Читать книгу Toomas Nipernaadi - August Gailit - Страница 2

Kui hommikune päikesekiir langeb läbi aknapilu tuppa, hüppab Loki püsti, haarab räti õlgadele ning jookseb välja. Mustjõgi on öö jooksul vabanenud jäisest kattest, tunginud kaugele üle kallaste ning tormab laia vooluna mööda orgu edasi. Suured jäätükid keerlevad ta voolus kui valged vened – vajuvad, kerkivad ning üksteise vastu põrgates lõhkevad tuhandeks killuks. Ahaa! hüüab tütarlaps mõttes, vaat mispärast ei saanud ta magada ning nägi terve öö jubedaid ja kummalisi unesid, vaat mispärast! Ning Loki litsub kaks rusikat silmaaukudesse ja hõõrub nende nagu käsikividega uniseid silmi, kord üht, kord teist punast ning külmetavat jalga lumest kergitades.

Kõik kraavid, teerajad ning mätaste vahed on täis sulisevaid niresid, mis otsekui ussikesed küüru ajades ja vingerdades tormavad rõõmsalt kallakust alla, kibedas jooksuhoos üksteisega ühinedes, laienedes ning teelt kaasa haarates pehkinud lehti, oksapuru ja sammalt ning kandes kõike seda oma turjal jõe suurde voolu kui pidutsevasse tantsusaali. Lumi on rabe ja kilgendav, tuules ja päikeses vajub ta kokku, jäätub, ning jäistest kristallidest rebenevad veepiisad lahti nagu tilkuvast habemest. Mets ärkab talvisest õõtsumisest, kuuskede ladvad rohelduvad ikka rohkem ning mändide laiad oksad on täis langevaid veepiisku ja lindude sirinat. Alasti pihlakatel on jäänud rippuma sügisesed kobarad, jäätunud ning punased. Kokkutuisatud hangede alt vabanevad nõlvakud ja künkad, pruunid joovikad ning palukate külmanud varred tõstavad päid nagu valge jääranahast kasuka alt. Õhk on sinakas, täis vett ja päikest.

Äkki Loki võpatab, tõstab kui hurt nina ning ta punane suu avaneb nagu kiljatuseks – männi latva seatud puuri ümber tiirlevad vilistades esimesed kuldnokad! Seda suurt ning põnevat uudist ei söanda ta kauemaks enesele hoida, ta tormab tuppa ning hõiskab: „Isa, isa, kuldnokad on väljas!” Toanurgast tõuseb metsavaht Silver Kudisiim, hall ja tudisev; ta köhatab, haigutab, sirutab vanu liikmeid ning lausub siis venitades: „Tuleb vist jälle suur uputus, kevad tuleb äkki ning metsad on täis lund!”

Need metsad, mõtleb Loki tusaselt, pole neil äärt ega otsa! Kui kaugele silm ulatub, ikka kuuskede kiikuvad ladvad, mändide tihnikud, rabad ja sood. Ei jõua vist hundidki talve jooksul neid mõõtmatuid metsi läbi luusida. Kuni mereni ulatub nende sünge ja kurvameelne õõtsumine. Kesksuve põual, kui Mustjõgi kuivab pisikeseks nireks nagu loogeldav nastik, seisavad puud kui küünlad, tilgutades vaid tõrva kollakaid pisaraid. Kuiv sammal põleb pruuniks, rohi närtsib, oksad laskuvad väsinult alla, isegi linnud lõpetavad laulmise ning tukuvad okstel kui surnud. Õhtul hulgub siis puude vahel vaid mõni lonkimisest väsinud ja palavusest närbunud haldjas või öö tulekuga lendab koju mõni hilinenud pisuhänd, silmad kiirgavad ning tulejuga sabaks taga. Harva, harva eksib siis siia mõni kütt või rändaja, sest siin pole inimesi ega elamuid.

Ainult Habahannese talu seisab nõlvakul, kuid Habahannesed on kõrgid ja uhked; kui nad räägivad Lokiga, siis ikka vaid sõnakaupa moka otsast nagu koerale rikkalikust lauast mõnd raasukest pildudes. Vana peremees ise käib luusides ja vandudes; kus tema jalg astub, ei seal kasva enam naljalt rohi ega sirgu sammalgi. Ta on kitsi ja tige, ning kui jumal karistab teda vahel rahe või ikaldusega, seisavad Habahannese rusikad kui pussnoad vastu taevast. Ta habemetutt on nagu ader püsti ning väikesed silmad on täis viha ja põlgust. Tütar Mall aga käib tihti linnas, on elanud silmad süsimustaks, on uhke ja upsakas, ei tee tööd ega näe vaeva. Kui aga juhtub tulema tallu mõni võõras rändaja, ärkab ta nagu tarretusest, ning talu on korraga täis lahkust ja lusti. Siis kisub Habahannes võõrast käest ning ringleb mööda nurmi ja niite, näidates võõrale oma talu suurust ja rikkust. Kui lõhkuv hobune tormab ta siis uhkelt praalides ja kiites, kiskudes võõrast enda taga nagu aisa külge jäänud tuustikut. Kui nad lõpuks koju jõuavad, avab ka Mall oma kirstud, kapid ja sahtlid, ise lauldes kui lind. Ning kui võõras minema läheb, raputab vana Habahannes kaua ta kätt, Mall aga tuleb lävele, vaatab minejale kurvalt järele ning lausub paluvalt: „Tulge varsti tagasi!”

Kes tuleb vaese Loki juurde? Tal pole külalisele midagi näidata ega millegagi uhkustada. On vaid vana kummut hurtsiku nurgas, kuid selle sahtlid on täis hiirte pesi, muud ei leia sealt midagi. Kõik varandus on Loki seljas, see koosneb vanust hilpudest, mis on täis auke ja augukesi kui sõel. Seepärast kardab Loki inimesi; kui mõni eksibki siia, jookseb Loki puu taha peitu ning vaatab sealt võõrast ehmunud silmadega nagu haldjas kütti. Lokil on vaid kaks tulist silma ning kurgus pakitsev rõõm. Kui ta huikab metsas, tõusevad linnud nagu nooled ning orud kajavad rõõmsalt vastu. Ning Loki kardab oma pakitsevat rõõmu, eriti kevadel, kui veed vabanevad ummikust ning Mustjõgi hakkab kohinaga tormama mere poole. Siis ilmuvad jõele parvetajad laulude ja kisaga ning mets on täis nende vallatut naeru. Nad tulevad kaugeist küladest ja linnadest ning juhivad parvesid alla merre. Mustjõe järsul käänakul, vastu Habahannese talu, nad peatuvad, teevad kaldale tule ning ootavad järeletulijaid. Nad ei astu Loki onni, nad lähevad Habahannese tallu, ostavad sealt endile leiba ja piima ning vallatavad seal. Õhtuti mängib nende harmoonika ning siis tantsivad nad hõisates ja kilgates, aga tüdrukuks on neile vaid Mall Habahannes üksi. „Kas siin teisi tüdrukuid polegi?” hüüavad poisid punastelt nägudelt higi pühkides. „Ei ole!” lausub Mall ning vana Habahannes tema järel: „Noh, ei ole, kus sa tollega!” „Aga too hurtsik seal, või on ta sootumaks tühi?” pärivad poisid kahtlevalt. „Seal pesitsevad vaid karud!” vastab Mall naerdes ning vana Habahannes ütleb ka omalt poolt: „Puha karud jah, kus sa tollega!”

Parvetajate siin viibides on vana Kudisiim rahutu, arglik ning käib ühtsoodu Loki kannul. „Ära mine parvepoiste juurde,” räägib ta hoiatavalt, „nad on pahad inimesed ja ei tee sulle ühtigi head. Viivad parvedega kaasa, lõbutsevad vähekese ning viskavad siis enesest ära kui põlenud tiku. Kuhu lähed sa siis veel või kelle poole pöörad oma patused silmad?”

