Читать книгу Kuuvirvendus - Arvo Möldri - Страница 4

Lapsepõlves olin unistaja. Niikaua, kui ennast mäletan, olid mu mõtted kuskil eemal, mitte argipäevas. See on jätkunud tänaseni. Miski on veel nüüdki kättesaamatusse kaugusesse jäänud ja kõrvalolija torisemised väikse tähelepanuvõime pärast on niisama vanad kui ma ise. See, et elu on nii siiruline olnud, pole siiski minu teha olnud, suures osas on toimunud rida kummalisi juhuseid. Maailm minu ümber on vahest nii ette arvamatu, et imestamisel pole piire. Suures osas ongi imestamiskortsud tooni andnud ja näole oma keerulise mustri kinkinud. Aastate ridade virrvarris on minu kohal olnud kaitseinglil küllaldaselt muret ja tööd olnud, kas üks suutiski seda teha, äkki oli neid mitu. Sügav tänutunne nende tööle. Nad on olnud tõeliselt tublid.

Soldatil tuleb olla märkamatu, seda taipasin üsna varsti pärast väeossa saabumist. Esiteks viidi meid, nekruteid, Gorki oblastisse, kus väeosa juures noored kollanokad oma õppuse kätte said. Jagati igaühele logisevad püssid, et neid siis trööbata lahtivõtmiseks ja õppmiseks. See, et sõdur 17 sekundiga magama oskab minna, oli minu meelest hoomamatu, aga üsna varsti, kui olime pikema aja jooksul paarkümmend või rohkem korda ühel õhtul magama läinud, ei paistnud see üldse võimatu. Iga päev sai püssiga platsil marsitud, roomatud mõnikord ka põllul, kus lumi kraevahelt sisse tükkis ja näod pikkamisi sinakaks tõmbusid. Unistused löödi uppi ja armeeelust heietatud mõtted tuli visata prügikasti, niivõrd erinev oli tegelikkus sellest, mida me vaimusilmas ette kujutasime. Pärast paari nädalat, ühel päeval, käsutati komandöri juurde isiklike asjadega ja astusime rongile. Kuuldavasti olime liigsed, kas arvuliselt, või muud moodi, see jäigi teadmata. Ees ootas paar päeva rongisõitu ja kui viimaks nägin rongiaknast hiiglaslikku mõõgaga naist künkal, oli selge kus me oleme. See oli Volgograd. Tulime rongist välja, meid viidi kohalikku sööklasse lõunatama. Lõuna oli ehmatav. Toit oli nii vürtsikas, et esimese lusika supiga tuli pisar silma. Näis, et seda on võimatu süüa, aga tühi kõht ei jätnud mõtlemisaega, kuidagi kugistasime oma supi lõpuni, praadi ei peetud meie vääriliseks. Rongijaamas oli ootamas presendiga kaetud auto, kobisime sinna ja loksumine võis alata. Tee tundus lõputu, külm võttis aegamööda varbaotsteni lõdisema. Aeg tundus peatunud olevat, uskumatu, et mida lõuna poole sõitsime, seda külmemaks läks. Siis, kui viimane lootus kuhugi sooja saada polnud enam mõtlemist väärt, keerasime väeossa ja meid kamandati autost maha. Kangeks muutunud jalgadel koperdades viidi meid kolmekorruselisse hoonesse, kus jagati koikud välja. Sain alumise nari ning armeenlasest voodikaaslase. Tema oli mõni päev tagasi saabunud ja nimetas seda paika üpris halva nimega. Sain teada, et siin olevat hullem kui vanglas, niisugune oli tema arvamus. Rääkis, et temast tahetakse elektrik teha. Minu koikukaaslaseks ta aga ei jäänud. Pärast paaripäevast loengut elektri olemusest kupatati mind keevitajate rühma. Muidugi vahetus ka koikukoht ja venelasest koikunaaber oli vaikiv, kidakeelne põrnitseja. Temalt tuli sõnu tangiga välja kiskuda. Küsis, miks ma vene keelt pole ära õppinud, mina vastu, et miks sa eesti keelt pole ära õppinud. Selle peale mees naeratas ja ulatas käe. Konstantin arvas, et nädala, mis ta siin põrgus veetnud, on kergem sõber olla kui vaenlane. Aineõpetus toimus 3+3 tundi ja ülejäänu drill. Magamaminemised venisid paari tunni pikkusteks, ikka aeglaselt mindud. Õpetati keevitamist, ah, mis õpetati. Viidi hoonesse, kus olid keevitused ja jäeti omapead. Külm hoone ei jätnud kahtepidi mõtlemist. Et sooja saada, tuli keevitada. Soojal keevitusaparaadil sai istuda ja end kasvõi veidikenegi soojendada. Paar korda ilmus ka mingi õpetaja, kes meie keevitusoskusi vaadates vandus ja tatistas, nimetas meid jobudeks ning kadus. Siiski oli ka üks sõdur, kes näitas midagi