Читать книгу Varjude allee - Artur I. Erich - Страница 5

Nii tabas teda kodus hoopis tädi Meeri, kellest ta igal teisel juhul rõõmu oleks tundnud. Oli ju Meeri peale Alla ärasõitu ainus tädi siinmail. Täna aga tundus Meeri ootamatu külaskäik halva endena.Meeri tõmbas pikkamööda käest pitskindad, mida ta soojadele ilmadele vaatamata suve läbi kandis. Siis, vaadates mõtlikult oma hoolitsetud kätt, ütles: „Mul pole häid uudiseid.”

„Mis siis juhtunud on?” küsis Lehti, ehkki arvas juba niigi, et nüüd tuleb küll juttu temast endast ja Meeri tütremehest. „Võta palun istet, muidu viid meie lapse une ära.”

Meeri istus.

„Kuidas su silmadega on?” küsis Lehti.

„Aitäh küsimast, üks ikka näeb veel,” vastas Meeri napisõnaliselt. Pool aastat tagasi oli ta silma võrkkest rebenenud, mida küll opereeriti, kahjuks aga ebaõnnestunult. Kuid see ei paistnud tema hoolitsetud näost välja ja ta ei armastanud sellest ka kõnelda.

„Kas soovid midagi juua?”

„Aitäh, tass kohvi kuluks ära küll.”

Lehti ruttas kööki ja pani kannu tulele. Sealjuures arutles ta omas mõttes igasuguseid võimalikke stsenaariume, mis võiksid Meeri tuleku põhjuseks olla. Kaalukeel langes oletuse poole, et Helve saatis oma ema paluma, et täditütar ta mehe rahule jätaks. Ise ei julgenud tulla, mõtles Lehti ja kõverdas põlglikult huuli.

Niikaua, kui kohv tõmbas, sai ta end koguda, olles kindel, et ütleb julgelt ning väärikalt, et rääkigu teised, mida heaks arvavad, kuid nemad jäävad Räniga oma otsuse juurde kindlaks.

Lehti asetas tassid koos küpsisekausiga lauale.

„Palun, ole lahke, midagi paremat mul kodus pole.”

„Sellest on tuhandeks küll. Ma ei võtnud midagi külakostiks kaasagi, mõtlesin, et see pole kohvivisiit, vaid üks piinlik jutuajamine...” Meeri vaikis.

Lehti samuti. Ta ootas rahulikult, sest teadis ju, mis tulema peab, tuleb niikuinii.

Meeri tõstis tassi huulteni, rüüpas sõõmu ja kiitis nagu kasvatatud inimene harjunud oli: „Väga maitsev kohv!” Siis ohkas ta vaevukuuldavalt ning alustaski sellest, mida Lehti südamevärinal oodanud oligi: „Helvel on oma mehega suuri probleeme...” Ta kõne katkes, pilk mõtlikult Lehtile suunatud.

Lehti kannatas vaikides tädi pilgu välja, mõeldes sealjuures, et saagu see jutuajamine ja kogu lugu kord juba ühele poole.

„Tulin õigupärast sinult midagi paluma, Lehtike! Helve tahtis küll ise tulla, kuid ta on ikka veel depressioonis ja ma lubasin, et käin täna sinu juures ära.”

Lehti pidi taas täditütart omas mõttes halvustama – täiskasvanud naine saadab ema oma suhteid klaarima.

„Aga enne pean sulle kõik ära rääkima, siis alles mõistad mu palve tähtsust...”

Lehti noogutas. Rääkigu ükskord juba!

„Nagu sa ise tead, on vaene Helve pidanud Räni pärast tihti südant valutama. Kord ta juba andestas talle ja oli koguni nii suuremeelne, et võttis mehe väljaspool abielu sündinud poisi oma perekonda. Iga naine sellega juba hakkama ei saaks!” Meeri otsis teise näost kinnitust. Ent kui Lehti ilme osavõtmatuks jäi, jätkas ta: „Ma ei ütle, et teine Peeter poleks tore poiss, ta on armas laps ja Helve hoiab teda täpselt samuti nagu enda lapsigi. Aga ära sa arva, et Räni oskab tänulik olla, ei! Kes juba paadunud Casanova on, see selleks ka jääb. Nüüd oli tal jällegi uus armulugu.” Meeri katkestas ning tõstis tassi taas suu juurde, hoides väikest sõrme graatsiliselt tassist eemal.

