Читать книгу Surelikkus. Meditsiinist ja sellest, mis on tegelikult oluline - Atul Gawande - Страница 5

Üles kasvades ei puutunud ma kordagi kokku ei tõsise haigusega ega ka vana eaga kaasnevate raskustega. Mu vanemad, mõlemad arstid, olid terved ja tugevad. Nad olid immigrandid Indiast, kes kasvatasid minu ja mu õe üles Ohio osariigis väikeses ülikoolilinnas nimega Athens. Mu vanavanemad olid niisiis kaugel. Ainus eakas inimene, kellega kohtusin regulaarselt, oli samal tänaval elav naine, kes andis mulle põhikooli ajal klaveritunde. Hiljem ta jäi haigeks ja pidi ära kolima, aga mul ei tulnud kordagi pähe mõelda sellele, kuhu ta läks ja mis temaga juhtus. Sellega, kuidas on olla tänapäeva maailmas eakas inimene, ei puutunud ma üldse kokku.

Ülikooli ajal hakkasin käima samas ühiselamus elava tüdruku Kathleeniga. Aastal 1985 sõitsin talle jõulude ajal Virginiasse Alexandriasse külla ning kohtusin seal tema vanaema Alice Hobsoniga. Alice oli tollal 77-aastane ning rabas mind oma tarmukuse ja originaalse mõtlemisega. Ta ei püüdnud kunagi oma vanust varjata. Tema värvimata valged juuksed olid Bette Davise stiilis sirgelt ühele poole kammitud. Tema käed olid vanusega kaasnevatest laikudest kirjud ja nahk kortsuline. Ta kandis lihtsaid, korralikult triigitud pluuse ja kleite, kasutas pisut huulepulka ning käis palju kõrgema kontsaga kingadega kui teised mõistlikuks pidasid.

Sain aastate jooksul teada – ma nimelt abiellusin hiljem Kathleeniga –, et Alice kasvas üles Pennsylvania väikelinnakeses, mis on tuntud oma lille- ja seenefarmide poolest. Tema isa oli lillefarmer, kellel oli hektarite kaupa kasvuhooneid, kus ta kasvatas nelke, saialilli ja daaliaid. Alice ja tema õed-vennad olid nende suguvõsas esimesed, kes ülikooli läksid. Delaware’i ülikoolis tutvus Alice tsiviilehituse tudengi Richmond Hobsoniga. Suure depressiooni tõttu said nad endale pulmi lubada alles kuus aastat pärast ülikooli lõpetamist. Kooselu algaastatel kolisid Alice ja Rich mehe töö tõttu sageli. Neil sündis kaks last – minu tulevane äi Jim ja seejärel Chuck. Rich leidis töökoha inseneride armeekorpuses ning temast sai suurte tammide ja sildade ekspert. Kümmekond aasta hiljem edutati ta korpuse peainseneriks ning ta asus tööle peakorterisse, mis asus Washingtoni lähedal. Seal töötas ta oma elupäevade lõpuni. Nad rajasid Alice’iga kodu Arlingtoni, ostsid auto, tegid pikki autoreise ja panid raha ka kõrvale. Neil õnnestus vahetada maja suurema vastu ja saata oma nutikad lapsed ülikooli laenusid võtmata.

Ühel ärireisil Seattle’isse tabas Richi ootamatu südameatakk.

Richil oli küll olnud mitu angiini ning ta võttis puhutiste rinnavaluhoogude leevendamiseks nitroglütseriinitablette, kuid aasta oli 1965 ja tol ajal ei osanud arstid südamehaigusega suurt midagi teha. Ta suri haiglas enne, kui Alice kohale jõudis. Ta oli kõigest 60-aastane. Alice oli 56-aastane.

