Читать книгу Lugusid Mr. Ge-st, August Gailitist - August Gailit - Страница 10

Linnakool oli senise kreiskooli asemele 1872. a. seadusega elluviidud koolitüüp, nn. „gorodskoi“, esimese astme kool, millel oli kaks eelklassi ja neli pärisklassi. Õpetus oli täiesti venekeelne, ka õpetajad olid väheste eranditega võhivõõrad, emakeele tarvitamine oli õpilastel omavahelgi keelatud (eesti keelt võis kasutada ainult usuõpetuse tunnis). Juba väikesest peast tuubiti sisse, et Venemaa on isamaa, kohaliku rahva aja lool ja kirjandusel polnud neis koolides loomulikult mingit osa. Õppeained jäid siin lastele sageli võõraks, noor harjus tühjade sõnade tuupimisega, lõputute päheõppimistega. 1905. a. revolutsiooni järel muhenes mõnel määral vene koolipoliitika, kuid linnakoolide ilmet see esialgu palju ei muutnud.

Gailitite vanem tütar Paula, kes Riias vastava õpetuse saanud, töötas Dehio kliinikus haigla ökonoom-majapidajana. Tema, noorem õde Anna ja nende tuttavate ring – Rein Eliaser, Anton Palvadre, Jüri Vilms, Juhan Sapas ja mitmed teised EÜS Ühendusse kuuluvad üliõpilased moodustasid seltskonna, kuhu liitus August Gailit linnakoolis õppides 1905–07 ja hiljem. Linnakooli aeg ei kujunenud Gailitil pikaks, ta astus III, s.o. eelviimasest klassist välja, et iseõppimise teel – nagu paljud tol ajal – end edasi harida ja gümnaasiumi eksam ära teha. Gailit võttis tolleaegse Treffneri gümnaasiumi õpetaja Nevzorovi juures eratunde ladina keeles ja üliõpilase Czapkovski [?] juures kirjanduses ja teistes ainetes. Rahutu ning kääriv õhkkond, politiseeritud ümbrus, majanduslikud raskused, kasvavad kirjanduslikud huvid ja jumal teab mis veel ei lasknud Gailitil küpsuseksamit sooritada. Ta kuulas küll Rostovtsevi eraülikoolis arstiteaduse loenguid, kuid atestaati ta ei saanud siitki küpsuseksami puudumise tõttu. „Sellisteks pingutusteks ei olnud Gailitil visadust,“ arvab Kampmaa omalt poolt. Tõenäoliselt polnud see mitte visaduse puudus, vaid olukordade süü ja mentaliteediküsimus. Gailit omandas nähtavasti sellel iseõppimise perioodil, kuni Tartust lahkumiseni 1911, laialdased teadmised, mida võisid kinnitada hiljem temaga lähemalt kokkupuutujad ja mis ilmneb ka ta teostest. Asjaolul, et neil polnud vene ametliku kahepealise kulli pitsatit, pole sisemist tähtsust. Tähendus on sellel ainult välispidine – Gailit läks sellele teele, kuhu paljud meie tolleaegsed iseõppijad läksid, nimelt ajakirjanduse teenistusse.

Meil pole kahjuks andmeid, millal ja kus noore Gailiti read esmakordselt trükikotta sattusid. Võib arvata, et ta kaastööd üritas teha mitmele poole, ka provintsilehtedele. 1909–10 ilmus temalt „Meie Kodumaa“ (Pärnus ja Viljandis) joone all pikem jutustus „Kui päike läheb looja“, mis 1910 eri raamatuna välja anti. Ühel postkaardil, millel sama pilt, mis ta esikteose frontispissil – lokkis juustega ja kunstnikulipsuga kõhna näoga noormees – teatab Gailit Tartust oma vennale Karlile Riiga, et ta on võtnud „Postimehe“ juurde koha, 100 rubla kuus, tööd alustab 1. jaanuarist. Kaart kannab postitemplit: Jurjev – Liivimaa 8.12.10. „Postimehe“ toimetuse koosseisust ei leia me tol ajal August Augusti poeg Gailiti nime. Voldemar Kures, kes sel ajal „Postimehele“ lähedal seisis ja selle kaastööline oli, mäletab küll Gailiti meeldejäävat kuju „Karskuse Sõbra“ teemajast, kuid mitte „Postimehest“, ja eitab täiesti nii kõrge palga maksmise võimalust algajale. Kaardil leidub ka lause: „Labas doma eesahkt isdot jaunu awisi“ („Hea mõte hakata välja andma uut lehte“). Gailit kutsub venda pühadeks Tartusse, et pikemalt ja laiemalt kõnelda. Kahjuks pole teada, millisest kavatsusest on jutt. Kuid see näitab, millega Gailitite mõtted tegelesid. (Mõlemad August Gailiti vennad Ernst ja Karl elasid tol ajal Riias.) Samal kaardil räägitakse ka „Olevikust“, mille nad Sapasega „ära öelnud“. („Olevik“ hakkab samal aastal uuesti ilmuma kaks korda nädalas.)

