Читать книгу Toomas Nipernaadi - August Gailit - Страница 3

Vilistades ja trallitades läks ta mööda tolmavat teed.

Ööd viitis ta metsades, järvede ääres või jõekäärudes, päikese tõustes aga sõtkus tuleaseme, pildus hõõguvad tunglad laiali ning kõndis jälle edasi. Tal polnud kiiret ega sihti ning ta oli veidi iseäralik. Tihti seisatades joobus vaheldusrikkast maastikust, aimates lindude sirinat, ise rõõmus ja lustlik. Vahel peatus mõnel järvekaldal ning rohus lebades vaatas tundide viisi valgeid pilvi kõrges sinenduses.

Ta oli pikk ning lahja, ta suured silmad olid täis rõõmu ning ta nimetas end Toomas Nipernaadiks. Uudishimulikkude pärimistele vastates naeris ta laia suuga ning rääkis, et rändavat niisama veidi ringi, et vaadata, kustpoolt maa õige lahti on. Väsides istus teeäärele, mängis kannelt ja laulis, kuid ta hääl oli kriiskav ja inetu. Tõustes vaatles kaua enese ees avanevat maastikku. Põuased nurmed tolmasid, kaugel silmapiiril tõusid põlevast soost kollased suitsupilved. Metsad sinendasid ning hõõgusid palavusest. – Juhtus nõnda, et samal ajal suri Krootuse talu leskperenaine Liis, kadunud mehe järgi Nõgikikas. Sündis see nõnda, et karjus Janka, kes suikus ahju serval lõunavahet, kuulis korraga kummalist korisemist ning uniseid silmi tõstes nägi perenaise surmaeelset võitlust. Ta vaatas hirmunult ja lõdisedes tüki aega, kui aga perenaise rind vajus äkki kokku ning lõug jäi abitult rippuma, jooksis Janka kui tuulehoost kantuna õue.

„Ära viis põrguline perenaise!” karjatas ta, täis ülevat rõõmu ja vabanemistunnet. Kolm meest, kadunukese pojad, kes lebasid laisalt murul, ammuli suud päikese poole, hüppasid korraga istuli ning jäid kohkunult üksteise otsa vahtima.

„Mis see jõmpsikas ütles?” küsis lõpuks vanem poegadest. Nad olid ema surma oodanud päevast päeva, julgemata kordagi astuda ta voodi juurde. Ikka saadeti karjus tuppa vaatama, kuidas haigega on ja mis ta teeb. Karjus uuris, vaatles ning teatas siis süngelt ja lootusetult, et pole head oodata – ei see juurikas veel maailma jäta. Ning pojad heitsid uuesti murule, vahtisid pilvi ja haigutasid ning ootasid kannatlikult paremaid teateid.

Nad olid kartnud ema rohkem surmast, sest kadunukene oli olnud väga valju iseloomuga, ta raske rusikas oli tihti tuuseldanud sõnakuulmatuid poegi. Või mis ta pidi muud tegema, kui talu põllud jäid sööti, vili koristamata, loomad talitamata, pojad aga viitsid Issanda päevi küll metsas küttides, küll järvel õngitsedes, küll ka küla simmanitel vaenlasi pussitades. Nad põgenesid talutööst kui kured talvest, olid laisad ja riiukad. Isa, kiriku kadunud vöörmünder, kelle elu oli kulunud kodu ja kiriku vahelisel teel, oli neile jätnud ühes laiskusega ka piiblist võetud nimed, nii kutsuti vanemat poega Peetruseks, keskmist Pauluseks ja nooremat Joonataniks. „Hoidke, poisid, iisraeli rahvas tuleb kõiges oma võimus ja vägevuses!” hüüdsid külapoisid poegi tulemas nähes. Tahes või tahtmata pidid pojad oma au kaitseks vemblad ja pussid kätte võtma. Ning pärast seda oli jälle küllalt põhjust nädalate viisi haavu parandada ning kuskil pööningul, ema eest varjul, kaevata, ohata ja logelda. Siis oli Janka neile ainsaks toeks ja abiks, see tassis nende peiduurkasse leiba ja liha. Häda aga poegadele, kui ema nad kätte sai, siis rõkkas küla poiste kisast ja ema vandumisest. Nii pidi perenaine ikka üksi kõik talutööd tegema või palgaliste sulastega leppima.

Nüüd, ema surres, tundsid nad korraga valdavat hirmu ja ei teadnud, mis teha. Kaua arutasid nad tekkinud olukorda.

„Kuule, jõmpsikas,” ütles lõpuks vanem vendadest, „ega vist paremat nõu üle jää: jookse kõik naabrid läbi ning teata meie õnnetusest. Kuid vaata, nadikael, et sa seda hästi teed, et külarahvas mitte arvama ei hakkaks, nagu oleks meil nüüd hea meel või midagi sarnast! Ütle, et oleme kurbusest maas nagu sõnnid piksest pikali löödud, et meie ei oskagi enam muud teha kui ohata, nutta ja oma päid meeleheites vastu emakest maad taguda. Ja ütle, kui nad kohe ei tule, siis võib ka meid tabada meie õnnetu ema kurb saatus. Nõnda, ja nüüd jookse!”

Janka pistis üle nurme kui tuul. Ta oli uhke ja liigutatud, et tähtis ülesanne oli temale usaldatud. Õhinaga talust tallu joostes ei läbenudki ta pikemalt jutustada kadunukese surmast. Kiirelt ust avades karjatas ta üle läve tuppa: „Liis Nõgikikas on surnud – tulge kohe teda vaatama!” – ning tõmbas paugutades ukse jälle kinni, et õhinaga järgmisse tallu lennata.

