Читать книгу Lugusid Mr. Ge-st, August Gailitist - August Gailit - Страница 11

Oma varajast esmiklast ei tunnustanud autor ise hiljem ja kustutas selle kui ebaolulise näiteks „Kirjanikult lugejale“ bibliograafiast. Visnapuu kirjutab oma mälestusraamatus: „August Gailitit tuli sõna peale võtta, et ta kirjanik on. Tema esikteost „Kui päike läheb looja“ oli ehk mõni üksik siurulane lugenud, mina mitte. Tegin seda tükk aega hiljem. Üldiselt oli aga Gailiti mainitud teos vaid sõbraliku tögamise aineks.“

See 18-aastase noormehe debüütteos oli juba Eestiski käibelt kadunud ja mälestus on neilgi, kes seda kunagi on lugenud, üsna ebamäärane. Teose ees leidub kolmesalmiline lätikeelne moto ja ta on varustatud autori portreega, milliseid asjaolusid kui erakordseid ka arvustus omal ajal kinni naelutas.

Teost iseloomustavad sümbolistlikud proosaluuletuse-taolised hüüatused valguse järele ja pimeda ürgöö sügavtähenduslikkus. Selle esimeselt leheküljelt loeme: „Pime öö, mida inimene kardab kui oma südametunnistust, kui oma mineviku armastust, kui surmale mõistetud vang kardab oma timukat. Pime öö, mis inimest mõtlema paneb, mis kujutusi loob, kujutusi, mis inimest ähvardab oma uduga ära lämmatada.“ See lõige viib meid ju otsekohe süngesse ööilma – süümepiinade, mineviku pattude, reedetud armastuse, sundkujutluste keskele. „Halastamata on pimedus! Halastamata kui südameta kuningas, kui vali seadus!“ hüütakse. Paratamatu, vältimatu, kõrvalepööramatu on öövõim, aga siiski „tasa, kuid valusaste kõlab inimese südames laul, igatseva inimese südames“.

Teos on konstrueeritud ainult nelja tegelase ümber – kirjanik Rubo, näitleja Sikard, ilus Alaida oma tütrekesega ja „prostitutka“ Linda. Juba rollide jaotuses ja nimedes on sees iseloomulikku. Linda pole küll mingi eesti nimi, aga „Kalevipoja“ tõttu on tal meie kirjanduses oma erivarjund, mis assotsiatsioone just avaliku naise juurde ei viinud, eriti veel sääraste nimede seltskonnas nagu Alaida ja Rubo. Tegevuskoht on markeerimata peale selle, et see on suurem linn, tegevus sünnib enamasti öösiti. Armastuse heitlikkus ja täitumatu igatsus õnne järele on teemaks. Kümne aasta eest Rubo poolt südametult maha jäetud lapsega tüdruk Alaida on õieti peategelane. Intriig on kokkuhoidlikult seatud ja sündmustik ebaolulise ballastiga varustamata. Alaida armastab ikka veel Rubot, ta ei hooli teda austavast Sikardist, ta kättemaksutung on nii suur, et see ei lase tal kavatsetud „ilusat“ enesetapmist läbi viia. Kuigi Linda poolt petetud Rubo, kes seni oma lapse olemasolust teadmatuses olnud, on valmis uuestisünniks, torkab Alaida ometi noa talle rinda, kui ta kuuleb, et mees teda kunagi armastanud pole.

Inimesed on siin vastupanemata tunnete ja paratamatu saatuse hüpiknukud, kirjaniku huvi on keskendatud nende ebatavalise, ülespiitsutatud siseelu välkvalgustamisele, nende väliste reageerimiste registreerimisele, ilma silmanähtava eetilise tagamõtteta. Siiski ei lõpeta noor autor oma teost ürgpimeduses. „Helisege, kellakesed, talvisel ööl ja laulge rõõmsamat laulu!“ hüüab ta raamatu viimasel leheküljel. Ta palub neilt „kellakestelt“ võitluseks jõudu ja julgust, et „uskuda jõuaks elu õigluse sisse, et jõuaks veel hoopide all võidelda eluga“. Raamatu lõpplause on hüüe lunastuse järele: „Surmav öö küll kolletab meie teed, sügise-tormid küll surmast meile laulavad, kuid siiski helisege, kellakesed, sügise-ööl ja laulge rõõmsamat laulu.“

