tasuda tuli veel mitu head aastat, kuid see ei muutnud sisuliselt midagi. Kodu oli nende oma. Ja tänava nimigi oli hästi sobiv – Oma Kolde tänav.

Sellisest korterist unistasid nad kümme aastat, ei, rohkemgi, nad olid juba seitseteist aastat abielus. Peaaegu viisteist aastat elasid nad viiekesi kahetoalises korteris. Ei, algul elasid nad ju kahekesi, siis kolmekesi, siis neljakesi ja lõpuks alles viiekesi. Ja igal aastal lubas Anton oma naisele: „Järgmisel aastal saame endale uue ja avarama korteri! Saame kodu, mis on päris meie oma!” Kuid aastad läksid ja suur korter jäi ikka ainult unistuseks. Mitte et kortereid poleks saada olnud. Oh ei, vabu kortereid oli Eesti Wabariigis üleliiagi. Linnas ning linna ääres jalutades tabas pilk üsnagi tihti mõne maja aknaruudule kleebitud valge paberi, mis andis teada, et selles majas ja selle akna taga ootab tühi korter elanikku.

„Mulle paistab, et te jääte elu lõpuni siia väiksesse pugerikku,” ütles vanem õde Olli. „Minu arvates ei ole see teie vääriline. Anton on siiski ametnik, kuid elate nagu töölised.”

„Juba järgmisel aastal ostame endale suurema korteri,” vastas Greta. „Anton lubas seda mulle.”

„Minu arvates on sinu Anton lihtsalt üks suur lubaja. Sa peaksid talle rohkem peale käima, Greta!”

„Minu Anton täidab oma lubadused!” kaitses Greta alati oma meest „Aga meil ei ole ikka veel nii palju raha kokku korjatud.”

„Imelik, kuhu teie raha küll kaob,” imestas Olli. „Minu teada teenib Anton ju üle kolmesaja krooni kuus, niisuguse palgaga meest annab otsida.”

Greta imestas samuti, kuid ainult sisimas, et kuidas tema õde nii hästi informeeritud on. Palju Olli enda mees teenis, seda ei teadnud küll mitte keegi. Nojah, Bernhardil ei olnudki kindlat palka. Ta oli äriomanik ja küllap ta sissetulekud kõikusid. Ent Greta ei tundnud teiste raha vastu huvi. Talle oli tähtis ainult see, et nemad ise oma rahaga välja tuleksid ning saaksid korteri ostmiseks midagi ka panka viia.

„Meid on ju ikkagi viis,” ütles Greta, „ja ega see elu nii väga odav olegi. Lapsed käivad nüüd kõik koolis ja õppemaks tuleb kah tasuda.”

„Ilmaaegu pingutate üle!” muutus Olli hääl paari tooni võrra. Sellise tämbri sai see alati, kui ta veidike erutus. Suure erutuse puhul ilmusid ta kaelale punased plekid. „Poleks maksnud kõiki kolme last Prantsuse Lütseumi panna. Liiga kalli kooli valisite.”

„Aga see asus ju meile kõige lähemal.”

„Pelgulinna algkool asub veel lähemal, otse käe-jala juures!”

„Aga sealt oleks pidanud tüdrukud pärast teise kooli panema. On ju hea, kui ei tule kooli vahetada, saavad oma koolis käia esimesest klassist üheteistkümnendani välja.”

„Ja pole see Prantsuse Lütseum kah enam lähedal,” torises Olli edasi. Tal oli juba niisugune komme, et kui ühe mõtte sai, siis keerutas selle ümber hulk aega.

„Nojah, kes seda siis enne teadis. Aga ega Hariduse tänavgi nii väga kaugel ole. Saab bussiga. Mõnikord jala ka.”

„Ja uue kooli ehitamise kuludeks pidite teiegi midagi andma?”

„Loomulikult. Kõik lapsevanemad andsid. Ja meil käib seal ju kolm tüdrukut.”

„See summa oleks teil endale jäänud, kui lapsed poleks sinna kooli läinud,” ei jätnud vanem õde ikka veel järele.

„Sa ise ju toetasid kah uue koolimaja ehitamist!”

„Noh, mina, see on ju hoopis teine asi. Muide, meie toetasime päris soliidse summaga,” rääkis Olli vägagi enesekindlalt.

