Читать книгу Varjude allee - Artur I. Erich - Страница 6

Mahe meretuul ja laulev laineteloks tervitasid bussilt mahatulijaid. Lehti hingas sügavalt, mere- ja maaõhk mõjusid rahustavalt. Seda oligi talle otse hädasti tarvis. Pealegi igatses ta ka tütrekese järele, keda polnud üle nädala näinud. Vähemalt Gretaga, kes talle ju kõige lähedasem siin maamuna peal, püüab ta nüüdsest rohkem tegelda. Tütre isa aga peab ta unustama, kinnitas Lehti endale mitu korda päevas. Ja kuna see seni hästi ei olnud õnnestunud, siis tuletas ta endale meelde Räni ebameeldivamaid iseloomujooni. Et mees naistemaias ning eneseimetleja oli, teadis Lehti kogu nende tutvuse vältel, kuid see polnud teda varem peaaegu häirinudki, vaid oli lihtsalt kuulunud mehe olemuse juurde. Nüüd aga, konkreetsele keskendudes, võimendus seegi. Halvim omadus oli ikkagi truudusetus, millele viimastel päevadel lisandus ka argpükslikkus. Otsekui mõni hasartne kollektsionäär, pühendus Lehti nüüd endise armsama halbade omaduste kogumisele, lootes, et see veidi ka ta pettumusvalu leevendaks.

Aiavärav kriuksus, äratades uitaja mõtteist. Külateele astus Lehti õemees Eldur, pikad kummisäärikud jalas. Nüüd kissitas ta päikesevalguses silmi, et tulijat silmitseda.

„Näen ma und või on see ilmsi, Lehti-proua isiklikult!” lõõpis mees. „Tere tulemast!”

„Tere-tere,” vastas Lehti veidi ehk reserveeritult, kuna arvas õemehe toonis mingit varjatud etteheidet või tagamõtet kuulvat. Ehk paneb Eldurgi Vallo moodi pahaks, et Lehti liiga kauaks oma tütre nende hoolde jätab. Seepärast ütles ta veidi kiirustades: „Tulin Gretale järele!”

„Ära nüüd seda küll tee, et meie silmarõõmu ära viid! Parem jää ise kah mõnes ajaks siia!” vastas mees siiralt.

Lehti tundis kergendust. Ta kahtlus ei pidanud paika. Pole vaja tonti näha seal, kus seda ei ole. Kuid sellegipoolest otsustas ta, et viib tütre linna, praegu vajas ta ju ise teda kõige enam. Õemehele aga vastas: „Eks näe!”

„Eile käis tädi Meeri siin ja Luule rõõmustaski, et kui esmapäeval tuleb külaline, siis on loota neid iga päev. Ja näe, täna tulidki sina.” „Meil on ju teisipäeviti raamatukogu kinni ja seepärast mul ongi täna nagu pühapäev... Aga kuhu sa ise nüüd siis lähed? Oled puhkusel?”

„Ei, vaba päev ainult ja tahtsin seda tõhusalt kasutada ja mõrrad vette viia. Kui kauemaks jääd, siis on loota, et saad värsket lestagi maitsta. Mul ongi nüüd viimane aeg astuma hakata,” ütles Eldur ja tegigi seda, üle õla veel hüüdes: „Ära tuppa mine, nad on rannas!”

„Miks sa siis ise teises suunas lähed?” uuris Lehti asja ja mõtles, et mine tea, ehk on õemehelgi omad salastatud käigud. Ta usaldus inimeste vastu oli viimastel päevadel suuresti kahanenud.

„Ega see asi nii lihtsalt ka käi. Lähen kõigepealt ikka Pritsalasse! Pärast näeme siis!”

Lehti ei mõiganud, mida õemees talle öelda tahtis või kuhu läks. Ta seisatas korraks värava taga, avas juba haagigi, et läbi aia randa minna ja vaatas maja poole, mis oli kahe aasta eest ta õe koduks saanud. Tädi Hella toa aken oli lahti ja valge pitskardin hõljus sealt aeg-ajalt välja, otsekui kellelegi signaali andes. Ja Lehti peast lipsas läbi, et koerad hakkavad teda nähes tingimata haukuma ja häirivad sellega haige rahu. Nii sulges ta haagi ning hakkas astuma mööda väikest jalgrada, mis kulges otse lipikaia kõrval ja lookles rannakivideni välja. Teisel pool laius karjamaa, mis rikkalikus värvigammas kirendas.

