Читать книгу Pärast äikest - Artur I. Erich - Страница 4

Hämar öö muutus kiiresti hommikuvalguseks. Meeri avas silmad. Uni oli öösel rahutu olnud, ikka ja jälle olid piinanud ta alateadvust eelmise õhtu sündmused...

Veel hilisõhtul oli väimees Helve kiirabiga haiglasse viinud ning Meeri oli, täis ärevust, Rolandi tagasijõudmist ootama jäänud, et kuulda, kas tütar juba sünnitas.

Lõpuks Roland ilmuski, pintsak eest lahti, lips kuidagi lohakalt ripakil.

Ent selle asemel et Helvest rääkima hakata, purskas ta juba ukselt: „Üks vene ohvitser sai isaks ja kippus mind seal kallistama.”

Taevas küll, milline ta välja näeb, kohkus Meeri. Need on ju hullumeelse silmad! Ta oli juba ammugi tähele pannud, et väimees vahel enesekontrolli kaotas ja kuidagi kummaliselt käitus. Aga praegu oli tähtis hoopis muu!

„Räägi nüüd ometigi Helvest! Kas beebi on juba sündinud?”

„Ei ole,” vastas Roland külmalt ja lähenes talle.

Meeri taganes segaduses. Ta sirutas käe selja tagant pikkamööda oma toa ukselingini ning püüdis seda alla vajutada.

„Ma olen tüdinud sellest kõigest,” pomises väimees. „Me peame rääkima!”

„Homme räägime!” ütles Meeri ruttu ja püüdis ennast rahulikuks sundida. „Ja ära muretse! Ei ole Helve esimene naine, kes emaks saab, ega jää ka viimaseks. Mine parem puhkama! Teie elu muutub nüüd, muutub kindla peale... Või kui sa just tahad, siis võime ju praegu kohe haiglasse helistada!”

„Ei. Seal öeldi, et enne hommikut pole mõtet!”

„Siis nii teemegi. Head ööd!”

Vastust ei tulnud.

Meeri lipsas kiiresti oma tuppa. Esmakordselt tajus ta, et väimees võib talle ohtlik olla. Ta hingas ärevalt ning kahetses, et uksel polnud lukku ees, praegu oleks ta selle tingimata kinni keeranud.

Roland aga nähtavasti loobus oma senistest kavatsustest ning Meerini kostev vaiksete sammude kaja andis teada, et ka mees oli oma tuppa läinud.

Meeri tõmbas teki lõuani. Ja äkki läbis ta mõtteid ootamatu küsimus – mis siis, kui Roland kavatseb Helvest lahku minna ja sellest praegu temaga rääkida tahtis? Olid ju väimehe solvangud Helve, oma naise aadressil viimasel ajal sagenenud. Pealegi oli Meeri juba ammugi vaistnud, et neis pahameelepursetes, mis nagu tahtlikult olid toimunud tema juuresolekul, peitus midagi enamat kui tavaline abielukriis. Aga et lahutus?... Ja Meeri emasüdamesse tõusis trots. Kui nii, siis koligu parem kohe minema, veel enne, kui Helve lapsega koju tuleb! Ainult et kuhu tal minna on? Tema teada pole Rolandil suhteid ühegi naisega, milleks siis need imelikud vihjed? Aga kui tahab, siis mingu! Tema tütar võib ka ilma meheta oma lapse üles kasvatada! Ja Meeri aitaks Helvet, aitaks suurima rõõmuga, ehk siis paraneksid ka nende omavahelised suhted! Sest ema ja tütre vahel ei olnud kooskõla. Kahjuks! Ilmselt ei suutnud tütar emale ikka veel andestada, et too omal ajal nende juurest lahkus. Meeri arust polnud see süüdistus aga sugugi õiglane, sest vabal tahtel poleks ta ju kunagi, mitte iialgi oma lastest loobunud, Georg oli teda selleks kõigi vahenditega sundinud. Nüüd aga, mil Georg Õigus arreteerituna Siberis viibis, ei tahtnud Meeri hoopiski mitte teda süüdistama hakata. Ta lootis, et küllap ükskord tuleb Georg tagasi ja oma südametunnistuse häält kuulda võttes kõik jutud ja olukorrad ise paika paneb.

Meeri mõtted keerlesid kogu öö möödunu ümber, jõudsid aga jälle tagasi peamise juurde – juba hommikuks on tema tütrest saanud ema ja temast vanaema.

Nüüd oli see hommik käes.

Peaks haiglasse helistama, mõtles Meeri siis ja krapsas voodist. Ta tõmbas erkpunase froteemantli ümber ja tegi akna lahti. Karge õhk pahvatas tuppa. Meeri läks elutuppa, istus kirjutuslaua taha, haaras telefonitoru ja valis numbri.

