Читать книгу Varjude allee - Artur I. Erich - Страница 4

Lehti oli segaduses. Teda valdas tunne, nagu pöörduks terve senine elu pea peale. Aga nii see ju oligi. Kohe, kohe alustab ta uut etappi oma elus. Muidugi toob see kõik kaasa sekeldusi ja raskusi, rääkimata sellest, et paljud võivad haiget saada. Kahjuks tuleb valu teha just nendele, kellest ta ise väga hoolis. Kuid ilma ohvriteta ei saa ühtegi lahingut võita, lohutas ta iseennast. Ja mõte jäi pidama sõnal „lahing”, mis ta mõtisklustest oli otsekui teadvustamatult läbi lipsanud. Loodetavasti lahendub kõik ilma lahinguid pidamata, nagu tsiviliseeritud inimestele sobilik.

Sellest oli varsti kaks nädalat möödas, kui nad Räniga otsustasid, et tuleks kaksikelu lõpetada. Oldi juba liiga kaua keelatud vilja maitsnud ega suudetud enam teineteisest loobuda.

Ehkki Lehti rohkem kui üks kord oli endale lubanud, et Ränist eemale hoiab ja parem oma abielu päästa püüab, olid nad Valloga viimasel ajal märkamatult teineteisest eemaldunud. Ja Lehtil jätkus siiski nii palju enesekriitikat, et selles Vallot mitte süüdistada.

Vallo oli hea abikaasa, kelle sarnast annab tikutulega otsida, avaldas Greta kunagi tütre mehe kohta oma arvamuse, mida Lehti ju ütlematagi teadis. Ja seda raskem oli teda nüüd haavata. Kuid ta peab seda Vallole ise ütlema, ükskõik kui rängaks see ka ei osutuks, seda võlgneb ta oma heale mehele ometi. Hoidku taevas, kui Vallo peaks kuulma oma naise kõrvalhüpetest mõne võõra suu läbi. Juba üksnes see mõte pani Lehti võpatama. Teinegi raske ja tõsine jutuajamine tuleb maha pidada, et pisi-Gretale eelolevaid elumuutusi selgitada. Pisi-Greta ju armastas Vallot sama palju nagu võõrasisa teda. Aga küll ta aru saab ja harjub, loomulikult võib ta ju Valloga edaspidigi kohtuda. Tema küll selleks takistusi ei teeks. Ja kui järele mõelda, siis tuleb lapsele uuenenud olukord ainult kasuks. Räni, kellesse ta vägagi kiindunud on, on ikkagi tema bioloogiline isa, ehkki tüdruk seda ise veel ei tea. Ehk ongi siis paras aeg sellest ka lapsele rääkida. Lõpuks võivad ka sugulased sellest kuulda, mis saladust siin enam teha, kui ta Räniga abiellub. Ja Lehti pidi jälle iseenese üle imestama, miks ta küll tookord, kui ta last ootas, Räni endast eemale tõukas? Kõik oleks praegu hoopis teisiti ja probleemideta olnud. Kuid toona tahtis ta ainult last, olles niivõrd isekas, et ei raatsinud teda mitte kellegagi jagada. Et aga Räni talle nii palju tähendas, seda tajus ta alles mitme aasta pärast. Kas ta armastab ikka Ränit – mõtles Lehti praegu – või on see vaid füüsiline tõmme? Sellele ta õiget vastust leida ei osanud.

Kui ta mõnikord oli küll tahtlikult saatust suunata püüdnud, et nende teed Räniga ikka ja jälle ristuksid, oli nende viimane kohtumine küll puhtjuhuslik. Või mängis saatus ise neile trumbid kätte, kas mängulusti pärast või teades, et nad vajavad teineteist.