„Nojah, eks teil ole see võimalik kah.”

„Seda ma ju räägingi. See on hoopis teine asi. Berni on siiski äriomanik. Ja meil oli väga hea meel, et Prantsuse Lütseum lõpuks oma koolimaja saab. Nii soliidne kool ja on allüürnikuks tööstuskoolis! Räägitakse, et Prantsuse riik olevat ka toetanud. Ega sa ole kuulnud, kui paljuga?”

„Ma ei tea rohkem kui sina. Me oleme sellest juba mitu korda rääkinud,” muutus Greta veidi kärsituks.

„Aga ma arvasin, et oled ehk kuulnud, sul ju kolm last koolis. Ära seepärast kohe ninna karga!” Olli hääl muutus taas kõrgemaks.

„Ah...”

„Mida sa ahhitad! Oled täpselt samasugune nagu plikapõlves, midagi ei tohtinud sulle öelda ega nõu anda, kohe turritama!” noomis vanem õde.

Greta neelas vastuse alla, kuigi oleks kohe väga tahtnud öelda, et õde ise on lapsepõlvest peale mitu korda kõrgimaks muutunud.

„Miks sa ei vasta midagi?”

„Sinu oma Bernhard soovitas kangesti, et paneksime tüdrukud Prantsuse Lütseumi,” mängis Greta siiski oma trumbi välja.

„Miis? Ma pole sellest kunagi midagi kuulnud!” Olli ilusad tumedad silmad muutusid päris mustjaks. „Või Berni soovitas? Ei tea, mispärast siis?”

„Ta tahtis, et ka meie tüdrukud saaksid hea hariduse. Ja ütles veel, et siis on neil imetore Dorritiga prantsuse keelt rääkida.”

„Imelik, et ma pole sellest varem midagi kuulnud! Miks siis mulle pole sellest räägitud? Berni ka ei ole!” Nüüd oli Olli kael juba plekiline.

„Ju pole lihtsalt jutuks tulnud,” vastas Greta. Ta mõtles, et kui õde tahab seda teemat jätkata, siis olgu, tema räägib ka, ning lisas: „Ja on ju tore, kui tüdrukud kooli lõpetavad ning siis Pariisi sõidavad!”

„Kust te selle reisiraha võtate?” Olli hääl oli väga kahtlev. Ja Greta muigas omaette, sest ta teadis täpselt, mida õde kartis – et tema jõukas Bernhard neid viimati toetab.

„Pole palju raha vajagi. Kas sa siis seda ei tea, oma laps juba üheksa aastat seal käinud, et kes lõpetab cum laude, see saab ka tasuta reisi.”

„Ära ole nii kindel oma tütarde andekusele!”

„Olen küll! Oma lastele ja mehele olen küll kindel!”

Seda ütles Greta juba vihuti, sest Ollil, kellel ei puudunud majanduslikult midagi, oli abielu ajal oma mehega küllalt muret olnud. Tema mees armastas palju restoranides käia, armastas vaheldust ja ilusaid naisi.

Olli ei vastanud. Ta nägu aga muutus mõtlikuks. Nii oli see palju ilusam kui oma võimuka ilmega.

Greta juba kahetses öeldut. Kõigele vaatamata oli ta oma õesse kiindunud. Ehk küll kahte nooremat õde, kellega oli vanusevahe suurem, armastas ta vist rohkem.

„Tead, Olli, ma saadaksin oma tütred Prantsusmaale kas või majateenijaks, peaasi et nad keele selgeks saaksid,” ütles Greta kindlalt.

„Seda teevad jah paljud,” kinnitas Olli leplikult. „Eriti Inglismaa on praegu moes. Aga mina Dorritit küll ei laseks.”

„Teil pole seda ju vajagi! Saate niigi palju reisida. Sinu Dorrit on juba mitu korda välismaal käinud, mina aga pole veel eluilmaski kuskile pääsenud, ise juba kolmkümmend seitse aastat vana,” ütles Greta kadeduseta. Siis küsis ta: „Kuhu teil tuleval suvel on plaanis sõita?”

„Kindel ei ole, aga vist lähemegi Pariisi,” vastas vanem õde, kes oli oma endise oleku tagasi saanud. „Seda aga ei maksa veel laialt kuulutada.”