Maanteele jõudes tuli talle Toomas Nipernaadi vastu.

„Liis Nõgikikas on surnud, mine vaatama!” karjus Janka jooksuhoos ka temale.

Nipernaadi seisatas ja vaatles karjast.

„Oota ometi, tulihark,” lausus ta naeratades, „peatu natuke ning räägi, kes oli too Liis Nõgikikas!”

„Pole mul aega ühtigi!” vastas poiss tõsiselt, istus aga ometi Nipernaadi kõrvale tee äärde.

„Ja sina ei tundnudki toda nõida?” küsis Janka imestades. „Oi Jessuke ja pühad prohvetid – vana sarviline ise oli ta. Ootasime ta surma, et silm sinine, aga mitte ei tahtnud ta lõppeda. Küll kääksus ja piuksus, enne kui hing kurku kinni jäi. Ta raisk oli nimelt väga kuri ja tige; kui tema näppude vahele sattusid, siis polnud enam vähematki lusti. Nagu tuulispask keerles ta talus ning siis lidusime meie igaüks omale poole – kes metsa, kes kraavi, kes ka otse katusele.”

„Vaata ometi,” imestas Nipernaadi, „kes teie siis olite?”

„Mina ja pojad ikka, kes muu,” seletas Janka suure suuga. „Mina, Peetrus, Paulus ja Joonatan.”

Ning Janka hakkas pikalt ja laialt pajatama kõigest, mis ta vähegi teadis: kadunust, vendadest, talust ja selle ümbrusest, sugulastest ja naabritest. Alles siis, kui ta arvas küllalt juba rääkinud olevat, tuli tal järsku meelde oma tähtis ülesanne ning ta hüppas kui ussist nõelatud püsti.

„Oi jessuke,” hüüdis ta ehmunult ning varrukaga suud hõõrudes, „nüüd on tarvis jälle edasi liduda. Sina aga mine koolnut vaatama, päris kindlasti ikka. Ega poisid seal ise midagi oska teha. Nad on kui sõnnid piksest pikali taotud ja surm ei ole ka nendest enam kuigi kaugel!” Nipernaadi mõtles vähe, muheles, vaatas korraks ümbrust ning sammus siis Krootuse poole.

Talu õue jõudes leidis ta pojad ikka veel murul istumas ning tummalt üksteise otsa vahtimas. Ta pani kandle seina äärde, võttis mütsi pihku, teretas igaüht kättpidi ning lausus kurvalt:

„Jumalime, armsad sugulased, raske õnnetus on meid tabanud.”

„Õnnetus jah,” lausus vanem kõigi eest, „ei teagi, mis nüüd teha või kuidas olla. Surm tuli meie emale nimelt väga järsku ja ootamata, kes seda oleks võinud arvata? Peaks vist surmast ka kellamehele ja õpetajahärrale teatama, nemad vist korraldavad tolle ametliku poole. Et see pagana Janka ka tagasi ei tule, teda võiks õige õpetaja juurde saata!” „Küll saame kõigega hakkama,” lausus Nipernaadi julgustades.

Ta astus ees ning vennad hiilisid kartlikult ta järele. Tuppa jõudes jäi Nipernaadi koolnu voodi ette seisma, luges huuli liigutades vaikselt palvet ning pigistas siis kadunukese silmad kinni. Siis hakkas ta hoolikalt peatsit, jalutsit ning laekaid tuuseldama. Koti alt ta leidis talu paberid ning rahapuntra. Paberid andis ta vanemale vennale, raha aga luges hoolikalt üle, nimetas summa ka vendadele, pani selle siis laekasse luku taha ning võtme pistis esialgu oma tasku. Sellega valmis, tõi ta õuest lauad, asetas nad pinkidele ning tõstis vendade abiga koolnu lautsile.

„Mis nüüd edasi tarvis teha, on juba naiste asi,” lausus ta.

Varsti täituski suur tuba naistega. Ohates ja hädaldades tiirlesid nad tüki aega koolnu ümber otsekui harakad veel liigutava looma ümber. Siis aga hüppasid äkki koolnu kallale ning kohe algas palavikuline tegevus, keedeti vett, otsiti kirstust puhtaid riideid ja varsti oli perenaise laip naiste sõrmede vahel kui pesupundar, mida hõõrutakse ja nühitakse otse vihase joobumusega.

Nipernaadi juhatas nende tegevust kui oma inimene. Kapist oli ta leidnud viina, jõi ise, andis ka naistele ning kiitis kadunukese häid omadusi. Siis astus ta välja.

Ta ruttas järve äärde. Päike roosatas vastu liginevat õhtut. Õhk muutus sinakaks, kiired paistsid kui läbi udu. Järvele ilmusid punased lapid. Pilved peegeldusid selles kui sukelduvad luiged. Nipernaadi istus kaldale ning vaatles. Kaislas sulpsatasid kalad.

Äkki kuulis ta tütarlapse karjatust. Ta hüppas püsti ning hakkas jooksma karjatuse suunas.

„Rästik, rästik!” hüüdis alasti tütarlaps veest välja joostes.

Nipernaadi viskas räti ta õlgadele ning haaras ta sülle.

„Rumal, ära karju, ega rästik vees midagi paha tee,” naeris ta.