Sel saatuslikul juunikuu päeval – nagu Lehti seda mõttes nimetas – pidi Vallo koju saabuma Moskvast, kus ta nädalapäevad mingitel kirjandusüritustel viibis. Ja Lehti otsustas mehele lennujaama vastu minna. Tavaliselt ta nii ei teinud, kuid seekord tundis ta lausa vajadust sellega Vallot meeldivalt üllatada ja lootis võibolla heastada ka üht väikest tüli, mis neil enne mehe ärasõitu ette oli tulnud. Mehe äraoleku ajal sai ta mahti kõige üle järele mõelda ja enesele tunnistada, et Vallol võis isegi õigus olla. Nüüd jõudis ta Vallot juba igatsema hakata. Seda tegi ta ikka, kui mees kuskil kaugel viibis. Siis jõudis ta unustada, kuidas igatsetu talle mõnikord kodus närvidele käis. Just selliste tunnetega sõitis ta lennujaama ja ootas oma kaasat, lubades iseendale, et püüab talle hea naine olla.

Lennujaamas oli rohkesti rahvast, paljudel lilledki käes. Ja Lehti kahetses, et ei taibanud samuti üht õit kaasa võtta, see oleks Vallole kindlasti imponeerinud.

Kuid oodatav ei tulnud. Tema asemel tuli Lehti juurde keegi teine, kes nagu võlur otsekohe naise kahvatut nägu jumestas.

„Sa tulid mulle vastu!” juubeldas Räni ja suudles Lehtit esmalt põsele ning seejärel otse huultele.

„Hull, mida sa teed!” tõmbus Lehti eemale, ehkki ta silmad sädelesid.

„Oleme ju lennujaamas, siin on suudlemine legaliseeritud,” ütles mees ega saanud naiselt pilku. „Kuidas sa teadsid mulle vastu tulla?”„Peansullepettumusevalmistama.TulinvastuhoopisVallole. Aga paistab, et ta ei tulnudki!” ütles Lehti, püüdes oma häälde pettumusnooti helisema panna, kuid see ei õnnestunud tal eriti hästi. Ja ta pilk hellitas saabunu tumedaid lokkis juukseid, kuhu olid sugenenud tugevad hallid niidid, mistõttu Lehti teda hellitushetkedel armsaks hõberebaseks kutsus.

„Selles lennukis teda küll ei olnud. Aga tema asemel saabus kaks tähtsat isikut, üks olen ma ise ja teine meie au ja uhkus – Euroopa meistrivõistlustel Szombathelys maailmarekordiga võitnu, kuldmedalimees Jaan Talts. Ma õnnitlesin teda juba lennukis ja andsin isegi käppa.”

„Ah sellepärast ongi siin nii palju rahvast.”

„Mida sina siis mõtlesid? Et Vallole või minule vastu tuldi,” naeris mees. „Sinu seaduslik abikaasa jäi tulemata. Küllap ei pääsenud lennukile ja tuleb alles homme. Mina aga tulin nagu saatuse tahtel päev varem ja näe, milline üllatus, sina siin!” Räni embas Lehtit.Lehtilasisedasündida.Nadpolnudammuniilähestikkuolla saanud. Nüüd ta lausa nautis seda hetke. Mees lõhnas nii erutavalt hea tubaka ja meheliku parfüümi järele.

„Lase juba lahti,” ütles Lehti üksnes sündsustunde pärast ning vabastas end pikkamööda mehe embusest, ehkki oleks soovinud sinna alatiseks jääda.

Räni vaatas naist pika pilguga: „Sa lähed aina ilusamaks!”

„Aitäh komplimendi eest,” vastas Lehti meelitatult, tundes oma naiseliku vaistuga, et mees ütles seda siiralt. Ja tal oli hea meel, et oli selga pannud lühikeste varrukatega rohelise suvekostüümi, mis sobis hästi ta heledate juustega ja rõhutas eriti ta peenikest pihta.

„See õhtu on täielikult meie päralt,” ütles Räni, „ja seda ei jäta me ometi kasutamata. Ega, mu kaunitar!”

„Kas siis Helve sind ei ootagi?”