Lehti noppis mõned nurmenukud, tõstis siis nina juurde ja hingas suure sõõmu nende ainuomast ja kirbet lõhna. Kui ilus on suvi, mõtles ta, päris kahju, et pole olnud aega ja küllap ka tahtmist seda nautida. Peaks tõesti mõneks ajaks koos Valloga maale tulema, otsustas ta. Samas liigahtas midagi hingesopis, see oli küll valus, kuid samal ajal ka kergendav – kui hea, et ta ei jõudnud Vallole veel midagi rääkida. Loodetavasti jääbki see kõik igavesti Vallole teadmata. Kuigi ta ise peab selle süütundega edasi elama. See ei saa kindlasti kerge olema. Jääb ju Räni vari alatiseks nende vahele.

Kirju lehm sõi aplalt võililli. Kui Lehti temaga kohakuti jõudis, tõstis loom pea ja jäi möödujale otsa jõllitama, võilillevarred vuntsidena suust välja rippumas.

„Ära lase end häirida, head isu!” rahustas Lehti ja naeris omaette. See maamiljöö mõjub tõepoolest tervendavalt. Lehm tegigi ta nõuande järgi ning pühendus jäägitult mälumisele.

Randa jõudes märkas Lehti silm võimsa kivi otsas kolme kogu. Suur hoidis pisema ümbert kinni ja väikese käsi oli omakorda koera karvasel kaelal.

Lehti tundis armukadedust, nüüd juba tütre pärast. Kuid püüdis samas sellest lahti saada. Ta peaks hoopis õele tänulik olema, et too ta tütrest nii palju hoolis. Millal õpib ta ükskord oma lähedasi hindama? Ta soovis nii väga kõik ebameeldivad mõtted ja tunded oma hingekambrist otsekui prahi välja pühkida ning kui mitte just uueks, siis veidigi paremaks inimeseks saada.

Esimesena märkas randa saabujat koer. Vist oli tuulehoog tema tundlikku ninna võõra inimese lõhna kandnud. Nüüd keerles koer vurrina kivil, haukus ärritatult, kuid kivilt alla tulla ei julgenud. „Emme!” juubeldas Greta ja hüppas kivilt suure plärtsuga vette, pritsides sellega nii iseenda, Luule kui ka koera märjaks. Ja juba ta jooksiski ema juurde.

Luule aitas koeragi kivi otsast alla, kes klähvides lapsele järele tormas ja ruttas siis samuti õele vastu. Ja kui ta rannale jõudis, rippus Greta juba ema kaelas. Koer aga kargles rõõmsalt nende najale.„Jätajärele,hullvaim,määridteise heledakleidi ära!” tõreles Luule algul koeraga ja siis noomis last: „Ja sina, putukas, teed oma ema päris märjaks! No tere tulemast!”

„Tere!” ütles Lehti rõõmsalt ja selgitas: „Ei puhas merevesi tee heale riidele midagi, selle ilmaga kuivab ta kohe ära ja kui jääbki mõni plekike, siis pesen selle kodus nagu niuhti ära. Sellepärast on krimpleen küll üks väärt riie.”

„See beež värv hakkab sulle hästi,” kiitis Luule.

„Jah, sa oled üldse üks ilus naisterahvas,” tähendas ka Greta vanainimeselikult, mispeale täiskasvanud muigasid.

„Onu Eldur läks mere peale mõrdu püüdma!” teatas Greta.

„Mõrraga kalu püüdma,” parandas Luule.

„Jah, ma kohtasin teda juba ja ta rääkis, et läheb enne kuskile imeliku nimega kohta, oli nagu Matsalka moodi, ma polnud kuulnudki...”

„See on hoopis Pritsala!” hüüdis Greta.

„Sina ka kõike tead,” imestas Lehti. „Mis koht see siis on?”

„Ma olen seal ju onu Elduriga käinud, seal hoitakse tara taga paate ja püssimees valvab neid, et keegi ära ei varastaks, noh!”

„Ja üle mere Rootsi ei põgeneks,” täiendas teda Luule poolsosinal. „Nii käib see Vene võimu ajal. Sinna tara taha viidi ka Elduri tädi paat.”