Tänu inseneride armeekorpuse pensionile ei pidanud Alice oma Arlingtoni-kodust loobuma. Selleks ajaks, kui ma temaga kohtusin, oli ta elanud oma majas Greencastle’i tänaval juba 20 aastat päris üksi. Minu äi ja ämm, Jim ja Nan, elasid läheduses, aga Alice elas täiesti iseseisvalt. Ta niitis ise muru ja teadis, kuidas torusid parandada. Ta käis koos oma sõbra Pollyga spordisaalis. Talle meeldis õmmelda ja tikkida ning ta valmistas kõigile lähisugulastele riideid, salle ja filigraanseid puna-rohelisekirjusid jõulusokke – ikka selliseid korralikke, kuhu olid tikitud nööbist ninaga jõuluvana ja saaja nimi. Ta pani kokku sõpradegrupi, kes tellis endale aastase pääsme Kennedy näitekunstikeskuse etendustele. Ta sõitis suure Chevrolet Impalaga (millel oli V8 mootor), pannes istumise alla padja, et paremini välja vaadata. Ta mängis tuttavatele jooksupoissi, käis sugulastel külas, sõidutas sõpru ja toimetas sooja sööki koju kätte neile, kes olid temast väetimad.

Aja möödudes tekkis tahes-tahtmata mõte, kui kaua ta veel niimoodi jaksab. Ta oli pisike naine, napilt meeter viiskümmend, ning kuigi ta sai pahaseks, kui keegi sellest juttu tegi, oli see tõsi, et ta jäi iga aastaga pisut lühemaks ja nõrgemaks. Kui ma tema lapselapsega abiellusin, siis Alice säras ja rääkis mulle, kui õnnelik ta meie abielu üle on, kuid artriit ei lubanud tal minuga tantsupõrandale minna. Ent ikka elas ta edasi oma kodus ja sai ise hakkama.

Kui mu isa Alice’iga kohtus, oli ta üllatunud, et naine elab omaette. Mu isa oli uroloog, seega nägi ta palju eakaid patsiente. Ta oli alati murelik, kui sai teada, et patsient elab üksinda. Ta oli seisukohal, et kui neil ka veel ei ole erivajadusi, siis kindlasti need peatselt tekivad. Indiast tulnuna tundus talle, et pere kohus on võtta eakad enda juurde elama, pakkuda neile seltsi ja nende eest hoolitseda. Aastaks 1963, kui mu isa New Yorki residentuuri tuli, oli ta praktiliselt kõik Ameerika kultuurile omased asjad omaks võtnud. Ta loobus taimetoitlusest ja avastas enda jaoks kohtingud. Tal tekkis sõbratar, pediaatria resident, kes oli pärit teist keelt kõnelevast India piirkonnast. Kui ta abiellus enda väljavalitud tüdrukuga ega lasknudki minu vanaisal abielu sobitada, oli perekonnas suur skandaal. Temast sai suur tennisesõber ja kohaliku Rotary klubi president ning ta armastas rääkida roppe nalju. Üks uhkemaid päevi tema elus oli 4. juuli 1976 – riigi 200. aastapäev –, mil talle anti Athensi maakonna aastalaada pealaval sadade juubeldavate inimeste ees Ameerika kodakondsus. Tseremoonia toimus pärast sigade oksjonit ja enne romurallit. Ent üks asi, millega ta kunagi ei harjunud, oli see, kuidas me kohtlesime oma vanasid ja väeteid, jättes nad üksinda hüljatuna anonüümsetesse asutustesse, kus nad veetsid oma viimased teadvusel hetked õdede ja arstide seltsis, kes vaevalt teadsid nende nimesid. See oli kardinaalselt erinev sellest, mida ta oli kogenud maailmas, kus oli üles kasvanud.