Tüdruk vaatas hirmunult võõra otsa. Märjad juuksed rippusid üle alasti õlgade. Üle põskede ja punase suu veeresid veepiisad. Ta oli kohmetanud ja rabeles. Nipernaadi pühkis varrukaga ta märja suu puhtaks, viskas talle särgi ning undrukunartsu kaela ning lausus:

„Ära karda, ega ma halb mees ole. Olen siin võõras, mu kodu on kaugel siit, sealpool metsi ja nurmi. Olin veidi ringi rändamas ning sattusin päris juhuslikult täditütre matusele. Ütle, kuidas on sinu nimi?”

„Miila,” vastas tüdruk häbelikult.

„Ära rabele, Miila, saame parem sõbraks,” lausus poiss.

Veidi eemal seisis väike kalurionn. See oli savist ja õlgedest koobas, mille turjal lasus lai katus. Väikesest korstnast tõusis suits. Tüdruk vaatas kärsitult sinnapoole.

„On see sinu kodu?” päris Nipernaadi.

Tüdruk noogutas pead. Ta nägu punetas vastu laskuvat päikest, silmad sädelesid õhtu palanguist. Ta oli veidi toibunud ehmatusest ning oli kahevahel, kas joosta kohe kodu poole või jääda veel vähekeseks paigale. Punased huuled tõmbusid naerule, ta vaatles poissi, ning et midagi lausuda, ütles:

„Liis oli halb inimene, poistest pole põrmugi asja.”

„Noh muidugi,” oli Nipernaadi kohe nõus. „Need mõned inimesed või see mõni talu! Tuul puhub igast kaarest tuppa, nii et hambad logisevad suus. Ja nurmed on söödis, ja loomad on näljas. Ainult karjus paistab olevat arukas mees.”

„Janka on mu vend,” lausus tüdruk häbelikult.

„Tõesti,” imestas Nipernaadi, „miks ei tulnud sa siis koolnut vaatama?”

„Vennad ei salli mind,” seletas Miila. „Nad varitsevad mu isa võrke ja nootasid ning tõmbavad kõik unnad ja põhjanöörid salaja välja. Pean tihti nendega kaklema ja lahinguid lööma, sest isa on mul päris abitu ja vana ning ei jõuagi muud teha kui õnge otsas vahtida. Pean teda igal pool aitama, minuta ei jaksa ta midagi teha. Olen päris hädas vendadega, eriti Joonatan on vallatust ja kurja täis ning ei anna mulle silmapilkugi rahu. Kord laseb põhja mu küna, kord lööb kiviga akna sisse, ikka sepitseb ta mõnd kurjust.”

Saabus õhtu. Õhk oli palav ja lämmatav. Järv tumenes, värvid tuhmusid ta pinnal. Puud ja põõsad heitsid veele pikki virvendavaid varje. Siit-sealt tõusis sinakas udu. Kaislast kostis läkastav köhimine.

„Vaadake, peangi isale järele sõitma,” lausus tüdruk künasse hüpates. Kiirelt vehkles ta mõladega, veepiisad lendasid ta ümber kui jäised killud, pikk virvendav lohe jäi küna taha looklema.

„Uhuu!” hõiskas tütarlaps mõlasid künasse tõmmates ning kuulatama jäädes. Kaislast tõusis valge pea ning vibud.

„Siin, siin!” köhis vanamees.

Nipernaadi sammus kodu poole.

Aknal põlesid küünlad. Toast kostis naiste kriiskav laulmine. Vennad istusid murul ning tülitsesid.

„Ma ütlen veel üks kord – ja see olgu viimne,” hüüdis Peetrus, „talu peremeheks peab hakkama Joonatan! Ta on meist noorim ning peab sõna kuulma. Nii on iga perekonna komme ja seadus, et nooremad kuulevad vanemate ja targemate sõna. Teisiti ei saagi olla, sest muidu poleks ühtki korda ega õigust. Joonatan saab talu, ta pole oma nooruse tõttu veel sedavõrd rikutud kui mina Paulusega, ta võib veel end parandada ning korralikuks peremeheks saada. Meie Paulusega aga läheme siit ära, ei meeldi meile see talu ega need inimesed. Seitse nahka võtavad meilt maha, kui siia jääme – niisugused on meie naabrid. Kuni ema elas, polnud veel viga, kartsid ta lõuavärki ja rusikaid, nüüd aga pole vähematki elamist!”

„Nii jah,” lausus ka Paulus, „meie läheme siit ära, hoopis kaugele. Mõne aasta pärast aga, kui talu on juba seatud paremale järjele, maksab muidugi Joonatan meie osad välja, sest egas säärast varandust ilma saa anda.”

„Maksku või ärgu maksku, aga peremeheks peab ta hakkama,” lausus Peetrus. „Isegi perenaise muretseme talle, pulmad ja varrud teeme, võtku aga talu.”

„Ei, ei!” karjus Joonatan vehkides. „Ei saa minust mingisugust talupidajat ega peremeest. Pole ma atragi peos hoidnud ega tea külvi ja lõikuse aegu. Või ihuvad naabrid minu peale vähem hammast, luude ja karvadega panevad nahka. Võtku talu kas või sarviline, kui aga äraminek kätte jõuab, lähen ma kaasa.”

„Noh, nii see asi küll ei lähe!” pahandas Peetrus. „Üks meist peab siiski peremeheks hakkama ja tallu jääma. Loodetavasti sünnib see ilma üleliigse kakluse ja naha peale andmiseta. Pane seda tähele, Joonatan, ilma naha peale andmiseta. Oleks häbi kohe pärast ema surma talu müügile lasta, seepärast peab üks meist kõik oma jõu ja osavuse kokku võtma, et talu kord oleks hea ja ilus. Ning selleks on kõige kohasem mees Joonatan.”

