Читать книгу Pärast äikest - Artur I. Erich - Страница 5

Greta kõndis aeglaselt mööda endist kodutänavat. Siin tundus kõik nii tuttav ja omane – ja samas ka kuidagi võõrastav. Mis see siis oli? Pärnad olid muidugi sirgunud, ent nad lõhnasid just samamoodi nagu viisteist aastat tagasi. Jah, need olid kindlasti pärnad, mis andsid sellele tänavale nii ainuomase lõhna.

Tänav oli vaikne. Ei ühtki hingelist. Ja ometi arvas ning lootis Greta, et kohtab sellel tänaval rohkesti tuttavaid. Kui palju oli ta oma unistustes ja unenägudes siia tulnud! Ja alati jooksid naabrid ja tuttavad talle vastu ja kuidas nad koos rõõmustasid! Nüüd polnud kedagi. Ta vaatas aknaid. Mõni oli küll avatud, kuid näha polnud hingelistki. Nagu väljasurnud linn – ohkas Greta. Nojah, küllap on inimesed kõik tööl. Tänapäeval vist polegi enam koduseid naisi. Greta komistas. Hea veel, et ei kukkunud. Ja hea ka, et komistas vasaku jalaga, paremaga komistades võib midagi halvasti minna. Greta muigas iseenda üle: ikka see ebausk. Ta uuris kõnniteed: kivid olid mitmest kohast lagunenud ja auklikud. Katsu neil komistamata kõndida! Vanasti nii küll ei olnud, vanasti oli kõnnitee korras ja loomulikult ka sõidutee. Nüüd aga oli asfalt lagunenud, justkui oleks siin traktoriga küntud. Kunagi oli see sile nagu parkett. Kes seda oligi öelnud? Ja kohe meenuski, see oli muidugi õemees Bernhard, tema oli ju ainuke, kes siin autoga sõitis. Lõpuks siiski kuulis Greta oma selja taga samme ning taipas kontsaklõbinast, et need kuulusid naisele. Ei tea, kas tuleb keegi tuttav – mõtles ta ootusärevalt – ja keeras end ümber, et tulijat vaadata. Juba Greta naerataski, sest tundis ära oma üleaedse, kellega sai tihtipeale sõbralikult vesteldud. Ent mööduja vaatas ainult korraks Gretat päris külma pilguga ja sammus temast teretamata mööda.

Greta naeratus otsekui suri huultel. Ta avas suu, et eemaldujat hõigata ja tervitada, kuid sulges selle kohe – pettumus oli temalt nagu hääle ära võtnud. Miks küll endine üleaedne temast teretamata möödus? Kas tõesti ei tundnud ära? Olen ma siis nii muutunud? küsis Greta endalt. Või koguni...? Uus mõte oli veelgi mõrum. Ehk ei tahetud teda tunda? On see võimalik? Kas on Siberist-tulnu siinsete eestlaste keskel koguni põlatud?

Greta vaatas kaugenejale järele. Too daam oli nägusalt riides: ta kandis helehalli kostüümkleiti ja sama värvi kingi.

Nüüd uuris Greta iseennast. Tema eestiaegne kostüüm istus laitmatult. Ka samast ajast pärinevatel valgetel kingadel polnud viga. Need olid ju peaaegu uued, ehkki Venemaal ära käinud. Palju ta neid seal kanda üldse sai! Mõnikord siiski. Ja alati vaadati teda siis imetluse ja mõnevõrra ka kadedusega. Kuid pluus oli uhiuus. Selle õmbles ta endale siis, kui kojusõit juba kindel oli. Pluusiriide kinkis kunagi ammu õemees Bernhard. See oli prantsuse siid, kallis riie. Bernhard ei kinkinud iial odavat materjali. Hea oli, et aastad seda riiet rabedaks polnud muutnud. Ja hea oli, et omal ajal rohkem riideid sai ostetud. Nii mõnigi andis raskel ajal leivajahu vastu vahetada.

Nüüd jõudis Greta kõige tuttavama ja omasema maja juurde. Jah, siin seisis tema endine kodu! Minu kodu on mu kindlus, ütlevad inglased. Kuid tema kindlus ei kaitsnud teda viieteistkümne aasta eest.

Ta pilk rändas akende poole. See esimene oli tüdrukutetoa aken ja selle kõrval nende magamistuba. Greta võpatas. On see siis võimalik? Akende ees rippusid tema fileekardinad, tema enda näputöö. Ta vaatas neid veidi heldinult. Ent midagi oli siiski teisiti ja see otse riivas silma: aknad olid pesemata ja vihmatriibud muutsid need otsekui trellideks. Ta hammustas huulde, pööras pilgu ära ja sammus värava poole.