MINU ISAISA VEETIS oma vanaduspõlve traditsiooniliselt – lääne vaatevinklist idülliliselt. Sitaram Gawande oli põlluharija Uti külas, mis jäi Mumbaist umbes 500 kilomeetrit sisemaa poole. Tema esivanemad olid seal juba sajandeid põldu harinud. Külastasin teda koos oma vanemate ja õega umbes samal ajal, kui ma Alice’iga kohtusin. Ta oli sel ajal üle 100 aasta vana. Ta oli kõige vanem inimene, keda olin tundnud. Ta kõndis kepiga, küürus nagu lamandunud viljakõrs. Tal oli nii kõva kuulmine, et inimesed pidid talle läbi kummitoru kõrva karjuma. Ta oli nõrk ja vajas aeg-ajalt abi, et toolilt püsti tõusta. Ent ta oli väärikas mees, kes kandis tihedalt mässitud valget turbanit, triigitud pruuni tikanditega kampsunit ja vanamoelisi paksude klaasidega Malcolm Xi stiilis prille. Pere ja lähisugulased olid pidevalt tema ümber ja aitasid teda. Teda austati – mitte vanusest hoolimata, vaid just vanuse tõttu. Temaga peeti nõu kõigis olulistes küsimustes – abielud, maavaidlused, äriotsused – ja ta oli peres suure au sees. Sööma hakates serveeriti talle esimesena. Kui noored tema majja astusid, kummardasid nad tema ees ja puudutasid aupaklikkuse märgiks tema jalgu.

Ameerikas oleks ta peaaegu kindlasti vanadekodusse saadetud. Tervishoiutöötajatel on inimese toimetulekutaseme määramiseks ametlik klassifikatsioon. Kui inimene ei suuda kõrvalise abita WCs käia, süüa, riietuda, pesta, välimuse eest hoolitseda, voodist üles tõusta, toolilt püsti tõusta ja kõndida – need on kaheksa „igapäevaelu põhitegevust” –, siis pole ta üldse võimeline sõltumatult elama. Kui inimene ei suuda ise poes käia, koristada, pesu pesta, ravimite võtmist jälgida, telefoniga helistada, reisida ja oma rahaasjade eest hoolt kanda – need on kaheksa „teistest sõltumatu igapäevaelu põhitegevust” –, siis pole omaette elamine enam ohutu.

Minu vanaisa sai hakkama ainult mõnede sõltumatuks eluks vajalike põhitegevustega ja ainult paari keerukama tegevusega. Ent Indias ei kaasnenud sellega mingeid tõsiseid tagajärgi. Tema seisukord ei sundinud perekonda kriisikoosolekut kokku kutsuma ega põhjustanud mingeid pingsaid arutelusid teemal, mida temaga peale hakata. Oli selge, et suguvõsa võimaldab vanaisal elada sellist elu, nagu ta ise soovib. Üks minu onudest elas koos oma perega vanaisa juures ning kuna läheduses elas terve hulk lapsi, lapselapsi ja nõbusid, ei tulnud abikätest kunagi puudust.

Selline elukorraldus võimaldas vanaisal säilitada eluviisi, mida kaasaja ühiskonnas saavad endale lubada väga vähesed eakad. Nii näiteks võimaldas perekond tal oma farmi edasi pidada. Ta oli selle farmi üles ehitanud eimillestki – isegi veel vähemast kui eimillestki, sest tema isa oli ühel aastal, kui viljasaak ikaldus, kaotanud võlausaldajale kogu oma varanduse peale panti antud kahe aakri ja kahe kidura härja. Seejärel vaarisa suri, jättes võlad Sitaramile, oma vanimale pojale. Kõigest 18-aastane ja äsja abiellunud Sitaram pidi hakkama perekonnale alles jäänud kahel aakril võlga tasa teenima. Mõnda aega ei olnud tal oma naisega muud süüa kui leib ja sool. Nad olid nälga suremas. Ent ta palvetas ja rühkis visalt adra taga ning tema palveid võeti kuulda. Viljasaak oli erakordne. Tal õnnestus mitte üksnes leib lauale tuua, vaid ka võlad tagasi maksta. Järgnevatel aastatel kasvas tema maavaldus kahelt aakrilt üle kahesaja. Temast sai küla üks rikkamaid maaomanikke ning ta sai hakata ise raha välja laenama. Tal oli kolm naist ja kolmteist last ning ta elas kõigist oma naistest kauem. Ta pidas tähtsaks haridust, rasket tööd, kokkuhoidlikkust, ise hakkama saamist ja sõnapidamist ning ootas teistelt rangelt sama. Kogu oma elu ärkas ta enne päikesetõusu ja ei läinud magama enne, kui oli õhtul hobuse seljas iga oma maalapi üle kontrollinud. Isegi 100-aastaselt nõudis ta, et peab seda tegema. Minu onud muretsesid, et vanaisa võib kukkuda – ta oli nõrk ja tuikus –, ent nad teadsid, et see ringkäik on tema jaoks tähtis. Niisiis hankisid nad talle väiksema hobuse ja saatsid kellegi alati temaga kaasa. Vanaisa jätkas õhtuseid ringkäike kuni oma surma-aastani.