Ah sinna see koer siis maetud oligi, mõtles Greta, seepärast ei meeldinud talle, et Prantsusmaa-sõit liiga madalaks tehakse...

„Millal ma enne olen latatara olnud,” ütles ta ainult.

Imelik, et tollane kõnelus oli Gretal kohe sõna-sõnalt meeles. See oli vist viimane kord, kui Olli tema vanas korteris käis. Nüüd aga oli neil uus kodu ja samuti oli ka Prantsuse Lütseumi uus maja valmis. Kõige uhkem koolimaja üle linna.

Meie uus kodu ei ole üle linna kõige uhkem, aga kõige armsam küll – meile, mõtles Greta. Ilus kodu, kahel korrusel, nelja suure toaga. Aed ka.

Selle kõige korrashoidmine võttis küll omajagu aega, kuid Greta tegi seda rõõmuga. Tüdrukutele ei meeldinud eriti aias askeldada. Ju on nad selleks veel liiga noored, mõtles Greta ega sundinud neid. Neil oli oma asjadegagi küllalt tegemist: õppimine, klaverimäng... ja eks vaba aega olnud lastel samuti tarvis. Omavahel said nad hästi läbi. Tuli muidugi ette, et Lehti, see kõige noorem, tüütas Luulet ja Lainet. Eks suurematel oli omakeskis rohkem sosistamisi. Lehti oli ju alles kümnene, Luule juba kuusteist ja Laine varsti viieteistkümneseks saamas. Kuid need arusaamatused olid tühised. Samuti nagu tema endagi lapsepõlves. Siis oli nii, et Olli, kõige vanem, hoidis end teistest veidi kõrgemal ja armastas tihti kamandada, teised kolm õde aga suhtlesid omavahel suurepäraselt. Ja kõik on jäänud tänapäevani nii, mõtles Greta muheldes.

Nagu korteris, nii mässas Greta ka aias, et seegi kaunis oleks. Anton oleks kindlasti teda aidanud. Talle meeldis aiatöö, ta ütles, et aiatöö rahustab inimese närve. Võib-olla oligi see nii, Greta ei teadnud, ta ei olnud enda arust närviline. Kuid Antonil ei olnud aia jaoks aega, tal oli väga palju tööd. Nüüd oli ta ühe teise äri raamatupidamise ka veel oma õlule võtnud ja tegi seda tööd õhtuti kodus. Nii said nad veidi raha tallele panna. Kunagi ei tea, millal võib järsku tööst ilma jääda. Anton oli seda juba kord kogenud. Kuid see mure oli olnud lühiajaline. Õnneks oli Greta õemees lugupeetud ja jõukas ärimees, kes omas suuri tutvusi, ja nii sai Anton varsti õemehe sõbra ettevõttesse pearaamatupidaja koha. Ent ei või ju teada, millal elu ootamatuid väljaminekuid nõuab... Eriti veel, kui kolm tütart kasvamas on.

Greta läks tüdrukute magamistuppa. Voodid olid üles tehtud, kattetekid kõigil peal. Lehti oma ehk veidi hooletult visatud. Oli see kõige noorem veel tuulepea! Greta kohendas päevateki paremaks. Siis võttis ta põranda märja lapiga üle. Seda tegi ta iga päev. Ja ka aknad särasid fileekardinate taga. Kardinad olid tema oma näputöö.

„Kuidas sa küll jõuad seda kõike ja veel laste kõrvalt?” imestas õde Alla. Alla oli – neljast õest ainsana – sündinud kinniste kätega. Tema ei jõudnud kunagi kraamida, ehkki nad mehega elasid vaid kahetoalises korteris. Kuid nad olid ju ainult kahekesi. Kahjuks.

„Heegeldamine on mulle nagu puhkus,” ütles Greta õele, „samal ajal saan ju mõelda. Ma armastan kangesti mõtelda.”

„Mul ei ole kunagi puhkust ja mõtlemiseks pole mul ka aega. Päris hea, muidu tulevad kurvad mõtted,” ütles Alla. „Kui ma teatris ei ole, siis õpin kodus osa ja päev ongi kadunud. Olen ju hirmus aeglane ja saamatu, eks sa ise näed! Võib-olla sellepärast pole mulle lapsigi antud,” ohkas ta.