Loki kuulab isa manitsusi ja ei lähe parvepoiste juurde, sest isa on vana ja hädine ning iga uue kevadega vajub ta ikka rohkem kokku nagu pehkinud känd. Loki ei lähe nende juurde, kuid ta silmad viibivad nende naerul nägudel ning iga nende toimetust vaatab ta ahnelt ja tähelepanelikult. Kuis tahaks ta ise kord istuda parvele, et näha maailma ja inimesi ning olla nendega üheväärne! Ta pole veel midagi näinud ega kellegagi rääkinud, ta seltsilisteks on olnud vaid linnud ning metsloomad. Ta on selle metsa juures kinni kui puu juurtega, kuigi ta mõtted teevad kaugeid rännakuid ning käivad kummalisi teid.

Kuid siis lükkavad mehed parved uuesti vette, kustutavad kaldal tuleasemed ning sõidavad lauluga minema, ainult Mall Habahannes jääb neile kurvalt takka vaatama, kuni näha veel nende kogusid ja kuulda nende hääli. Ning Loki, enda puu taha peitnud, langeb samblasse ja nuuksub kaua, kaua ja ei tea isegi, mispärast. „Varsti tulevad vist parvetajad!” lausub Loki äkki. „Kui kuldnokad väljas, siis pole ka nemad enam kaugel!”

Silver Kudisiim liigutab end asemel ja ei vasta. Ning Lokil polegi aega vastust oodata, temal nüüd palju tegemist ja jooksmist. Iga päev, iga tund toob midagi uut. Mustjõgi tõuseb iga hetkega, maa vabaneb lumest ja jääst kui linnupoeg end koorest vabastades. Nõlvakuil hakkavad õitsema esimesed lumililled, ning Loki täidab nendega kõik aknad, lauad ja isegi pingid, nii et vanal Kudisiimul pole enam kuhugi istuda.

Vilistades ning huigates ilmuvad rändlinnud üksteise järel, herilaseviu, punajalgne tuuletallaja, lõopistrik, sooräts, siniraag, isegi musta taevahoidjat näeb Loki hurtsiku kohal tiirlemas. Mets on täis lindude vilet, sirinat ja huikamist kui kirglikku hüüdu. Esimene liblikas lendas vastu ruutu ning peksis kaua jõuetute tiibadega. Ööd on soojad ning tuulised, sood auravad ning sulisevad talvisest unest ärgates. Metsad, niidud ning põllud on täis jooksvaid ning seisvaid vesi. Hiirekõrvul tärkab rohi ning puud kattuvad lehtedega.

Loki kuulatab, kuid jõelt ei kosta veel laule. Hilinevad tänavu parvepoisid, mõtleb Loki. Mall on end ehtinud ning käib kärsitult jõekaldal, või võtab lootsiku ning sõuab vastu voolu oodatavate parvede suunas. Kuid õhtu jõudes ilmub ta üksinda tagasi. Kusagil kaugel, kaugel kostavad kirvelöögid kui tumedad mürtsumised.

Lähevad päevad, möödub nädal, alles siis kostavad jõelt parvetajate hüüded. Kuid esimesed parved mööduvad ja ei peatu. Need on vanad mehed habemetes, kaabud sügaval üle silmade, suitsevad piibud suus. Parvedel kükitavad ka naised ning aitavad käänakutel meestel parvesid voolus hoida. Lõuna ajal ilmuvad teised parved, kuid ka need ei peatu.

Habahannes seisab kaldal ning hüüab:

„Jõudu parvetajatele!”

„Tarvis, tarvis!” vastatakse.

„Kas siis sel aastal peatust polegi?” küsib ta.

„Ei tea ühtigi!” vastavad parvetajad ning sõidavad kiiresti mööda.

„Kas aega pole või? Kas rutt on või?” hüüab veel Habahannes järele, kuid parvetajad ei kuule teda enam, libisedes vooluga kiiresti edasi.

„Uhked on teised!” lausub Mall kurvalt.

„Uhked jah, kus sa tollega!” kirub ka Habahannes ning sammub vandudes koju. Mall kõnnib ta järel, silmad täis viha ja häbi.

Öösi ning järgmisel hommikul mööduvad veel mõned parved.

„Hoia paremat, lükka vasakut! Saba voolu!” kostavad hääled segamini, kuid ainult hetkeks – juba kaovad nad kiiresti vooluga alla. Sel kevadel ei nad laula, ei mängi, kihutavad kui ratsurid mööda. Nad on tõsised ning asjalikud ja ei näi hoolivatki Habahannese talust. Nende hüüdmist kuulates ei tunne Loki ühtki tuttavat häält, kõik võõrad ning tundmatud, kes pole siit iialgi enne mööda parvetanud.

„Isa,” hüüab Loki, „neil on rutt, neil on suur rutt!”

„On, Loki, on!” vastab Kudisiim, naeratab ning ei oska tütre eest varjata oma rõõmu ja rahulolu.

„Miks nad ruttavad?” pärib Loki.

„Kes seda teab,” vastab Kudisiim, „võib-olla tuju neil seesugune – mine tea nende asju ja toimetusi!”

Lõuna ajal möödub veel üks parv ning siis ei tulegi neid enam. Viimanegi libises kiiresti mööda, otsekui teistele järele rutates.

Jõe käärudes puhkevad toomingad, ilmuvad pääsukesed, hüübid ja leevikesed, puuvõrad on õitest kirjud kui vaibad. Õhtu tulekuga sumisevad sääsed, ning rohi ja sammal on täis tuhandeid putukaid ja ussikesi. Loki aga käib tusaselt ringi, on kurb ja sõnatu. Nii ruttu möödub see kevad, arvab ta, nii ütlemata ruttu! Tulid, hõiskasid ning läksid, naerugi ei kuulnud, silmigi ei näinud – vool haaras neid mööda kui tuulispask. Nüüd polegi enam kedagi oodata, möödub suvigi nagu hetk ning jälle ilmuvad tuuled ning jäised katted. Ja elugi möödub, ilma et midagi juhtuks, midagi sünniks – ainult metsade õõtsumine kestab. Ning Lokil on äkki endast ütlemata kahju, endast ning oma isast, kes on nõiutud elama ses padrikute rägastikus.

Kuid siis, mõni päev möödunud, ilmub veel üks parv. Sellel on kõigest üks mees, ning Loki märkab juba kaugelt, et ta on saamatu ja ei oska parve hoida keset voolu. Ühest kaldast teise ujudes, tihti luhta kinni jäädes mees peatub, ootab ja ei näi hoolivatki parve kiirest liikumisest. Ta laseb end voolul juhtida, oma käsi liigutamata. Tihti vajuvad palgiotsad vette, parv keerleb vees kui vurr ringi, mees aga pikutab parvel kui lõhkuval hobusel. Habahannese talu juures, kus Mustjõgi teeb järsu käänaku, paiskab vool parve kaldale, kuid mees jääb rahulikult istuma.

Loki vaatab teda tükk aega ning ei suuda varjata imestust.

On’s ta haige, ei jõua ta parve juhtida, või on tal midagi viga?

Ning Loki jookseb isa juurde.

„Tule, tule!” hüüab ta, ärritatud, „parvepoisiga on õnnetus juhtunud. Vool paiskas ta kaldale ning ta ei saa enam omal jõul edasi!”

Vana Kudisiim köhatab, vaatab umbusklikult tütre otsa, kuid Loki on nagu takjas ta küljes ning tirib kaasa. Kui nad aga kahekesi parvepoisi juurde jõuavad, istub see kaldal, vilistab ning mängib rõõmsalt kannelt.