„Kas ka oma paadi kasutamiseks tuleb neilt luba küsida?”

„See kuulub nüüd kõik kolhoosile. Ja kui merele minekuks loa saad, siis antakse mõni suvaline paat,” selgitas Luule ja küsis narritlevalt: „Sa nagu polekski siit maalt pärit?”

„Olen linnast,” vastas Lehti samasuguse tooniga.

„Sealt saab mõrrad ka!” täiendas Greta omakorda, „enne aga peab allkirja andma.”

„Sa lähed siin maal juba liiga targaks!” imestas Lehti ja vaatas oma tütre rõõmsat põselohkudega nägu ning mõtles, et too läheb iga päevaga rohkem oma isa moodi. Ja ka iseloom on sarnane, tüdruk ju otse pulbitseb energiast. Jääb ainult loota, et laps pole oma isa kergemeelsust pärinud, mõtles Lehti veidi kibestunult, mõlema vanema kergemeelsust.

„Oled sa tähele pannud, kelle sarnane Gretake on?” ütles Luule. See pani Lehti lausa võpatama.

Et oma kohmetust varjata, kummardus ta ja leides maast paraja lutsukivi, lennutas selle vette.

Kas oli viskajal hea käsi või oli see tõeline lutsukivi, sest ta sulpsas kui kala, jättes hetkeks veepinnale kümmekond lutsurõngast virvendama.

„Sul on osav käsi!” kiitis Luule.

„Arvad?” Lehti naeratas, peaasi, et ta oli oma tasakaalu taas kätte saanud. Kuid kuna mainitud küsimus ikka veel õhus hõljus, tahtis ta asjaga ühele poole saada: „Kelle nägu siis sinu arvates Greta on?”

„Shirley Temple’i. Eriti nüüd, kui ta juuksed lühikeseks lõigatud on. Mäletad tema filme Väike Heidy ja Väike printsess?”

„Võib-olla tõesti,” tundis Lehti suurt kergendust, „tahaks neid filme veel kunagi näha. Aga seda aega vist enam tagasi ei tule. Nagu paljugi muud.” Seda öeldes mõtles ta nukrusega – kui hea oleks oma õele kõigest sellest rääkida, mis kogu aeg meeles mõlkus ja südant nagu tulise oraga torkas. Kuid seda ta ei julgenud, eriti pärast seda, kui Luule teda keerutamise ja valetamise pärast noominud oli.

Luule pilk eksles mere avarusel ja ta mõtles noorema õega peaaegu et ühtmoodi – küll tahaks praegu Lehtile südant puistata ja rääkida Meerilt kuuldud suurt uudist. Kuid temagi suu jäi lukku. Mine tea, kui üks õde oleks end teisele avanud, ehk oleks teinegi samaga vastanud.

„Mulle meeldib maal ja ma tunnen maaelu!” kiitles tüdruk. „Ükspäev lüpsin juba Mustikut. Kui ta poleks nii rahutu olnud, siis oleksin piima välja ka saanud. Notsule viin tihti just mina süüa! Ja koeri söödangi mina!”

„Nii et oled tädi Luulele abiks?”

„Muidugi olen. Ja kui sa näeksid, kui hästi ta Hella-tädi eest hoolitseb,” kiitis Luule.

„Ma loen talle iga päev raamatust ette! Tead, emme, ma õpetan tädile vasaku käega kirjutamist. Talle meeldib see. Ja ta saab juba natukene hakkama, käekiri on küll hirmus. Sa ju tead, et ta parem käsi ei tõuse enam üldse.”

„Tean ja see on väga kurb. See on sinust ilus, et sa temaga juttu ajad, eks tal ole hea meel, kui saab sinuga kõnelda...”

„Ega ma jõua kuulata, kui tädi räägib, ta sõnad tulevad nii aeglaselt... aga ma räägin ise või loen talle ette ja õpetan kirjutama,” seletas Greta entusiasmiga ja hüppas vahelduseks kividel.

„Gretale meeldib tädiga tegelda, ta teeb seda justkui mängides, nagu oleks tegemist väikse lapse või siis nukuga,” rääkis Luule, kui tüdrukut kuuldekaugusel polnud. „Ja mulle on ta suureks abiks, saan sel ajal rahuliku südamega väljas talitada.”