Kui ta oleks läänes elanud, oleks see absurdne tundunud. Arstid oleksid öelnud, et see ei ole turvaline. Kui ta oleks endale kindlaks jäänud, seejärel kukkunud ja murdunud puusaluuga traumapunkti läinud, ei oleks teda haiglast koju tagasi lastud. Seal oleks nõutud, et ta paigutataks hooldekodusse. Ent minu vanaisa sai oma vanamoodsas maailmas ise otsustada, kuidas tahab elada, ning suguvõsa roll oli talle seda võimaldada.

Mu vanaisa suri viimaks peaaegu 110-aastasena. Ta kukkus bussist väljudes ja lõi pea ära. Ta oli äriasjus teel lähedal asuva linna kohtumajja – tundub pöörane, aga see oli tema jaoks väga tähtis. Buss hakkas liikuma, kui ta oli parasjagu välja astumas, ning kuigi paar sugulast oli kaasas, ta ikkagi kukkus. Kõige tõenäolisemalt tekkis tal subduraalne hematoom – koljusisene verejooks. Mu onu viis ta koju ning paari järgneva päeva jooksul vanaisa vaikselt kuhtus. Ta sai kuni päris lõpuni elada nii, nagu soovis, oma perekonna keskel.

SUUREMA OSA INIMKONNA ajaloost on selline kohtlemine, nagu sai osaks Sitaram Gawandele, olnud nende väheste puhul, kes üldse vanaks elasid, normiks. Eakate eest kandsid ühiselt hoolt mitu põlvkonda – sageli elas ühe katuse all kolm põlvkonda. Isegi siis, kui lapsed hakkasid vanematest lahus elama (nagu juhtus paar sajandit tagasi Põhja-Euroopas), ei jäetud eakaid oma vanadusnõtruses omapäi. Lapsed lahkusid tavaliselt kohe kodust, kui olid saanud oma pere rajamiseks piisavalt vanaks. Ent kui vanemad elasid kõrge eani, jäi üks laps – sageli noorim tütar – tavaliselt elama vanematekoju. Just selline saatus sai osaks 19. sajandi keskpaigas Massachusettsis Amherstis elanud poeet Emily Dickinsonile. Tema vanem vend lahkus kodust, abiellus ja lõi oma perekonna, kuid Emily jäi koos noorema õega vanemate juurde kuni nende surmani. Emily isa elas 71-aastaseks; Emily ise oli sel ajal neljakümnendates eluaastates. Ema elas veel kauem. Lõpuks mööduski Emily ja tema õe kogu elu vanematekodus.

Kuigi Emily Dickinsoni vanemate elu Ameerikas oli paljuski hoopis teistsugune kui Sitaram Gawande elu Indias, tugines nende elu süsteemidele, kus eakate eest hoolitsemise küsimus oli ladusalt lahendatud. Inimestel polnud tarvidust vanadekodu jaoks raha koguda ega vanuritele sooja toitu koju vedada. Oli endastmõistetav, et vanemad elavad lihtsalt edasi oma kodus ja mõni nende lastest, kelle nad on üles kasvatanud, abistab neid. Kaasaja ühiskonnas seevastu ei ole vanadus ja nõtrus enam mitte mitme põlvkonna ühine ülesanne, vaid enam-vähem eraasi – miski, millega tuleb toime tulla üksinda või arstide ja asutuste hoole all. Kuidas selline muutus toimus? Kuidas jõudsime Sitaram Gawande eluviisi juurest Alice Hobsoni eluviisi juurde?