„On’s teiega juhtunud mõni õnnetus?” kogeleb vana Silver Kudisiim. „Võib-olla tahate edasi sõita ning ei jõua parve üksinda vette lükata?”

„Ei,” vastab võõras naeratades, „Issandal on palju päevi ning mul on aega veelgi rohkem!”

Päike loojeneb punetavate metsade taha, pilvede sakilised palistused kumavad leekides. Võõra nägu on pööratud vastu loode tuld. Ta võtab mütsi peast ning lausub:

„Andke andeks, olen parvepoiss, mu nimi on Toomas Nipernaadi! Võib-olla sünnitan teile palju tuska ja pahandust, et peatun siin, kuid mul pole tõesti tahtmist vastu ööd edasi kihutada!”

„Imelik mees, päris imelik mees!” pomises vana Kudisiim kodu poole sammudes.

Jõe käärudes hakkasid tiirlema rägapardid. Soo poolt kostsid veetallajate kaeblikud huikamised. Saabus õhtu, tuhmunud taevas süttisid tähed. Tuuled peatusid lõõtsutades, põõsad langesid longu, kostis vete müha ning lindude kirglik vile. Täis imbunud iharaid mahlu, ajas maa enesest sirgu puid, põõsaid ning lilli, mis õitsemise läbematus ootuses täitsid õhku aroomise mürgiga. Saagisid ritsikad, sumisesid sitikad, siisikeste sirinat olid täis metsad ja nurmed.

Toomas Nipernaadi lebas parvel, vaatles taevast ning kuulas öisi hääli. Edelast kerkisid üle metsade pilvede mustad karavanid, taevasse tõustes pudenesid lülidest lahti ning haihtusid kui suits. Suur Vanker helendas pea kohal, Linnutee kiirgas ja sätendas. Poiss lebas liikumata, iga häält ahnelt püüdes, otsekui elaks intensiivselt igale siristajale ning vilistajale kaasa. Keskööl, kui lindude sirin jäi vaiksemaks, võttis ta kandle ja mängis. Tal oli laialdane repertuaar vanadest, ammuunustatud lauludest, Mai-Roosidest, Hirlandadest, vangitornis piinlevaist Rosamundedest ning õnnetuist Jenoveevadest, kes nõrkevad armastuse kätte. Eriti kurbadel kohtadel laulis ta ümisedes kaasa, oli liigutatud ning suuris silmis läikisid pisarad.

Alles vastu hommikut, kui taevakaar hakkas valendama, lõpetas ta mängimise ning sulges hetkeks silmad. Kuid ta uni oli põgus ja rahutu, juba järgmisel hetkel oli ta jalul. Jooksis metsa, peatus iga puu man, uuris iga lille, võttis iga putukat peole ning vaatles naerdes ta siblimist. Sellest väsinud, istus puu alla samblasse ning kuulatas ammuli suuga, silmad kui haigel palavikus. Alles siis, kui päike oli vakamaa kõrgusel, tuli ta parve juurde tagasi, võttis Habahannese aia otsast abara ning hakkas jõe käärus sukeldama.

Kui oli püüdnud paar havi, sammus ta Kudisiimu onni poole.

Ettevaatlikult tõmbas ta ukse lahti ning, nähes Lokit ja Kudisiimu alles magamas, hakkas ahjusuu ees tasa askeldama. Siis pani toidu lauale ning hüüdis:

„Sööma, ristirahvas! Ega sedaviisi laiselda tohi!”

Loki hüppas üles kui rästikust nõelatud, Kudisiim aga avas ehmunult silmad ning vaatas tummalt võõrale otsa.

„Vaeselt elate,” lausus Nipernaadi ringi vaadates.

„Vaeselt jah,” ütles Kudisiim toibudes. „Oleksite parem Habahannese juurde läinud, ta on rikas ning parvepoisid lähevad ikka tema juurde.”

„Kust siis Habahannes tolle rikkuse sai?” küsis Nipernaadi lõbusalt.

„Ega temagi alati rikas ole olnud,” seletas Kudisiim, „on temagi küllalt näinud nälga ja viletsust. On tedagi elus pekstud, nii et hambad hüppasid suust välja. Ta oli nooruses nimelt tuntud varas ning igal kaklejal oli tema järele suur himu. Põgenes siis mees inimestest pakku metsa ja hakkas siin põldu harima. Ega seegi töö suurelt toitnud, vili kasvas hiirekõrvuni ning viletsus vaatas irvitades iga prao vahelt sisse. Kuid siis oli mees ostnud Riia turult kahekümne ruubli eest endale puugi, ning kohe hakkasid põllud kasvama ja salved kerkisid kui hanged. Ega nüüd enam viga ole, upsakaks on läinud, ihneks on läinud, istub vaid võipüttide otsas ning viib linna!”

„Kas olete tema puuki näinud?” küsib Nipernaadi.

„Kes võõrale oma puuki näitab!” lausus Kudisiim kibedalt.

„Mina olen!” hüüab äkki Loki õhinaga. „Kord kõuesel ööl lendas kui tulejuga Habahannese korstnast sisse. Mall rääkis küll, et pikne olla sisse löönud, kuid küllap ma juba tean Malle jutte!”

„Miks ka teie pole endile puuki muretsenud? Või on see patt?” küsib Nipernaadi.

„Mis ta tühja patt on, loom ikka loom,” räägib Kudisiim, „pole aga puugi ostmisega õnne olnud. Kord oli minulgi Riia tee jalge all, aga narr, nagu ma olen, astusin teel Lagriküla kõrtsi sisse. Oli ta parajasti igasugust rämpsu täis, teiste hulgas ka mu tuttav rätsep Tokkroos. Viskasime siis teisega mõned napsid, rääkisime ühest ning teisest ning siis Tokkroos küsima, et kuhu sa, Silver, sõidad? Räägin, et pikk tee on ees, et reis võtab mitu päeva, et minulegi on see vaese mehe elu päris vastikuks läinud, ning sosistan rätsepale kõrva, et lähen puuki ostma. „Riia puugid on kallid,” ütleb selle peale Tokkroos, „ning pole teised suuremat väärt: on nad tehtud mädanenud luudadest ja sanglepasöest. Miks sõidad nii kaugele, kui tehakse siingi päris häid puuke?” Oleks nagu keegi mind oraga pistnud. Ei enam lase rätsepat varrukast lahti, ripun kui takjas ta küljes ning tänitan: „Tokkroos, Tokkroos, tee mulle üks puuk, tee mulle üks puuk! Siin on kakskümmend viis ruublit, võta see kõik endale, tee vaid üks mõistlik puuk!” – „Ei taha mina sinu, narri, raha,” ütles rätsep, „kui sa aga nii väga palud ja asja enam teisiti ajada ei saa, siis tule nii paari nädala pärast minu juurde puugi järele.” Olin nii rõõmus, et sundisin vägisi rätsepat kolm ruublit vastu võtma, käsirahaks või nii, mis ka samal ööl maha jõime.

Kahe nädala pärast aga olin rätsepa juures. Tokkroos oli puugi loo hoopis unustanud ning küsis, et mis sul, Silver, ka asja oli? „Kuidas nii,” ütlesin, „tulin oma looma järele!” Tokkroos aga hakkas koledasti oigama, et pea valutada, et ilm polla puugi tegemiseks põrmugi soodus, et tarvilisest materjalist olla parajasti puudus. Kui aga ma põrmugi järele ei jätnud, läks ta sootumalt pahaseks ning ütles, et hea küll, sina pead endale puugi saama! Aga kolme asja pead sa väga meeles pidama: koju sõites ei tohi sa milgi tingimusel tagasi vaadata, kuradi nime ei tohi nimetada ning halba lehka ei tohi ka lasta. Kui sa neid tingimusi ei täida, võib õnnetus juhtuda. Alles koju jõudes võid puugi vankrilt maha võtta ja teda vaadata. Nüüd aga istu vankrisse ja oota!