„Eks haige vanainimesega ole küll raske, nii palju hoolt ja tüli,” kahetses Lehti. „Kas te pole kaalunud tema hooldekodusse panemist?”

„Imelik, et räägite Meeriga nii ühtemoodi. Ei, meil pole kordagi sellist mõtet olnud. Hella-tädi pakkus meile oma kodu ja temagi peab oma koju jääma,” rääkis Luule, „ja me saame hästi hakkama. Mulle pole ju lapsi antud, kelle eest hoolitseda. Nii võin selle tühja koha täita, et Elduri tädi eest hoolt kanda. Annan oma helluse ülejäägi nüüd temale.”

Hellust jagub sul ka minu lapse jaoks, mõtles Lehti, seekord kiivuseta, ka tema täidab su tühjaksjäänud kohta.

Nad vaikisid viivu, siis ütles Luule: „Meerile mõjub ju ka Helve lahkumine.”

„Ta ei sõida ju maailma otsa, Pärnu on lähedal.”

„Seda küll, kuid siin sai tihtipeale tütart ja ta lapsi näha. Aga Helve suhtes oli see õige samm, ehk saab seal oma elu jälle korda.”

Greta oli kividel keksides taas nende juurde jõudnud ja nagu tal kombeks, sekkus kohe juttu: „Mul on kahju, et Krislin ja kaks Peetrit siit ära kolivad! Nad on nii vahvad! Aga tädi Luule ütles, et me võime neile tihti külla sõita, eks emme!” Greta võttis kleidisaba, mille laine oli äsja märjaks pritsinud, pihku ja väänas seda asjalikult.

„Eks näe,” vastas Lehti, kinnitades iseendale, et püüab seda igati takistada, see rõõm jäägu Ränil küll saamata.

„Sul on ju siin ka sõpru,” ütles Luule, „üks vähemalt luurab juba tükk aega leppade vahel.”

„Ma ei pannud tähelegi! Olev, tule siia!” viipas tüdruk põõsaste varju hüpanud poisikesele.

Hüütu, kes osutus linalakaks rannapoisiks, tuligi pikkamööda ning pilku maas hoides, lähemale.

„Ta nimi on Olev,” tutvustas Greta oma sõpra emale.

„Rõõm sinuga tuttavaks saada, Olev,” noogutas Lehti poisile, kelle niigi päevitunud nägu nüüd veelgi tumedamaks värvus. „Mul on heameel, et Greta siin ühe toreda sõbra leidis!”

„Üks teine sõber on veel,” ütles poiss ja osutas käega teisele poole, kus samasuguse heleda peaga tüdruk luuras, kes tema poole vaadates otsekohe jooksu pistis.

„Sinu õde või?”

„Ei, Taali pole mitte minu õde. Taali elab selles hallis viilkatusega majas metsa ääres,” vastas poiss, „kuid tema pelgab võeraid.” Ehkki poisi elukoht oli ainult paarkümmend kilomeetrit pealinnast eemal, oli tema kõnes rannamurret tunda, kuna ta sõnad olid enamasti kolmandas vältes.

„Taali pelgas algul ka mind,” täiendas Greta, „mitu päeva ei julgenud sõnagi lausuda. Aga nüüd saame temaga ka hästi läbi ja tal on kahju, kui ma jälle linna ära sõidan.”

„Kellel siis poleks,” ütles Olevgi häbelikult.

Seepeale kõhistas Greta meelitatult naerda. „Mine tea, kui suureks saan, ehk tulen siis päriselt siiakanti elama. Tädi pärandab niikuinii maja minule.”

„Mida sa kõik välja ei mõtle?” ei meeldinud Lehtile tütre kuraasikas toon.

„Ei mõtle välja, Ella-tädi ise ütles nii!”

„Sa võid siiakanti mehele ka saada,” ütles nüüd Olev, kratsides teeseldud ükskõiksusega oma sääsekuplais jalasäärt, et keegi teda kosilaseks olemises kahtlustama ei hakkas.

„Mulle meeldiks, jah, maale jääda! Ma võtaksin endale kindlasti kaks korraga!” kilkas Greta kivilt kivile keksides.

„Kaks meest!” imestas Luule.

Ka Lehti tundis end ebameeldivalt puudutanuna.

„Mitte kaks meest, kaks koera hoopis!” naeris Greta.