„Ja-jaa,” kordas ta ärevalt, „Helve Toom, eile õhtul... Kuidas?... Ei ole veel sünnitanud... Tänan!... Jah, ma helistan hiljem uuesti!”

Ta pani ohates telefonitoru hargile, heitis kiire pilgu kellale ja tõusis. Tööle ei tohi hilineda, mõtles ta, ning ruttas vannituppa.

„Oleksid mu peaaegu magama jätnud,” ohkas Meeri endamisi ja mõistis samas, et selles oli ta ise süüdi, sest nimelt tema ettepanekul oli peres juba mõnda aega tavaks saanud, et hommikuti hoolitses igaüks ise enda eest. Olid ju selle pere liikmed kõik tööinimesed, peaaegu kõik, sest Hillar õppis praegu Tartus, suvevaheajaks oli tal aga õnnestunud saada ajutine tööots ehitusvalitsuse juriidilises osakonnas, asendamaks dekreetpuhkusel viibivat naist. Nii tema kui ka väimees olid juba tööle läinud...

Meeri riietus kähku ja läks kööki. Kui kaua ma siin juba elanud olen? mõtles ta kohvi rüübates. Ning tuletas meelde – praegu on viiekümne kuues aasta – tähendab, juba kaksteist aastat! Tundus, nagu poleks neid vahepealseid aegu olnudki, see kodu siin oli ju tema oma ka siis, kui nad veel Georgiga koos elasid... Siit oli Georg teda ühel sügisesel õhtupoolikul ligi seitseteist aastat tagasi koos oma venna Pauliga lahkuma sundinud. Miks andis ta tookord nii kergesti järele? Palju aastaid oli tal tulnud elada lasteta, nähes neid ainult põgusalt ning ainult tänu Georgi emale, kes selleks vahetevahel võimaluse leidis. Sageli aga sai ta lapsi näha ainult eemalt, ilma et oleks saanud nendega sõnagi vahetada. Ja kui siis Georgi ema pärast sõda suri, teadmata, kas ta poeg üldse enam elab, oli ta oma surivoodil miniale teatada palunud, et too oma laste juurde tagasi tuleks, kui ta tahab.

„Kui ta tahab...” kordas Meeri mõttes. Ta ei kahelnud hetkegi. Kui ta selle teate sai, pakkis ta asjad ja tuli. Ometi ükskord saabus võimalus elada taas koos lastega. See muudatus sobis Meerile igati, sest olude sunnil oli tal tulnud oma korterisse võtta Georgi Siberisse küüditatud sõbra doktor Tiigi poeg Ervin. Noormees oli Punaarmeesse mobiliseeritud ning koos Eesti Laskurkorpusega taas kodumaale saabudes oma majas uued peremehed eest leidnud. Ta otsis tuttavate juures peatuspaika ja nii oligi Ervin Tiik Meeri juurde sattunud ning vabanev korter jäi tema valdusse. Tol ajal oli Hillar alles kümnene ja Helve neljateistkümneaastane. Meeri tajus kohe, et tütar leppis olukorraga vastumeelselt ja et ema kojutulek talle erilist rõõmu ei valmistanud. Meeri aga püüdis käituda nii, nagu ei taipaks ta seda, ning tegi omalt poolt kõik tütre poolehoiu võitmiseks. Ta oli õnnelik, et lõpuks ometigi avanes võimalus lastega koos olla, pealegi kus Georgi ema selleks oma õnnistuse oli andnud. Aastate möödudes aga hakkas ta järjest rohkem tunnetama tütre vastasseisu enda suhtes. Helve ei öelnud seda küll kunagi otse välja, kuid tema olekust õhkus jahedust ning ta ei lasknud ema kunagi oma hingele lähedale. See kõik ajas Meeri sisemisse ummikusse, ent ta lootis kogu südamest, et ükskord variseb ka see müür... Seevastu poeg Hillar oli emasse kiindunud, poiss otsis kadunud vanaema asemel emalt hingesoojust ja seda ta ka leidis.

Tütrega jäi aga vahekord endiselt külmaks. Ja kui siis Helve pärast keskkooli lõpetamist Pärnusse vanaema juurde suvepuhkusele sõitis, tuli ta sealt tagasi koos endast paar aastat vanema maapoisiga ning teatas otsustavalt, et noormees hakkab nende juures elama.

„Kuidas nii?” oli Meeri imestunud. „Kuidas sa seda mõtled?”

„Aga nii, et ma abiellun temaga!” oli Helve vastanud.