Istusin siis vankrisse ja ootasin. Varsti tuligi rätsep, hoidis midagi põlle all ning pani selle vankri pärale. „Sõida nüüd,” ütles ta jumalagajätuks, „aga pea meeles, mis ma sulle rääkisin!”

Sõidan siis kodu poole, ise õnnelik ja rõõmus. Ehitan ise igasuguseid plaane, et kuidas nüüd elama hakkan ning missugust tööd puugile muretsen. Kui aga olin versta viis ära sõitnud, tunnen äkki kärsahaisu. Mõtlen, et mis see küll peaks tähendama, ajab puuk suitsu või on midagi juhtunud? Et tagasi vaadata ei tohi, kihutan edasi. Kuid saan vaevalt verst edasi sõita, kui tunnen, et mu selg puha põleb. Hüppan siis vankrist maha ning näen: vankri pära üleni leekides, põhk põlenud, kott tuld täis, ka kuub seljas on kõrbenud. Katsun siis veel päästa, mis päästa on, ise koledasti vandudes ja rätsepat siunates. Oota sa mul, suur sunnik, või põlevaid süsi on ladunud mu vankrisse! Säärast ristirahva narrimist ei jäta ma, söögu mind kas või tuhat puuki ja vana sarviline ise!

Mõni päev hiljem, kui mul Lagrikülla jälle asja, lähen Tokkroosi juurde. Juba kaugelt mind silmates jookseb vastu ning küsib lõbusalt: „Noh, Silver, oled sa puugiga rahul?” „Kuule, kõrilõikaja,” hüüan, „mis pagana narrimine see oli?”

„Kuidas nii?” küsib Tokkroos hämmastusega.

„Aga nii,” vastan, „et põlevad söed oled mulle vankrisse pannud! Et narrinud oled mind nagu mõnd pudulojust, mõnd rumalat tõhku või midagi sarnast!”

„Ei,” hüüab rätsep veenvalt, „seda ma küll pole teinud! Või arvad sina, Silver, et mina sind, head ja ausat inimest, sedaviisi tüssata võisin? Häbi peaks sul olema sõpra säärases sigaduses kahtlustada. Viga peab peituma mujal. Ütle, kas sa kuradi nime kordagi suhu ei võtnud?”

– „Ei,” vastasin kindlalt. – „Aga kas sa üle õla tagasi ei vaadanud?”

– „Ei,” lausun, „vaatasin alles siis, kui vanker juba üleni oli leekides.”

– „Aga kas sa paha lehka ka ei lasknud?” päris Tokkroos. – „Ei, ka seda vist mitte; kui ehk juhtus, siis õige, õige natukene!” vastan.

„Noh, seal on, noh, seal on!” hakkas rätsep kisendama ning keerles minu ümber kui vurr. „Sa igavene loll, sa neetud sunnik, mida oled sa teinud!” karjus ta, järjest ikka vihasemaks saades. „Häbi oled sa mulle teinud, oma õnne oled sa nahka pannud – ning sinuga ei taha ma enam mingisugust tegemist teha. Söögu sind susi ning neelaku tont, head päeva!” Ning rätsep tõmbas mu nina alt ukse kinni. Hiljem olen tihti mõtelnud,” lõpetas Kudisiim jutustuse, „kas oli Tokkroos õiglane ja aus inimene või lihtne petis ning nadikael.”

Nähtavasti sünnitab puugi lugu veel praegu vanale metsavahile tuska ning kibedust, ta võtab seinalt püssi ning komberdab kiiresti välja.

„Vaatan, ehk juhtub mõni lind,” lausub ta süngelt.

„On inimesi, kes ei usu puukidesse,” lausub Loki äkki, „isegi seda nad ei usu, et haldjad on olemas, ütlevad seda suureks loriks! Küll on naljakad!”

Ning korraga lööb veri ta palgesse, ta kohmetab, on arg ja peidab häbelikult silmi.

„Inimesed on rumalad, Loki!” lausus Nipernaadi julgustavalt. „Midagi ei usu nad, midagi ei tea nad. Ainult seda võtavad heaks, mis laseb käega katsuda, ning usuvad seda, mis kõlbab suhu pista. Oh Issanda vägi, või mul endal vähe on tulnud maadelda puukidega või asju ajada haldjatega! Mine aga räägi sellest mõnele lollile – ta saab naerukrambi või arvab sind hullu olevat.”

Ta sattus hoogu ning lausus:

„Tõesti, Loki, kui ma nõnda sind vaatan, jõuan ikka kindlamale ja kindlamale otsusele, et pean sulle annetama ühe puugi. Mul on neid kodus terve tosin, vilistavad ja pladistavad teised kui papagoid puuris. Ütleme nii: ühe isase ja ühe emase, et nad tulevikus sigineksid ning et neid saaks palju kui rohutirtsuparvi. Kujutle vaid, Loki, kuidas viissada, ei, kuidas tuhat puuki ringlevad õhus, igaühe nokas midagi head sinu jaoks. Kuidas nad künnavad, külvavad ning lõikavad vilja, kuidas kaevavad mulda ning kuivatavad soid, karjatsevad pudulojuseid ning käivad karujahil, ehitavad maju ning hoiavad lapsi. Kõik kohad on täis nende tuld ning õhk lehkab tõrva ja suitsu järele. Väike Loki aga on kui kuninganna nende keskel, käsutada tuhat sõnakuulelikku orja!”

„Puugid ei sigine mitte, puugid on kätetöö,” lausus Loki arglikult vahele.

„Tõesti?” imestas Nipernaadi. „Kuidas pole ma seda veel tähele pannud? Ja mina arvasin, et kui kord koju tagasi jõuan, on mul neid loomi tosina asemel terve sada! Küll on naljakas. Noh, hea küll, arvan, et Lokil aitab esialgu kahestki, pole ju siin nii palju tööd. Kõige esiti on tarvis muretseda üks mullikas, üks seapõrsas, siis hurtsik tahab parandust.”

Ta võttis tütarlapse käest ning ütles:

„Vaeseke, kuidas oled sa elanud siin oma päevad? Talvel, kui tuuled undavad üle metsade, võib su hurtsik esimese puhanguga kokku langeda. Kas pole sul igav siin, kui üle metsade ja soode visatakse jäised sillad ning lumehangedes takerdavad vaid hundid ja näljased varesed? Pole sul sõpru ega ole sul inimesi – isa üksi ning seegi ei taipa enam nooruse vallatusi ja kirgesid. Kasvad kui puu lagedal väljal, ei kellegi poole ole sirutada oksi. Sul on pehmed käed ning soe süda, kuid su käte pehmus jääb sulle enesele ning südame soojust pole kellelegi näidata. Ah, Loki, peaksin vist ise kolima siia, et olla sulle sõbraks ja seltsiliseks. Ehk peaksid sõitma minuga kaasa ning ma näitaksin sulle maailma, missugust pole veel keegi näinud. On tõsi, et maailm on halb ja jälk ning elab kirest, patust ja võltsist, kuid ma arvan nõnda, et miks peaksin seda näitama Lokile? Tahaksin, et jääksid võõraks elule, et elaksid neist unenägudest, mis tekkisid siin metsades, ning et ükski hammas ei riivaks sind valusalt.”

„Hea küll,” ütles ta järsku, „miks räägime sellest.” Ta püüdis olla tõsine ning külm, kuid ei leidnud enam sõnu. Loki ei tõstnud kordagi silmi, ta õhetas ning värises. Nii polnud temaga veel keegi rääkinud. Silver Kudisiim tuli tagasi, võttis püssi õlalt ning hädaldas:

„Ei näe enam, silmad ei seleta, kus sa sedaviisi lindu saad.”