Kuigi tumedaks jääb, milliseid helisevaid kelli autor siin mõtleb, tekib assotsiatsioon lunastava ülestõusmispühade kella helinaga. Ometi võttis arvustus raamatu ka ta ideelise külje pärast hurjutusega vastu. 1911. a. „Eesti Kirjanduses“ (lk. 42–43) avaldab „K“ nimemärgi taga peituv kriitik kahetsust, et „Läti või koguni meie intelligentsi“ esindajad nii dekadentlikud, degenerantlikud on. „Armastus, mäng, armastus, mäng – sonimine maa ja taeva vahel; „üliinimesed“, kõigil haigluse märk otsa ees, kirjanikul kui tema kujudel.“ Otsus on karm: „… temal ei ole veel palju seda anda, mis tema enese oma, ta seisab veel tugevasti Vene kirjanduse dekadendilise ja veel teiste, ei tea missuguste, modernide voolude esitajate mõju all.“ Ei jäeta ka demagoogilist lätlusele viitamist: kirjaniku nimi tunnistavat lätlast, läti rahvalaul on motoks valitud, tegelased peaksid olema läti intelligentsi esindajad, Riia-taolise suurlinna elanikud, „aga see on eksitus. Raamat on eesti keeles algupärane. Herra Gailit on huvitav nähtus, ta olla sündinud, aga ära eestistatud lätlane ja kirjutada mõlemates keeltes.“

„Kui päike läheb looja“ pole tõepoolest maakeelne tarbeteos, „liha eesti lihast, luu eesti luust“, pole realistlik „elupildike“, vaid koolmeisterlikke nõudeid arvestamata kunstikirjanduse taotlus. Ta nõrkus ei seisa mitte tegelaste „haigluses“ või kirjaniku nietzscheaanluses, vaid puhtkunstilises läbiviimises, ebapsühholoogilisuses, ülepingutatud stiilis ja uduses sümboolikas. Vähem kui kümme aastat hiljem oldi sunnitud palju eskapistlikumale Gailitile teed andma.

Bernhard Linde rooskab noort debütanti kõigest jõust – ei ole rahul ta keelega, näägutab autorit rahvuse pärast („… sest et ta ennast eestlastele Läti kirjanikuna soovitab ja lätlastele ehk jälle Eesti kirjanikuna“), ei luba stiilist kõneldagi ja sisu kohta lausub: „Siin on kõik, mis Vene uuema kirjanduse varjukülgede kohta karakteriseeriv on: suured sümbolid kole suurtes sõnades, palju efekti, tundetühjus, langenud inimesed, kes aga sugugi langenud ei ole, vaid eeskujulised, kuna langenud õieti need on, kes elus seda mitte ei ole. Ja targad on need inimesed: neil on ilmavaated iga asja kohta ja seda juba 15. eluaastast alates.“ („Eesti Kirjandus“ 1911, lk. 180–181.) Aino Kallas oma aastaülevaates nimetab raamatut „neoromantismuse“ esindajaks ja arvab, et teos on „algusest lõpuni otsekui palavikus sonimine. Mis aga kõige pahem, see sonimine on kõige suuremas määras igav ja tühjapäine, ilma mingi vaimukuseta või hulluse genieta. Mis liigutavad meid marionettnukkude valu ja pisarad?“ („Eesti Kirjandus“ 1911, lk. 95.)

Kui siis ka muidugi Anton Jürgenstein juurde arvata, siis on „päheandmine“ täiel rindel. Kuid mulje jääb lahedam, kui arvestada, et teistele samal aastal ilmunud proosateostele osalt veel kibedama vitsaga mõõdeti. Tol ajal said EKS-i auhinna Mats Mõtslase „Kraavitajad“ ja Jaan Lintropi „Nutt ja naer“. Samal aastal ilmus erakordselt palju proosaraamatuid, nagu Enno „Minu sõbrad“, Metsanurga „Jumala lapsed“, Tammsaare „Üle piiri“, Heibergi „Elukevade“, Erteli „Rooste“, Ansomardi „Sõjapäevilt“, Truu „Jutud“ ja veel mõned kirjanduslukku hoopiski jõudmata nimed. Mitmedki neist said hävitava kriitika osaliseks.

Iseloomustamiseks, milline oli üldine situatsioon raamatuturul a. 1910, seega täpselt poolsada aastat tagasi, mainime huvi pärast mõned tiitlid ja toome võrdluseks trükiarve. Gailiti teost trükiti, nagu öeldud, üsna palju – 2500 eksemplari. Tammsaare „Üle piiri“ väljaandjad tegid raamatut ainult 2000, ka „Mahtra sõja“ 2. tr. polnud suurem. Tavaline trükiarv kõikus 1000–1500 vahel, nii oli Gailiti esikteose tiraaž oma aja kohta küllalt suur, sest ka nii vajalikud teosed nagu „Täieline unenägude seletaja“ või „Julge röövel ja salakütt Heinrich Anton Leichtweiss“ ja „Giuseppe Garibaldi“ ei ulatunud kõrgemale. Isegi Marxi „Kapitali“, mis samuti sel ajal ilmuma hakkas, ei usaldanud Lilienbach üle 3000 trükkida. Zola „Söekaevajad“ läks ainult 1500 eksemplaris, Ibseni „Metspart“ 500. Ainult Kampmanni lugemiku I osa 4. tr. ulatus 43 000-ni. Need valitud pealkirjad ja trükiarvud iseloomustavad toda poole sajandi tagust aega ühest teisest küljest kui kriitika, kirjandusloo ja meie mälu räägivad.