Greta oli küll otsustanud, et jalutab ainult korraks oma kodust mööda. Ent olles juba siin, ei saanud ta kiusatusele vastu panna ja vajutas aiavärava raske lingi alla. Uks kriuksatas täpselt samamoodi kui aastate eest. Anton oli seda vahetevahel õlitanud, kuid mõne päeva pärast kriuksus värav veel teravamalt, justkui parastades õlitajat. Nüüd polnud enam Antonit. Ja kui olekski olnud – poleks värav enam temale kuulunud. Greta ohkas ja astus tasahilju aeda. Siin hingas ta sügavalt. Lõhn, mis oli aastatega meelest läinud, tungis nüüd tuttavlikult sõõrmetesse. Lõhnad ei muutu, mõtles ta masinlikult ja vaatas aias ärevalt ringi. Need olid mäginelgid, mis levitasid neile ainuomast lõhna. Temas tärkas äratundmisrõõm. Jah, need siin olid tema enda istutatud mäginelgid. Aga kus siis teised tema lilled on? Samal peenral kasvasid ju veel lõvilõuad. Nüüd lokkas seal umbrohi. Ah jaa, lõvilõuad on ju üheaastased taimed, ta istutas neid vist igal kevadel uuesti.

Greta läks aia keskele. Aialaud vajaks hädasti ülevärvimist. Heleroheline toon oli paiguti pruuniks pleekinud. Samuti pingid. Ajahammas oli laua mõhklikuks puurinud. Kuidas siin üldse kohvi juua saab – mõtles ta – või polegi see enam Eestis kombeks? Aeg oli siinmail paljugi muutnud, seda märkas ta peaaegu igal sammul. Gretal hakkas oma aiamööblist kahju. Anton poleks iial lasknud sel käest ära minna... Siis sammus ta sõstrapõõsaste juurde. Need olid suureks ja laiaks sirgunud. Küll need tahaks kärpimist, mõtles Greta.

„Mis teil vaja on?”

Greta võpatas, ta polnud tähelegi pannud, et trepile oli ilmunud tütarlaps.

„Tere. Ma ainult natuke vaatan siin ringi, kui teil midagi selle vastu pole?”

„Milleks?!”

„See siin oli minu kodu, ja aed, ja minu istutatud põõsad,” ütles Greta peaaegu sosinal.

„Eks vaadake pealegi!” vastas tütarlaps küllaltki tõrjuvalt ja nagu taibates alles siis, mida talle tegelikult öelda taheti, lisas kindlalt: „Te eksite! See on meie korter ja meie aed! Olen eluaeg siin elanud, kui teada tahate!”

„Eluaeg?” imestas Greta ja tunnistas tütarlast. Too võis olla nii viie-kuueteistkümneaastane. Kõik siin ilmas on suhteline. „Võib-olla olete tõesti siin kauem elanud, kui mina kunagi. Jah, kindlasti kauem, – kuid enne oli see minu kodu.” Ta tundis korraga väsimust, isegi veidi nõrkust.

Tütarlaps kehitas õlgu.

„Mul on teile palve. Tahaksin nii väga seda korterit ka seestpoolt näha! Korraks üle ukse vaadata. Ehk kutsute mind sisse?”

Tütarlaps vaikis viivu, siis ütles: „Ema ei luba võõraid tuppa kutsuda.”

„Andke andeks.” Gretal oli piinlik ja samas tundis ta uuesti nõrkust. Mis see nüüd oli? Siiani oli ta tugev olnud. Elu oli teda ometi karastanud. „Ma istun siis veidi siinsamas aias,” ütles ta ning võttis vastust ootamata krobelisel aiapingil istet.

„Istuge pealegi. Aga ma tean, et seegi ei meeldiks emale. Ka aeda ei luba ta võõraid inimesi.”

Greta ei vastanud. Mõtles ainult, et istub veidike ja küll see nõrkushoog üle läheb. Milleks ta üldse siia tuli? Õde Alla ju soovitas mitte minna, kuid tema tuli siiski, jalad tõid teda nagu iseenesest kohale.

Värav kriuksus taas ja samas seisis keset hoovi kogukas naisterahvas, kes nõudis pahaselt: „Mida te soovite?”

„See inimene tahtis veidi istuda. Ta väidab, et meie kodu oli kunagi tema oma, ja tahtis isegi sisse tulla!” rääkis tütarlaps nüüd eriti julgelt.

„Ma palun... ma selgitan,” püüdis Greta vahele öelda.

„Mis lapsejuttu te ajate! Ärge fantaseerige siin!” ütles tulija pahaselt, ja tütre poole: „Küll ikka mõeldakse lugusid välja, et aga sisse saada, ja teadagi, mis siis teevad!”

„Lubage, ma räägin teile, kuidas lugu oli, meid viidi siit...” püüdis Greta veel kord õigust jalule seada ja tõusis püsti.

„Jätke see jutt, ma ei taha väljamõeldisi kuulda! Lahkuge otsekohe! Või mul tuleb miilits kutsuda!”