„Küll sa jõuad veel saada,” lohutas Greta nagu alati. „Meie mammal sündis ju Olli kah alles neljandal abieluaastal.”

„Aga meie oleme juba kaheksa aastat abielus. Teeme aga tühja tööd, ütleb Eugen.”

„Inetult ütleb,” arvas Greta.

„Oh, Gretake, kui sa teaksid, ma annaksin kõik ära, kui ainult käima peale saaksin!” ohkas õde teatraalselt. See teatraalsus oli tal veres. Alla oligi näitleja.

Alla õige nimi oli Alma, kuid kuna see ei sobinud näitlejannale, võttis ta endale lavanimeks Alla. Alla Avik – nii seisis kavalehtedel, kui ta operettides subretiosa täitis. Laval oli Alla hoopis teine inimene, temas oli kergust ja liikuvust – ta lausa sädeles.

Teda vaadeldes imestas Greta alati: nagu polekski laval tema õde, vaid hoopis keegi võõras. Tähendab – Alla suudab end täiesti ümber kehastada. Jah, Alla on andekas! Niimoodi mõtles Greta.

Greta lõpetas ülemise korruse kraamimise. Ka vannituba lausa kiiskas vastu suurt peeglit. Greta naeratas oma peegelpildile. Siis seisatas ta korraks veel trepimademel. Ta oli oma kodusse lausa armunud. Korraga tundis ta kerget pööritust ja pidi koguni uksest kinni võtma, et mitte tasakaalu kaotada.

Mis see küll on? mõtles ta. Ega ometi mitte...? Jah, see võis siiski niiviisi olla. Pööritus tundus liigagi tuttav. Ja Anton oli ju viimasel ajal uuesti tormiks muutunud. Greta muigas sellele mõeldes. Oh, kuidas ta oma meest armastas! Ja kui hästi nad sobisid!

Pööritus oligi juba möödas ja Greta sammus kergelt trepist alla. All esikus riidenagi kõrval oli samuti hästi suur peegel ja iga trepist allatulija nägi end sealt pealaest kuni jalatallani. „See on meil selleks, et Greta saaks oma figuuri kontrollida,” ütles Anton naljatamisi, kui peegli suurust imetleti. Anton armastas oma kodus peegleid. Ka magamistoa tualettpeegel oli neil suurem kui tavaliselt, Anton oli selle ekstra sinna laua juurde tellinud. „Milleks teil nii suur peegel on?” küsis Olli, kui esimest korda nende tualettlauda nägi. „Muidugi sellepärast, et saaksime end terve perega koos vaadata,” vastas Anton. „Veidrus,” arvas seepeale Olli ning kehitas õlgu. Mõne aja pärast aga vahetas ta omagi tualettpeegli suurema vastu.

Järsku olen siiski rase, mõtles Greta. Ehk tuleb nüüd poeg? See oleks ju tore! Aga emal oli samuti neli tütart ja iga kord lootis ta sünnitada poega. Ei tea, ehk siiski aitab kolmest lapsest? Olli ütles nüüdki: üksnes töölistel on palju lapsi. Kultuursetel inimestel on ainult üks, kõige rohkem kaks järeltulijat, kuid üle selle pole enam sünnis. Kultuursel inimesel on muidki meelelahutusi. Tööline aga lõbutseb voodis. Niimoodi rääkis Olli. Greta arvas teisiti. Tema tahtis lapsi. Talle meeldis isegi rase olla. Nii äraseletatud olukord. Ja pärast see õnn ja kergus, nagu oleks ise ka koos lapsega uuesti sündinud. Lapsed noorendavad naist, selles oli Greta kindel, ta oli seda iseenda kehaga tundnud.

Greta pööritus kordus. Vist on küll asjad niiviisi. Mida teha? Uus beebi tooks ju jälle kulutusi juurde. Algul küll mitte palju, kuid kulutused kasvavad koos lapsega. Siis tuleb küll välismaasõit mägede taha jätta! Anton lubas ju talle eeloleval sügisel ühe välismaareisi. Muidugi mitte Nizzasse, kus Olli nii tihti endale sügisekuud päikseliseks tegi. Aga Riiga või vähemalt Helsingissegi, need ei maksnud ju väga palju. Bernhard sõitis mõnikord oma nädalalõppugi Helsingisse veetma. Mine tea, mis või kes teda sinna tõmbas. See mees risti ette ei löönud. Oli juba loodud üks Pummel-Frits. Ja naisi armastas ta ka. „Mina võin seda endale lubada!” hooples ta, kui Ollit kuuldekaugusel polnud. „Naised ise kleebivad mulle külge nagu mesilased magusale!” – „Rohkem küll tema raha peale,” täiendas Anton, kui Bernhard oli eemaldunud.

