Читать книгу Äike - Artur I. Erich - Страница 6

Niipalju kui Georg mäletas, olid sõbrad juba kooliajal temasse hästi suhtunud, tema arvamusi kuulda võtnud ning tema poolehoidu võita püüdnud.

Kusagil alateadvuses oli Georgil alati kindel teadmine, et tema tegusid hinnatakse. Ta tegi kõike kaalutult ning suure põhjalikkusega, oli õiglane ja siiras. Ning nüüd, oma parimas meheeas, ei tulnud talle pähegi neid ettekujutusi kummutama hakata, sest ta oli märganud, et ka ohvitserkonna hulgas on tal korrektse ja eeskujuliku sõjaväelase maine. Arvatavasti oli selles oma osa ka Georgi kodusel elul, mis vähemalt abielu algaastail oli ideaalne. „Kas te ei leia,” armastas Georg ise sõpradele naljatamisi öelda, „et maailmas pole midagi raskemat, kui leida õige elukaaslane!”

Georgi enda arvates oli see tal õnnestunud. Saatus oli talle kinkinud täiuslikke õnnehetki oma pere keskel ning Georgi arvates oli ka isal ja emal siin oma kindel koht.

Georgi isa Juhan Richt, näpitsprille kandev tumedate vurrudega endine pangaametnik, oli kogu oma elu jooksul olnud väga töökas ja kokkuhoidlik inimene. Oma lastele, tütrele ja kahele pojale, oli ta võimaldanud gümnaasiumihariduse ning oli väga rõõmus, kui noorem poeg Paul oma venna eeskujul sõjaväelaseks pürgis.

Ja siis see nimemuutmine, õigupoolest eestistamine. Georg muigas, mõeldes sellele, kuidas nad olid hädas eestipärase nime leidmisega.

See oli Meeri, kes ütles, et Richt on ju tõlkes peaaegu „õigus”, et miks siis mitte võttagi see uueks perekonnanimeks. Nii otsustatigi Õiguse kasuks. Ent vormistamisel tekkis äkki mingi segadus ja Õiguse asemel sai paberile Õikus. Kaks nädalat kulutas Georg asutuste uksi, kuni ta lõpuks ühel päeval koju tulles näpu vahel suurt tunnistust viibutas.

„Palun, siin see on!” hüüdis ta juba ukselt ja ulatas tunnistuse isale.

Isa sättis näpitsprille ninal.

„Mis see siis on? Aa...” Ta hakkas valjusti lugema: „Eesti Omavalitsuse Sisedirektoorium... köide üheksakümmend kaheksa, lehekülg üheksakümmend neli...” Isa tõstis silmad. „Tähendab, korras?”

„Korras!” muigas Georg. „Enam pole perekond Richti, pole Õikust. On perekond Õigus!”

„Kuidas?” vaidles vanahärra Richt vastu. „Ära unusta, et Richt oli, on ja jääb, kuni meie emaga elame.”

Tõsi küll, isa ei nõustunud vanas eas enam muutma nime, mida ta oli kaua ja ausalt kandnud, ega tahtnud uue nimega hauda minna. Et aga mõlemad pojad ühesuguse uue perekonnanime said, selle vastu polnud tal midagi.

Georg kohanes uue nimega ruttu. Algul oli küll väeosas väike segadus, sest tema ei olnud ainus nimemuutja. See aktsioon kutsus esile palju elevust ja nalja, ent peagi harjuti uute perekonnanimedega üksteise poole pöörduma.

Ainult Georgi ema, Nelli Richt, sattus vahel segadusse, kui telefoni teel kapten Õigust küsiti. Ent ka tema harjus sellega lõpuks.

Nelli Richt oli kogu pere hing. Ta nägi oma ea kohta küllaltki noor välja ja võõrastele tundus lausa uskumatuna, et nii väike naine on ilmale toonud kaks nii pikakasvulist poega. Küllap olid pojad kasvult oma samuti sihvakasse isasse. Tütar Silvia, lastest keskmine, oli seevastu väike ja habras nagu emagi. Ent näo poolest sarnanesid kõik kolm last isaga.

Georgi lapsepõlvekodu, väike madal puumaja Kadriorus, asus nende praeguse kodu läheduses.

Juba siis, kui Georg ja Meeri alles abieluplaane pidasid, viisid jalutuskäigud neid mitmel korral Wiedemanni tänavale, kus nende tähelepanu köitis aia sees olev ilus valge maja. Georg sai teada, et selle maja olid ehitanud pärast mõisate kaotamist sakslased. Korterid olid seal väga esinduslikud, neis oli palju valgust ja palju panipaiku. Ainsaks puuduseks pidas Georg seda, et peremehed ei olnud miskipärast tahtnud majja keskkütet. See-eest olid nad ehitanud tubadesse kõrged kunstipärased kahhelkividest ahjud.

Selle kõik välja uurinud, võeti nõuks sinna majja korter hankida. Esialgu tundus see küll ainult unistusena, sest üürid olid seal kallimad kui tavalistes elamutes ja üleliigsed kulutused oleksid jätnud augu pere majapidamisrahadesse. Ent kui tolles majas üks korter ootamatult vabanes, pandi mängu kõik, et seda endale saada.

Saatuse tahtel suri samal ajal Georgi isa vend, põline poissmees, jättes oma pärandiosa majast vennale. Peale selle oli kadunul mitme tuhande krooni eest Tallinna Ühispanga osatähti, mis samuti vennale jäid.