Greta ei vastanud. Kuum häbilaine paiskus temast voona üle. Ta hakkas värava poole astuma ja tundis korraga, et oleks kui küüru vajunud.

Ent kui ta teisele poole väravat jõudis, kuulis ta sõbralikku ja üllatunud häält: „Proua Jaari, seltsimees Jaari, on see tõesti võimalik! Teie olete tagasi!”

Endine naabriproua seisis tema ees ja paistis, et oli siiralt rõõmus.

Greta oleks hüüdjale heameelega kaela langenud, ent äsjane vahejuhtum tegi teda ettevaatlikuks.

„Mina see olen. Näete, tulin oma kodu vaatama. Kord viidi mind siit välja püssimeeste vahel ja nüüd aeti välja kui varast.”

„Ärge pange tähele! Need on ühed ebaintelligentsed inimesed,” tasandas naabrinaine häält, ja kutsus siis: „Tulge minu poole, ajame juttu!”

Greta läks meeleldi teisega kaasa. Äsjane nõrkus oli küll üle läinud, kuid solvumine hinge jäänud. Ta ajas selja jälle sirgu ja kordas mõttes lauset, mida ta tuhandeid kordi oli lausunud: tuleb välja kannatada, kõik läheb üle.

Naabrite aias oli tunda hoolitsevat kätt.

Greta vaatas ringi ja kiitis: „Teil on nii ilus. Nii oli ju ka meie aed – vanasti.”

„Ma mäletan seda. Muide, teilt saingi ma hoogu, et aeda kauniks teha.”

„Tõesti?”

„Jaa. Olite mulle suureks eeskujuks. Ma otse püüdsin teie moodi lillepeenraid rajada. Teinekord tahtsin ülegi trumbata, kuid see ei läinud mul iialgi korda,” naeris naabrinaine. „Palun, astuge ometi sisse!”

Greta astus veidi kõheldes trepist üles. Samasugune kivitrepp oli ju temagi maja ees. Ta vaatas trepilt teisele poole, sinna kus asus tema aed, ja märkas, et äsjased vestluskaaslased seisavad veel ukse ees ja jälgivad neid. Greta pööras neile selja. Naabrinaine keeras ukse lukust lahti ja andis talle teed. Enne kui Greta sisse astus, kiikas ta nimesilti. „Lauren”. Ta oli oma naabrite nime isegi unustanud.

Kõik oli väga tuttav. Need majad olid siin ühe planeeringu järgi ehitatud.

Greta jäi esikusse seisma ja vaatas vaikides.

Siis ütles ta: „Oleksin nagu omas kodus. Isegi trümoopeegel on teil samasugune.”

„Astuge edasi, proua Jaari! Ainult need kaks tuba siin all ongi minule jäänud!”

„Kuidas siis nii?”

„Ülemise korruse andsin üürile. Raha on vaja, mis parata.”

Greta astus tuppa. Ka see oli tema endise kodu sarnane.

Suurem tuba, mille aknad tänavale avanesid, oli ikka veel saaliks, hoovipoolne, mida varem söögitoana kasutati, täitis nüüd magamistoa ülesannet.

„Istuge ometi, tundke end nagu kodus, ma keedan kohe kohvi!”

Greta istus mugavasse samettooli.

Perenaine aga jätkas: „Ma töötan hotellis korruse valvurina ja palk on seal häbematult väikene. Ehkki olen üksinda, on väljaminekuid küll ja küll. Lapsi mul ei ole... Aga teil oli ju kolm kena tütart? Mis nendest on saanud?”

„Jah. Vanem jäi kadunuks neljakümne esimesel aastal. Teadet ei mingisugust... aga ma ikka loodan, et kunagi, kui ajad jälle normaalseks lähevad, ilmub ta ehk kusagilt välja!”

„Lootma peab, muidu ei jõuaks üldse elada. Ja teised tütred?”

„Keskmine sõitis ära enne venelaste tagasitulekut. Kartis, et kordub õe ja vanemate saatus. Temast ei tea ma ka midagi. Ainult noorem tütar on Tallinnas.”

„See on hea, et ükski jäi teile toeks ja lohutuseks. See noorem, kuidas ta nimi oligi?”

„Lehti”

„Jaa, Lehti, ta oli ju teie lemmiklaps, kui ma õigesti mäletan?”

„Lehti oli pesamuna, ehk sellepärast sai teda rohkem hellitatud. Kuid armastasin kõiki tütreid võrdselt,” ütles Greta ohates ja mõtles, et mida küll kõik ka üleaia tähele ei pandud.

„No ma lähen siis ja keedan kohvi. Teil on ometi aega?”

„Oo jaa, mind ei oota mitte keegi.”

Naabrinaine ruttas kööki ja ütles veel uksel: „Jumala õnn, et üks tütar teid siin ootas ja vastu võttis. Küll see jällenägemine võis ikka õnnelik olla?”

