Читать книгу Kuuvirvendus - Arvo Möldri - Страница 3

Õ

htupoolik ,,N´´ sõjaväeosas tõotas tulla päikseline, siin-seal ujuvad pilverünkad vihmaga ei hoobelnud ja enamasti koristati ja remonditi miskit. Soldatil oli vaba aega ette nähtud tunnike õhtul ja tunnike hommikul, kui sedagi... enamasti aga oli patuseid, kes ülemuse välja vihastanud ja tegelesid vigade parandusega. Plats oli suur ja drillitegijad utsitasid ilmse heameelega nohikuid. Päev hakkas veerema õhtule, varsti saab ülemuste vaateväljast eemale, samboklubis treenimine oli asi, mida ülemad soosisid.Sõdur peab saama treenida, kui on tahtmist. Logelejaid jätkus käskimiseks ja meid, sambomehi, ei tülitatud eriti, vahest ehk käidi vaatamas, kas punt keelatuga ei tegele.

Hilisel õhtutunnil lonkisime aeglaselt magala suunas, päevake aastakesele lisaks teenitud, tänasest unesädemeke juba igaühe silmas. Koikusse ja magama, nüüd ja kohemaid. Hetk hiljem saabus noore mehe uni - sügav, põhjatu ning unenägudeta...

Kell kaks. Ehmatusega üles – häire. Kümme minutit hiljem juba sõidame veoauto kastis. Kuhu, seda ei tea keegi, sõduril polegi tarvis teada, enamasti jääbki saladuseks, kus olid. Tegid ära mis kästi ja aidaa, tagasi. Auto pidurdas järsult, seitsmekesi maha, kaks täispaagiga mootorsaagi kätte, labidad ka. Käsk: siit sinnani kraav, siit sinna puud langetada ja rajalt ära vedada, metsatulekahju. Auto sõitis edasi, olimegi omapead. Ei küsinud keegi, kas mootorsaega lõigata ka osatakse. No eks siis tegime, kuni hakkas paistma latvadest hõõguv mets. Ving muutus väljakannatamatuks. See, et oleme tulerõngas sõna otseses mõttes, selgus alles põgenemisel.

Isepäine olen olnud alati. Nõnda ka nüüd. ,,Povezlo po durnomu,” ütles moldaavlasest Mititel hajameelselt ja enda ette vaadates tõstis pilgu lõpuks üles. Noogutasin vaikides. Mida mul öelda oligi, oli ju hommikupoolne öö möödunud latvades mühava tule ja põleva metsaaluse kirbes hõngus joostes. Millal Mititel meiega liitunud oli, ei olnud aimu, aga ta oli sõdur nagu minagi ja päästetöödele öösel metsa visatud, lisaks paistis ta kindlamast puust olevat, lühemakasvuline jäss. Toetusin vastu männi krobedat tüve. Õigemini peaks kaks pead tööle panema, õhtupoolse päikese kumas oli tulekahju möll meist loojangusse jäänud. Vana jändriku männi otsast oli see selgelt veel näha. Tuleb hommikusse minna ja loota, et kuhugi välja jõuame. Mititel oli uurinud, kes metsas ennast kodus tunneb ja saamata vastust pobises, et tema on mägede inimene, võtku keegi rajaleidja koht. Pikk vaikus jättis asjade otsustamise kuuvalguse kätte. Mehed paistsid liiga vaevatud, et mõte liiguks.

Hommikuvaikus taandus aegamisi, metsaelu hääled võtsid oma, meestegi unised porisemised lisasid hommikule värvi. Mititel arvas olevat aja astuma hakata. Saab rutem kokkade juurde. Vaatasin mõnuga tema askeldamist ja tundsin, kuidas soe tunne tema olekust meesteni ulatuda tahtis, aga kuhugi puude alla ära eksis. Võtsin julguse ees minna, vähemasti mõne tunni, eks siis paistab. Mets oli vaene, kidur - kuivanud rohi koos männikäbidega, seesugune nagu eilegi. Ei mingit märki inimtegevusest. Koos päikesega tuli arusaam, et suund tuleb võtta päikese järgi, mõningaid korrektiive tehes. Nii möödus suurem osa päevast, lõputult piinav janu ja suitsu neelamisest välja öögitud viimnegi jõuvaru kulus kiiresti, puhata tuli üha sagedamini. Õhtu saabus kuidagi kiiresti, kuuvalgus ronis pikkamisi üle magajate, suutmata neid äratada endasse vaatama.

Järgmisel päeval toob hommikune vihmasabin väsinud liikmetesse elu ja äratab jonnisemadki kehad elule. Korjatakse metsa all vedelevatest männikoortest maasse valgumata piisku. Nii järsku kui vihm algas, nii ka lõppes, muutes männikualuse lõhnavaks, meid rõõmsamaks ning uuele päevale vastupidavamaks. Koos sabina möödumisega sugeneb vaikus, milles eraldub rõõmsakstegev rongivile, küll kauge, aga nii lootustandev ja maailmaga siduv. Kõik on minekuõhinas, ruttu väsinud jaladele valu, suund on nüüd märgitud ja maa, mida peame käima, kindlaks terendatud. Kummatigi möödub õhin kiiremini, kui seda lootusevirvendus suudab väsinud kehadesse süstida. Pilgud tuhmistuvad ja muutuvad ükskõikseteks, ikka rohkem tuleb Mititelil tülitseda, sest mehed keelduvad minemast. Kahekesi saame hakkama,ehkki see tee on vaevaline ja õhtu leiab meid noorendikus jõuetuna pikutamas, tähele panemata, et siin metsalõikus on kunagi olnud. Rongivilesid on kostnud aina lähemalt. Kuuvalgus on kõikjal ja kõigile kingituseks, paraku magame seda nägemata. Uue päeva aovalgus mehi üles ajada ei jõua, tuleks veel üks sabinake, ehk siis. Viimaks tuleb tahtmine veel viimaseks pingutuseks. Varsti oleme raudteel, kus meid leiab ja toidab kollases ürbis teekontrollija. Väsinud sõdurpoisid näevad temas suurt päästjat ja Ljuba lahistab meid nähes nutta.

Oleme tagasi.

Tõmmud murjamid kõik, tahmased, põlenud aukudega riietes. Poolepagunimees olen, kas antakse terve, või aetaksegi niimoodi koju, kurdab Mititel oma poolikuks põlenud pagunit vaadates. Ise muheleb, temal on jõudu naeratuse ja nalja jaoks. Salk põlenud juukseid pole probleemiks, küll kasvab, kuhu pääseb, pagun ei kasva. Ka teistele tulevad vähehaaval mahlakad väljendid meelde. Ljuba on vahepeal ära käinud ja helistanud kuhu vaja ja tegeleb kolmepäevaste eksinute kallal. Pisarad on tal kerged tulema, tohterdab ja ohkab vahest vägevalt. Meie liigutame suures õndsuses oma päevinäinud varbaid ning laseme tal vabalt toimetada.

Õhtu hakul saame Ljubalt oma isiklikud soovid ja kallistused kaasa, olemegi jälle teel. Meid sealt otsida ei osatudki, olime 70 km eemal, suur mets ja suvine aeg pidurdasid otsinguid. Väeosas patsutati sõbramehelikult õlale, lasti mitu päeva puhata. Mititel läks oma väeossa, lubadusega poole paguniga mitte koju minna.

Nii puhtaid ja kauneid tähti koos kuuvalgusega ja metsa öist ilu, pole enam õnnestunud kogeda.