Üks vastus peitub selles, et vanusepiir ja vanade osakaal ise on muutunud. Minevikus jõudsid vähesed kõrgesse ikka ja neil, kes jõudsid, oli traditsioonide, teadmiste ja ajaloo valvurina eriline roll. Enamasti säilitasid nad kuni surmani perepea staatuse ja autoriteedi. Paljudes ühiskondades nautisid eakad mitte üksnes kaaskodanike austust ja kuulekust, vaid viisid lisaks läbi pühasid riitusi ja omasid poliitilist võimu. Eakad olid nii austusväärsed, et inimesed teesklesid, et on vanemad, mitte nooremad, kui neilt vanust küsiti. Inimesed on alati oma vanuse kohta valetanud. Demograafid nimetavad seda nähtust „vanusümardamiseks” või „vanusakumulatsiooniks” ning on leiutanud küsitlustulemustes peituvate valede korrigeerimiseks keerukaid valemeid ja „vanuskuhjumisindeksi”. Nad on ühtlasi tähele pannud, et 18. sajandil nii USAs kui ka Euroopas valetamise suund muutus. Kui tänapäeva küsitlustes valetavad inimesed ennast sageli nooremaks, siis kunagiste rahvaloenduste tulemuste analüüs on näidanud, et inimesed pigem liialdasid oma vanusega. Kõrge eaga kaasnev väärikus oli kõigi jaoks ihaldusväärne.

Ent tänapäeval ei ole vanadus enam midagi haruldast. Aastal 1790 moodustasid 65-aastased ja vanemad vähem kui 2% Ameerika elanikkonnast; tänapäeval on neid 14%. Saksamaal, Itaalias ja Jaapanis on neid üle 20%. Hiina on maailma esimene riik, kus on üle 100 miljoni eaka inimese. Tänu kommunikatsioonitehnoloogiatele – alates kirjasõnast kui sellisest ning lõpetades interneti ja muuga – on eakad kaotanud ka oma kunagise positsiooni teadmiste ja tarkuse hoidjana. Uus tehnoloogia tekitab uusi ameteid ja nõuab uut oskusteavet, vähendades omakorda pikaajaliste kogemuste ja hoolikalt kaalutud otsuste väärtust. Kui me vanasti maailma asjadest aru ei saanud, siis küsisime mõnelt eakalt inimeselt nõu. Nüüd küsime nõu Google’ilt ja kui meil tekib arvutiga probleeme, siis pöördume mõne teismelise poole.

Vahest kõige tähtsam on see, et pikaealiste arvu suurenemine on muutnud noorte ja vanade omavahelist suhet. Vanasti pakkusid elus olevad vanemad noortele, turvalisust otsivatele peredele ülimalt vajalikku stabiilsust, nõu ja majanduslikku tuge. Ning kuna maaomanikud jäid tavaliselt selle omanikuks kuni surmani, võis laps, kes ohverdas vanemate eest hoolitsemise nimel kõik muu, loota, et pärib kogu majapidamise või vähemalt suurema osa kui õde või vend, kes kodust välja kolis. Aga siis, kui vanemate eluiga hakkas märkimisväärselt kasvama, tekkisid pinged. Noorte jaoks muutus traditsiooniline peresüsteem mitte niivõrd turvalisuse allikaks kuivõrd võimuvõitluse tandriks, kus vaieldi nii omandit, raha kui ka isegi igapäevaelu puudutavate põhiküsimuste üle.