Ja oligi kõik. Sügisel kolis tulevane väimees Roland Toom Tallinna. Noored registreerisid oma abielu Tallinna perekonnaseisuametis, ei mingeid pulmi. Ja ega Meeril selleks võimalust olnudki, niigi tuli vaadata, kuidas ots otsaga kokku saada, käis ju Hillargi veel koolis. Mis aga puutus elamispinda, siis selles osas polnud muret – viietoalises korteris oli ruumi piisavalt. Noored said endile kaks tuba – endise Helve toa ja kadunud vanaema toa, mille nad õppimisruumiks kohandasid. Hillari päralt oli juba ammugi endine söögituba, sest pere sõi köögis, külalisi võeti vastu elutoas, mille kaudu pääses nii Meeri kui ka noorte tuppa.

Tänu oma keelteoskusele oli Meeril sel ajal õnnestunud leida ka sobiv töökoht Tallinna parimas hotellis, administraatorina. Töötasu polnud just suurem asi, aga Meeri lootis, et noored lähevad tööle ning alustavad iseseisvat elu. Kuid selgus, et mõlemad, nii Helve kui Roland, kavatsevad hoopis TPI-sse astuda, et ehitust õppima hakata. Kogu koolitamise mure jäi seega Meeri õlgadele.

Meeril ei olnud väimehele siis veel midagi erilist ette heita, kuigi talle tundus imelik, et Roland vahel köögis olles end taburetile pikemaks ajaks istuma unustas, nägu kinnine ja kauge. Tänaval sõdureid nähes aga muutus näost lubivalgeks ega saanud pärast seda terve päeva jooksul rahu. Helve, kes oli oma mehesse sügavalt kiindunud, arvas, et see tuleb väsimusest ja pingelisest õppimisest. Ning kui siis mees järgmisel päeval taas rõõmsameelsena ringi käis, ohkas ka Meeri kergendatult.

Tol ajal tegi Meeri tõsiseid jõupingutusi pere elamise korraldamiseks. Noored said küll stipendiumi, aga selle jätsid nad täie iseenesestmõistetavusega endile. Ka seitsmendas klassis käiv Hillar vajas taskuraha...

Ning Meerile meenus, kuidas ta esimest korda kõheldes ja oma sihti varjates võttis ette teekonna vanakraamiturule, et seal üht-teist krahvilt jäänud asjadest maha müüa. Tema käik õnnestus. Siit edasi muutusid need pühapäevahommikused käigud Meerile ainsaks väljapääsuks ots otsaga kokku tulla. Ja kuigi ta tundis iga kord pöörast häbi ja hirmu, et äkki mõni tuttav teda näeb ja parastavalt või haletsevalt mõtleb, et näe, rikka krahv Kototski abikaasa on nii alla käinud, et peab vanakraamiturul ehteid müüma, surus Meeri häbitunde maha, teades, et teisiti nad toime ei tule. Nii rändasid müügiks krahvi mõnedki allesjäänud väärisesemed – hõbepeekrid ja kalliskivid.

Ja niiviisi aastast aastasse, kuni tagavarad lõppesid, Aga selleks ajaks olid ka noored instituudi lõpetanud ning töötasid mõlemad samas projekteerimisettevõttes, ruttasid hommikuti koos tööle ning tulid sealt koos koju, vahel õhtuti aga õnnestus Helvel meest ka kinno, teatrisse või sõprade juurde meelitada.

Pärast kaheksa-aastast abielu hakkas Helve last ootama. Roland rõõmustas selle teate üle pööraselt ja Meeri oli kindel, et noorte abielu ka edaspidi laabub.

Aga ometigi polnud see nii. Mõne aja pärast suunas Roland oma tunneteteraviku ämma poole. Ja see oli juba naljast kaugel.

Meeri tühjendas kiirete lonksudega kohvitassi.

Teel tööle arutles Meeri endamisi, ehk oli ta tõepoolest millegagi väimeest julgustanud, sest tema meelest püüdis Roland talle läheneda, ning leidis – ei ole! Tõsi, Meeri hoolitses oma välimuse eest, aga ta ei tulnud selle pealegi, et seda võidakse vääriti tõlgendada. Väike edevus oli aastatega lihtsalt tema pärisomaduseks saanud ja ta ei saanud sinna midagi parata.

Meeri muigas endamisi. Ma olen juba neljakümne kuue aastane, Roland aga alles kakskümmend kaheksa!

Ja uuesti pidi Meeri mõtlema, et väimehega pole kõik korras. Ehk tuleks Rolandil soovitada psühhiaatri poole pöörduda? Kuidas aga teha seda nii, et väimees ei solvuks?