Gailitile oli selle varajase pääsukese lenduminek sellesse aega arvatavasti oma sisemise tähendusega. Ta vaikis palju aastaid. Ja kui ta uuesti eesti parnassile ilmus, siis mitte juba enam ise löödavana, vaid vaheda serviti lööjana. Küllap ta vihastus, küllap ta õppis esimestest vitsadest; B. Linde ennustus, et eesti kirjandusel Gailitit palju arvestada ei tule, läks tühjaks.

Gailit oli vahepeal muutunud, arenenud ning küpsenud. Ta järgmine trükis ilmunud raamat oli novellikogu „Saatana karussell“ 1917, kuid kirjutamisajalt on varasem siiski romaan „Muinasmaa“, mis esmakordselt trükiti 1918, teistkordselt a. 1920. Raamatu lõpul aga seisab: „Riias, 1914“. Pole päris kindel, kas see dateering täpselt kehtib, sest müstifikatsioonid olid tol ajal moes, ja raamatus leidub elemente, mis vihjavad hilisema aja ümbertöötusele, kuid osalt näib see siiski olevat varasema aja toode.

Minategelane, kirjanik Morin ja maalikunstnik Bruno Erms, kaks vastandlikku boheemlast, „Herra Strindbergi“ (tegelikult Aadam Siku) restorani „stammkundet“ siirduvad välismaale sõidu asemel kodumaale matkama. Seal satuvad nad Meigaste suurtallu, kus on haritud tütar Erna. Siit algab sündmuste kiire ning ootamatu areng: mõlemate armumine tüdrukusse, Morini vahekord Ernaga, tegutseja Ermsi tallu asjameheks ja abiliseks hakkamine, Erna pulmad üliõpilase Traatmanniga, hoolimata kahest uuest austajast, sõprade lahkuminek, armuvalus Morini hulkumine üksinda, ta juhtumised ja seiklused, sügisene linnasõit ja lõpuks plaanitsetud välismaareis. Seda kõike pole palju lühiromaaniks. Raamatut kannavad aga pooleldi romantiline, pooleldi humoristlik põhitoon ja kahe vastandliku mehe koomilisevõitu õnnetud armulood. Me loeksime „Muinasmaad“ ka siis hea meelega, kui me ei avastaks selles „Toomas Nipernaadi“ algversiooni.

Kõik Gailiti peateose põhielemendid on siin embrüos olemas: ainesse suhtumine, looduslik tagapõhi, kevade-sügise ajaraam, lahtiste ning ootamatute inimeste ja seiklejate tulvamine ja Nipernaadi kuju ise – siin aga jaotatud kaheks isikuks – lüürilise kirjaniku Morini ja asjaliku ning täiesti nipernaadilikult tegutseva kunstniku Bruno Ermsi näol. Nipernaadil on Morini pikk ning kõhn kuju ja hell hing, Ermsi pealehakkavus ning praktilisuski. „Ah, missugune amet on see, missugune kenake amet olla juhuse laps, kuigi ehk vahel nälg istumas turjal!“ hüüab Morin. „Erms ei armasta vasturääkimist, sest tema on ju nüüd suur asjamees, peremees talus, kelle käsku peab täitma.“ – Isehakanud peremees – eks see ole Nipernaadi! „Muinasmaa“ on nagu „Nipernaadi“ esimene novell, selle proloog, kus Morin veel Ermsilt ametit õpib, Nipernaadi esimene suvi, millele peaksid järgnema paljud teised suved, loendamatud uued seiklused: „Päevast päeva, kuni olen end elanud tühjaks ja vanaks. Siis panen sigari suhu, mu hall pää väriseb koltunud lehena ja ma kirjutan oma luigelaulu naisest ja armastusest. Külm tuul puhub läbi katkiste akende mahajäetud majas, kus elan kuningana üle enese – üksinda.“