Ning tõepoolest, minu vanaisa Sitarami traditsioonilises majapidamises hõõgus põlvkondadevaheliste pingete tuli pidevalt tuha all. Võite kujutleda, mis tunne oli minu onudel, kes hakkasid ise ka juba vanaks jääma, 100-aastase isa kõrval elada ning maa pärimist ja majandusliku iseseisvuse saavutamist oodata. Kuuldavasti toimus külas mitmes peres eakate vanemate ja nende täiskasvanud laste vahel maa ja raha teemal vihaseid võitlusi. Minu vanaisa viimasel eluaastal puhkes tal vihane vaidlus onuga, kellega ta koos elas. Tüli algpõhjus jäi ebaselgeks: võib-olla langetas mu onu ilma vanaisaga nõu pidamata mõne ärilise otsuse; võib-olla tahtis vanaisa välja minna, aga keegi ei läinud temaga kaasa; võib-olla meeldis talle magada lahtise aknaga, aga teistele meeldis magada suletud aknaga. Mis iganes see põhjus ka oli, vaidlus lõppes sellega, et Sitaram kas tormas keset ööd majast välja või jäeti ööseks õue luku taha (olenevalt sellest, kes lugu rääkis). Igatahes jõudis ta kuidagi mitu kilomeetrit kaugemal elava sugulase majja ja keeldus kaks kuud koju tagasi pöördumast.

Globaalne majanduslik areng on noorte võimalusi drastiliselt avardanud. Tervete riikide jõukus sõltub just noorte valmisolekust perekondlike ootuste taagast vabaneda ja oma rada käia – otsida endale sobiv töökoht, ükskõik kus see ka ei paikne; teha täpselt seda tööd, mis kõige enam istub; abielluda inimesega omal valikul. Just seda tegi minu isa, kes alustas Utist ja lõpetas Ohios Athensis. Kõigepealt läks ta kodukülast Nagpuri linna ülikooli ning alustas seejärel USAs erialast karjääri. Edukaks saades saatis ta koju üha suuremaid rahasummasid, aidates oma isal ja vendadel-õdedel uued majad ehitada, tõi külla puhta vee ja telefonid ning paigaldas niisutussüsteemid, mis tagasid saagi isegi siis, kui vihmahooaeg jäi kasinaks. Ta ehitas koguni kohalikku maapiirkonda kolledži ja nimetas selle oma ema auks. Ent polnud kahtlustki, et ta oli lahkunud ega kavatsenud enam kunagi tagasi minna.

Kuigi mu isa häiris see, kuidas Ameerika oma eakatega ümber käis, oli mu vanaisal võimalik oma vanaduspõlve traditsioonilisel viisil mööda saata üksnes tänu sellele, et minu isa õed ja vennad ei olnud, erinevalt temast, kodust lahkunud. Mõtleme nostalgiliselt, et tahame samasugust vanaduspõlve nagu minu vanaisal. Ent see, miks meie vanaduspõlv ei kujune selliseks, taandub lõppkokkuvõttes asjaolule, et me tegelikult ei taha seda. Ajalooline muster ei jäta mingit kahtlust: niipea kui inimestel tekkis piisavalt ressursse ja võimalusi selline eluviis hüljata, siis seda nad ka tegid.

PÕNEV ON SEEJUURES tõdeda, et vanu inimesi ei paista laste lahkumine eriliselt heidutavat. Ajaloolased on leidnud, et industriaalajastu eakad majanduslikus mõttes ei kannatanud ega olnud üksijäämise üle õnnetud. Majanduskasvu suurenedes toimus hoopis nihe omandisuhetes. Kui lapsed võimaluste avanedes mujale läksid, avastasid pikaealised vanemad võimaluse oma maa pärandamise asemel rendile anda või isegi maha müüa. Sissetulekute kasv ja seejärel loodud pensionisüsteemid võimaldasid neil ka vanas eas oma elu üle kontrolli säilitada ning vabastasid nad kohustusest surmani või täieliku töövõimetuseni tööd vihtuda. Kujunema hakkas uus radikaalne mõiste „pensionipõli”.