Millegipärast kerkisid Meeri silmade ette pildid Paulist, ähmased ja hajuvad. Kindlasti oli Roland kuulnud jutte tema kooselust selle õnnetu mehega, kes oma elule ise lõpu tegi. Ja küllap teadis Roland ka seda, et Paul oli Meerist noorem. Aga et Meeri ise oli siis ka noorem, see talle nähtavasti pähe ei tulnud! Jah, ta oli tookord tõesti noor, oo kui noor ja kui rumal!...

Pisut hilisemal tunnil koju jõudes – Meeri oli pärast tööd haiglast läbi käinud, et Helvele tütre sünni puhul lilli viia – märkas ta juba toaukselt, et kõik vaasid olid lilli täis. Pidulikkus õhkus vastu ka Hillari ja väimehe nägudelt.

„No, vanaema,” muigas Hillar, „soovin õnne!” Kahekümne kahe aastase noormehe silmades särasid rõõmsad kollased täpikesed. Nagu Georgil, tema isal, kui ta rõõmus oli, mõtles Meeri hetke vältel.

„Vaadake, siin seisab isa!” uhkustas Roland veidi pehme keelega ja lisas oma vibalikku keha sirgu ajades: „Aga vanaema on meil kõige, kõige noorem ja kõige ilusam vanaema maailmas!” Mehe võrdlemisi suure suu nurgad liikusid eneseteadvalt ja lõbusalt ülespoole ning korraga Meeri ei imestanud, et see mees tema tütrele meeldida võis. Mees ise aga heitis toasviibijaile veel kord õnneliku pilgu ja kadus tagurpidi vaarudes oma tuppa...

„Selles on tal õigus,” ütles Hillar ja võttis ema ümbert kinni, „sa oled meil tõesti kõige, kõige...!”

Meeri naeratas. Jah, nüüd oli ta vanaema. Mis puutub aga ilusse ja noorusesse, siis see oli juba peaaegu möödas. Ja kuigi tema tumedatel juustel oli veel endine läige, leidis ta alles mõni päev tagasi paar halli karva. Seekord oli Meeri need küll, rapsti, välja tõmmanud, aga pea neid juurde ei tule...

Meeri vabastas end ettevaatlikult poja kaisutusest ja sõnas: „Mine küsi, kas ta Helvele lilli viimas käis!”

„Käis küll. Ta ütles.”

„Siis on korras. Ma käisin ka, viisin šokolaadi ja nelke. Meie mõlema poolt loomulikult.”

„Sina, ema, oled hea...” ütles Hillar mõtlikult, astus akna alla, lükkas pitskardina kõrvale ja niiviisi, seljaga ema poole ja pilguga liiklejaid jälgides, lisas: „Aga ütle, kuidas küll Helve võib seda kõike seedida?” Hillar pööras end järsult ümber. „Kas sa pole tähele pannud, kuidas ta Helvet alalõpmata solvab? Ja nüüd teeskleb veel õnnelikku isa! Naeruväärt!”

„Aga võib olla, et ta ongi õnnelik!” vastas Meeri, ega julgenudki pojale oma kahtlustustest väimehe tervisliku olukorra kohta sõnagi lausuda. „Isakssaamine muudab teinekord inimesi tundmatuseni!”

„Looda sa vaid...!” arvas Hillar, ja ütles äkki: „Isa kirjutas, et väljavaated tema kojutulekuks on reaalseks muutumas! Vaata, et tulevad veel tädi Gretaga ühel ja samal päeval!” Meeri ei pannud seda viimast tähelegi. Tema teadvusse jäid kajama ainult sõnad Georgi peatsest kojutulekust.

„Isa tuleb koju?” sattus ta segadusse. „Millal?”

„Esialgu on see siiski ainult hea lootus! Aga eks lootma peab, nagu ta ise kirjutas. Ja kui tuleb ja näeb, ei tema tütar..., sa ju tead, kuidas ta Helvet hoidis... ja ma arvan, et kui isa näeb, kuidas Roland Helvet mõnitab, teeb ta asjale kiire lõpu ja kihutab mehe minema! Kas sa ei arva, et...”

„Kulla poeg, meie kahekesi võime seda ju tahta, aga ta oma naine, Helve? Küllap nad lahendavad omavahelised probleemid ise! Kuid et sa teaksid, ma olen sedasama mõelnud...” Meeri tõmbas hetke hinge ja küsis siis tasa: „Millal ta seda kirjutas?”

„Isa või? Kas ma ei öelnud siis? Eile tuli kiri! Aga tegelikult on sellest juttu olnud juba tema eelmistes kirjades! Kas poleks tore, kui me kõik jälle koos olla saaksime!”

„Jälle koos?” mõtles Meeri ärevalt. Jah, kui saaks! Kui...!

Ning elu omandas korraga uue mõtte.