„Oota,” lausus Nipernaadi naeratades, „kui lubad, siis lähen mina omakorda.” Kui ta aga püssi võttis ning välja läks, tuli ka Loki tema järel, rippudes ta küljes kui ripats uuriketil.

Nipernaadi ei sõitnud minema, ei sel ega järgmisel päeval. Tal oli korraga teisi toimetusi ja asjaajamisi, mis võtsid kogu ta aja. Hommikust hilja õhtuni oli ta tegevuses Kudisiimu hurtsiku parandamisega, paikas katust, vahetas sarikaid ja pennipuid, isegi ahju seadis ta korda. Vana Kudisiim vaatas ja imestas, kuid ei julgenud midagi lausuda. „Ega see head tähenda,” kordas ta enesele, „ega see tõesti head tähenda!” Ta kutsus Loki kõrvale, raputas pead ning küsis tütrelt murelikult, mis kavatsused tol parvepoisil siin olevat. Loki vaid naeris ja laotas käsi.

Õhtul aga võttis Nipernaadi kandle, jooksis jõe äärde, mängis, laulis ning rääkis Lokile:

„Kas tead, Loki,” ütles ta, „kui ühel armsal tütarlapsel on korralik hurtsik, siis ei või seda kuidagi olla, et ta sinna kauemaks üksinda jääks. Küllap juba siis asjad hargnema hakkavad. Ehk kui muidu siia keegi tulla ei taha, siis tahan ma ise kihutada oma parvega mööda jõgesid ja meresid ning igale, keda kohtan ma teel, räägin väikesest Lokist, kes elab keset metsi kui nõiutud printsess. Ja ütlen ma neile, et Loki silmad on mustad kui niiske muld, põsed roosad kui aovalgus, juuksed üle õlgade kui tuulised metsad. Ja ütlen ma neile, et Loki õlad on kui valged purjed, suu on kui roosiaed, mis piiratud kõrge valliga – sinna on vaadanud vaid päike ja tuul. Ja ütlen ma neile, et õnn on kui haihtuvad pilved, kui õis, mis puhkeb ja kiiresti närtsib – rutaku, muidu hilinevad, nagu hilinesin mina!”

Ta silmad süttisid, hääl värises. Ta viskas kandle kõrvale, haaras tütarlapse käest ning jätkas kui palavikus: „Anna andeks, Loki, et peatusin parvega su hurtsiku ees, aga sa kuuled ise, kuidas vadistavad peoleod, vilistavad leevikesed ning ööbikud on hoopis arust ära! Sa näed ise, iga puu, iga põõsas, iga lill, isegi iga heinakõrs on lopsakaid õisi täis – ja ma nägin sind. Ah jumal, võib arust minna, kui kevadises metsas kuuled mõtuse kudrutamist ning värske muld aurab sünnituse iharusest. Sa otsekui tunneksid maa südame kiiret tuksumist.”

„Hea küll,” ütles ta järsku, „seda kõike ei pea ma rääkima!”

„Võta mind kaasa!” ütles Loki äkki. Nipernaadi hüppas püsti kui nõelatud.

„Loki, sa tahaksid tulla minuga?” hüüdis ta hämmastusega. „Sa tahaksid tulla isegi siis, kui mu jutt puukidest oleks vaid pettus? Nii ongi, nii ongi see, armas Loki, mu kodus polegi tosinat puuke. Ma ei tea ise, miks rääkisin seda, kuid tegin kindlasti väga rumalasti. Mul on vaid üks papagoi ja üks puuk, aga too puuk on juba nii vana ja nii hall, et ma tihti enam ütelda ei tea, on ta ikka tõesti veel puuk või on lihtsalt vana luud! Ah jumal, anna andeks, Loki, nüüd valetan jälle, isegi papagoid pole mul, isegi toda halli puuki pole mul, on vaid luud, lihtne luud. Ning muud pole midagi, aga mitte vähematki, ning tihti on mul häbi, et isegi kerjusele pole midagi ulatada. Ta laulab ja sirutab käe, aga sul pole võimalik tasuda ta laulu, ning sa jooksed kui tõbine temast mööda – siis on nii, nagu jookseksid sipelgad mööda selga! Isegi taskud õmblen ma vahel kinni, sest mul pole midagi sinna sisse panna.”

„Võta mind kaasa!” kordas Loki paluvalt.

„Ja ikka tõesti tahaksid tulla?” küsis poiss kahtlevalt.

Ta istus uuesti tüdruku kõrvale, naeratas, paitas ta pead, ning ta sõrmed värisesid.

„Ma tean,” ütles Loki, „et peaksin jääma siia, sest minu minnes variseb isa hauda. Kuid ma kardan, et kui sõidad, ei näe ma iialgi enam sind. Olen elus näinud vaid mööduvaid parvetajaid ning keegi neist pole järgmisel aastal enam tagasi tulnud. Kaldale jäävad vaid tuleasemed ning põlenud tukid.”

„Kas tead, Loki,” lausus Nipernaadi äkki rõõmsalt, „mina polegi parvepoiss. Ning tolle vaesusega on ka lugu väga küsitav. Tõsi küll, kui päris avalik olla, siis kümmet vesti ma küll ei kanna ning igas vestitaskus miljonid ka just ei vedele, aga ühte ja teist leidub mul siiski. Ohoo, ega nood asjad nii väga halvad olegi, kui nii väga, väga hoolikalt otsida, siis ikka leidub ka midagi. Vaata, Loki, mina arvan toda asja nõnda, et isa me peaksime ikka natuke hoidma. Ta on ju nii vana ja jõuetu ning ta päevade arv polegi enam suur. Ja asja võiks üsna hästi ka nõnda korraldada, et viin oma parve mereni, võtan juudilt palga ja tulen siia tagasi.”

Saabus öö. Kuskil kaugel kukkus kägu järelejätmatult. Nahkhiired tiirlesid üle vee. Hurtsikust kuuldus Kudisiimu rahutu köhimine.

„Kas tead, Loki,” hüüdis Nipernaadi, „ma lükkan parve vette ning sõidutan sind? Sa ei teagi veel, mis tähendab kiires voolus edasi tormata. See on väga ülev ning jube tundmus. Veed sulisevad ja vahutavad su ümber, tähtedes taevas hiilgab ja sätendab üleval ning all – tormaksid kui muinasjutulise vaibaga mööda õhu lõpmatuid ruume. Ning mina hoian sind tugevasti, tugevasti, et sul isegi hingata on raske. Ei, sa kardad öist sõitu? Parve võiks ju nööriga pärast vastu voolu tagasi vedada, ega see mul nii väga raske olegi. Ehk tahad, ma võtan sind kätele ja kannan sedaviisi mõne kilomeetri? Vaata, mul on tugevad lihased, oled nagu sulg mu kätel. Või veel parem, ma teen sulle pajukoorest ilusa pilli ning sa puhud ja ma saadan sind kandlel? See polegi nii inetu, nagu sa ehk arvad.”

Ta jäi kurvaks ja lausus õhates:

„Nüüd tean ma küll: sa ei usu mind, sa arvad, et olen petis ja ei tulegi enam tagasi. Sa arvad, et olen kõlvatu ja aina valetan, ning siis pole sul enam tahtmist ei pilli ega mängu järele!”

Ta tahtis koguni tõusta ja ära minna.

Loki viskas käed ta kaela ning hüüdis:

„Usun sind, usun!”

Ta suudles poissi, hüppas püsti ning lendas kui lind hurtsiku poole.

„Loki, Loki!” hüüdis poiss järele.