„See on juba teine asi. Aga praegu on vist vara neid asju arutada…” leidis Luule ja viipas käega piki rannajoont. „Vaadake, kui palju kajakaid!”

Kõik keerasid pilgud näidatud suunas ja nägid, et rannaäärt mööda kõndis mees, kes kandis käe otsas ämbrit, pea kohal aga liugles otse nimbusena kajakaparv.

Nad uudistasid tulija kontuure, mis lähemale jõudes selginesid Luule abikaasaks Elduriks.

„Kust sa selle kajakaparve kinni püüdsid?” tahtis Greta kangesti teada.

„Tal on panges kalad, tollepärast kajakad teda silmist ei lase,” seletas maapoiss linnatüdrukule asja selgeks.

„Kuidas sa nii ruttu kalad said, alles läksid võrke vette panema?” imestas Luulegi.

„Mina pole veel merele jõudnudki. Hea naabrimees tuli oma saagiga vastu ja ma ütlesin, et meil on linnaproua külas, kellele tahaks värsket lesta pakkuda ja ta siis laenas mulle ämbritäie. Teine päev annan oma võrgust tagasi.”

„Ma hakkan siis kohe puhastama!” sirutas Luule käe ämbri järele.

„Ei anna midagi! Sina lõbusta külalist. Pealegi läheb see minu käes hulga libedamini!”

„Küll nüüd suurustab. Aga olgu peale, lähme siis tuppa ja joome tassi kohvi.”

„Las emme ikka vaatab, kuidas onu Eldur kalu puhastab. See on hirmus huvitav!” tahtis Greta emale uut huvitavat elamust pakkuda. Kalade puhastamine oli siinotsekui mõni rituaal. Sedatehti ikka vana lagunenud muuli otsas, kajakaparve valvsate silmade all, kes üksteise võidu õhust neile visatud kala rappeid napsasid. Saatemuusikaks mitmes toonis kriiskeid.

Linnatüdruk Greta ei väsinud kunagi sellest erakordsest vaatepildist.

Ent ta ema näitas varsti tüdimuse märke, mis ta õele kahe silma vahele ei jäänud, kes tal käe alt kinni võttis ning otsustavalt ütles: „Hakkame nüüd tõepoolest minema, Hella-tädi ehk vajab midagi!”

Greta keksles nagu vasikas nende kõrval.

Maapoiss kõhkles, kas minna kaasa või jääda muulile. Oleks tahtnud minna, kuid otseselt ju ei kutsutud. Lõpuks leidis kuldse kesktee, öeldes nagu möödaminnes: „Lähen vaatan, kuhu see Taali siis ka jäi!”

„Mine, jah,” leidis ka pisi-Greta, kes ei osanud veel armukadedust tunda ja hakkas hüpeldes minema. Teda vaadates tundus, nagu tüdruku jalad ei puudutakski maapinda. Keksimise pealt napsas ta maast väriheina ja nii ema kui tädi pidid mõistatama, kas sealt tuleb kukk või kana, noor või vana.

Lehti seisatas, võttis rihmikkinga jalast ja puistas kinga sattunud kiviklibu välja. Suur varvas oligi juba millegi vastu hõõrdunud ja punetas nüüd lakitud varbaküüntega võidu.

„Ega meie randa maksa kõpskingaga tulla,” nentis õde ja viipas oma jalavarjudele, milleks osutusid päevinäinud tennised, „sellised on kõige mugavamad.”

Lehti ei öelnud midagi, imestas vaid endamisi, kuis ta lihane õde nii vähenõudlik olla saab.

Tuulehoog tõi aia poolt sirelite lõhna. Lehti tõmbas seda mõnuga kopsudesse. Ta armastas sireleid ja tal oli hea meel, et nägi neid siin veel täies ilus ja uhkuses. Linna aedades oli nende õitseaeg juba läbi saanud. Maja ees oli aga tunda nartsisside hõngu, mis kohe neid ka oma valge kumaga tervitasid. Tulpide pead olid juba longu vajunud, nende üürike aeg oli otsa saanud. Kõik peenrad ja klumbid, mida ümbritsesid mitmesugused rannakivid, näisid hoolitsetud. Reetlikud adruhabemed andsid teada, et kivid alles sel kevadel siia olid sätitud.