Nipernaadlus, rõõmsa omakasupüüdmatu vagabundi motiiv vilksatab siin ja seal Gailiti toodangus. Muidugi on selle taga kaugel maailmakirjanduse hulkuri-romantika, kuid Gailitil on sellesse ka arvatavasti palju isiklikku hoiakut segatud. Isegi ta viimases raamatus „Kas mäletad, mu arm?“ hõõgub mõnikord seda laadi seiklusmotiiv, nagu see algas „Muinasmaas“, nii et Gailiti luigelaulu, milles ainus minajutustaja on otsekui mitmeks multiplitseeritud, võib õigusega „epiloogiks“ pidada – Nipernaadiks paguluses. „Artur Valdese“, selle Tuglase poolt maailmasõja ajal „Päevalehe“ joone all lendu lastud müstifikatsiooni edasiarenduses „Artur Valdes. Biograafiline materjal“ annab Gailit väljamõeldud leedu luuletaja Karys Baltise kommentaarides väikese Nipernaadi juba valmina: Elad siin päeva või teise, nädala või kaks, rändad edasi. „Ei ole midagi paremat, kui jätta selja taha linna tänavad ning rännata sihita ühest kohast teise, jättes jumalaga kirjanduse ja seltskonna. Nii sõita ikka edasi halapaju teid mööda … Ning rännates edasi jätta siia ja sinna armastuse, kes leinab sind kaks päeva ja unustab siis igaveseks. Aga enese hing on pärast rännakuid kui ülevoolav õllekruus, et vahu piisad lendavad igale poole laiali.“ („Klounid ja faunid“, 1919, lk. 15–16.)

„Loomingus“ 1924 hakkas ilmuma novell „Pärlite püüdja“, millele järgnesid teised. Kuna umbes samal ajal valminud novellid andsid kogu „Vastu hommikut“ (1926), koondusid Nipernaadi-ainelised tsükliks „romaan novellides“, mis oma võidukäiku alustas eesti keeles a. 1928 (saksa k. 1931, tšehhi k. 1935, hollandi k. 1937, leedu k. 1937 ja 1952, poola k. 1940, soome k. 1942 ja 1955, läti k. 1943 ja 1953, prantsuse k. 1946). Gailit jutustas, et Nipernaadi idee tekkis tal Berliinis olles üht teatritükki vaadates rütmilise elamusena, ühe mehe sammude kajana: mingisuguse „Tam-tam-taa“-meloodiana, mida ta vilistas ja lubas isegi üles kirjutada. Alguses olid need üksikud novellid (neist kolm ilmusid „Loomingus“), alles hiljem sai sellest raamat. Et nimitegelane on igas novellis veidi eri näoga, kuulub asja juurde, kuid et ta minevikuta hulkurist lõpupalas „Seeba kuninganna“ muutub vanaldaseks kirjanikuks, kellele naine linnast järele tuleb, kuulub romantilise iroonia valda. Nipernaadi kuju ümbervalamine paaril viimasel leheküljel on küll gailitlik puänt, kuid autori süda ei olnud nähtavasti selle lahendusega päris rahul. Ta lubas kunagises uustrükis anda teise lõpplahenduse. Ta ei olnud rahul, et Nipernaadi säärase võttega reaalellu tagasi viidi. Oli ta vaade vahepeal kirjaniku kui võluri osale nii palju muutunud?

„Muinasmaa“ võeti ilmudes üsna soodsalt vastu. Seda nimetatakse hearütmiliseks ja hoogsaks. K. A. Hindrey oma arvustuses „Postimehes“ (1918, nr. 69) märkis ära Knut Hamsuni mõju. „Neis otsib avaldusteid piiramatu isendolu ehk egotsentriline individualism,“ iseloomustab Kampmaa seda seost, mainides Hamsuni teost „Sügistähtede all“ ja väites, et „stsenerii² on ühesugune ja ageerivad isikud täidavad neidsamu otstarbeid, mis Hamsunigi teostes“. Võib küll mõningaid sarnasusi konstateerida (pastoriproua Klauseni lugu teose lõpuosas jne.), aga „Muinasmaa“ asub kindalt lõuna-eestilisel pinnal, sisaldades eneses salatamatuid vihjeid autori mälestuste tegelikkusest, mis isegi minategelase kramplikust hoiakust aristokraatsuse suunas vahel lihtsalt läbi löövad. Üks aga, mis sarnasust näitab, on Gailiti naistüüp, olgu see siis Erna või pastoriproua, kes on praegu nagu kaksikõed üksteisega sarnased. See on salapärane ning nükkeline naine, kes isegi ei tea, mis ta tahab, vahel ootamatult armu jagav, samas külm nagu jää, rahuldamatu, õnnetugi. Samasugune olend esineb õige mitmel pool Gailiti rikkalikus naiste kollektsioonis ja pole seega mingi juhuslik Hamsuni poolõde. Kuhu paigutada selle naistüübi häll, kas Norrasse või Venemaale või sealt imporditud kirjanduse mõjul Baltikumi tegelikkusse?