Читать книгу Lugusid Mr. Ge-st, August Gailitist - August Gailit - Страница 9

„Küllap sinagi oled niisama vana, samasugune kiht lademete vahel, üks lüli oma sugukonna pikas ahelas. Oled jätkuke mingis mõistmatus arengus,“ konstateerib Gailit. On ilmne, et ta tegelikult niisama nagu „Võõra vere“ Rein Malvet oma elu lõpul hakkab „üha tugevamini tundma sõltuvust kihtidest, mis lamavad su all“. Oma isiksuse kujunemisel näeb Gailit siin järjest suuremat osatähtsust nendel vanadel „graniidikihtidel“ mis on „tihedasti liidetud kui mingi tugev ja igavesti kestev tervik“.

M. Kampmaa konstateerib emapoolset osa Gailiti kirjanikuolemuses: „Ta ema oskas elava fantaasia abil elustada poeg Augusti mõttelendu; temalt on poeg pärinud ka oma fabuleerimisande“ („Eesti kirjandusloo peajooned“ IV, lk. 244). Meil pole küllaldast tõendusmaterjali selle kohta, kuid et Gailitite järgnevast põlvest vähemalt kaks on kirjanduslikkude kalduvustega, peaks näitama, et August Gailit pole kõrvalekaldumine perekonnaliinist. Kui „Leegitsevat südant“ võtta mingil määral pihtimus-teosena, kui Anu Maarva kujus näha hoolitsevat, armastavat iginaiselikkuse sümbolit, siis me ei saa lahti ühest kaugest paralleelist. Kui Joosep Maarva teose lõpul viiulit mängib, oma uuele teosele mõtte ja vormi leiab, näeb kuulaja kerkivat „uut valgust, sellist pehmet ja paitavat, millist arvas kord lapsepõlves vahel harva nägevat oma hinges“, „aegadest aega kestvat emalikkust, üha sünnitavat, üha armastust külvavat“.

Agnes, „Gailiti Mamma“, on kaasaeglaste mälestustes säilinud sõbraliku, hea ning armsa inimesena. Ka on üldtuntud Gailiti suure lastepere tugev ühtehoidmine, südamlik vahekord, tihe läbikäimine, üksteise aitamine. Eriti oli August Gailit kiindunud oma õdedesse, iseäranis Annasse. Lahutamatu kolmikuna elasid nad omal ajal Tartus, õde Annaga puutusid nad hiljem tihedalt Tallinnas kokku. On iseloomulik, et Gailiti toodangus ei rünnata seda laadi tunnete kantsi, et ta noore ea tööde nihilistlikumadki väljendused ei riiva perekonnaringi kokkukuuluvust. Oma hellemaid tundeid peidavad Gailiti tegelased sageli välise kareduse taha, tunnete vastuolud vanemate-laste, õdede-vendade vahel peaaegu puuduvad Gailiti toodangus. Huvitav on siinkohal ära märkida erinevust tema ja Tammsaare vahel. Viimase „noorte-vanade“ vahekorra probleemi, mis kostis ta esimesest teosest kuni Vargamäelt põgenemiseni, me Gailitilt ei leia. Ka isiklikud suhtumised olid kummalgi nähtavasti erinevad. Gailit jutustas imestusega, kuidas Tammsaare kord võõrana mööda läinud oma õest, kes lihtsa aiatöölisena töötas juhuslikult seal, kuhu kirjanik külla läks. Ka oma kuulsa venna matust vaadanud õed eemalt, just nagu võõrastena.

Aga inimmaastik, millega Gailit varakult tutvus, ei piirdunud ainult perekonnaringiga. Väljaspool koduseinu ootas võõrkeelne, kuigi osaliselt omavereline tutvuskond ja sõprusring. Juba mõisakohal elamine tähendas tihedalt kooselamist. Aga peagi ulatusid tuurid kaugemale – Koosale Korijärve äärde, Otepääle, Valka, aga arvatavasti ka isaga koos või matkajana paljudesse teistesse paikadesse. Siia mõisarahva, isa ehitustööliste ja noorpõlve tuttavate ringi kavatses Gailit kunagi veel kord tagasi pöörduda, kuid polnud enam mahti. Kaudselt aga elavad edasi nähtud ja kuuldud muljed kõikjal Gailiti toodangus, kuigi vahel stiliseerituina, edasiarendatuina. Me teame, et Gailit armastas oma lugusid ja kujusid „elust enesest võtta“, olgu „Nipernaadis“, „Armus“, „Karges meres“ või mujal.