„Jah, seda küll,” ütles Greta ja ohkas sissepoole. Ta ei tahtnud iseendalegi tunnistada, et oli selles pettunud.

Ja hetke vältel meenus Gretale tema kojusaabumise päev. Keegi ei olnud Balti jaama vastu tulnud. Pärast tunniajalist taksojärjekorras seismist sõitis ta tütre juurde. Seal selgus, et kedagi pole kodus. Õnn veel, et ta oli mingi eelaimduse mõjul jätnud takso ootama, kuidas ta muidu oleks oma kraamiga edasi saanud. Ja ta sõitis Alla poole.

Alla oli imestusest keeletu, kui õde tema lävel seisis.

„Kas võtad mu vastu, siis saadan takso ära?” küsis Greta veidi reserveeritult. Äsjane pettumus varjutas jällenägemisrõõmu õega.

„Muidugi! Mu kullake! Kallis Greta, miks sa ette ei teatanud, oleksime sulle vastu tulnud?” küsis Alla, kui nad juba Greta kohvreid sisse tassisid. „Meerile tuleb kohe sõna saata!”

„Ma kirjutasin ometi Lehtile, kuid teda ei olnud jaamas ja kodus polnud neil ka kedagi.”

„Ju ta ei saanud su kirja kätte. Need tulevad ida poolt ju ilmatu hulk aega. Ja minu teada on nad veel lõunas puhkusel,” arvas Alla.

„Kuskohal?”

„Sotšis vist.”

„Kas nüüd käiakse isegi Sotšis puhkamas?” imestas Greta.

„Jaa, jõukamad saavad seda endale lubada ja niimoodi oma suve pikendada. Igale poole võib sõita, kui raha on. Suur ja lai on maa, mis on me kodu,” ütles Alla viimaseid sõnu juba lauldes.

Siis, kui nad juba kõrvuti diivanil istusid, küsis Greta: „Kas sina, Alla, oled ikka oma veendumustele truuks jäänud?”

„Millistele?”

„Kommunistide omale.”

„Mine nüüd! Ma ei tea isegi, mis mul arus oli! See oli mul ainult mööduv nähe! Poos või unenägu! Õigem vist öelda, et hobuse unenägu! Päriselt pole ma neid mitte iialgi seedinud. Tead ju, et oma lolli poosi pärast istusin sakslaste ajal peaaegu kolmveerand aastat Patareis. Kõik peab üks inimeseloom siin ilmas ka läbi tegema. Aga räägi endast, kuidas sa vastu pidasid?”

„Näe, pidasin, ja elan veel. Eestlased on ju nagu kassid, visa hingega.”

„Sa oled õudselt tubli. Räägi oma elust, kirjas olid ju nii napisõnaline!”

„Muidu poleks kirjad kohale jõudnud. Aga mida ma räägin, seal oli kõike, seal tuli lihtsalt elada ja püüda ellu jääda. Räägime sellest mõni teine kord, tahan niimoodi mõelda, nagu neid aastaid poleks mu elus üldse olnud!”

„Gretake, me pole nii kaua teineteist näinud! Ütle, kas ma olen väga vanaks jäänud?”

„Ei. Algul nagu tundus, aga kui räägid, siis sädeled endiselt ja paistad ikka noor.”

„Sina samuti. Oled ehk ainult näost huvitavamakski muutunud. Mis lohk sul sinna lõua otsa on tulnud?”

„Ah, jäta, teine kord räägin!”

„Oota, las ma vaatan sind lähemalt!” Alla hoidis õe nägu oma käte vahel. „Su silmad oleks nagu tumedamaks läinud. Sul on traagiline nägu, ja see sobib sulle! Ausõna!”

„Jäta, Alla, tembutamine. Ma olen viiekümne viie aastane naine. Venelaste silmis olin ma juba vanaeit, ehkki ise seda ei tunne.”

„Eestlaste silmis küll ei ole! Iga vanus on omamoodi huvitav! Elame aga edasi ja teeme näo, nagu oleks kõik korras! Tore, et jälle siin oled! Ela minu juures! Minu kodu on ka sinu kodu!” muutus Alla, nagu tavaliselt, teatraalseks.

„Aitäh. Eks ma esialgu jääksin, jah. Aga kui Lehti tagasi tuleb, siis vaatame. Ma ei taha ju teda solvata. Olen kindel, et ta tahab mind enda juurde.”

„Eks see paistab.”

„Ja ma võin ju ka Pärnu minna. Kas ema on ikka haiglas?”

„Ei. Ta on nüüd vanadekodus.”

„Vanadekodus?”

„Ära tee selliseid imestunud silmi! Kes meist oleks saanud Pärnu minna, et teda valvata. Ta on ju vanadusest täitsa töntsiks jäänud. Üksi ei saa teda pidada, võib majagi põlema pista. Me maksame ekstra, et nad tema eest paremini hoolitseksid.”