ette ja kommenteeris ka natuke. Vähehaaval hakkasime taipama, mis üldse keevitus on ja kuidas seda tehakse. Kuuldavasti taheti meist teha poole aasta jooksul eeskujulikud sõdurid gaasi – ja elektrikeevituse erialadega. Keevitasime suurest rauahunnikust võetud veel lahtiseid tükke. Suur lootus kevadisele soojale andis kõigele jõudu vastu pidada. Pidevas koristustegevuses mehed olid tüdinud ja tusased. Igapäevane rutiin, aja maksimaalne kasutamine viisid tuju alla nulli. Saabaste klantsimalöömine, valgete kraedega norimine, ka mundri puhtus arvati vaba ajast mahavõtmise vääriliseks ning öised küürimised läksid kohati üle piiri. Kevadilmade saabudes hakati andma linnalubasid, mis olid väikeseks vahelduseks. Konstantin sai esimesena linna ja ütles, et temal polnud seal midagi teha, rohkem enam ei lähe. Sõjaväelinnak oli täis uusi hooneid, mis üldiselt olid väga kena väljanägemisega. See, et raha polnud ja teha ka mitte midagi, kaalus esialgu üles villandolevate lõustade nägemise. Pärast mõningast eufooriat linnalubadega, vaibusid linnatahtmised ja parem oldi kuskil nurga taga mõni minut kevadet nautimas. Kevad oli lühike, ilmad kiskusid paari nädalaga 30 plusskraadi juurde ja kaela tuli kuumusenuhtlus. Õhk oli kuumusest tiine ja paigalseisev, maa kuivas kiiresti - ja jumal tänatud. Kõikjale kleepuv savi oli veel vastikum kui külm ja saabaste läikivaks vikismisele kulus enamik vabast ajast. Saapad pidid läikima, muidu küürisid igavesti rohkeid maja põrandaid ja treppe. Mõni tõdes virilas naeratuses, et hektar pinda kuu jooksul on käkitegu pesta. Seintelt oli värv maha nühitud, sama ka põrandalt. Voodid pidid nöörsirges rivis olema, nii teki vöödid kui padjad. Seda ühest kasarmu otsast teise vaadates. Voodi tekk pidi mõlema külje pealt olema täisnurkse kandiga, mis samuti pidi sirge olema. See oli kunst, mille õppimine kulutab hulgaliselt aega ja närve. Seda polnud võimalik õppida ilma põrandaid küürimata. Kärbsesitt aknal oli midagi erakorralist. Koni leidmine kuskilt platsi pealt lõppes kogu kooli kahetunnise rividrilliga. Eestlasi, kellega mõnegi sõna normaalselt juttu oleks saanud ajada, ei olnud. Ju siis olid eestlased mööda suurt Venemaad laiali pillatud. Igavene nuhtlus oli Võidupüha paraad sõjaväelinnakus. Selleks hakati juba aegsasti treenima, jalg 30 sentimeetri kõrgusele maast ja sire hoiak. See oli taldade surm. Enne paraadi said nad õhukesteks, see-eest paraadilt teenisime kindrali kiituse. Paraadi toimumise ajal oli 23 meetrit sekundis tuul ja meie rivi oli selles tuules marssides kõige sirgem. Kiitus süüa ei kõlvanud ja üldse oli ebaselge miks neid soldatiraamatusse kirjutati. Koolielu veeres visalt, mõningase ergu meeleolu tõi jutt lähenevast eksamist keevituse alal, mis mõned mehed keevitama sundis, nii ka mind. Pärast esimest ehmatavat liivatormi ja ammulisui pisikese ilusa, vuhiseva tornaadopojakese nägemist tuli see ära teha. Meie keevitusoskused vaadati üle enne eksamit. Sellest tõusis suur kisa ja mõningatel oli palju põrandapesemist. Kasarmu löödi läikima, nagu klantspiltidel. Lõpuks võeti otsus vastu, kuuekesi keevitame sajale kutile eksamitööd ja asi tahe. Nii ka tehti. Polnud kauge enam päev, kus kutsuti komandöri jutule koos asjadega ja oligi sellel päeval ärasõit. Ees oli tegevväeosas teenimine. Kus see saab olema, mulle ei öeldud. Summas sõitsime autoga Volgogradi, seal jaotati meid väikesteks salkadeks, igale salgale oli vastu tulnud seeru, kes pidi meid väeossa toimetama. Rongisõit on alati meeldinud, oleksin võinud sõita nädalaid. Seeru jutust tuli välja, et olen määratud sõjaväelisele ehitusele, mis asub Pensa oblastis. Rohkemat ta ei lisanud. Sõidud busside ja autoga, ümberringi männimetsad, lõputu betoontee metsade vahel. Sirged männid, uhked ja saledad, uhked oma sirgete suguvendade üle ja laiskade liigutustega tuules... niisuguste mändide alla olin valmis vastuvaidlematult aega teenima minema.