Kui siirdume August Gailiti lapsepõlve loodusmaastikule, kohtame seal tüüpilisi lõuna-eestilisi jooni. Kampmaa oma stereotüüpses väljenduses mainib Emajõkke suubuvat Laatre jõge ja tihedaid metsi, ta jätab aga nimetamata Sangastele iseloomulikuma – maastiku suure joone, kauguste sinenduse, laia luha, õitseva kultuurmaistu. Et Gailit ühevõrra tähelepanelik on olnud maastiku ja inimeste suhtes, näitab see, et ta teostes leidub palju looduselamusi, kuigi ta suurema osa oma eluajast on linnades elanud. Tema lehekülgedel on kätketud palju peent ning vaheldusrikast looduslüürikat, parimat ja laiemas skaalas, mida eesti proosa on andnud. See pole mitte ainult dekoratiivne raam Gailiti dünaamiliselt voogavale tegevusele, ta stiliseeritud inimestele ja sageli grotesksetele ülepaisutatud rollikandjatele, eriti ta varasemas toodangus. Gailiti looduskujutuse ampluaa on laiem kui teistel umbes samaaegsetel loodust kirjeldavatel prosaistidel, näiteks Richard Rohul, Tammsaarel, Mait Metsanurgal, K. A. Hindreyl. Ka ta suhe loodusega on erinev, eriti Tammsaare omast. Jumala loodus on Gailitile ilu, vaheldusrikkus, küllus, meeleolu, hing. Maa ei ole sünge vaenlane, kelle vastu peab küünte ja hammastega võitlema, kes alalõpmata kive adra ette ja liigvett heinamaadele saadab nagu Vargamäel. Maa on Issanda rohtaed, kus muretu matkaja rändab või inimene oma inimlikke kannatusi, valu ja pettumustki läbi elab, aga mitte needus, kust põgenetakse või kuhu tagasi tullakse ainult sunnitööle.

Gailiti noorusmaa, Sangaste ise on Eesti vanemaid kihelkondi, mis maa-alalise ühiku mõistena pärineb muistsest iseseisvusajast. Ta piirid ulatusid Urvastesse ja üle Karula Harglasse kuni Koiva jõeni, põhjas aga Otepääni. See on avara vaatega ala, ulatudes Harimäelt üle Väike-Emajõe madaliku Karula kuplistikuni. Jõgi moodustab siin suure kaare ja hoiab oma hõlmas Korva romantilist luhta. See on suurte maastikuvormide maa, avarate vaadete, sinendavate kauguste, lopsakate rohumaade, kohisevate metsade, viljakandvate põldude ja perekate külade maa. Omaaegse Ugandi edelaosa, võimas barjäär lõunapoolsete sissetungijate vastu, vana sõjatee, mille ääres paljud sõdalased oma igavest und on magamas, oli sajandivahetusel majanduslikult jõukas ja rahvuslikult arenenud maakoht. Siin tõsteti muu seas „Sangaste sõja“ päevil esmakordselt üles Eesti vabariigi mõte.

Teiselt poolt asus siin mõis, millega ka Gailitid tihedasti seotud olid – krahv Bergi Sangaste, põllumajanduslik katse asutis juba tsaariajal, talvekindla sangaste rukki aretuskoht, kalakasvatuse, maaparanduse katselava, oma haruldase pargiga, uhke lossiga. Friedrich Bergi, populaarse „Sangaste krahvi“ isa oli olnud asehaldurina poolakate mässu verine mahasuruja, tsaarirežiimile teenekas mees, aga ta poeg oli hästi tuntud talu rahva hulgas, muu seas Tartu ülikooli audoktor a. 1929 põllumajanduse alal. Tema’p oligi August Georg Gailiti ristiisa, nagu ta seda paljudelegi oli, ja temast ja tema perest kavatses Gailit kirjutada oma suurt romaani „Võõras veri“. Selle traagilise inimsaatuse loos oleks „võõra vere“ küsimus muidugi hoopis teise sündmustiku ja tegelastiku võtnud kui eeltsiteeritud samanimelises novellis. Olgu siinkohal mööda minnes mainitud, et selle karmi sõjapealiku, kes oma krahvitiitli sai kuulekuse eest tsaarile, järeltulijaid tabasid tigedad saatuselöögid, millele Gailiti romaani kava oli üles ehitatud.

