Читать книгу Pärast äikest - Artur I. Erich - Страница 6

Juba õe eeskojas tundis Greta seletamatut hurmavat lõhna. See tuletas talle meelde kaugeid aegu ja õnnelikku elu. Eriti meenus Estonia teater – kuhu ta polnud juba viisteist aastat pääsenud – jah, teatri vestibüülis hõljus selline lõhnadepilv ja andis vist omapoolse panuse kõrgmeeleolule. Ja et ta praegu, just Alla eeskojas seda lõhna meenutas, sellelgi oli teatriga oma seos: töötas ju Allagi teatris ja oli osake selle atmosfäärist. See lõhn meenutas teatrit ja Greta igatses korraga sinna minna.

Alla avas talle ukse ja hüüdis: „Ometi tuled sa! Me juba veidi kartsime, et sinuga on miskit juhtunud! Kus sa nii kaua olid?”

Greta oli veidi häiritud õe kamandavast toonist, kuid samas mõtles ta, et elab ju õe juures ja eks ole siis ka kohustatud oma käikudest talle aru andma.

„Käisin Koldes ja vaatasin oma kodu väljastpoolt. Siis tuli proua Lauren ja kutsus mind enda poole ja seal me siis kohvitasime ja...” Greta lause kui raiuti pooleks, kuna uksele oli ilmunud Meeri, tal olid käed laiali ja ta ootas, et Greta tema embusse ruttaks.

„Greta!”