„Nii jah,” lausus jälle Paulus. „Joonatan jääb tallu, see on otsustatud. Aga maksma peab ta meile. Arved tuleb teha, hooned, põllud ja loomad tuleb ilusasti ära hinnata ja kirja panna. Ning siis, kui õige aeg tuleb, maksab vend Joonatan muidugi meie osad ausasti välja, nagu kord ja kohus!”

„Ei, ei,” põikles Joonatan südikalt vastu. „Ennem lidun metsa või lähen Puusliku juurde sulaseks, aga siia ma küll ei jää. Kust võtan ma tüdrukuid ja sulaseid, kust võtan perenaise? Ning kui see võõras inimkari tallu jõuab, mis elu või olu mul enam on! Ei saa minust peremeest, pange või tuli räästa alla!”

Juba kerkis Peetruse rusikas ning Paulus hüppas kui härg püsti, kuid siis lausus korraga Toomas Nipernaadi nende selja taga:

„Aga armsad sugulased, miks te tülitsete – peremeheks hakkan mina!”

Ta istus kohmetanud vendade juurde ning rääkis:

„Jah, armsad poisid, ei paku täismehele suuremat lusti see adra taga vantsimine ning mullika järele jooksmine. Kui päris avalik olla, nagu see sugulaste vahel kombeks, siis pean ka mina kurbusega tunnistama, et võtku raibe toda talutööd ja askeldust, vinna kas või kõht katki, aga kasu sest kõigest pole vähematki. Seesama väike ja kopitanud viljaterake, mis ehk tööst ja vaevast üle jääb, läheb kroonule maksudeks ja papile meeleheaks. Nii tööta ja lõhu, jääd ruttu vanaks, tõmbud looka kui tuppa toodud kadakaoks, silmad lähevad rähma täis, nina paistetab siniseks, nagu oleks eluaeg kõrtsis kükitanud, aga lõbu ja lusti sest elust pole. Kanna ja külva ning ära jäägi rahulikult ootama, kunas seemnekene idaneb, vaid litsu kõigest jõust kähku kirikusse palvetama, et taevane isa ei uputaks su vilja vihmaga, ei kõrvetaks põuaga, ei külmetaks hallaga, ei murraks tormiga, ei laastaks metsloomadega – kõik su töö ja vaev on ühtepuhku Issanda peos kui värisev linnuke kulli küüsis.

Karda ja värise päevast päeva ja ööst öösse, uuri pilvi ja vaata tuult, sest iga õnnis silmapilk võib tuua sulle hukatust, et külvist jääb järele vaid sõtkutud pori. Mul enesel on talu, noh, olen teda raiska pidanud terve oma elu, nooruse ja jõu olen sinna matnud, ja kui te nüüd minult küsite nii päris avalikult, et ütle, armas Nipernaadi, kätt südamele pannes, on su talu sulle kordki elus valmistanud väikest meelehead, siis pean pea üpris longu laskma ning olema üsna vait. Nelikümmend aastat on mu turjal, maast-madalast olen kündnud, äestanud, mullikaid ja sigu kasvatanud, heina niitnud ja põlde väetanud, aga ütlen teile, armsad poisid, rõõmu on mul vähem olnud kui lumeküllasel talvel varesel teri. Andsin talu nooremale vennale, ning kas teate, otsekui kivikoorem langes mu õlgadelt, jätsin sõbrad ja tuttavad kähku jumalaga ning tulin vaatama, kustpoolt maa lahti.

Nii vaatlen nüüd ka teid ja mõtlen, oh te taeva laiad kaared ja väeti inimpoeg nende all, et kolm tugevat ja tarka meest ning peavad end talutööga tapma. Seda võivad teha ju niisugused Puuslikud, kes kogu oma keha ja aruraasukesega on maa külge kinni kasvanud kui takjas tee äärde. Olgu siis veel, et sul on käes mõni majoraatmõis või midagi selletaolist, siis on vähemalt toda au ja uhkust ja popside kadedust. Talu aga on lollile pilkeks ja targale nuhtluseks!”

„Õigus, õigus!” hüüdis Joonatan rõõmsalt vahele.

„Õigus küll, aga sina ole üsna vait!” noomis teda Peetrus.

„Nojah,” jätkas Nipernaadi vaimustusse sattudes, „praegusel ajal elab inimene vaid ärist ja ärile. Praegu on täismees vaid kaupmees ja hangeldaja, tema on alati see, kes võtab raha; sina aga oled ikka see, kes raha annab. Nii mõtlen ka teist, et kuidas oleks, kui te kolmekesi kokku lööksite ning asutaksite näiteks kas või mõne kino? Praegu on säärased masinad, et viska pilt sinna sisse ning masin näitab sulle sääraseid lugusid, et naera kas vats pooleks. Linnas juba töötavad seesugused masinad igal tänavanurgal, maal aga on nad suureks uudiseks. Võiks näiteks laadalt laadale käia, seks pole muud tarvis, kui ehita presendist putka üles, pane masin käima ning raha voolab kui aganaid. Et maarahva uudishimu äratada, võiks ju ukse ette veel asetada mõne pärdiku või midagi sarnast.

Ah, armsad poisid, elu algab alles siis, kui su taskud on raha pungil täis, siis jooksevad su järele niutsatades kõik need Puuslikud, Miilad või kuidas nende nimed olid. Läheb äri hästi, tulete tallu, nii päevaks või kaheks veidi vaatama ja uhkustama. Ega teie siis enam kellegagi pruugi rääkida, siis tulevad Puuslikud teie juurde ning paluvad teilt paar lahket sõna südame kosutuseks. Teie aga muhelete pihku ning käsite Jankal küsida, et mis tol härra Puuslikul õige tarvis on?