Ta oli korraga kui hullunud, jooksis siia ja tänna, tüdruku nime korrates.

„Loki,” rääkis ta enesele, iga sõna otsekui paitades, „väike Loki, ma tulen tagasi ning ei peta sind. Sa oled ju nii väike, et isegi putukas paistab su kõrval kui hiiglamägi. Ma ei julgegi sind kätele võtta, oled kui tolmukübe, mis võib sõrmede vahelt maha libiseda.”

Ta rääkis enesega, kõndis kaua mööda metsi, täis õrnust ja joobumust. Ta otsis Lokile uusi võrdlusi ning oli õnnelik, kui see tal õnnestus. Oli hilja, kui ta lõpuks tagasi tuli ning hurtsiku pööningule magama läks. Isegi unes liikusid ta huuled, otsekui jätkaks ta oma õrnuste rääkimist.

Teise päeva hommikul, kui Nipernaadi ärkas, seisis Habahannes hurtsiku ees. Ta hoidis piipu hammaste vahel ning isegi rääkides ei võtnud seda suust.

„Silver, vana käbi, sulle olla parvepoiss külla tulnud?” hüüdis ta üle läve tuppa. „Ei mina seda uskunud, rääkisin, et ega üks mõistlik parvepoiss Silveri hurtsiku uksest sisse mahu, võib-olla on mõni küürakas või nii. Mall aga ei jäta rahule, ütleb, et olla juba mitmendat päeva siin ning päris sirge olla teine. Mina aga ei uskunud, tulin ise vaatama.” Ning kui hurtsikust ei vastatud, küsis ta kärsitult:

„Noh, on või? Ehk ei ole või?”

„On, on!” vastas Nipernaadi pööningult alla ronides.

„Või sina oledki too parvepoiss!” imestas Habahannes. „Seni on ikka nõnda viisiks olnud, et parvepoisid minu juures peatuvad, ikka seal, kus süüa saab ja juua saab ja muidu lustlik olek. Noh, parvepoiss, võta siis müts ja teeme minekut, pole meil siin suuremat vahtimist midagi!”

Nipernaadi istus murule ning naeris.

„Ah ei tule või?” küsis Habahannes vihaselt. „Pean koerad järele saatma või? Minu põlde ei tahagi näha, minu tütart ei tahagi teretada? Hakkad vist keretäit teenima? Või on too vana käbi sinu ära nõidunud, et oled kui koer ketiga ta hurtsiku juures kinni? Ei tahagi vaadata mu rikkust ja vara?”

Nipernaadi tõusis murult, astus Habahannese juurde ning lausus kahetsevalt:

„Kui vaene, kui ütlemata vaene sa oled, Habahannes. Olen mina küll maailmas ringi kolanud, kuid niisugust santi peremeest pole ma veel näinud. Lind lendab ning ta pole sinu, putukas roomab ning ta ei kuulu sinule. Su põllud on kui sood, kus kasvab vaid sammal ja suliseb vesi. Su maja on kui mesipuu, kuhu mahub vaid pisike putukas. Ning su taskud on tühjad, tuuled käivad neist läbi. Ega muidu oleks sa Kudisiimu avitamata jätnud, vähemalt ühe mullika oleksid talle ikkagi andnud. Kuid sa ise oled vaene ja armetu ning sul pole isegi teist kuube, mida võiksid oma naabrile annetada!”

„Või varandust käsid mul pillata,” karjus Habahannes vihaselt, „vanale käbile pean oma pudulojuseid andma!”

„Sul ei ole ju enesel midagi!” hüüdis Nipernaadi kärsitult vahele. „Ma pean vist õpetajat paluma, et ta kirikus sinu jaoks mõne marga korjaks, muidu jääd ehk päris nälga. Kõhunahk kuivab selgroo külge kinni, siis ei leota teda lahti ei õli ega bensiiniga. Temal mõned varandused või mõni rikkus! Tule parem mind korraks vaatama, ma näitan sulle oma rikkusi, nii et sa jääd pimedaks kui sõnn, kurdiks kui puu. Mul purjetab tuhat laeva mööda meresid ning nad on täis kulda, vilja ja siidi. Tuhat rongi kihutab mööda maid ning nende koormad on rohkem väärt kui kaks kuningriiki kokku. Sajad tuhanded töölised otsekui sipelgad kaevavad maa sügavustes mulle kulda ja hõbedat ning igaüks neist on küürus kullakottide all! Tule vaata mu põlde, nad algavad seal, kus päike tõuseb, ning lõpevad seal, kus ta õhtul kaob, aga kõik see väli on täis kuldset nisu. Tule vaata mu vabrikuid, seal seisavad korstnad tihedamini kui sinu põllul rukkiorased, ning iga korstna all töötavad mulle ja üksnes mulle kümme tuhat töölist. Ehk tahad näha mu metsi, seal on mul põtru, hirvi ja metskulte rohkem kui sinu salvedes rotte. Ahaa, sa naerad, sa lõhked kadedusest ning arvad, et mis too parvepoiss kiitleb. Ei, vennas, pole ma parvepoiss ühtigi. Et ma aga parvega jõgesid mööda liuglen, selleks on mul teised põhjused. Maid uurin mina ja inimesi panen tähele; kus aga leian varga või masuurika, selle toimetan trellide taha. Ning sinustki, Habahannes, ei mõtle ma head, ei, põrmugi mitte. Kas pole sinagi nooruses võõrastel hobustel kihutanud ning võõrastes aitades öösiti ringi luusinud?”

Habahannesel kukkus piip suust, kuid ta ei tõstnud seda maast üles.

„Hull, hull!” kähistas ta ülekeevas vihas. „Parvepoiss on hull!”

„Pole hull ühtigi,” lausus Nipernaadi muheldes, „küll mina tean Habahannese patte. Arvad, et asjata aega kulutan ja loran samuti muidu ajaviiteks? On ka minul küllalt sõpru kõrgete härrade hulgas ning nende abiga saame ka Habahannesest jagu!”

„Hull, hull!” karjus Habahannes ning lidus kui tuul kodu poole. „Orjad kokku, koerad kokku, parvepoiss tuleb lapikuks peksta!” karjus ta õue jõudes. „Vargaks sõimab mind, türmiga ähvardab, ma olla vaesem kui kerjus! Ning tema varandused olla suuremad kui kaks kuningriiki kokku, nõnda ta raibe rääkis!”

Ta ei suutnud enam taltsutada oma viha. Kui aga Mall käskivalt ja kalgilt talle otsa vaatas, jäi ta korraga vaikseks ja väikeseks ning hakkas üksikasjaliselt tütrele jutustama oma käigu tulemusi.

„See on alles kena poiss!” hüüdis Mall vaimustusega.

„Kena jah, kus sa tollega!” lausus Habahannes mõnitavalt. „Sõimata ja kiidelda oskab teine küll, nii et sul juuksed peas püsti tõusevad.”

„Aga ehk on rikas,” kahtles Mall, „mis ta muidu sellest räägiks?”

„Ah on või? Ehk ei ole või?” arutas Habahannes. „Mine neid praegusi inimesi tea, ise kui karjapoiss, aga taskud raha täis kui puru. Ega ta muidu minu varandust nõnda põlgaks ja tolle käbi juures istuks. Midagi tal peab ikka olema, kas mõni maja linnas, mõni vürtspood või mõni pudukauplus. Ehk ongi need tema palgid, mis sel kevadel siit mööda parvetati, poisid sõitsid ees ja peremees viimse parvega järele? Küllap vist, küllap vist, seepärast ei julgenud ka parvepoisid sel kevadel siin peatuda, litsusid mööda kui tuul.”