„Ikkagi kahju.”

„Aga midagi pole parata. Kõik käivad tööl ja igaühel on oma elu.”

Greta ei tahtnud kohe esimesel päeval õele etteheiteid tegema hakata. Kuid ta mõtles endamisi, et niipea kui endale korteri ja elamise korda saab, võtab ta ema enda juurde.

„Lähme homme teda vaatama, eks!”

„Ei saa praegu. Ei lasta, seal on düsenteeria.”

„Järsku mind lastakse, olen ju nii kaugelt tulnud!”

„Seda parem ära räägigi.”

„Miks?”

„Noh, parem mitte. Igasuguseid inimesi on. Väga paljud kardavad ja teevad kõik, et ainult oma nahka hoida. Mis ma tahtsingi öelda, ah jaa, Pärnu maja on meil nüüd nagu perekonna suvilaks. Peame igal aastal graafikut, et kes missugusel kuul sinna läheb. Minul jäigi sel aastal minemata.”

„Kus su perekond siis on?”

„Ene läks paariks päevaks treeninglaagrisse. Ta on ju iluvõimleja, ma vist kirjutasin sulle! Nüüd ongi meil hea kahekesi rääkida!”

„Küll on tore, et sa lõpuks ikkagi sünnitasid. Nüüd on sul siis tütar ka!” kiitis Greta.

„Jah. Ene on mul ühe sakslasega. Ma armastasin teda väga ja saingi tütre. Eugen muidugi vihastas nagu hull ja lubas mind nagu konna maha lüüa. Ma ütlesin talle siis suu sisse: ise muretsesid meile Guido, miks siis mina ei tohi last sünnitada.”

„Sa siis teadsid ise ka, et Guido on Eugeni laps?”

„Muidugi! Ega ma täitsa tobe kah polnud! Kuid ma hakkasin Guidot armastama, sest ta saadeti mulle kui taevast. Armastan ikka veel!”

„Kus ta nüüd on?”

„Elavad Eugeniga koos, ja on sarnased nagu kaks tilka vett,” naeris Alla. „Eugen läks siit minema, leidis ühe rikka lese, ühe täidlase blondiini. Eugen oskab iga valitsuse ajal vee peal püsida. Tema ei karda kinniviimist ega Siberit. Tead, kui Enet ootasin, siis ütles ta mulle, et ei taha kerglase naisega koos elada. Ma ütlesin, et kao siit! Ja kaduski. Kahju ainult, et ta ka Guido kaasa viis. Aga Guido käib mind vaatamas, tubli poiss, ma armastan teda kui oma last.”

Greta mõttelõng rebenes, kuna naabrinaine tuli kohvikandikuga.

„Nii, proua Jaari, nüüd joome kohvi ja võtame paar pitsikest šnapsu jällenägemise terviseks.” Ta istus Greta vastu, võttis pudeli ja kallas klaasidesse. „See on kirsinalivka. Teie terviseks!”

„Aitäh.” Ka Greta tõstis klaasi ja rüüpas veidi kleepuvat jooki. See oli magus ja kange.

„Te näete kena välja, proua Jaari! Teie nägu on küll veidi muutunud, kuid vaevade jälgi ei märkagi. Teil on väga ilusad ja paksud juuksed. Halli peaaegu polegi. Ainult, ärge nüüd solvuge, kuid ma soovitaksin teile, kandke oma juukseid veidi moodsamalt!”

„Arvate või?”

„Jaa, päris kindlasti. Ehk kammite nad hoopis ülespidi, nii on praegu moes. Aga see krunn, mis teil praegu kuklas on, see on venelaste mood.”

„Nii oli hulga mugavam. Ja tundus korralikum. Mul on hea meel, et te mulle nõu andsite. Lähen juba homme juuksuri juurde ja võtan nendega midagi ette.”

„Tehke seda, siis näete kindlasti kümme aastat noorem välja. Teil on üldse huvitav nägu, muide, ma ei mäletanudki, et teil lõua otsas lohk oli!”

„Seda polnudki varem. See on üks arm.”

„Arm? Näeb välja nagu loodud ja sobib teile. Kas kukkusite?”

„Ah... räägime parem millestki muust,” tõrjus Greta, rüüpas likööri ning peale kuuma kohvi. See maitses hea ning valgus kehasse laiali.

„Kuidas teil seal oli? Kuidas te need aastad elasite?” jätkas naabrinaine.

„Eks esimesed aastad olid rasked. Isegi väga. Ka sõja ajal. Suur puudus ja mõnikord isegi nälg. Hiljem läks paremaks. Saime jalad alla. Eks inimene harjub kõigega. Ka Siberis võis elada. Loodus oli lõpmata ilus. Inimesed olid abivalmis ja sõbralikud,” rääkis Greta ja ohkas. „Ärme sellest rohkem räägi. Ma ei suuda. Olen Eestisse tulekust nii vapustatud, et tahan Siberi hoopis unustada.”