Ning mis teil häda, ema jättis kaunis tüseda käputäie sularaha, võite sellega teha nii ja teisiti, nagu süda soovib.”

„Õige küll!” ütles nüüd Peetrus.

„Asja peaks siiski põhjalikult kaaluma,” arvas Paulus.

„Noh, sina ikka oma kaalumistega!” pahandas Joonatan. „Oi poisid, see number oleks tõesti midagi suurepärast! Kujutlege vaid enesele hetkeks vana Sirkli Madist, Puuslikku ja Tõramaa Mikku, kuidas nende näod venivad kadedusest laiaks, kui meil hästi läheb ning kord härrasmeestena tallu tuleme. Võin hingeõnnistuse peale kihla vedada, et Sirkel tõmbab enese oksa ning Tõramaa hakkab kadeduse pärast joodikuks. Seitse seanahka pistavad nad kinni ning sülitavad suitsu ja tõrva. Vana Liisa poegadest, neist laiskvorstidest ja lakkekrantsidest, saavad siiski mehed ning säärased mehed, et terves vallas ei leia teist, kes küüniks nendele kas või õlanigi. Ah pagan, see plaan on tõesti minu meelejärgi!”

Nipernaadi jätkas: „Jah, see on ikka nii olnud, et raha armastab teguvõimsaid poisse. Ning kui ta hakkab juba kord voolama, ega siis enam pidamist ole. Siis muudkui hoia koti suu pärani lahti, et ta vabalt ja eksimatult saaks voolata. Vaadake, siis jõuavad varsti need ajad kätte, kus tõmbate endile toredad kuued selga ning tulete ka korraks vaatama, kuidas elavad ja on vanad sõbrad ja tuttavad. Siis ostate muidugi kõigi nende Puuslikkude, Sirklite ja Tõramaade talud kogu liikuva ja liikumata krempliga ära, mõistagi nalja ja toreduse pärast, et kõik need talumaad ühte ajada ning üks mõistlik mõis asutada. Järve kaldale võiks ehitada ühe toreda häärberi, sinna mäekünkale aga suurema telliskivivabriku. Ning Puuslikud ja Sirklid, kes vahepeal on jõudnud oma talu eest saadud raha juba maha prassida, tulevad teile moonakaks, kupjaks, tallmeistriks või mingi muu ameti peale. Vaata sulle siis Nõgikikkaid!”

„Plaan on tõesti aus, väga aus,” rääkis Peetrus mõnuldes, „suuremat raha oleks otse hädapärast tarvis, et noile kõlvatuile kord nina peale anda. Tulise pihta, ma kutsuksin nad kõik kord kõrtsi ja joodaksin nad oma kalli rahaga surnuks!”

„Mina aga palkaksin jõumehi ja vurlesid, kes neile kõigepealt tublisti naha peale annaksid!” arvas Joonatan.

„Ka kiriklik noomitus õpetajalt poleks mitte halb,” lausus Paulus, „ei tea, kui suurt maksu õpetaja õige võtaks, kui kantslist Puuslikule ühe tugeva noomituse maha kärataks! Umbes nõnda, et värise ja lõdise sina, kõlvatu inimlaps, põrgu väravad seisavad lahti sinu ees kui vihase härja lõuad. Ning olen mina kuulnud, Puuslik, et sa käid kõlvatuid teid, rikud süütute tütarlaste unerahu ning võtad end täis kui igavene lontrus! Ning tuhka ja tuld sadagu sulle peale, veised ja sead mingu kärna! Häbi peaks sul olema, vanal prohmusel, valla sant niisugune! – Tõesti, säärane noomitus kantslist poleks mitte paha. Küll veniks selle jumalakartliku vanamehe nägu pikaks. Säärase teo eest oleksin ma valmis maksma, palju maksma!”

„Nüüd pole muud midagi kui ema kiiresti mulda ja siis minema siit!” pajatas Joonatan õhinal. „Ei tea, kuidas oleks, kui juba homme ta kabelisse viiksime?”

„Ei, see küll ei lähe,” arvas Peetrus, „surnu peab vähemalt kolm päeva lautsil ja kirstus lebama, alles siis võib temaga talitama hakata. Ning egas meil nii väga kiiret olegi, mõne päeva võime ikka kannatada.”

„Nii jah,” lausus ka Paulus, „asja tuleb ikka veel kaaluda ning talu lugu on ka veel tume. Kes jääb siis tallu, kui me ära läheme?”

„Noh, vaadake,” seletas Nipernaadi, „kuna ma nüüd juba kord siin olen ning mul teist hale meel on, siis võin ju tolle talu vähekeseks oma kätte võtta. Seejuures võite ise arvata, et see on mulle vastik ja tüütav. Arvan aga, et esialgu võiksin teid hädast välja aidata, kuna edaspidi tuleks otsida mõni mõistlik rentnik või pooleteramees. Nii, mu armsad. Aga sulased tuleb siia võtta, perenaine kaubelda, selle kõigega saan ma vist hakkama. Kui teie äri hästi läheb – sellesse aga usun kui Issandasse! – eks siis võite asja korraldada nii ja teisiti. Peaasi on, et kiiremalt siit minema saate.”