Ning Habahannesel on ütlemata kahju, et ta oli parvepoisiga olnud nii upsakas ja käskiv. Ta teab väga hästi, et Mall seda asja nõnda ei jäta, et sööb kas hinge välja, aga lepitust peab ta parvepoisiga saama. Ning siia peab ta tema meelitama, kas või hetkeks, et Mall näeks teda, istuks temaga ning jätaks tema, Habahannese, rahule. Sellepärast ei mõtlegi ta enam viivitada, võtab mütsi ning teeb minekut.

„Lähen õige veel korraks tema jutule,” lausub Habahannes leplikult, „ehk tuleb ta seekord siiski.”

„Palu teda, meelita teda!” hüüab Mall veel isale järele.

Nüüd võtab ta juba kaugel mütsi pihku, naeratab, teretab parvepoissi uuesti, otsib siis murult oma piipu ning lausub sõbralikult, et parvepoisil ei pruugiks just nii väga vihastada, selleks polevat vähimatki põhjust.

„Meie pool on säärane mood,” räägib ta seletuseks, „kui võõrast inimest näed, sõima kohe nahk kuumaks ja vaata siis, mis edasi saab. Ega toopärast veel viha kanta ning halvasti mõelda.”

Siis räägivad nad ühest ja teisest, ning kui Habahannes esineb lõpuks tungiva palvega teda külastada, ei räägi ka Nipernaadi enam palju vastu. Üsna sõbralikult sammuvad nad kõrvuti Habahannese talu poole, kus Mall neid juba ootab lahtiste kirstude ja kappide ees.

Kui aga Nipernaadi õhtul koju tuleb, hoiab ta süles tüsedat kompsu ning tirib nööriga mullikat taga. Looma viib ta lauta, kompsu aga laotab murule.

„Loki, Loki,” hüüab ta rõõmsalt, „jookse kohe siia! Vaata ometi, mida Habahannese puuk on meile toonud, sulle kolm uut seelikut, isale aga ilusa mullika. See on alles kena puuk, et põrguline ise oleks teda võtnud! Ma vaatan ja imestan, kes see lõhub tulla säärase ägedusega, et maa väriseb ja tolm keerleb, enesel suured punased silmad peas kui rattad. Ja mis sa arvad? – Puuk!”

Loki jookseb kord seelikute, kord mullika juurde; ta silmad sätendavad ja põsed õhetavad õnnest ja üllatusest.

„Kas ikka tõesti puuk?” küsib ta kahtlevalt. „Ikka tõesti puuk ning pettust pole siin mingisugust?”

Nad hüppavad rõõmsalt kui lapsed.

Ainult vana Kudisiim raputab pead, vaatleb kahtlevalt mullikat ning pomiseb enesele:

„Ega see head tähenda, ega see tõesti head tähenda!”

Hommikul lükkab Nipernaadi parve vette, seob selle puu külge ning räägib Lokile, et täna õhtul peab ta lõpuks ometi ära sõitma.

„On küllalt aega viidetud,” lausub ta naeratades. „Jumal seda ise teab, mis mu peremees, juut, kõigest sest loost peaks arvama. Teised poisid juba ammu oma parvedega kohal, mina aga viidan aega ja ei mõtlegi ilmuda. Saadavad viimaks politsei järele, ega neid uskuda või.”

Kui Loki jääb nukraks, silitab ta tütarlapse pead ning lausub rahustades:

„Ära kurvasta midagi, Loki, varsti olen ma jälle siin. Ega sul pruugigi nüüd suurt muret tunda, oled ju nüüd rikas. Hurtsik on parandatud, mullikas on laudas, isegi uued riided on kapis – võid olla rõõmus ja kannatlikult oodata oma Nipernaadit. Ah, poleks see isa sul nii vana, küllap juba sõidaksime täna koos!”

Enne sõitu on tal veel palju tegemist ja jooksmist. Metsas on tarvis käia, jõe käärudes hulkuda, kõike tahab ta veel näha enne sõitu. Isegi Habahannese juurde läheb ta, et jätta talurahvast jumalaga. Mall tuleb teda saatma, astub Loki hurtsikusse, ning kui tüdrukud on jäänud kahekesi, lausub Mall noomivalt:

„Rumal oled sa, Loki, mul on sinust kahju. Oled armunud poisisse ja ei näegi, et ta vaid mängib sinuga. Ei, ei, ära räägi vastu. Küll ma tunnen parvepoiste jutte ning meelitusi. Küll mina aiman su kavatsusi temaga. Vaat, sina arvad nii, et õhtul, kui Kudisiim juba magab ning Nipernaadi sõitma hakkab, jooksed sa parvele, viskad end poisile kaela ning sõidad ühes. Seda kavatsed sa teha.”

„Ei, ei!” hüüab Loki läbi pisarate.

„Ära valeta,” ütleb Mall kurjalt, „miks muidu parvepoiss vastu ööd teele läheb? Või sa arvad, et mina noid asju ei tunnegi? Olen nii mõnigi kord uskunud nende meelitavaid jutte, kuid kõik need lood on lõppenud ikka tollega, et pärast mõnepäevast rännakut mööda Mustjõge sind kaldale viiakse ja lubatakse järele tulla. Ning sa ootad päeva ja teise, aga keegi ei tule, keegi ei mõtlegi tulla. Siis oled kui porritallatud leht, tuulgi ei kisu sind enam lendu. Ehk kuhu panebki parvepoiss naise, tal pole kodu ega kohta, kuhu viia oma armsam.”

Loki nutab ning Mall jätkab:

„Ega Nipernaadigi parem ole,” lausub ta veenvalt, „temagi on vaid mööduv parvepoiss päevaks kaheks, kolmeks, et siis kaduda jäädavalt. Küll lubab tulla tagasi, kuid miks ei peaks ta lubama, nii saab ta kergemalt ilma tüli ja pisarateta siit minema. Seepärast ole mõistlik, Loki, ära looda ega plaanitse, teotad vaid end, muud midagi! Ning mõtle oma isast, ega tema su häbi jaksa üle elada!”

Ning Mall läheb minema, vihaselt enese taga ust kinni lüües. Nipernaadi astub tuppa ning kohkub: Loki nutab.

„Loki,” hüüab ta, „mis nad sulle on teinud? Petiseks on vist mind nimetanud, võtnud Lokilt viimse lootusesädeme? Ning sina ei usugi mind enam, ükskõik, mida ka ei räägiks, mida ka ei lubaks ma?”

Ta pühib tüdruku silmad, istub ta juurde ning hüüab:

„Ei, nüüd on see asi ometi kindel: sa sõidad minuga! Teisiti ei võigi see olla, ühtki päeva, ühtki tundi ei tahaks ma elada sinuta. Ning kui meil poleks ka vähematki varandust, siis vaata, Loki, ometi neid käsi, nendega rühime elust läbi. Ah, kuidas tahan ma tööd teha ja hoolitseda, et mu väikesel Lokil oleks hea ning et ta huultelt ei kustuks hetkekski naeratus. Kuidas võisin ometi kujutella, et väike Loki jääb siia kesk metsi – ootab, ootab ning silmad enesel tilguvad kui kasesse löödud haav. See oleks meeletus, roim ning jumal seda ise teab, mis veel!”

Ta muutus õrnaks ning sosistas kui palavikus. Ta tõstis tüdruku sülle, paitas ning kallistas.

„Pane kiiresti kokku oma kompsud,” rääkis ta, „ära viida enam aega, ning kui jõuab kesköö, tuled sa parvele. Isale võime ju päeva paari pärast saata kirja ning öelda, et ta mitte nii väga ei kurjustaks, sest oleme ju õnnelikud ja tuleme varsti jälle tagasi. Et meil oli tarvis vaid kirikhärrat ning teha väike reis. Aga säärast kirja meilt saades hakkab temagi naerma ning lööb kepsu kui meeletu. Vaata mul noorust, ütleb ta, vaata mul ometi noorust, või nii rutt ja kibe oli neil! Sa tuled ometi minuga?”