„Pidin tulema ju alles homme. Muide, ma mõtlesin Moskvas pidevalt sinu peale... igatsesin sind. Ja näe, nüüd oledki mul olemas. Ütle siis veel, et kõik me teed pole ette määratud. Kuhu me läheme?”

„Siin on vist mingi kohvik ka...”

„Kohvikus on liiga palju rahvast. Läheks parem sinu poole! Kas Gretake on kodus?” päris mees ühemõtteliselt ja ta käsi, mis oli Lehti käevangus olnud, pigistas nüüd nii kõvasti, et Lehti keha üleni surisema hakkas.

„Greta on küll Luule juures, kuid ma ei tea ju, millal ta koju tuleb,” kahtles Lehti, kuigi see plaan lausa ahvatles...

Mees lasi naise hetkeks lahti. „Oota veidi, kullake, mulle tuli üks parem mõte!” Ta asetas oma reisikoti pingile ja tähendas: „Ajaviiteks valvad ehk mu varandust, sest ega siin pikanäpumeestest küll vist puudust ole.” Saates naisele veel õhusuudluse, kiirustas mees lennujaama hoonest välja.

Lehti vaatas talle imetlevalt ja ärevalt järele. Siis istus ta pingile ja jälgis, kuis spordisõbrad olid Jaan Taltsi ümber piiranud ja fotokaamerad välkusid. Tema aga mõtles vaid Ränile. Miks see mees talle selliselt mõjub? Ometi võis ta nädalaid ja ka kuid rahulikult ilma Ränita elada, ent tarvitseb neil ainult teineteist näha, kui mingi nähtamatu jõud lausa kisub neid teineteise poole. On see armastus?

Veidi hiljem, olles juba lennujaama hotelli numbritoas, kus neil teineteisest kuidagi küllalt ei saanud, kinnitas Lehti nii endale kui ka oma partnerile, et nende vastastikune tõmme on tingitud armastusest. Seal otsustatigi, et kauem enam teisi ning ennast ei peta. Elu on liiga lühike, et elada vaid varastatud hetkedele. Kas neil siis polegi õigust õnne maitsta? Kuidas oma elu edaspidi korraldada, selleni nad tookord veel ei jõudnud. Räni andis vaid lubaduse, et räägib Helvele kõik ausalt ära ja küllap siis Helve ka lahutusega nõustub.

Kui nad järgmisel hommikul hotellist lahkusid, vaatas administraator Lehtit varjamata põlgusega. See oli solvav ja Lehtile meenus, et õhtul polnud mahti mehelt küsidagi, kuidas tal kehtivatele moraalinõudeile vaatamata oli õnnestunud see hotellituba hankida.

Jõudes koju, leidis ta eest Vallo, kes oli eelmisel õhtul rongiga saabunud.

Kuigi Lehti oli koduteel mõelnud, et räägib lõpuks Vallole kõik ära, ei teinud ta seda siiski. Vallot vaadates haaras teda seletamatu kahjutunne. Ei saanud aru, oli tal hale iseenesest, või hoopis Vallost. Ja kui Vallo küsis, kust naine tuleb, valetas ta kõhklematult, et oli Luule juures Viimsis. Näis, et Vallole see isegi meeldis. Kuna enne ärasõitu heitis ta ju naisele ette – see oligi nende tüli põhuseks –, et too Gretat liiga tihti üksinda Viimsisse saadab, kuna Luulel on lapsetagi üleliia toimetamisi. Nüüd tahtis mees teada, miks Greta emaga kaasa ei tulnud. Ju igatses ta ka lapse järele. Ja Lehti valetas taas, öeldes, et Luule ise palus, et Greta veel sinna võiks jääda ja haigele tädile raamatut ette loeks. Nii on Luulel tüli asemel hoopis abiline majas. See viimane polnudki vale, kuna pisi-Gretale meeldis ju tõepoolest vanatädile ette lugeda.

