Читать книгу Surelikkus. Meditsiinist ja sellest, mis on tegelikult oluline - Atul Gawande - Страница 6

Meditsiin ja rahvatervise süsteem on meie elutrajektoori tugevasti muutnud. Kui lähiajalugu välja arvata, siis on surm olnud läbi aegade igapäevane asi, mis võib iga hetk saabuda. Ei lugenud see, kas sa olid viie- või viiekümneaastane. Iga päev oli loterii. Kandes inimese tervisliku seisundi ajagraafikule, mis hõlmab perioodi sünnist surmani, nägi pilt välja järgmine:

Elati kenasti enam-vähem terve olles, ei mingit probleemi. Seejärel tabas inimest haigus ning maapind ta jalge all avanes nagu lõks – nii juhtus minu vanaema Gopikabai Gawandega, kes oli olnud täiesti terve, kuni haigestus ühel päeval raskelt malaariasse ja suri, jõudmata isegi 30. eluaastani. Samamoodi läks ka Rich Hobsoniga, kes sai ärireisil südameataki ja suri.

Tänu meditsiini edusammudele avaneb maapind jalge all järjest hiljem. Sanitaartingimused ja teised rahvatervise meetmed on järsult vähendanud suremist nakkushaigustesse, eriti varases lapseeas, ning kliinilise meditsiini edusammud on drastiliselt vähendanud suremust sünnituse ajal ning vigastuste tagajärjel. Kahekümnenda sajandi keskpaigaks suri industrialiseeritud riikides enne 30-aastaseks saamist kõigest neli inimest sajast ning järgnevatel aastakümnetel avastati meditsiinis veel terve rida võimalusi, kuidas vähendada suremust südameatakkidesse, hingamisteede haigustesse, insulti ja paljudesse teistesse hädadesse, mis meid surm täiskasvanueas ähvardavad. Lõpuks sureme me kõik loomulikult millessegi. Aga isegi paljude surmavate haiguste puhul on meditsiin suutnud lõpphetke edasi lükata. Näiteks ravimatu vähiga haiged võivad elada pärast diagnoosi saamist veel hulk aega märkimisväärselt kvaliteetset elu. Nad saavad ravi. Sümptomid saadakse kontrolli alla. Nad pöörduvad tagasi tavaellu. Nad ei tunne ennast haigena. Ent kuigi haiguse kulgu on aeglustatud, jätkab ta oma võidukäiku nagu öine eriüksus, kes objekti valvepostid üksteise järel maha võtab. Viimaks annab ta endast märku, ilmudes välja kopsudes, ajus või selgroos, nagu Joseph Lazaroffiga juhtus. Sellest hetkest alates on allakäik sageli võrdlemisi kiire, umbes nagu minevikus. Surm saabub hiljem, aga trajektoor jääb samaks. Haigus saab mõne kuu või nädalaga kehast jagu. Seepärast võib surm endiselt üllatusena saabuda, olgugi et diagnoos oli juba aastaid teada. Tee, mis tundus sirge ja sile, võib endiselt kaduda nii, et inimene avastab end ühtäkki kiirelt allamäge libisemast.

Et paljude krooniliste haiguste, näiteks emfüseemi, maksahaiguste ja kongestiivse südamepuudulikkuse puhul on allakäigumuster muutunud. Allakukkumishetke edasilükkamise asemel võib raviga allakäiku muuta, nii et see ei meenuta enam kaljult kukkumist, vaid pigem mägiteed mööda alla laskumist:

Teel võib tulla ette peadpööritavaid langusi, aga ka pikki stabiilseid lõike: me ei pruugi suuta kahjustuste teket ära hoida, aga me saame surma ära hoida. Meie arsenalis on inimeste turgutamiseks ravimid, vedelikud, operatsioonid ja intensiivraviosakonnad. Inimesed tuuakse armetus seisus haiglasse ja mõned ravimeetmed teevad neid pealtnäha veel armetumaks, ent just siis, kui tundub, et nad on teinud oma viimased hingetõmbed, tulevad nad surm olukorrast edukalt välja. Me võimaldame neil koju tagasi pöörduda – tõsi, nõrgemana ja abitumana kui enne. Nad ei saavuta enam kunagi endist elukvaliteeti. Haiguse arenedes ja organite kahjustuse süvenedes ei suuda inimene enam isegi pisiprobleemidega toime tulla. Tavaline külmetus võib osutuda saatuslikuks. Kurss on lõppkokkuvõttes endiselt allamäge, kuni viimaks saabub hetk, mil mingit taastumist enam ei järgne.