Seda tuttavat žesti märgates, surus Lehti piinlikule olukorrale vaatamata huultele kerkiva muige vägisi maha – Meeri jäi igas olukorras daamilikult väljapeetuks. Kuid siiski, midagi oli täna teisiti – tassi tagasi pannes värises Meeri käsi kergelt. Oli see ärevusest või koguni ealine paratamatus?

„Tuleb välja, et ta viimane armulugu, mida Helve uneski aimata ei osanud, on kestnud juba päris tükk aega,” jätkas Meeri.

Liigagi kaua, ammu oleks pidanud asjad sirgeks rääkima – täiendas Lehti teda omas mõttes.

„Nüüd lõpuks tunnistas Räni sellegi kõrvalhüppe üles. Ma imestan, kuidas Helve talle veel andestada suudab.”

Andestada? Kas Helve andestab neile? Juba tädi pihtimuse alguses hakkas Lehtit miski häirima ja see süvenes iga lausega veelgi. Miks tädi temast kui hoopis kõrvalisest isikust kõneleb? On see ehk mingi eriline taktika?

„Mina isiklikult pooldaksin, et Helve ära lahutaks. Kaua sa ikka sellisele täkule, vabanda mu väljendit, aga teist sõna ma selle mehe kohta küll ei leia, andeks jõuad anda.”

Nüüd muigas Lehti juba avalikult, sest see oli esimene kord, kui ta Meeri suust sellist keelekasutust kuulis. Kuigi teisalt riivas teda, et tädi Ränist selliste sõnadega rääkis.

„Kuid mina ei sega end tütre ellu. Tahab andestada, siis andestagu. Küllap apelleerib sellele, et Räni ikkagi ta poja isa on.”

Minu tütre oma ka – tahtnuks Lehti öelda, kuid pigistas suu kriipsuks kokku.

„Ja ta kasvatab veel Räni väljaspool abielu sündinud poega, teist Peetrit! Et neile poistele ka ühesugused nimed pandi,” ohkas Meeri, otsekui oleks ta Lehti mõtet pealt saanud kuulata.

„Niisamuti nagu Räni Helve tütart esimesest abielust,” ütles nüüd Lehti otsekui mehe kaitseks.

„See on hoopis teine asi, Kristin oli juba olemas, kui nad abiellusid, nii et Räni võttis Helve koos tütrega. Seevastu teine Peeter tuli ilmsiks alles abielu ajal, nii-öelda toredaks üllatuseks.” Viimast sõnapaari kasutades muutus Meeri toon pilkavaks.

Lehti näkitses küpsist, kuid ei tundnud selle maitset. Mõte tiirles kui parm äsjakuuldu ümber.

Meeri jätkas: „Niisiis otsustas Helve, et muud vist ei aita, kui tuleb Tallinnast ära kolida...”

„Kellel?”

„Helvel kogu perekonnaga, loomulikult. Helve ütles mulle, et seni, kuni see naine Räni käeulatuses on, ei suuda mees end temast lahti rebida...”

Miks ta ometi minust kolmandas isikus räägib! mõtles Lehti. Kas selleks, et mind madaldada või solvata? Ja ta vaatas trotslikult Meerile otsa.

Ent Meeri vaatas teda endiselt leebel pilgul, kui ütles: „Nüüd jõuangi oma jutuga selleni, mida ma õieti tahtsin sult paluda...”

„Ja nimelt?” Lehtile endalegi tundus ta hääl võõra ja õõnsana.

„Nad otsustasid Pärnusse kolida. Mina soovitasin ka, et kui ta oma abielu ikkagi päästa tahab, siis koligu, mida rutem, seda parem. Aga korterivahetus, nagu sa tead, võtab kindlasti tohutu palju aega. Ja me arvasime, et nad võiksid esialgu elada vanavanemate majas, muidugi kui teistel sugulastel midagi selle vastu ei ole. Seda tahtsingi sinult küsida. Enega juba rääkisin, temal pole selle vastu midagi. Ja Luule on kindlasti poolt. Mis sa siis arvad?”