Tänu paremale toidule, parematele sanitaartingimustele ja arenevale meditsiinisüsteemile kasvas eluiga, mis oli veel aastal 1900 olnud alla 50 aasta, 1930ndateks pisut üle 60 aasta. Perekonnad jäid väiksemaks: kui veel 19. sajandi keskpaigas oli peres keskmiselt seitse last, siis aastaks 1900 oli laste arv langenud pisut enam kui kolmeni. Ka viimase lapse saamise keskmine iga langes – kui vanasti lõppes laste saamine menopausiga, siis nüüd saadi viimane laps 30-aastaselt või nooremalt. Tänu sellele tekkis tohutult juurde inimesi, kes nägid ära, kuidas nende lapsed täiskasvanuks saavad. Kahekümnenda sajandi alguses oli naine viimase lapse 21-aastaseks saades keskmiselt 50-aastane; sajand varem oli ta olnud kuuekümnendates eluaastates. Vanematel oli tublisti aastaid – vähemalt kümmekond või isegi rohkem – enne kui nende lapsed pidid hakkama vanemate vanuse pärast muretsema.

Niisiis läksid ka vanemad oma eluga edasi, täpselt nagu lapsedki. Uute võimaluste avanedes nägid nii vanemad kui lapsed lahkuminekus teatavat vabadust. Enamik eakaid, kui neil on olnud piisavalt rahalisi vahendeid, on nad valinud suhte, mida sotsiaalteadlased nimetavad „lähedus distantsilt”. Kui 20. sajandi alguse Ameerikas elas 60% üle 65-aastastest koos lapsega, siis 1960ndateks oli nende osakaal langenud 25 protsendini ja 1975. aastaks alla 15 protsendi. Sama muster on täheldatav üle maailma. Ainult 10% üle 80-aastastest eurooplastest elab koos oma lastega ning peaaegu pool neist elab täiesti üksi, ilma abikaasata. Aasias, kus eaka vanema üksi elama jätmist on traditsiooniliselt peetud häbiväärseks – minu isa suhtus sellesse samamoodi –, on toimumas samasugune radikaalne nihe. Riiklik statistika näitab, et nii Hiinas, Jaapanis kui ka Koreas kasvab üksi elavate eakate osakaal kiiresti.

Tegelikult on see märk tohutust progressist. Eakatel on palju rohkem võimalusi kui varem. Arizona kinnisvaraarendaja Del Webb tõi 1960ndatel käibele mõiste „pensionäride kogukond”, rajades Phoenixisse Sun City ehk Päikeselinna, mis oli üks esimesi ainult pensionäridele mõeldud elukeskkondi. Tookord oli see vastuoluline idee. Enamik arendajaid uskus, et eakad tahavad nooremate põlvkondadega rohkem kontakti. Webb ei olnud nõus. Ta uskus, et oma elu lõpufaasis ei taha inimesed elada nii nagu minu vanaisa, kes hoidis edasi tegutsedes perekonda oma tuhvli all. Tema ehitatud Päikeselinn põhines hoopis teistsugusel visioonil – see oli koht, kus inimesed said veeta oma niinimetatud „puhkuseaastad”. Seal oli golfirada, poetänav ja vabaajakeskus ning see pakkus võimalust veeta pensionpõlv aktiivselt, hobidega tegeledes ja teiste endasugustega väljas söömas käies. Webbi visioon osutus tohutult populaarseks ning nii Euroopas, Põhja- ja Lõuna-Ameerikas kui ka isegi Aasias on pensionäride kogukonnad muutunud täiesti tavaliseks nähtuseks.