„Jah, kallis proua Jaari, räägime millestki muust! Öelge ainult veel, kas te oma meest üldse kohtasite?”

„Viimane kord nägin teda siis, kui meid ära viidi. Ta pandi teise vagunisse ja sealt hüüdis ta mulle julgustavalt: „Gretakene, peame vastu! Küll me varsti kokku saame!” – Aga me ei saanudki enam kokku. Kümne aasta eest sain tema surmateate. Ja siis olin selle mõttega juba harjunud.”

„Ah tuli ikka teade ka. Minu mehelt pole mingit teadet. Siis võib ta ikkagi veel elus olla.”

„Jah, loota ju võib. Mina loodan samuti Luulet näha!”

„Jah, proua, loodame ikka, loodame otsekui mõnele imele... Kui pole surmateadet, siis on nad ikkagi kusagil olemas,” kinnitas naabriproua.

„Minu õemehe kohta pole kah midagi teada. Mu õed arvavad, et ta on maha lastud, aga mina ei usu. Ma räägin teile ühe loo: ma sain aastate eest raha, päris suure summa. See aitas mind just raskel hetkel. Ja teate, mul on niisugune tunne, et seda tegi mu vanema õe mees.”

„Kas polnud öeldud, kes saatis?”

„Ei. Saadeti kuskilt Venemaalt. Mul ei ole Venemaal sõpru, ja veel selline suur summa. See oli veidi müstiline.”

„Huvitav. Kuid peaasi, et saadetis tuli õigel ajal ja aitas teid,” tähendas naabritar, ja jätkas mõne aja pärast: „Jaa, minu mees võib ju ka järsku välja ilmuda. Ootamatult.”

„Loomulikult võib.”

Perenaine tõstis pitsi. „Võtame nende inimeste terviseks, kes pole veel tagasi jõudnud!”

„Andku Jumal neile vastupidavust, et nad koju jõuaksid!” ütles Greta ja jõi oma klaasikese tühjaks. „Küll see on üks hea jook, annab kohe eluvaimu juurde.”

„Seda ongi meile vaja! Oodake, ma valan veel!” Ja ta täitis kähku klaasid. „Tütar muidugi rõõmustab, et tagasi tulite? Oh, mis rumal küsimus minu poolt, see on ju iseenesestmõistetav!”

„Jah, loomulikult,” ütles Greta pikkamisi ja imestas kohe ise oma järgneva avameelsuse üle: „Ainult, me nagu võõrastame veel teineteist. Eriti tema. Aga pole ka imestada, ta oli alles laps, kui mind ära viidi, ja nüüd on ta täiskasvanud iseseisev inimene.”

„See läheb üle, õige pea. Ärge üldse muretsege,” lohutas naabritar. „Oma ema on ikkagi kõige lähedasem inimene maailmas. Näete, mul ei ole lapsi ega pole meest...”

Greta vaatas naabrinaisele otsa, ta nägi, kuidas tolle suu liikus, kuid hääl ei jõudnud Gretani. Tema mõte veeres tütre juurde.

Kuidas ta süda küll oli tagunud, kui ta tütre ukse taga seistes selle avamist oli oodanud! Ning minutid, mis kella andmise ja ukse avamise vahele jäid, olid tundunud igavikuna. Ja kui siis Lehti lõpuks avas, ei jooksnud ta ema embusesse, nagu Greta oli lootnud, vaid seisis ukseavas kuidagi jäigalt. Nüüd astus Greta ise tütre poole ja kallistas teda, kuid tütre jäikus ei sulanud, ta seisis ikka veel, käed rippu. Siis haaras Greta tütre käe ja hoidis seda kaua. See käteühend värises veidi ja Greta ei saanud aru, kumma poolt see värin tuli – või ehk vabisesid nende mõlema käed.

„Siis selline näeb mu täiskasvanud tütar nüüd välja,” ütles Greta pärast vaikust. „Sa oled väga tädi Olli moodi.” Ja ta mõtles kohe, et tütrest hoovab ka samasugust külmust. Talle oleks palju armsam olnud, kui tütar sarnaneks Meeri või Allaga.

Teisest toast tuli Lehti abikaasa ja Lehti tutvustas talle ema ehk liigagi konventsionaalselt. Gretale oleks meeldinud kodusem ja soojem suhtlemine. Lehti abikaasa Innogenti oli oma naisest kaksteist aastat vanem, soliidne ja endast lugupidav meesterahvas. Esimene mulje ei olnud sümpaatne – mõtles Greta – ent ta lohutas end kohe, et seda juhtub tihti. Inimest tuleb tundma õppida, siis alles saab teda õigesti hinnata.