Lehti tundis kerget pööritust. Kõik tundus korraga vääriti olevat. Momendil häiris teda Meeri jutus ehk kõige enam see, et Meeri mainis Luule nõusolekut nii enesestmõistetaval toonil, sest Luule oli tema meelest headuse etalon, tema aga paheline võrgutaja, kellest sai kõnelda vaid kolmandas isikuvormis. Peamist uudist aga, mida ta tädi suu läbi äsja kuulis, ei võtnud ta täie tõsidusega. See pole ju võimalik, et Räni tahab koos Helvega Pärnusse kolida! Räni armastab ju teda, Lehtit ja tahab ülejäänud elu ainult temaga koos olla! Seda tahtnuks Lehti nüüd Meerile julgelt hüüda, ei, otse karjuda! Oleks Meeri näinud Räni armunud nägu, kui mees talle hotellis ütles, et ei suuda enam temata vastu pidada ja nad peavad kogu ülejäänud eluks kokku jääma, siis olnuks Meeril ehk häbi oma tütrele nende ühist Pärnu maja sahkerdada.

Meeri ent jätkas piinlikkust tundmata: „Olen nii palju sellele mõelnud ja leian, et vaene Helve jääb ikkagi kaotajaks pooleks. See naisterahvas aga on ehk hiljem veel mu tütrele tänulik, et sellisest Casanovast lahti sai, sest ega Räni end kunagi muuda!”

Lehtile oli alandav, et oma tädi teda lihtsalt „naisterahvaks” nimetas, ehkki ta hääles polnud põlastust. Aga kas Meeri ongi õige inimene esimest kivi viskama, mõtles ta sarkastiliselt.

Meeri nagu püüdnuks jällegi Lehti mõtte kinni ja lausus otsekui vabandades: „Mulgi on elus ja abielus keerulisi situatsioone ette tulnud. Kõik juhtus ju Georgi armukadeduse pärast. Ta ei uskunud mind, et mul tema vennaga kuramaaži ei olnud ja selle tagajärjel just tõukas mu Pauli kätte vahele. Jumal tänatud, et me hiljem, jah, palju aastaid hiljem, taas teineteise juurde tee leidsime.”

„Sul oli ju see Poola krahv ka veel!” ütles Lehti vihuti.

„Jah, pärast Pauli surma leidsin temas lohutaja.” Meeri ohkas: „Ei tea, kus küll tema, vaesekese, põrm võiks puhata... olgu muld talle kerge. Eks minu ja mu õdede elus ole kõike ette tulnud. Kunagi olevat üks selgeltnägija meie mammale öelnud, et tema tütred ei piirdu ühe abieluga, et kõigi eluteel näeb ta erinevaid mehi.”„Minuemaloliainultüksjaõnnelikabielu,”tähendasLehti.

„Jah, temal küll, kahjuks katkestati see ideaalne abielu väevõimuga. Aga mida ma tahtsin veel meenutada? Ah jaa, mamma ütles kord, et meie suguvõsas elab ikka veel edasi selle lõunamaalanna veri, kelle mu vana-vanaisa olevat kuskilt troopikasaarelt ära toonud ja temaga siin kõikide hukkamõistule vaatamata ka abiellunud. Muide, temalt olevat me ka oma ilu pärinud,” oli Meeri end rääkides üles kütnud, unustades sealjuures igasuguse tagasihoidlikkuse.„Tumedad juuksed lõppesid kahjuks sinu põlvkonnaga,” nentis Lehti, keerutades sõrme ümber üht heledat juuksesalku.

„Aga tumedad silmad jäid, nii Helvel ja sinul kui su õdedelgi. Kuid pöördume olevikku tagasi. Praegu muretsen vaid oma tütre käekäigu pärast. Ma loodan, et sul pole selle vastu midagi, kui Helve ja Räni Pärnu majas elavad. See on muidugi esialgu, kuni nad korteri vahetada saavad.”

Kuigi Meeri jäi Lehtile küsivalt otsa vaatama, vaikis too. Mis tal oligi vastata, kuna oli ju kindel, et tegemist on mingi eksitusega või halvemal juhul Helve ja Meeri teadliku vassimisega. Praegu ei jäänud muud üle, kui see alandav visiit välja kannatada ja kui Meeri ära läheb, siis kiires korras Räniga kontakti võtta, et mehe enda suust kuulda, mida see kõik tähendama peaks.