1911. a. alates töötab Gailit Riias „Dzimtenes Vēstnesis’e“ („Kodumaa Teated“), umbes 68 000-lise tiraažiga päevalehe toimetuses. Igatahes 2.6.11 Sangaste templiga vend Ernstile Riiga läkitatud tervituskaardist võib järeldada, et minek pidi toimuma aasta teisel poolel. Gailiti enese jutust on mulje jäänud, et ta ajakirjanduslikku tegevust ja ka ilukirjanduslikku „karjääri“ alustas läti keeles, kirjutades meeleolupalasid ja miniatuure. Ta debüteerinud ka joonistustega reportaaži juurde.

Gailiti Riia ajajärk on palju raskemini kaardistatav. Pole isegi teada, kas ta seal viibis pidevalt. Suhtlemisring ja sõbrad pidid tal arvatavasti samuti olema, tal oli palju tutvusi läti tol ajal noorte, hilisemal, iseseisvuse perioodil avaliku elu tegelaste ja kirjanikkude hulgas. Riia oli tol ajal mitte ainult kubermangulinn, vaid üks Venemaa tähtsamaid sadama- ja tööstuslinnu. Oma mitmesaja tuhandeni ulatuva elanike arvuga oli ta suurlinn Tartuga võrreldes. Riias aga puudus see, mis Tartus oli – humanitaarteaduste ülikool. Riia polütehnikumis (asut. 1862) õppis terve rida eesti üliõpilasi, samuti vaimulikus seminaris, Riias oli eestlastel oma selts Imanta, siin asutati esimene eesti üliõpilaste korporatsioon (Vironia), Riia eestlaste koloonia oli arvukas. Pole andmeid Gailiti kokkupuutumistest eestlastega, oletada võib, et neid mõningal määral võis olla.

Gailit avaldas 1912–14 ülevaateid eesti kirjandusest, peale „D. V.“ veel kuukirjas „Domas“ („Mõtted“) ja „Skatuve un Dzive“ („Näitelava ja Elu“) ja ajalehes „Latvija“ (vt. Felix Krusa, „Gailiti kaastöö läti ajakirjandusele“, „Tulimuld“ 1961, nr. 2). Peale selle kirjutas ta soome, prantsuse ja koguni jaapani kirjandusest. Mõnedest neist ilmus hiljem tõlge eesti ajakirjanduses.

Maailmasõja alguses töötas Gailit ka sõjakirjasaatjana. Mäletatakse ta kirjeldusi tuleliinilt, tagalast ja põgenikest. Ta tegi kaastööd peale oma lehe veel „Päevalehele“ ja suurele, Peterburis ilmuvale vene päevalehele „Den“ („Päev“). Kui rinne Riia lähistele jõudis, evakueerus leht Pihkvasse, Gailit aga asus 1916. a. Tallinna, kus ta õed elasid. Siin kohtaski teda Visnapuu „Tallinna Teataja“ toimetuses, nagu alguses mainisime.

Meil puuduvad lähemad andmed selle umbes viieaastase perioodi kohta Gailiti elus. Vahepeal ei ole temalt midagi pikemat ilukirjanduslikku eesti keeles ilmunud, tõenäone on aga küll, et ajakirjanduses laialipillatuina leidub lühipalasid, nagu Gailit ise arvas mäletavat. Ta teine raamat, novellikogu „Saatana karussell“, nägi päevavalgust Tallinnas a. 1917. Mida üritas ja avaldas ta sel ajal läti keeles, peitub perioodika koltunud lehekülgedel.

Kui küsime aga, milline oli Gailiti kirjanduslik atmosfäär, milles ta liikus nii Tartu kui ka Riia aastatel, saame ainult kaudseid järeldusi teha.

