Читать книгу Kuuvirvendus - Arvo Möldri - Страница 5

Armee ellu sisseelamiseks kulus ikka aastake ära. See aastake omas sõduri elus ebatavalist tähtsust. Välja tulid kõik sinu nõrgad ja tugevad küljed, mõnikord ka endale mõningaks mõtiskluseks. Polnud arvanud, et jaksan labidaga raudteeplatvormvagunitelt ühe korraga 120 tonni killustikku maha loopida. Absurd! Kolm pikka platvormi.

Köögitoimkonnas tuli igaühel koorida ühe hingetõmbega neli kotti kartuleid või koorida 40 kilo sibulaid õhtu jooksul. Pooleteise kartulikoti jagu. Või siis vagunist poolesaja meetri kaugusele kanda kakssada kotti jahu nina peale, lõpukandjate hulka jäin ka mina... Äkki hoopis see, et suutsin esimese aasta lõpuks venekeelset teksti kirjutada kaustikutäie, tegemata ainsatki viga. Mina, kes ma teenistuse alguses sain jutust vaid hädiselt aru ja pool öeldust oli venelastele mõistatuseks. Sellegi tingis juhus. Roodu komsomoli koosolekul istusin märkamatult nurgas kõige taga ja valiti komsorgi. Kes selleks saab, ei läinud mulle karvavõrdki korda. Olin kinni oma mõtetes. Ehmusin sellest, et keegi nimetas minu nime. Kõik tostsid käe ja hetke pärast mindi kurilkasse suitsu tegema. Asi oli otsustatud, sõjaväeliselt kiirelt, jättes mind hämmastunult pingile istuma. Teadsin, et selleks valitakse mingi nohik, aga et mind. Järgnevad tüütud koosolekud ja veel tüütumad koosoleku protokollid, mida oli ülemustele vaja, sundisid mu venelastest koikukaaslasi tegelema minu vene keele kirjutamisoskusega seni, kuni ühtegi viga enam ei märgatud. Eriti agar näpuga näitaja oli Arseni, kes ülikooli lõpetanuna demonstreeris igal võimalikul juhul oma inglise keele oskust. Tore koikukaaslane, heasüdamlik ja avameelne. Kui ütles, siis nii ka oli. Harilikult, kui ta järjekordse avameelsusega ülemuste juures silma oli paistnud, läksin talle salaja appi peldikut küürima. See oli päris tavaline. ,,Eh, oleks mina ülemjuhataja, saadaks kogu selle kupatuse nahui,“ möönis ta harilikult. Töötasime stroibatis keevitajatena, montaznikud-võsotnikud mõlemad. Ehitus oli salastatud ning valve all ja kindralmajorist ülem oli tavaliselt alaline külaline. Resoluutne, võimukas ja teised ülemused näisid ta kõrval hallide lehekestena hilissügises. Kõrgusekartus viidi olematuseni, keevitusoskus kindlaks, sest andsime allkirja viieteistkümne aastaseks vaikimiseks ja vastutamiseks. Ometi jagus sinna karmi elu juurde ka seiku, mis enamasti olid viinakuradi enda vallatused, kui juhuslikult ta mingile mehele enda kättesaadavaks tegi. Katlamaja õhiti, kuna kaks vana olijat panid noore kollanoka kütma, parajasti ise prassides. Noor muudkui küttis, teadmata aurust ega muudest asjadest. Tema asi oli labidaga sütt visata. Pauk ise lõi nad nii uimaseks, et kohalejooksnud juhtkond ei suutnud poolikut pudelit mehe käest ära tõmmata. Sellest tõusis kohutav skandaal, olime kaks nädalat kütmata kasarmus. Pestud põrandad olid ilusa härmatisega kaetud ja purskkaevus toimus hommikune pesemine. Igal hommikul ja õhtul tagus keegi kangiga purskkaevu jää puruks. Et sooja saada, pidi ümber spordiplatsi viis ringi jooksma, alles siis hakkas mingi soe liikmetesse ilmuma. Magades ärahangunud kehad vajasid ekstreemset tegutsemist enne kui purskkaevu jäätükkidega veega pesema sai mindud. Viilijaid ei olnud ja ei saanudki olla, sest sooja kuskil ei saanud. Sellel kõigel oli nii tervistav mõju, et ülejäänud talv ei põdenud keegi mingeid haigusi.