Mustas taevas süttisid tähed. Risti üle Linnutee seisis pilv kui hiiglalaev, kollane kerkivast kuust. Lähedane mets hõõgus kuumust ja tõrvalehka. Läbi une kiljatas mõni lind, tõusis ehmunult lendu ning laskus siis jälle raskelt puule. Järv säras virvendavas hõbedas, puud leotasid oksi janunedes ta vees. Sealpool järve huikas kull, nahkhiired tiirlesid veepinnal kui pääsude parv. Talust kuuldus ikka veel laulmine ja palvetamine. Keegi luges sünge häälega piiblit, iga sõna kui haamriga tagudes.

Ning korraga oli Nipernaadil küllalt sest jutust. Ta tundis end väsinuna pikast arutamisest. Ta vaimustus oli möödunud, sõnade tagavara lõppenud. Ta tõmbas käega üle higise otsaesise ning tõusis püsti. Või mis asja oli tal kõige sellega, kõigi nende Puuslikkude ja Sirklitega, vendade ja taluga. Tehku nii või teisiti, see kõik ei puutu temasse.

„Aeg magama minna,” lausus ta uniselt. „Arutage siis asja, kaaluge ja otsustage, küll sest kõigest saan homme teada.”

Ning ta kergitas mütsi, võttis seina äärest kandle ja ronis aidapealsele.

Sealt kostis veel mõni aeg ta tasane mängimine.

Teise päeva hommikul äratas teda Joonatan.

„Too asi on otsustatud,” rääkis ta rõõmsalt. „Terve öö kaalusime ja vaidlesime, vastu hommikut aga leppisime kokku. Ega pikka juttu oleks olnudki, aga too Paulus on meil veidi iseäralik mees, mitte et ta asja enese vastu oleks, aga tema armastab pikka juttu ja arutamist. Nii pole temaga muud teha, kas lorise kaasa või anna kohe naha peale. Nüüd aga on asi nii kaugel, et isegi kuulutuse saatsin lehte, umbes niisuguse, et Joonatan Nõgikikas Krootuse talus ja Vikavere vallas tahab kalli raha eest osta üht eht pärdikut. Arvasime nõnda, et ilma pärdikuta ikka too äri ei lähe. Et maamehelt raha kätte saada, seks on pildist veel vähe, peale silmarõõmu tahab ta ka veel midagi käega katsuda. Talu asjaga jääb aga nii, et sa võtad selle valitsemise ning juhtimise juba täna oma kätte.”

Nipernaadi hõõrus silmi ja ei saanud tükil ajal aru, kus ta viibis või mis talle räägiti. Eilsed jutud olid tal ununenud ja haihtunud. Alles pikapeale, silmates Joonatani ja teda kuulates, tulid tal meelde eilsed sündmused.

„Nii, nii,” lausus ta elavalt, „või asjad juba korras – see on ju ütlemata armas ja kena.”

„Kena jah,” rõõmustas Joonatan. „Peetrus ise lubas linna sõita, et masinat osta ja asja põhjalikult järele kuulata, et kuidas seda värki tehakse ja toimetatakse. Esialgu aga peame kõike seda kraami väga salajas hoidma, et naabrid haisu ninna ei saaks. Teeme seesugused näod, et sina oled meie uus rentnik, meie aga jääme samuti tallu ja ei kavatse ka edaspidi midagi suuremat ette võtta. Kui aga ema on maetud ja masin linnast ära toodud, siis võtame talust ühe hobuse, laome koorma peale ning siis pole muud kui laadalt laadale! Ah, saab vist küll lusti ja lõbu, mu süda aimab ainult kõike head!”

Nad ronisid trepist alla ja Joonatan siristas kui lind. Ta oli ütlemata rõõmus, et oli vabanenud peremehe raskeist kohustusist, kuna ka tulevik tõotas vaid kõike head. Ta ei teadnud, kuidas tänada tundmatut sugulast, kes oli ootamata ilmunud nende tallu ning toonud ellu järsu ja rõõmustava pöörde. Tal oli vendadelt ülesandeks tehtud hoolitseda võõra eest ning ta käis juba mõne tunni aida ümber ja ei julgenud lakka ronida. Ta oli juba külalisele piimakruusi ja leivakannika kaevu äärele pannud ning kutsus teda nüüd sööma.

Paulus jõudis kellamehe saatel õue. Kellamees oli palutud kirstupanijaks ja esilauljaks, ta kaenlas oli piibel ja hulk lauluraamatuid. Peetrus oli sõitnud alevisse kirstu ja viina järele, Janka ning keegi võõras mees pussitasid lauda ees vasikat. Koerad karglesid ja haukusid nende ümber. Katusesimsil vaatles vareste kari ahnelt tapetavat looma, mõni jultunum tiirles saagihimus üsna Janka pea kohal.

Nipernaadi sammus järve äärde. Tüki aega vaatles ta uurivalt kaislat, ning seal vanamehe valget pead silmates ruttas Miila onni poole.

„Tere, tüdruk!” hüüdis ta ust lahti tõmmates ning pimedas toas silmadega tütarlast otsides. „Kas oled siin või sind ei olegi siin?”

„Olen, olen,” vastas tüdruk pimedast nurgast. Nipernaadi istus pingile, viskas mütsi kuklasse ning hakkas rõõmsalt pajatama:

„Häid uudiseid tõin ma sulle, tüdruk: tänasest peale olen mina Krootuse peremees, kuidas meeldib sulle säärane temp? Puhtas rahas maksin neile talu hinna välja, sest kust nad, vaesed, ikka seda raha võtavad: ema on tarvis matta ja ka muidu on vaja elada! Oli küll veidi kahju säärast suurt raha taskust korraga välja anda, kuid ma mõtlesin sinu peale, Miila, et ega sina mind siin võõraste inimeste keskel hätta jäta. Olen nimelt üksik nagu Issanda loom, pole mul sõpru ega sugulasi, kes aitaksid mul teha talutööd ja pidada põldu. On vist kaunis kindel, et sina pead mulle perenaiseks tulema. Usaldan sulle kõik loomad ja viljad, sest ega sina mind tüssama hakka. Ka paar sulast pead mulle muretsema, sääraseid tugevaid ja töökaid poisse, kes ei joo ega lärmitse, vaid lõhuvad tööd teha nagu hobused. Olen ise siin võõras, mida siis mina tean ette võtta või olla? Ning ma arvan, et ka sinu vanamees võiks tallu kolida, mis ta ikka kopitab ses pimedas hurtsikus! Äh Miila, ma arvan, meie paremad elupäevad on alles ees!”