Nende puhul, kes ei olnud sellistesse kohtadesse kolimisest huvitatud – näiteks Alice Hobson – aktsepteeriti ja peeti mõistlikuks, et nad jäävad elama oma koju ning elavad oma elu iseseisvalt, täpselt enda soovide järgi. See on õigupoolest väga tervitatav nähtus. Nähtavasti on tänapäeval vanaduspõlve veetmiseks parem aeg kui kunagi varem. Põlvkondadevahelised jõujooned on ümber mängitud – ja üldse mitte selliste tagajärgedega, nagu vahel arvatakse. Eakad mitte niivõrd ei kaotanud oma staatust ja kontrolli, kuivõrd asusid vastutust jagama. Moderniseerimine ei degradeerinud eakaid. See degradeeris senist perekonnasüsteemi, andes nii noortele kui vanadele suurema vabaduse ja kontrolli oma elu üle, sealhulgas vabaduse olla teistest põlvkondadest vähem sõltuv. Eakate kummardamine on jäänud minevikku, aga mitte sellepärast, et see oleks asendunud noorte kummardamisega. See on asendunud sõltumatu mina kummardamisega.

SELLE ELUVIISI JUURES on üks probleem. Sõltumatust ülistades ei arvesta me reaalsusega ehk seisundiga, mis elus varem või hiljem saabub: sõltumatus muutub võimatuks. Inimest tabab tõsine haigus või vanadusnõtrus. See on sama vältimatu kui päikeseloojang. Seejärel tõstatub uus küsimus: kui me elame sõltumatuse nimel, siis mida teha siis, kui me ei suuda enam sõltumatud olla?

Aastal 1992 sai Alice 84-aastaseks. Ta oli rabavalt hea tervise juures. Ta oli pidanud hakkama hambaproteese kandma ja laskma mõlemast silmast kae eemaldada. See oli kõik. Ta ei olnud põdenud ühtegi tõsist haigust ega viibinud kordagi haiglas. Ta käis endiselt koos oma sõbra Pollyga spordisaalis, tegi ise kõik sisseostud ja hoolitses ise maja eest. Jim ja Nan pakkusid, et sätivad oma maja keldrikorruse tema jaoks korteriks ümber. „Vahest on sul meie juures kergem,” ütlesid nad. Alice ei teinud kuulmagi. Tal polnud kavatsustki loobuda omaette elamisest.

Ent olukord hakkas muutuma. Perega mägedes puhkusel olles ei ilmunud Alice ühel päeval lõunalauda. Ta leiti istumast vales majakeses ja imestamas, kus kõik teised on. Me ei olnud teda varem sellises segadusseisundis näinud. Perekond hoidis tal järgmised paar päeva hoolikalt silma peal, kuid midagi ebatavalist ei juhtunud. Kõik pöördusid tagasi tavarutiini juurde.

Siis aga märkas Nan ühel pärastlõunal Alice’it külastades tema jalal mustjaid sinikaid. Kas ta oli kukkunud?

„Ei,” ütles Alice algul, kuid tunnistas hiljem, et oli puidust keldritrepist alla libisenud. „Ma lihtsalt libastusin,” väitis ta. Seda võib igaühega juhtuda. Ta lubas olla järgmine kord ettevaatlikum.

Varsti kukkus ta aga jälle, ja siis jälle. Ta ei murdnud küll ühtegi luud, aga omaksed hakkasid muretsema. Jim otsustas teha seda, mida kõik pered sellises olukorras tänapäeval teeksid. Ta viis Alice’i arsti juurde.

Arst võttis mõned proovid. Ta leidis, et Alice’il on luuhõrenemine ja soovitas süüa kaltsiumi. Arst vahetas Alice’i ravimeid ja kirjutas välja mitu uut rohtu. Aga tegelikult ta lihtsalt ei teadnud, mida teha – tegemist ei olnud lahendatava probleemiga. Alice oli ebakindel. Ta mälu hakkas teda alt vedama. Probleeme sai ainult juurde tulla. Ta ei saanud nüüd enam kauaks sõltumatuks jääda. Ent arstil ei olnud anda talle ühtegi vastust, suunist ega juhtnööri. Ta ei suutnud isegi seda kirjeldada, mis järgmiseks ees võib oodata.