Meeri tundis ebamugavust ja kuna Lehti midagi ei lausunud, küsis: „Kas ma võiksin ühe suitsu teha?”

„Ole lahke!”

Meeri otsis käekotist paki „Tallinna” sigarette, valis sealt ühe, hoidis seda veidi närviliselt sõrmede vahel, enne kui suhu pistis ja läitis siis välgumihklist põlema. Ta tõmbas paar sõõmu ning puhus siis suitsurõngaid paotatud huulte vahelt, rõngad hõljusid algul suitsetaja ümber ja peagi oli terve tuba nende poolt vallutatud.

Lehtile käisid nii suits kui ka külaline närvidele. Tal oli endaga tükk tegemist, et seda mitte välja näidata.

Meeri jätkas: „Olen mõelnud, et terve see Ränide suguvõsa on ainult muret toonud. Nagu ta Austraalia vend Kullo, kes nüüd manalamees on, ärgitas ju Ränit kahasse maja ehitama. Muidugi tema rahadega, aga Räni nimel. Nüüd jäi see kõik pooleli ja...”

„Selle eest võib ju ilusat raha saada,” pistis Lehti vahele.

„Võiks küll, ainult et Kullo tütar kirjutas pärast isa surma, et realiseerigu ruttu see pooleliolev ehitus ja saatku raha talle, mida tal praegu just tarvis läheb. Mina küll aru ei saa, kuidas see üldse võimalik on? Müüa saab ju ainult vene rublade eest ja mis see tütar selle rahaga teebki? Aga mis see minu asi on, küll Räni midagi välja mõtleb. Nojah, Kullo tütar on ju oma isa ainuke pärija. Ja kuna maja vormistati Räni nimele fiktiivselt, tahab tema käituda kui aumees ja kõik vennatütrele annetada,” rääkis Meeri ja lisas irooniliselt: „Mõne koha pealt tahab ikka aumeest ka mängida.”

Lehtil oli seda vastumeelne kuulda. Ta tahtnuks Räni kaitseks välja astuda, kuid ei leidnud sobivaid sõnu. Pealgi mõjus talle halvasti Meeri keerutamine. Miks ei räägi ta asjast otse. Või ootas tädi seda hoopis tema poolt. Nii alustaski ta: „Kas sa oled kindel, kas siis Räni...” kuid võttis samas siiski omaks Meeri alustatud kaudu kõneviisi: „Kas siis Räni armsam sellega lepib?”

„Mis tal üle jääb, tema ju nende abielu vahele tuli. Ja ma ütlesin sulle juba oma arvamuse, et see rumal neiuke võib veel õnne tänada, et ei seo end sellise, sellise...” Meeri otsis õiget väljendit ja, et mitte uuesti libastuda, ütles: „Sellise kergemeelse mehega!”

„Neiu?”

„Küllap ta ikka neiu on, ega ma täpselt ei tea, kuid arvan, sest abielunaine ei tahaks ei enda ega teise perekonda lõhkuda. Niipalju Helve ütles, et ta töötab Räniga koos, vist on medõde.”

Mida see nüüd tähendas? Lehti võttis laualt tassi, et kohvi rüübates saaks veidigi mõtteid koguda ja peaasi, oma hämmeldust mitte reeta, kuid tass klirises nii äraandlikult, et ta asetas selle kähku tagasi. Ta tahtnuks üksi jääda, et kõik põhjalikult läbi mõelda.

Kas Meeri siis tõepoolest ei tea? Ja tädile otsa vaadates veenis tolle heatahtlik pilk, et nii see tõepoolest ka oli.

„Räni iseloomuga mees ei oleks pidanud üldse peret looma,” jätkas Meeri, „kuid tema aina muretses lapsi... Ta oleks pidanud elama Idamaal, see sobinuks talle, saaks haaremit pidada ja...”

Meeri jutt läks õetütre kõrvust mööda. Lehti mõtted uperpallitasid omasoodu.