Tütarlaps kuulas ammuli suuga ja ei osanud midagi vastata.

Ning Nipernaadi ei oodanudki vastust. Ta rääkis veel ühest ja teisest, tõusis siis kähku üles, jättis jumalaga ning läks välja.

Ta sammus põldudevahelisi teid, vaatles viljade kasvu, kuulas lindude siristamist. Ta oli rõõmus ja ülemeelik, naeris ning rääkis enesega. Pilvede hallid varjud tormasid mööda nurmi, tuul keerutas tolmusambaid teel. Ta läks metsa, leidis rebase jäljed ning hakkas otsima ta koobast.

Koju jõudis ta vastu õhtut.

Kui perenaine oli maetud ja peielised sõitnud igaüks oma teed, kui oli küllalt joodud ja lärmatud, algas talus palavikuline ettevalmistus vendade ärasõiduks. Peetrus oli linnast ostnud tarvilikud masinad, filmid, presendid ja muud kraamid, Paulus oli koorma hoolikalt valmis seadnud, Joonatan aga jooksis paar korda päevas postile pärima, kas Joonatan Nõgikikka nimele pole tulnud kirju. Kuid ahvi pakkumisi polnud ning vennad hakkasid juba kaotama lootust.

Ühel hommikul jooksis Joonatan postilt vihaselt koju. Ta vandus, sülitas ning lubas jumala ja kõigi pühade nimel rängasti kätte maksta.

„See on saadana Puusliku töö!” karjus ta vihast lõkendades ning vendadele kirja ulatades. See oli lühike ning sisaldas vaid ühe küsimuse, et kas Joonatan Nõgikikas Krootuse talus ja Vikavere vallas mõtleb abielluda, et otsib ajalehe kaudu endale pärdikut?

Kaks päeva peeti Puusliku vastu sõjanõu, et mis talle saadanale leha, kas joosta otseteed kordniku juurde, anda asi kohtu otsustada või pista tuli Puusliku talu räästa alla? Kõik need karistused leiti aga liiga väikesed olevat, seepärast käis äge vaidlus ja arutamine ühtsoodu edasi.

Kolmanda päeva hommikul aga saabus kiri Lätimaalt, et kellelgi papil olevat eht pärdik. See teade rõõmustas vendi sedavõrd, et nad kõik kättemaksuplaanid äkki kõrvale jätsid ning arutama hakkasid, kuidas kallis loom Lätimaalt kätte saada. Pika kaalumise ja vaidlemise järel jõuti lõpuks otsusele, et Joonatan isiklikult pärdiku järele peab sõitma. Nipernaadi luges talle pühalikult raha lauale, Paulus manitses Issanda nimel olla pikal teekonnal viisakas, karske, tagasihoidlik, keelduda kaklusist ja üleliigsest viinatarvitamisest, Peetrus andis head nõu, kuidas tagasisõidul pärdikuga ümber käia, millega teda toita, kuidas joota – ning poiss läks teele. Kui ta Pauluse kõrvale vankrisse istus, et jaama sõita, olid tal pisarad silmis, nagu läheks ta nekrutiks või rändaks igaveseks Ameerikasse.

Kui Joonatan oli sõitnud, algas talus kärsitu ootamine. Teist juttu polnudki kui pärdikust ja Joonatani teekonnast. Küll uuris Peetrus kalendrist laadapäevi ning seadis oma rännaku kava, küll sepitses ja kirjutas Paulus igasugustele ametkondadele palvekirju, ometi olid nende mõtted üksnes pärdiku juures. Päevad aga läksid, Joonatan ei ilmunud.

„See raisk on kindlasti jooma hakanud, pillab vist, sunnik, mõnes vanas kõrtsis kallist raha ja ei mõtlegi oma ülesandest!” kahtlustas Paulus.

„On ehk muidu mõni takistus või õnnetus juhtunud,” vastas Peetrus süngelt.

Nipernaadit ei näinud see pärdiku asi enam üldse huvitavat. Ta viitis Issanda päevi kas Miila onnis lobisedes, vanamehega kalastades või kõndides mööda nurmi ja metsi. Vahel võttis ta kandle, mängis, laulis ning kiitis taevaisa, et see on andnud nii ilusaid ja päikesepaistelisi päevi. Kui Peetrus Pauluse südikal pealekäimisel ettevaatlikult leinaga juttu alustas, et kuidas on ja jääb tolle tööga ja talupidamisega, oli Nipernaadi üpris kuri ning vastas vihaselt:

„Mida mina võin teha, kui teie alles talus viibite? Perenaist on vaja, kuid kes mõistlik tütarlaps tuleb tallu, kui siin on ees noored poissmehed kui murdjad karud?”

Peetrus jäi vastusega rahule, Pauluse nurisemist ei pannud aga mikski.

Ühel päeval, kui vennad lebasid Nipernaadiga murul, tormas äkki Joonatan õue ning karjus: „Kas koorem valmis ning hobune ees? Võime kohe minema sõita!”