Pööritus kordus ja Greta istus trepile. Kohe läheb üle, ta teadis seda. Kõigepealt tuleb Antoniga nõu pidada. See oli nende kahe asi, mitte kellegi teise. Ollile see korda ei läinud, ehkki ta võis vanema õe õigusega hulk aega tänitada. Greta ohkas. Küll ta ikka rasestus kergesti. Nagu Anton naljatades ütles: „Sinu lähedale ei või oma püksegi riputada.” Kaks korda, ei, kolm korda isegi pidi ta operatsioonile minema. Iga kord lubas ta, et seda ta enam ei tee ega suuda. Aga olukord oli jälle niisugune, et raske aeg, ja sünnitamine jäi ära. Jah, temale hakkas laps nii ruttu külge, aga Allale mitte. Ometi olid nad ühest ja samast perest. Vaene Alla! Ta muudkui lootis ja ootas seda ainust lapsukest. Kui tühi on lasteta elu!

Uksekell helises. Greta tõusis ning ruttas avama. Ukse taga seisis valge kitliga noor mees.

„Tere.”

„Tere.”

Kuna mees rohkem midagi ei öelnud, siis arvas Greta, et tema ees seisab kas arst või sanitar. Aga kes teda siia kutsus?

„Keda te soovite?” küsis Greta viimaks, kui nad olid tükk aega teineteist sõnatult vaadanud.

„Teid!”

Greta punastas. Ja kuna ta seda tundis, siis oli ta enese peale pahane. See nüüd veel puudus. Taevas hoia, mida võõras mees temast mõelda võis! Et tal see paha viga plikapõlvest saadik ikka veel küljes oli, ise juba ammu abielunaine!

„Mida te minust soovite?” küsis Greta nüüd veidi teistmoodi.

„Tõin teie piima ära.”

„Ah!” Alles nüüd märkas Greta, et mehe kõrval trepimademel seisab ka piimanõu. „Ah et piima tõite? Kus siis vana piimamees on?”

„Isa jäi haigeks.”

„Ah nii, teie olete siis meie piimamehe poeg?” Greta tundis kergendust. Talle tundus mõnusam suhelda lihtsamate inimestega. Olgu nad siis kas või noored ja kenad mehed. Oleks tema ees tõepoolest arst seisnud, siis oleks ta endaga hoopis kimpu jäänud. „Mis isal viga?”

„Tõmbas end ristluudest ära. Kuhu ma siis valan?” küsis noormees ning vaatas Gretat päris häbematult.

Greta punastas jälle.

„Ma toon kohe kannu,” ütles ta ning taganes esikusse. Seal vaatas ta end peeglist. Häbi kohe selle punastamise pärast, nagu kooliplika! Aga peegel näitas, et puna muutis teda kaunimaks. Greta läks kööki. Häbi, häbi! See mees vaatas teda ju lausa läbi, nagu poleks kleiti seljas olnudki. Greta kohendas oma kitlit. Nööbid olid kõik suletud. Kuid häbi oli ikkagi. Ta katsus oma palgeid, need lausa kuumasid. Oleks Anton teda nüüd näinud! Anton ütles ju alati, et Gretast ei saa mehed mööda vaadata, ja kui nad teda juba vaatavad, siis ei saa nad rahulikuks jääda. Seda oli muidugi hea kuulata, sest milline naine ei tahaks meestele meeldida, armastagu ta oma meest või mitte. Igas naises istub ikkagi väike edevusekurat sees, kes hakkab noori mehi nähes kui kutsikas saba liputama.