Ent trajektoor, mille meditsiini edusammud on võimalikuks teinud, ei järgi paljude inimeste puhul tegelikult kumbagi eelpool kirjeldatud mustrit. Selle asemel elab üha suurem hulk inimesi terve statistilise eluea täis ja sureb vanadusse. Vanadus ei ole diagnoos. Alati leitakse mingi vahetu põhjus, mis kirjutatakse surmatunnistusele – näiteks hingamisseiskus või südameseiskus. Tegelikult ei ole aga ükski haigus üksi surma põhjuseks; tõeliseks süüdlaseks on kehasüsteemides tekkivate tõrgete kuhjumine, mis toimub hoolimata sellest, et meditsiin inimest vahepeal hooldab ja lapib. Vähendame siin vererõhku, võitleme seal osteoporoosiga, hoiame seda haigust kontroll all, jälgime toda haigust, vahetame välja liigeseid, klappe ja kolbe – ja samas oleme keskse juhtsüsteemi järkjärgulise ülesütlemise tunnistajad. Sel juhul meenutab elukõver pikka aeglast hääbumist:

Meditsiini ja rahvatervise progress on olnud uskumatu õnnistus – inimesed elavad kauem, tervemalt ja tootlikumalt kui eales varem. Ent ometi, neid uudse trajektooriga teid mööda rännates peame allamäge kulgevaid elulõike kuidagi piinlikuks. Vajame abi, sageli päris pika aja vältel, ning peame seda nõrkuseks, mitte täiesti normaalseks ja etteaimatavaks asjade käiguks. Meile meeldib rääkida 97-aastastest maratonijooksjatest, kuid me peame neid lugusid mitte imelisteks bioloogilisteks loteriivõitudeks, vaid arvame, et iga inimene võib sellisele saatusele loota. Kui meie keha meid seejärel alt veab ja kõik ei lähegi nii nagu fantaasiates, tekib meil tunne, nagu peaksime millegi eest vabandust paluma. Arstidest ei ole abi, sest arstid peavad patsienti, kelle tervis läheb allamäge, ebahuvitavaks, välja arvatud juhul, kui tal on mõni konkreetne probleem, mida saab parandada. Teatud mõttes on tänapäeva meditsiini edusammud toonud endaga kaasa kaks revolutsiooni: ühest küljest on meie elutrajektoor bioloogilises tähenduses muutunud ning teisest küljest on meie ettekujutus elutrajektoorist kultuurilises mõttes muutunud.

Vananemise lugu on meie kehaosade lugu. Võtame näiteks hambad. Valge hambaemail on inimkeha kõige kõvem aine. Ent vanemas eas see ikkagi kulub ning nähtavale tulevad alumised pehmemad ja tumedamad kihid. Hamba säsiosa ja juuri varustavad veresooned hakkavad atrofeeruma, süljevool väheneb ning igemed kipuvad muutuma põletikuliseks ja tõmbuma hammastest eemale, paljastades nende alumise osa ning muutes need ebastabiilseks ja visuaalselt pikemaks – eriti puudutab see alumisi hambaid. Eksperdid väidavad, et suudavad ühtainsat hammast uurides inimese vanuse viie aasta täpsusega kindlaks määrata – juhul kui inimesel on veel mõni hammas, mida uurida.

Hammaste hoolikas hooldamine aitab neid kauem alles hoida, ent vananemine teeb ikkagi oma töö. Näiteks artriit, värinad ja väikesed insuldid raskendavad hammaste harjamist ja hambavahede niidiga puhastamist ning kuna närvid muutuvad vanas eas tundetumaks, ei pruugi inimene hambaauke ja igemeprobleeme märgata enne, kui on juba hilja. Inimene kaotab eluea jooksul keskmiselt umbes 40% lõualihaste massist ja umbes 20% alalõualuu massist, mistõttu need muutuvad urbseks ja nõrgaks. Mälumisvõime väheneb ja inimesed peavad minema üle pehmematele toitudele, mis sisaldavad tavaliselt rohkem fermenteeritavaid süsivesikuid ja põhjustavad suurema tõenäosusega hambaauke. Kuuekümnendaks eluaastaks on USAs ja teistes industrialiseeritud riikides elavad inimesed kaotanud keskmiselt kolmandiku oma hammastest. Peaaegu 40% üle 85-aastastest on kaotanud kõik oma hambad.