Loki tõstab nutetud silmad ning katsub naeratada.

„Ei, sa ei vasta veel, sa põikled veel, sa ei taha ikka veel parvepoissi uskuda!” hüüdis Nipernaadi vaimustusega. „Su silmad tahavad juba naerda, aga huuled tõmbuvad jonnakalt viltu ning sa ei lausu midagi. Kas arvad ikka tõesti, et Nipernaadi võib sind petta?”

Ta hüppas püsti, ringles mööda tuba ning jooksis siis uuesti tüdruku juurde.

„Miks sa ei usu mind?” hüüdis ta kibedusega. „Mida peaksin tegema, et sa loobuksid kahtlustustest? Mall on rääkinud sulle kadedusest üht ning teist ja väike Loki ei leiagi enam lohutust!”

„Oota,” tuli tal korraga meelde ning ta hakkas puistama oma taskuid, „säh, võta see nuga, olgu see sulle tõenduseks, et Nipernaadi ei valeta iialgi. Ja siin on üks väike peegel, vaata, kui ilusasse nahka on ta seatud. Võta ka see korgivinn ja mu taskuraamat. Ta on täis kenamaid luuletusi, mida olen korjanud nooruses igasugustest raamatutest ning mis on mulle olnud nii ütlemata kallid. Oh jumal, mul pole enam midagi anda Lokile tõenduseks, et armastan ja hoian teda.”

Ta soris taskutes ning oli närviline ja õnnetu. Kuid siis tuli tal midagi meelde ning ta näos peegeldus õnnelik naeratus.

„Ohoo,” hüüdis ta rõõmsalt, „ma polegi nii vaene! Nüüd leidsin ometi asja, mis annetan Lokile oma truuduse tõenduseks! Võta mu kannel, Loki, võta mu ilus kannel! Ning kui põrguväed ise peaksid takistama, siis kandle järele tulen ma ometi tagasi. Mis on Nipernaadi kandleta – otsekui hingeta puu! Tule, Loki, kandle viisin ma juba parvele, toome ta siia ja anname Lokile, et ta ei kahtlustaks mind enam!”

Nüüd tüdruk juba naeratas ning ütles:

„Pole tarvis, usun sind ka kandleta!”

„Usud mind ka kandleta?” ei tahtnud Nipernaadi uskuda.

Ta vaatas tüdrukule umbusklikult otsa.

„On’s see võimalik?” päris ta. „Usud mind ka kandleta? Ning tuled minuga kaasa?”

„Jah, tulen!” lausus Loki.

Ning muud polnud Nipernaadil tarvis. Ta on jälle rõõmus ning jookseb kärsitult siia ja sinna, iga puud, iga linnupesa jumalaga jättes. Hakkab hämarduma, tuuled toovad taevasse pilvede lesti. Kuid siis tuleb tal äkki meelde, et mullikas laudas on põhuta, ta otse ehmub, ronib kiiresti pööningule ja hakkab sealt kõrrepuru maha ajama.

„Sul on aeg parvele minna!” hüüab ta Lokile, ise põhuga askeldades.

„Jah, jah!” ütleb Loki, kuid ta ei rõõmusta, ei hõiska – kõnnib kui unes, silmad maa küljes kinni. Ainult harva tõstab ta neid, siis pudendavad nad pisaraid kui pärle.

Kui Nipernaadi on valmis oma viimase tööga, avab ta tasa ukse ning vaatab üle läve hurtsikusse. Silver Kudisiim magab juba, hall habe kui põõsas silme ees. Loki voodi on aga tühi.

Küllap on vist juba läinud parvele, mõtleb Nipernaadi ning ruttab pooljoostes jõele. „Loki, sa tulid siiski!” hüüab ta rõõmsalt, tüdrukut parvel istumas nähes. See on mässinud enese rätti ning ladunud kompsud enda ette. Nipernaadi kobab pimeduses, päästab parve ja lükkab selle voolu keskele. Mustas taevas valendavad üksikud tähed. Puud ning põõsad tormavad kiirelt mööda. Mõni ehmunud lind tõuseb luhast ning jubedalt huigates kaob metsatihnikusse. Nipernaadi seisab parvel, seda kui laeva tüürides ja juhtides. Käänakuil jookseb ta küll ette, küll taha ning annab parvele pootshaagiga õige suuna.

Siis istub ta tüdruku kõrvale ning võtab ta käed.

„Miks oled nii kurb ja ei räägi sõnagi?” küsib ta murelikult. „Su käed on täna nii külmad ja luised – ma ei tunne neid enam. Vaata, vaata, kuis langes täht, pikk tulejuga jäi musta taevasse kui lohe. See tähendab head, väike Loki, langevad tähed tähendavad ikka head. Kuuled, kuis öö vaikuses mühavad veed, ega sa ometi karda? Kuis peaksin lõbustama sind, mis peaksin rääkima sulle, et su mustad mõtted haihtuksid kui pilved? Ah, Loki, ole rõõmus ja hõiska, terve elu seisab meie ees kui võluv muinasjutt. Ehk tahad, ma mängin sulle kannelt ning laulan lugu rüütel Sinihabemest ja ta seitsmest naisest? Ah, sa ei vasta, mul hakkab sinuga hirm.”

„Mida peaksin ütlema sulle?” küsis tüdruk vaikselt itsitades. Nipernaadi kuulatas, laskis käed lahti ning lausus pettunult:

„Isegi su hääl on täna nii võõras, säärast kalki kõla pole ma veel kuulnud. Ütle, Loki, mis sinuga on?”

Tüdruk tõmbas räti pea ümbert, pööras näo poisi poole ning naeris.

„Ma polegi Loki!” ütles ta.

„Mall, Mall!” hüüdis Nipernaadi püsti hüpates. „Missugune sarvik on toonud sind minu parvele? Tagasi, tagasi pean sõitma!”

Ta haaras pootshaagi ning hakkas kaldale tüürima.

Mall tõusis püsti, astus Nipernaadi juurde ning lausus käskivalt: „Jäta see tembutamine, parvepoiss! Tagasi joosta pole sul vähematki mõtet. Ehk kuhu lähed sa tolle metsas kasvanud tüdrukuga? Või mõtled ise metsa elama minna ning matta sinna rappa terve oma elu? Sa sarnaned oma kõnede ja juttudega, aga need on kärsitud ja visklevad kord siia, kord sinna. Ühtegi suve ei pane sa seal vastu: esimene nädal laulad ja hõiskad, teisel oled juba kurb, kolmandal aga tunned, kuis Loki on muutunud raskeks kiviks su südamel. Säärane oled sa, parvepoiss!”

Ning kui Nipernaadi pootshaagi kõrvale viskas, astus tüdruk üsna ta lähedale ja ütles paluvalt: „Võta mind enesega kaasa, Nipernaadi, kas aastaks, nädalaks või ainsaks ööks! Miks olen ma halvem Lokist?” Nipernaadi heitis parvele pikali ning nuuksus:

„Loki, Loki!” sosistas ta kui meeletu.

„Loki pole sulle!” ütles Mall järsult ja vihaselt. „Mina keelasin teda kaasa sõitmast ning kirjeldasin sind talle kui petist!”

Nipernaadi tõusis püsti, viskas kandle üle õla, ning kui jõe käänakul ujus parv kalda lähedale, hüppas ta kaldale. Sõnagi rääkimata, tõsine ja sünge, lükkas ta parve tüdrukuga keset voolu.

„Appi, appi!” hüüdis hirmunud tüdruk.

Parv liikus kiirelt voolus edasi.