Meenutame, et välismõjudest domineeris sajandi alguse Tartus kõigepealt saksa oma. Noor-Eesti liikumine tõi sinna värskeid tuuli just mujalt – Soomest, Skandinaaviast, Prantsusmaalt. Umbes samal ajal – 1905. a. paiku ja pisut varemgi – lähenes üks osa meie intelligentsi vene ülesleegitsevale radikalismile, pettus aga järgnenud mõõna ajal, jättes ainult mõned ringkonnad oma väljaannetega („Ääsi tules“, „Edasi“, „Mõtted“ jt.) selle voolu mõju alla. Reaktsiooni ajastul puhkev individualism, isikukultus ja naudingu ülistus ujutas siiski oma hooga Baltikumi üle, kuigi mitmelaadsed suled sellele vastukihutustööd tegid.

Vene kirjandus oli sel ajal kääriv ja mitmekihiline, ta mõjuvooge praegu siin mõõta on üsna vaevaline. Peale vene klassikalise proosa (Tolstoi, Turgenev, Gogol, Dostojevski) olid aktuaalsed Tšehhov, Gorki ja Andrejev, kelle mõjusid otsiti ja nähti mitme meie tolleaegse noore autori juures (Tuglas, Lintrop, Metsanurk jt.). Palju kõmu tekitas Mihhail Artsõbaševi (1878–1927) naturalistlik-erootiline „Sanin“ (1907), Aleksandr Kuprini (1870–1938) bordelli-romaan „Mülgas“ (1912, aga loeti ka F. Sologubi, A. Remizovi ja hiljem dekadentide (K. Balmonti, V. Brjussovi) ning sümbolistide (A. Belõi, A. Blok) proosat ja luulet.

Maailmakirjandust vahendasid odavad venekeelsed universaal-biblioteegi väljaanded – 10 kopikat tükk. Seal ilmus palju väliskirjandust, muu hulgas täielikult Knut Hamsun, kes oli populaarne ja kelle mõjusid on meil otsitud mitme autori (Gailit, Tammsaare, Roht) juurest. Ei saa mööduda ka poolakatest Stanisław Przybyszewskist (1867–1927) ja Kazimierz Tetmajerist. Oma „puhta hinge“ otsingute ja erotomaaniaga esindab Przybyszewski dekadentismi. Ta „Saatana lapsed“ (1897) ilmus ka eesti keeles 1909 nii nagu mitmedki ülalmainitute teostest.

Noor Gailit luges palju ja innuga. Kuigi ta vene keele kõrval valdas ka saksa keelt, oli venekeelne lektüür palju kättesaadavam, eriti uuem kirjandus (maailmasõja puhkemisel oli uuem saksa raamat raskesti tabatav). Palju sellest temasse jälgi on jäänud, pole samuti kerge näidata. Küll aga süüdistati teda ta esikteose puhul mitmelt poolt (eriti B. Linde, „Vene mõju Eesti kirjanduses“, „Eesti Kirjandus“ 1911) vene halvema kirjanduse mõjualusena. Küllap selles jutustuses ongi reministsentse ida poolt, kuid kas säärases ulatuses nagu päevakajalises ägeduses arvati, on küsitav.

Seistes teise jalaga Lätis oli Gailit tuttav loomulikult ka tolleaegse moodsa läti kirjandusega. Lätis olid vastuolud eri suundade vahel teravamad kui Eestis. Võitlus käis ägedalt ajakirjanduses ja kriitikas, samuti ilukirjanduses. Võistlevad koguni kolm voolu, kui küsimust lihtsustada – ühelt poolt parempoolne-rahvuslik A. Niedra (kelle „Sõrru suitsus“¹ ja „Nälg ja armastus“ sajandi alguses ka eesti k. tõlgiti), teiselt poolt J. Rainise radikaalne tiib ja keskel uusromantikud ja dekadendid. Viimastega, kellest nimetame V. Eglītist ja H. Eldgastsi, oli Gailit tuttav. Olgu nimetatud, et mitmed läti kirjanikud on õppinud Tartu ülikoolis, nii ka Eglītis (aa. 1907–11), aga ka V. Dambergs ja muude hulgas ka Niedra.

Seda kirjandusliku miljöö tabamise katset ei tule võtta kui mingit mõjude jahti, vaid kui vajalikku aja koordinaatide kindlaksmääramist. Pealegi võib juhtuda, et kõige tihedamaltki mahaasetatud püüdmesõrkudest tõeline mõjukiir on märkamatult läbi libisenud ja igavesti avastamata jääb.

Igatahes on Gailit juba algusest peale teadlikult kirjanik, mida näitab ka ta hilisem huvi kirjaniku või üldse loova isiku kujutamise vastu. Gailit rõhutas kirjaniku „ametioskuse“ täht sust, ta nõudis kirjanduslikku distsipliini, viimistlemist ja vastutustunnet. Ja ta käis ka ise selle nõude järgi.