Читать книгу Narratiiv ja numbrid - Aswath Damodaran - Страница 5

Eessõna

Juba kooliajal jagab maailm meid jutuvestjateks ja numbripurejateks ning pärastpoole püsimegi oma eelistatud asualal. Arvuinimesed otsivad koolis endale sobivad ained ja hiljem valivad asjakohased erialad (inseneriteadused, füüsika, raamatupidamine) ka ülikoolis. Nii kaotavad nad aegamööda võime lugusid jutustada. Jutuvestjad aga jooksevad koolis tormi humanitaarainetele ja hiljem lihvivad oma oskusi, õppides ajalugu, kirjandust, filosoofiat või filoloogiat. Kumbki rühm suhtub teise pelguse ja kahtlusega ning ajaks, kui nad magistrandidena minu väärtuse hindamise loengusse jõuavad, on see kahtlustamine süvenenud ületamatuna näivaks lõheks. Meil on kaks hõimu, kes räägivad täiesti erinevat keelt ning kes on mõlemad veendunud, et tõemonopol kuulub just neile ja vastasleer on see, kes eksib.

Siinkohal pean tunnistama, et ma ise olen pigem arvuinimene kui jutuvestja. Kui ma alles oma väärtuse hindamise loengutega alustasin, siis olid need mõeldud minusugustele. Väärtushindamise küsimustega maadeldes olen ma aga saanud ühe väga tähtsa õppetunni – väärtus, mida ei toeta lugu, on nii hingetu kui ka ebausaldusväärne. Samuti mäletavad inimesed lugusid paremini kui tabeleid. Kuigi see ei tulnud mulle kergelt, hakkasin ma väärtus­hindamise töid lugudega elustama ja leidsin endas taas üles jutuvestja, kelle olin juba kuuendas klassis alla surunud. Kuigi vaistlikult, kasutan ma oma vasakut ajupoolkera ikkagi aktiivsemalt, olen mingis mõttes taasavastanud oma parema ajupoolkera. Just sellest kogemusest, mis ma olen saanud lugude ja numbrite sidumisest, tahan ma rääkida ka selles raamatus. Kõrvalepõikena mainin, et see on mu esimene minavormis kirjutatud raamat. Korduv „mina“ ja „minu“ kasutamine võib olla teile tüütu ja ehk isegi viidata ülisuurele egole, aga ettevõtete väärtusest kirjutades mõistsin, et lood, mida jutustan, on minu lood. Need ei peegelda ainult mu arvamust neist firmadest või nende juhtidest, vaid ka mu tõlgendust äri­maastikust, kus nad tegutsevad. Seega kirjeldan selles raamatus oma katseid rääkida lugu Alibabast aastal 2013, Amazonist ja Uberist aastal 2014 ning Ferrarist aastal 2015, ning nende arvulistesse väärtustesse konverteerimisest. Selmet kasutada kuninglikku „meie“-vormi ja sundida teid, mu lugejaid, enda nägemust omaks võtma, otsustasin, et märksa ausam (ja ka lõbusam) on lubada teil mu lugusid laiali lammutada ja nendega mitte nõustuda. Tõele au andes leiakski mu raamat kõige paremat kasutust siis, kui te nopite mistahes ettevõtte, näiteks Uberi loost välja need osad, millega te ei nõustu, loote oma versiooni ja hindate siis seda ettevõtet enda loo põhjal. Reaalselt tegutsevate ettevõtete ümber narratiivide loomisel ongi suurim oht see, et päris maailm toob üllatusi, mis muudavad aja möödudes kõik mu narratiivid valeks, neid teinekord pea peale keerates. Selmet sellest ehmuda, ma pigem tervitan seda välja­vaadet, sest see võimaldab mul oma lugude juurde tagasi tulla ning neid parandada ja täiustada.

Selles raamatus üritan pugeda paljude erinevate inimeste nahka. Loomulikult kulutan väga palju aega ettevõtete vaatlemisele ja sisemisele hindamisele investorina, sest see on roll, mida ma mängin kõige tihedamini. Mõnikord mängin aga ettevõtja või ettevõtte asutaja rolli, üritades veenda investoreid, kliente ja potentsiaalseid töötajaid oma uue äri elujõulisuses ja väärtuses. Kuna ma ise ei ole asutanud ega üles ehitanud mitut miljardit dollarit väärt ettevõtet, ei pruugi ma teile usutavalt kõlada, kuid ehk õnnestub mul siiski midagi väärtuslikku pakkuda. Viimastes peatükkides vaatan ma jutuvestmise ja numbripuremise seost isegi läbi börsiettevõtte tippjuhi silmade, taas selle mööndusega, et ma pole ise mitte kunagi oma elus firmajuht olnud.

Kui ma saavutan oma eesmärgid, peaks seda raamatut lugenud numbripureja olema võimeline minu mudeli põhjal ehitama narratiivi oma ettevõtte väärtuse toestamiseks, aga jutuvestja seevastu peaks suutma võtta mis tahes loo (ükskõik kui lennuka) ja suutma selle ka arvudesse konverteerida. Üldiselt loodan ma, et see raamat saab sillaks kahe hõimu, numbripurejate ja jutuvestjate vahel, andes neile ühise keele ja muutes neid mõlemaid paremaks selles, mida nad teevad.