Et mitte valskusega vahele jääda, tuli ka Luule asjaga kurssi viia. Õele sai ta helistada küll alles siis, kui mees duši all oli. Luule kuulas ta kiirustava jutu ära ning andis kidakeelse lubaduse teda mitte reeta. Ent kui nad mõne päeva pärast isiklikult kohtusid, tegi Luule talle etteheiteid, vist oma vanema õe õigustega. See ainult pahandas Lehtit ja lisas õe vastu niigi juba kogunenud trotsi. Kuidas tohtis Luule, ise eluvõõras ja ajast nii maha jäänud, teda kritiseerida. Siiani oli just tema püüdnud vanemat õde suunata ja talle elukogemusi jagada. Juba sest ajast, kui õde Venemaalt ärapööratult tagasi saabus. Nüüd toonitas seesama õde, kes käitus ise kui arg hiireke, et elus on kõige tähtsam ausus. Kas ta siis sedagi pole tänapäeva elus kogenud, et nagu paljus muus, valitseb aususestki suur defitsiit. „Kas su enda abielus on siis vaid ausus?” küsis ta Luulelt irooniliselt. „Jah, absoluutselt,” vastas Luule kindlalt. „Ega seal muud leidugi!” nähvas Lehti vastu ja tahtnuks veel lisada, et Luule võiks ainult enda eest rääkida, Elduri peale mitte nii kindel olles, pealegi kui tädi hooldamise tõttu mehe jaoks aega ei jätkugi. Ent jättis selle siiski välja ütlemata.

Olles õe suu läbi epistlit pidanud taluma, mõtles Lehti, et mida Luule siis veel ütleks, kui teaks, et selles draamas ka Helve mehele roll on antud. Ja Lehti siunas veidi iseennast – milleks üldse seda tolmu üleskeerutamist ja alandust enam tarvis, kui niikuinii varsti kõik avalikuks saab.

Igal hommikul ärgates uskus Lehti, et just täna on see päev, mil ta oma mehele kõik üles tunnistab. Kuid ikka ja jälle leidis ta põhjusi, et jutuajamist edasi lükata. Kas oli mehel pakiline töö käsil, ja ta ei tahtnud teda segada, ehk siis oli Greta kodus või pidi kohe-kohe koju jõudma. Kord võttis ta juba otsustavalt mehe kirjutuslaua kõrval istet, et lõpuks silmast-silma kõik hingelt ära rääkida. Ent märgates Vallo näol kurbuse varju, jäi seegi kord pihtimata. Ja siis otsustas ta, et kuulab enne ära, kuis Ränil Helvega suhete klaarimine läks ning alles pärast seda teatab nende ühisest otsusest ka oma mehele. Seni kaalus ja planeeris ta oma tulevast elu vaid mõttes. Kuhu nad elama asuvad? Praegune neljatoaline korter oleks ju hästi sobinud, kuid kuhu siis Vallo läheb? Enne abiellumist oli Vallo oma tädi juures elanud. Kuid pärast tädi surma võttis riik korteri ära. Aga Pärnu vanaema maja kuulus ju osaliselt talle. Ehk nõustuks Vallo Pärnu kolima? Või teeks seda ise, ühtlasi saaks siis eemale kõigist sugulastest ja nende vältimatust halvakspanust. Ent siis peaksid nad ju mõlemad töökohti vahetama. Mõnikord, harva vaid, tuli üks kiuslik mõttelend – kas ta toimis ikka õigesti?

Päevad aga veeresid oma tavalist rada ja Ränilt polnud veel midagi kuulda. Et ainult temaga midagi halba poleks juhtunud, hakkas Lehti juba muretsema. Ehk oli mees haigestunud? Ta ise ei tahtnud Ränile helistada, ka haiglasse mitte. Ta polnud seda kunagi teinud. Oma töö juures aga võpatas ta iga telefonihelina peale, kuid Räni ei helistanud. Töölt ruttas ta kohe koju, et ise kättesaadav olla.