Noor Gailit aga ei püsinud, nagu mainitud, ainult kodukoha maastikul ei tegelikult ega ka oma hilisemas loomingus („Muinasmaa“ eeskujuks on osaliselt Korijärve ümbrus, isegi mõned nimed on sealt pärit). Oleksime võinud seda pikka lokkis juustega noormeest kohata näiteks Otepääl sõber Palvadre juures juba enne seda kui Siuru sõpruskond esmakordselt Pühajärve äärde suvitama tuli (Pühajärvel veetis Gailit ja hiljem ta pere palju suvesid ja selle lähikonda, Rebase järve äärde, kavatsesid Gailitid rajada oma pidevamat suvekodu).

Üht erinevat maastikuvormi tasuks siinkohal veel mainida – Eesti-Läti vahelist omapärast piirijõge Koivat (läti k. Gauja), mille tagant Gailiti ema pärit. See 390 km pikkune Põhja- Läti peamine elusoon on 20 kilomeetri pikkuselt kahe maa piiriks ja moodustab oma keskjooksul, Võnnu ja Sigulda juures, nn. „Liivimaa Šveitsi“. Kuid mitte seda viimast osa jõest, millest on mitmeti meiegi kirjandusloos jälgi, ei mõtle Gailit, vaid Koikküla ja Taheva vahelist ala. Novellis „Mailiis“ väidab Gailit, et „ükski koht pole nii tagasikutsuvalt mu mällu sööbinud, kui Koiva jõgi. Ma pole seal sündinud ega kasvanud, lapsepõlve unelmad ei seo mind temaga, kuid juba läbides Laanemetsa ja Koikküla haarab sind kodune ja hubane tunne, nagu sammuksid üle hulga aja oma isakodu poole.“ Ka „Võõras veres“ on tegevustik samas kohas Koiva ääres ja siin kirjeldatakse kunagist esimest muljet: „Koiva kevadiselt õitsev sügav org, kiire lookleva jõe lakkamatu laul, taeva imepuhas sinendus mõne üksiku pilvepurjega …“ Kunagi Gailiti Lundis käies soovitasin talle, kui jutt Koivale kaldus, novelliteemat „Must tamm“, vanade liiva alla sattunud jõeoru tammetüvede sümboolset motiivi. Gailit elustus hetkeks, kuid lausus siis, et ta ei tunne kummalgi pool elavat rahvast kuigi põhjalikult. Tõin selle näiteks Gailiti suhtumisest oma ainesse, mis selles väikeses episoodis tähelepanematult vilksatas. Aga ka selle kaudse tõendina, et ta noorusmaa piirdus puhteesti maastikuga.

Gailiti juures kohtame merd ja rannikut („Karge meri“, „Leegitsev süda“ jt.), aga just nagu selleks, et pilt oleks Eestimaast täielik, on raamatus „Kas mäletad, mu arm?“ iga novell viidud kodumaa eri nurka – Peipsi äärde, Emajõele, Tartusse, Kuressaarde, Tallinnasse, Ruhnu saarele, Narva-Jõesuhu. Need kõik aga on antud iseloomulikkude nappide joontega, elavalt, sissetuntult. Hümn suvisele loodusele, matkailule, seiklusele, elurõõmule, tegutsemisjulgusele on aga „Toomas Nipernaadi“, romaan novellides, Gailiti peateos, mille järgi teda ennastki vahel naljatades kutsuti. Ka selle juured peituvad noores Gailitis. Pole mõeldav, et see raamat oleks sündinud jõuka peremehe tagakambris või vaese popsi hurtsikus, kehvas sulasenurgas või pedantse maakooliõpetaja kitsas toas. Vabatahtliku vagabundi kuju, kes rändab oma jõuohtruse, elurõõmu ajal, mitte nii nagu Gorki paljasjalgsed proletaarlased, Hamsuni romantilised ning armastuses pettunud hulkurid või paljud teised maailmakirjanduse seiklejad, oli ainult Gailitil võimalik luua. Ja Nipernaadi polnud mitte juhuslik pähepist ja kogemata tulnud õnnevise, vaid juba aastakümne võrra varemini ette töötatud romaanis „Muinasmaa“. Enne aga kui vaatleme seda, peatume Gailiti kooli- ja õpinguaastatel, ta ajakirjanikutee algusel ja tegelikul ning kirjanduslikul miljööl, millesse ta Sangastest lahkudes sattus.