Greta ootas, et tütar ja tema abikaasa teevad talle ettepaneku nende juurde kolida. Ent sellest ei tehtud juttugi. Ehk mõni teine kord – lohutas ta ennast – võõrastus oligi veel liiga suur. Ruumi paistis neil olevat: nad elasid ju kahekesi neljatoalises korteris. Aga Greta ei osanudki endale öelda, kas ta oleks tahtnud väimehega koos elada või mitte.

„Aeg toob teid teineteisele uuesti tagasi,” ütles naabriproua, nagu oleks ta praegu Greta mõtteid lugenud. „Võtame veel ühe napsikese!” Ja juba tõstiski ta klaasi.

Armastab vist tipsutada – mõtles Greta, kuid järgnes lahkele võõrustajale. Ja olles sellegi pitsi tühjendanud, tundis ta, et muremõtted hajusid. Oh kui hea oli jälle Eestis olla, mis sest, et oma koju ei saanud!

Ka naabriproua silmad särasid rohkem kui enne ja ta lausa tundis vajadust pihtida: „Sakslaste ajal oli mul korteris üks ohvitser. Oi, küll ta oli galantne. Teile ma võin ju rääkida, eks ma ikka kurameerisin kah. Ta viis mu tihtipeale Pariisi ja...”

„Pariisi! Saite isegi Pariisi!” imestas Greta. Pariis oli ju tema tütarde ja ka tema unistus olnud.

„Mitte Prantsusmaale, oo ei!” naeris naabnaine. „Käisime restoran Pariisis, Müürivahe tänavas, see oli Saksa ohvitseride päralt. Sealt sai kõike kõige paremat, mida mujal ei saanud kaartidegi eest. Me sõime, jõime ja tantsisime! Ma olin ju noor naine, ainult kolmekümneviiene ja mees oli mul juba kaks aastat ära olnud. Kui aus olla, eks oligi juba meest tarvis. Ja tema, see Saksa ohvitser, oli äärmiselt galantne, suudles kätt enne ja pärast ka veel. Öelge, proua Jaari, kas mõni eesti mees oleks sarnaselt käitunud?”

„Ei vist,” ütles Greta ja püüdis naeruturtsatusi alla suruda.

„Aga tema suudles. Oi, küll ta kiitis mu blonde juukseid,” jätkas naabrinaine naiivselt, „ütles, et isegi sakslannadel pole nii ilusaid ja siidiseid juukseid,” ning naabriproua silus heldinult oma pead. „Kui soovite, siis ma näitan teile tema pilti!” Ja ootamata ära külalise nõusolekut, lippas kiiresti teise tuppa ning tuli kaunilt raamitud pildiga tagasi.

„See on ju hoopis teie abikaasa, kui ma õieti mäletan,” tunnistas Greta pildil olevat meest.

„See on tema jah.” Naine lükkas mehe foto eemale ja selle alt tuli välja Saksa ohvitseri mundris uhke pilguga mees. „Näete, see on Heinz. Kuidas ta teile meeldib?”

„Huvitav mees,” kiitis Greta, et teisele rõõmu valmistada. Ja imestas mõttes, et endine naaber talle südant puistab. Vanasti oli nende tutvus siiski pinnapealne olnud.

„Ma teadsin, et teil on hea maitse. Ta oli väga huvitav inimene ja kui mees muidugi veel huvitavam. Ärge imestage, et ma hoian seda pilti oma mehe pildi taga peidus, aga see on igaks juhuks, kunagi ei tea, kes võib siia tulla ja pole vaja saksa vormiga eputada. Halbu inimesi on kole palju. Kahjuks on see nii.” Naabriproua vaatas veel pilti ja lükkas siis selle mehe foto taha tagasi. „Jah, Heinz oli selline mees, kellest iga eesti naine unistaks. Ta kutsus mind ju Saksamaale kaasa, kuid ma siiski ei raatsinud Eestit maha jätta, ja siis arvasin veel, et järsku tuleb mu oma mees tagasi ja kurb, kui keegi teda ees ei oota. Heinz aga lubas mulle kohe järele tulla, nii kui venelased on siit välja läinud. Kuid see aeg venib juba liiga pikaks. Teate, ma vahel kardan, et ei jõuagi enam seda valget laeva ära oodata, mis siis, kui see punane võim jääbki siia?”

„Ei jää! Olge selles kindel. Ükskord siiski paistab päike ka meie mamma tänavasse,” ütles Greta ja selgitas veel: „Niiviisi armastas ikka mu õemees öelda.”

„Mul ei ole pärast Heinzi ühtegi meest olnud,” pihtis naabrinaine edasi, „see naaber, kes teie korteris elab, see pressis mulle küll ligi, kuid ma näitasin talle koha kätte. Mats mees. Võtame ometi likööri!”