Antonil oli endal kah silma naiste ilule. Gretat see aga kiivaks ei teinud, sest ta teadis, et mees pidas teda siiski kõikidest kaunimaks. Oli see ikka nii? Küllap oli, päris kindlasti kohe! Kui Greta ja Anton alles kurameerisid, siis ütles Anton: „Olete kõik neli õde paganama ilusad tüdrukud. Kõik olete ahvatlevad, ja kui ma juba sind ei armastaks, siis oleksin dilemma ees, keda võtta või keda jätta! Olli on ainult liiga külm.” Seda märkas Antoni terav silm kohe. Ja see oli õige, seda oli Bernhardki vindise peaga kurtnud.

„Minu Gretchen on nendest Läte tüdrukutest ikka kõige ilusam!” kiitis Anton nüüdki veel, kui juhtus, et kõik õed koos olid.

Kuid see ei ole päris õige, mõtles Greta, kõige ilusam on ikkagi Meeri. See oli nüüd küll kindel. Nad olid küll väga sarnased, kuid Meeril oli juures veel mingi salapärane sära. Neile, kes neid vähe tundsid, paistsid õed eriti sarnased, kuna kõigil olid tumedad lokkis juuksed ja sügavpruunid silmad. Tuli isegi ette, et neid mõnikord ära vahetati – Gretat Meeri või Allaga. Alles mõne aasta eest, kui Greta oli veel niisama sale kui õed. Nüüd oli ta aga juurde võtnud. Ei, ega ta veel paks olnud. Ent veidi täidlane siiski. Greta katsetas juba dieetigi. Kuid Anton naeris ta lihtsalt välja. Talle meeldis selline Greta väga, Anton ütles, et naisel peab ikka pehmeid kohti ka olema, et oleks kuskilt kinni võtta. Teised õed olid oma saleduse säilitanud.

Meeri on isegi liiga sale, arvas Anton. Ei, mõtles Greta, Meeri on kõige ilusama kehaga ja üldse kõige ilusam. Et nad Pärnus kõik pilkupüüdvad tüdrukud olid, seda teadsid ja tundsid nad juba plikapõlves. Nende tõmmus ilus oli midagi lõunamaist. Samasugune oli nende emagi, nüüd muidugi juba halli peaga. Ja sama tõmmu oli ka emaema olnud. Meremehest emapoolne vanaisa oli oma naise kuskilt lõunamaalt kaasa toonud – Argentiinast või Brasiiliast. Kes seda täpselt mäletas või uurinudki oli.

Greta võttis piimakannu ja läks trepile tagasi.

„Ma mõtlesin juba, et läksite savivabrikusse,” ütles mees ja ta silmad vaatasid naerdes perenaist.

„Miks te niimoodi arvasite?” ei mõiganud Greta, ehkki ta ei olnud muidu just pika taipamisega.

„Noh, kannu tellima!”

„Aa... Nojah, mul läks veidike aega, kann ei olnud pestud,” vabandas Greta ja punastas juba kolmandat korda tolle võõra noore mehe ees.

Päris lollakas kohe, sisistas naine omas mõttes ning kummardas kannu hoides oma pea hästi alla, et piimamees võiks arvata, nagu oleks sellise asendimuutuse pärast veri talle pähe valgunud. Mees võttis suure piimanõu nagu mänguasja sülle ning kallutas sealt piima Greta kannu.

On ikka jõudu, justkui karul, mõtles Greta.

„Palju me panime?” küsis mees, kui kannul oli peaaegu kuhigi peal.

„See on mul kolmeliitrine kann ja kolm liitrit saame ülepäeviti,” ütles Greta. „See on meil ette makstud.”

„Jajaa, isa ütles,” teadis mees isegi ning vajutas oma piimanõule kaane peale. „Mis siis ikka, tuleb edasi minna! Head tervist, ilus proua!” Ja hakkas ilmse vastumeelsusega trepist alla minema.

Sealt vaatas ta veel kord tagasi.

„Head aega!” vastas Greta ning lükkas ukse kinni. Siis raputas ta pead. „Uh,” ütles ta iseendale kõvasti, „häda nende meestega!”