Lehtit kummastas, et õel jätkus töökäsi kõige jaoks. Vaevalt, et õemees teda aitas. Tema käis ju tööl ja Luule jutust kajas läbi, et mees tuli tavaliselt hilja koju.

„Sa oled nüüd vaid kodusel tööl. Aga kuidas sina oma pensioniaastad ükskord, kui aeg käes, täis saad?” kerkis küsimus Lehti keelele.„Mapolesellelemõelnud.Õnneksaegaveelon,”kõlasrahulik vastus.

Kuidas Luule sai küll kõike sellise stoilise rahuga võtta? See otse häiris ta nooremat õde, kellele just vastupidi, iga pisemgi asi ärritavalt mõjus. Lapsepõlves oli Luule hoopis teistsugune. Kuidas küll vangipõlv inimest muuta võib!

Nad sisenesid majja.

Hella-tädi nägu näitas rõõmu külalise üle. Ta püüdis seda ka sõnadega väljendada, kuigi rääkimisviis oli tal vaevaline. Ja Lehti mõtles, et pole midagi imestada, et kärsitu Greta ei jõua tädi juttu lõpuni kuulata. Oma õele pidi ta jällegi au andma, kuna haige oli nagu nartsissidki – puhas ja hoolitsetud.

„Ma jätan teid veidi omapead ja siristan lehma ära. Seks ajaks on Eldur kaladega valmis ja lööme nad pannile,” rääkis Luule. Ja silitades korraks tädi pead, lahkus toast.

„Luule… on... nii... lõpmata... kuldne tüd-tüdruk,” rääkis haige vaevaliselt. „Ja... kuldsete... kätega... Ta nimi... peaks... olema Kulla...”„Matõinpaberijanüüdmenäitamesulle,kuihästitädijuba vasaku käega kirjutada oskab!” katkestas teda Greta ja asetas lauatüki paberiga tädi rinnale. Ja ta enese rõõmukilgete saatel algas demonstreerimine.

Luule läks õue, võttis kaevuäärelt lüpsiku ja sammus lauda poole. Nagu juba harjumuseks saanud, seisatas ta korraks jalgrajal, mis otse mereni välja viis. Siin tervitas ta tavaliselt pilguga sinavat veevälja ja meri vastas talle erineva tujukusega – kas vaikse sillerdusega, laine silmapilgutusega või korskava vahuhooga. Ja iga kord mõtles ta neile, kes olid läinud üle mere siit kaugele.

Nii seisis ta nüüdki mõtetes ja korraga märkas, et merd ei paistagi. Kõik oli uttu vajunud. Taevas ja maa olid üheks saanud. Kuidas nii ruttu kõik muutuda võib? Alles oli ju taevas säranud päike, nüüd oli ta silmnägu udulooriga kaetud.

Kõik siin elus on muutlik, mõtles Luule. Nagu tema enda elugi. Ammuks see oli, kui ta noore neiuna saksa noormehesse kõrvuni armus. Ja kui õnnetu ta oli, kui Ulrich ära sõitis. Ainsaks lohutuseks noormehe kirjad ja tõotused, et kui ärevad ajad mööduvad, sõidab ta Ulrichi juurde ja siis nad abielluvad. Kuid Luule sõit tuli tapirongiga ja hoopis teise ilmakaarde. Just noormehe kirjad talle saatuslikuks said, nende pärast ta arreteeritigi ning oma elu paremad aastad vangilaagrites veetis. Luule väristas õlgu, ta ei tahtnud sellest enam mõelda, õnneks oli see möödanik. Kuid Ulrichile mõtles ta tihti, eriti viimastel päevadel, pärast Meeri külaskäiku, kes rääkis, et Ulrich elab Berliinis. Alla olevat teda kohanud ja sellest kirjutanud. Miks Alla talle endale ei kirjutanud, küsis Laine Meerilt. Meeri vabandas õe eest, et Alla ei tahaks vanu haavu uuesti lahti kiskuda. Nagu nad kunagi kinni kasvanud oleks, oli siis Luule mõelnud.

Ehk annab elu meile veel ühe võimaluse, ehk kohtume ükskord ikkagi, unistas Luule, puurides silmadega uttu, nagu näeks sealt mõnda udukujutist.

Lehma nõudlik ammumine tõi mõttesse vajunud naise reaalsusesse tagasi ning ta ruttas oma kohustusi täitma, nii loomade kui inimeste ees.