Juba fakt ise, et Räni ei rääkinud Helvele temast, vaid mõtles mingisuguse pseudo-halastajaõe välja, kõneles ise enda eest. Tähendab, ta ikka arvestas sellega, et võib siiski Helvega kokku jääda. Nii jättiski Räni kindluse mõttes tema, Lehti, sellest loost välja. Et mees teda sellega kaitses, ei tulnud Lehtile üldse pähe, küll aga see, et vastupidiselt oma kinnitustele, polnud Räni nende tulevases kooselus veendunud. Kui järsku aga – veel üks teine mõte hakkas kui kiusaja ta peas pinisema – järsku on mehel peale tema veel tõesti keegi haigla õde armukeseks? Juba paljas mõte sellest oli nii solvav, et Lehti tundis, kuis viimne kui veretilk tema näost kadus.

See ei jäänud Meerile märkamatuks. „Sa oled nii kahvatu. Oled vist, laps, verevaene. Väiksena olid ju haiglane. Peaksid rohkem Luule juurde maale minema ja sooja lehmapiima jooma,” muretses ta.

Lehtil polnud enam vastamiseks mahti, sest just siis astus Vallo uksest sisse.

„Tere, Meeri, näed nii hea välja!” tõstis Vallo Meeri väljasirutatud käe kergelt huulteni.

„Aitäh. Panen imeks, et sul peale Lehti ka teiste jaoks silmi jätkub,” sädistas Meeri, kes siiani komplimenti kuuldes elevile läks.

Vallo suudles seejärel põsele ka oma abikaasat, mida too polnud viimasel ajal enam kogenud. Ent just praegu oli see nii hädavajalik. Lehti tundis hinges mehe vastu kerget hellusevärinat, kuigi peas sähvas mõte – ehk oli see vaid Meerile demonstreerimiseks. „Jamissõjanõutesiinkahekesipeate?”

„Minu visiidi eesmärgiks oli Lehtilt ja ka sinult nõusolek saada, et Helve tohiks koos perega meie ühisesse Pärnu majja kolida,” rääkis Meeri.

„Minul pole siin sõnaõigust, see on Lehti otsustada. Kas siis Räni suunati Pärnusse arstiks, või?”

„Ta saab Pärnus küll uue töökoha, aga neil on ka teisi probleeme, küll Lehti sulle pärast räägib. Mida sa, Lehti, siis arvad? Ma loodan, et sul pole põhimõtteliselt selle vastu midagi?”

Lehti tahtnuks nüüd täiest kõrist hüüda: „On küll!” kuid valitses end ja ütles hillitsetult: „Põhimõtteliselt olen loomulikult nõus, ainult et... tahtsime ka ise sel suvel mõne nädala Pärnus veeta.”

„Võime ju Viimsisse Luule juurde minna, seal meri veel ligemal,” ütles Vallo kähku.

Mispeale Lehti talle etteheitvalt otsa vaatas. Miks mees end siia vahele segas?

„Need kaks nädalat võite ju Helve perega koos olla, oleme ennegi seal mitme perega suvitanud,” leidis Meeri kena lahenduse. Mis nüüd lõplikult Lehtile kinnitas, et tädi teda vähimalgi määral oma tütre abielu lõhkumises ei kahtlusta.

„Ütle Helvele, et minu poolt takistusi ei tule,” ütles Lehti lõpuks rõhutatult, kusjuures vaid tema üksi tunnetas nende sõnade tõelist tähendust.

Kui Vallo Meerit saatma läks, laskus Lehti diivanile. Ta teadvus lihtsalt ei suutnud äsjakuuldut uskuda. Aga kui see tõesti nii on? Ehk peabki nii jääma?

Vallo tuli tagasi ja istus abikaasa kõrvale. Lehti vaatas mehele näkku, kas too aimas siiski midagi, või ei? Vallo nägu oli pruuniks päevitunud, mistõttu juuksed veelgi heledamatena tundusid. Millal ta päikest võtnud oli? mõtles Lehti, kuid ei küsinud. Ta oli ju viimasel ajal vaid iseenese mõtteisse pühendunud, seal Vallo jaoks ruumi ei olnudki.

„Kas tahad sellest rääkida?” küsis Vallo.

Lehti raputas tummalt pead. Vallo ei käinud peale ja Lehti oli talle selle eest tänulik.