Seoses äsjase vahejuhtumiga pidi ta kohe Meeri peale mõtlema. Süda valutas lemmikõe pärast, nagu aimaks midagi halba. Ja tihti olid Greta eelaimdused täppi läinud. Peaks Meeril ikka hästi minema! Ega ohvitseri naine ole kerge olla. Omal ajal meeldisid neile kõigile mundrimehed. Eks munder anna mehele veerandi juurde, kui mitte enam. Ja nüüd ongi Meeri ja Alla abielus mundrimeestega. Alla mees on küll Georgi kõrval väike tegelane, aga kannab ikkagi mundrit... Aga mida ta mõtleski, mille pärast see süda valutama hakkas? Ah jaa, Georg on üsna sageli ametisõitudel ja Meeri peab üksinda olema. Ja nendega koos elab Georgi vend, noor kena meesterahvas. Viimane kord, kui Greta Meerit kohtas, siis oli Meeri nii elevil ja tundus veelgi ilusam. Pärast hakkas Greta õesüda valutama: järsku on Meeri armunud! Ja ta otsustas Meeriga väga avameelselt kõnelda, niipea kui selleks võimalus avaneb. Nende kahe vahel ei olnud siiani saladusi olnud, nad rääkisid omavahel rohkem kui teiste õdedega. Isegi kõige intiimsematest asjadest. Ehkki Allaga oli neil ainult kaks aastat vahet, ei saanud Greta temaga sellist kontakti. Alla ei kõnelnud endast just palju. Meeriga seevastu puistasid nad ikka teineteisele oma südant, kui said hetkegi omavahel olla. Seda aga juhtus viimasel ajal kahjuks üpris harva. Ikka olid mehed seal juures, või lapsed või teised õed.

Aga ma ise? hurjutas Greta end mõttes. Praegu alles avastasin, et olen käima peal, kuid ikkagi lähen elevile, kui võõras noor mees mind korraks vaatab. Ei! Sellistest asjadest ei tohi üks korralik abielunaine ennast mõjutada lasta!

Greta asus uhinal alumise korruse tube koristama. Vaipa ei jõudnud üksinda välja viia, selle töö lükkas ta edasi selleks korraks, kui Anton kodus on. Ent ta pühkis riideharjaga vaiba pealt ja sai nii viimase kui prügi kühvlile.

Oleks mul tolmuimeja, siis kraamiks tube nagu nalja, unistas Greta. Kuid need olid veel liiga kallid. Ollil oli tolmuimeja. Ehkki Olli ise vist kunagi tube ei koristanud. Kuid seisus nõudis, et oleks tolmuimeja. Teenijal oli nüüd palju kergem. Ollil oli isegi jääkapp, kuigi kelder võis seda suurepäraselt asendada. Greta kelder oli suur nagu terve korrus. Ja üleliia niiske polnud see ka, keedised seisavad seal kõik ületalvegi.

Järelmaksuga võiks ju tolmuimeja osta, unistas Greta edasi. Ei, pole vaja! Milleks end järelmaksuga siduda. Alla elas üle oma jõu. Ilmast ilma ostis midagi, pärast ei suutnud maksta ja tegi uued laenud. Eugen polnud temast sugugi targem, laenas ka. Nemad Antoniga olid aga teist masti. Nad ei ostnud midagi ette, noh, korter välja arvatud. Nad panid raha tallele, ja kui vastav summa lõpuks koos, siis alles ostsid vajaliku eseme. Ei, tolmuimejale polnud veel aeg mõelda. Üldse ei olnud praegu tarvis suuremaid kulutusi teha. Mööblit polnud ka juurde vaja. Söögitoa mööbel oma punutud toolide ja suure kandilise lauaga oli küll veidi vanaaegne, nüüd olid hoopis ümmargused lauad moes. Ent see laud oli siiski stiilne, samuti puhvetkapp, mille vitriinis veiklesid klaasid ja kena Langebrauni serviis, nende pulmakink. Saali mööbel seevastu oli neil alles üle-eelmisel aastal muretsetud. Sellele õmbles Greta katteriided peale. Ainult pühade ajal, või kui oli külalisi loota, võttis ta katteriided ära. Siis tundus mööbel nii uus, nagu oleks just samal päeval alles kauplusest toodud. Ja iga kord, kui Greta saali uksest möödus, peatus ta korraks, et oma ilusat võõrastetuba vaadata.

Jah, Greta oli õnnelik. Tal oli kena perekond ja ilus kodu.

Ta oli kraamimise lõpetanud. Viis harja ning kühvli esikus asuvasse hoiuruumi. Siis läks ta kööki, et hakata pliidi alla tuld tegema ning perele lõunat valmistama.