Greta limpsis likööri ja mõtles oma õe Alla peale. Ka tema saatust kujundas keegi sakslane. Ja ta ütles: „Sakslased olid siin ainult kolm aastat, kuid jõudsid paljude elu ümber muuta ja naistele hinge minna, Nüüd on venelane siin juba üle kümne aasta olnud ja karta on, et segunevad päris eestlastega.”

„Ei, ma ei arva seda. Venelastega ei kurameerita ega abielluta hoopiski mitte. Venelased on liiga eksalteeritud inimesed, eestlastele nad ei sobi.”

„Hea, kui nii oleks,” arvas Greta.

„Kuidas teie õed elavad? Muide, teie noorema õega töötame me koos, tema on küll minuga võrreldes positsiooniga inimene...” ütles proua Lauren kuidagi aupaklikult.

Greta naeratas pisut. „Ah minu õed või? Eks nad elavad nii, nagu tänapäeval vist elada üldse saabki. Pääsesid küüditamisest, see on peaasi. Ma pole Meerit, oma nooremat õde, veel näinudki,” ning Greta tundis okkatorget hinges – miks Meeri kohe Alla kutse peale ei tulnud teda tervitama. „Alla töötab jälle teatris. Vanem õde Olli elab Šveitsis koos tütre ja pojaga. Ta on mitu kirja siia saatnud, pilte ka, elavad seal muidugi väga ilusti.”

„Seda võib arvata. Teate, proua Jaari, ma vaatan praegu teid ja mõtlen ise, ärge ainult solvuge, mõtlen ise, et peaksite selle kostüümi ringi tegema. See on ju väga ilus ja hea riie, kuid mõjub vanamoodsalt. Nüüd ei kanta enam nii pikki jakke ega patšokke ka mitte.”

„Arvate? Ma ei ole veel siinse linnapildiga harjunud. Siberis olid teistsugused moed, kui neid üldse moodideks saab nimetada. Suur aitäh soovituse eest. Ma saan sellega ise hakkama. Ma õmblesin ju ka Siberis, teenisin isegi sellega.”

„Kas olete siis õmblemist õppinud?”

„Ei. Häda ise õpetab. Oleks ainult rohkem lõikeid kaasas olnud. Üksainukene lõikeleht oli juhuslikult jäänud prantsuse keele õpiku vahele ja seda ma kogu aeg kasutasin ja kombineerisin sellest ka uusi lõikeid.”

„Te võtsite prantsuse keele õpiku sinna kaasa?”

„Jah. Ei tea isegi, miks ma selle kaasa pakkisin. Jäi lihtsalt ette. See aitas mind ka palju. Ma täiendasin end tublisti prantsuse keele osas.”

„Te olete vapustav inimene!” oli naabrinaine vaimustatud.

„Ei, vastupidi, olen harilikust harilikum. Seda, mis ma tegin, tegin vaid selleks, et kas või endalegi oma olemasolu õigustada, ehk ei väljenda ma end õigesti – et üldse tugevaks jääda ja alles jääda! Ah, ma ei taha sellest rääkida. Näete, naps hakkas pähe ja muutun kohe sentimentaalseks. Ah, see aeg on nüüd õnneks seljataga.”

„Mis te arvate, kas teil seda prantsuse keelt siin ka vaja läheb?”

„Ei tea, kuid keel on alati varandus, mida keegi ei saa sinult ära võtta, isegi kommunistid mitte! Muide, mul oli Siberis üks hea sõber, kes oskas ka veidi prantsuse keelt, ja hiljem püüdsime isegi omavahel veidi prantsuse keeles rääkida. Ta oli muide volgasakslane, näete, jälle sakslane.”

„Kuhu see mees jäi?”

„Siberisse. Ta oli samuti väljasaadetu.”

„Ei saanud veel tulema?”

„Ei,” ütles Greta ja kõhkles viivu, kas rääkida avalale naabrile ka sellest, kuidas Alfred palus teda mitte ära sõita, et nad saaksid kokku jääda. Kuid ei, Greta vaikis, ta tahtis unustada mehe täpselt samuti nagu kõik need Siberis veedetud aastad. Siin olid omad mured ja omad probleemid. Pärast väikest pausi ütles Greta vaid niipaljukest: „See mees oli mulle rasketel päevadel toeks. Ta oli abivalmis inimene.” Ja mõtles veel: sakslase pärast viidi Luule ära, ja üks teine sakslane aitas seal kaugel mind...

Ammused naabrid jutlesid veel kaua ja arutasid elu sõlmkäike. Ja korraga oli suvepäev muutunud õhtuks.

Naabrinaine tuli Gretat bussi peale saatma. Ja möödudes taas oma endisest kodust, klammerdusid Greta silmad akendele. Nüüd oli seal ka laualamp süüdatud ja Greta oleks võinud vanduda, et ka see kuulus talle.