Vennad hüppasid püsti ning tormasid Joonatani juurde. See hoidis süles väikest pärdikut, kes oli pikast teekonnast päris muljutud ning värises ja lõdises. Ta peas oli punane mütsike ning kaela ümber seotud nöör.

„Sain, kätte sain!” hõiskas Joonatan kallist looma vendadele näidates. „Kuid oli vaeva ja oli tüli, seda võin küll öelda.”

„Kus olid nii kaua?” kurjustas Paulus.

„Või see Lätimaale sõit nii lihtne ja kerge on!” pajatas Joonatan. „Terve maakera pidin risti ja rästi läbi sõitma, enne kui jõudsin parajasse kohta ning papi põrgu suust kätte sain. Oi vennad, võiksin teile jutustada lugusid, terve kuu saaksite kuulata juhtumisi ja äpardusi, missuguseid pole veel ükski ristiinimene läbi teinud!”

Kuid keegi ei soovinud parajasti Joonatani lugusid kuulata, kõiki huvitas vaid loomake, keda ta kramplikult süles hoidis, sõrmed tugevasti ta ribidesse litsutud. Isegi Peetrus silitas õrnalt pärdikut kui kallist ja ilusat varandust.

„Ei tea, kuidas peaks teda kutsuma?” küsis Paulus.

„Mika, mina kutsun teda Mikaks!” vastas Joonatan rõõmsalt. „Tal oli enne küll teine nimi, kuid too oli keeruline ja läks meelest ära.” „Ilus on teine küll!” lausus Peetrus muheldes.

„Maksis ka viiskümmend kuldrubla!” seletas Joonatan. „Küll tülitsesin saadana papiga, kuid mustakuuemees ajas kogu oma sõrgade tagavara südikalt vastu ja ei alandanud hinda küüne väärtki. Mika olnud talle pojaks, rääkis teine, ainult suur häda ja rahapuudus ajanud teda pärdikut müüma. Polnud siis midagi teha, ladusin hundile viiskümmend kuldrubla lauale ja võtsin looma.”

Hinna vastu ei lausunud keegi midagi. Kuid siis tuli vendadel meelde, et mõni kõrvaline isik võiks näha nende kallist varandust, ning nad ruttasid kiirelt tuppa. Terve päeva istusid nad rõõmustades pärdiku ümber. Koguni Janka kutsuti karjast koju, et ka tema näeks imelist looma.

Vastu õhtut aga käidi saunas, aeti hoolega habet, Paulus laskis oma haigele jalale kupud panna, ning tõmmati pühapäevariided selga. Kui kõik ettevalmistused olid tehtud, vaadati veel kord kalendrist järele, missugustes külades ja alevites peetakse lähemal ajal aastalaata, jäeti Nipernaadi, Janka, talu loomad ja isegi koerad südamlikult jumalaga, istuti koorma otsa ning sõideti lauluga minema. Kõige rõõmsam oli Joonatan, ta kisas kui aia vahele jäänud põrsas. Paulus aga lubas seni mütsi peos hoida, kuni paistavad veel isatalu korstnad ja katused.

Kuigi ärasõit salajas hoiti, oli see juba samal õhtul terves külas teada. Järgmise päeva hommikul jooksis Puuslik hingeldades Krootusele, et Nipernaadilt isiklikult tõsiasju järele pärida. Vihaselt tõmbas ta ukse lahti, jäi keset tuba seisma, viibutas rasket keppi ning küsis ametliku ja väriseva häälega:

„Kas on see tõsi, et Nõgikikkad on talust ära sõitnud seks, et aastalaatadel ümber kolada, rahvale igasugust kometit teha ning säärase edevuse ja kõlvatuse eest raha petta? Ja kui see on tõsi, kas arvab Nipernaadi, et terves maailmas ükski inimene leiduks, kes läheks oma kalli rahaga neid masuurikaid vaatama, koguni sedavõrd rohkel arvul, et Nõgikikkad sellega head äri võiksid teha! See oleks kogu kristlikule rahvale otse Jumala hoop näkku; kui neil lakkekrantsidel ja püssimeestel hästi läheks, siis jääksid äkki kõik kirikud tühjaks ning isegi ausamad koguduseliikmed hakkaksid käima pussiga hammaste vahel ja kiviga peos. Ei või ometi võimalik olla, et Nõgikikaste äri õitseks, siis poleks enam ühtki korda ega õigust maa peal. Ehk kas ei arva Nipernaadi, et poisid on läinud laadale lihtsalt hobuseid varastama, ning kas ei tuleks sellest mitte juba varakult teatada politseile ja kõrgematele võimudele?”

Nipernaadi lebas voodil ning, Puusliku pika jutu ära kuulanud, tõusis laisalt üles.

„Ei, armas naaber,” lausus ta tõsiselt. „Nõgikikkad on välja sõitnud kõige ausamate kavatsustega. Ning et nende äri hästi läheb, on niisama kindel kui Jumal taevas. Pole enam kaugel see aeg, mil nad ilmuvad meie ette miljonäridena, ning siis peame kõik nende ees värisedes roomama ja neid kummardama!”

„Mina ei kummarda!” karjus Puuslik ülekeevas vihas ning ta pea värises.

„Ära uhkusta midagi,” noomis Nipernaadi, „rahal on suur võim, aga et nad raha juurde saavad, on päris kindel. Ei või midagi teada, võib-olla varsti ostavad meie talud kogu nende krempliga!”

„No seda ei ole, elab veel vanajumal taevas!” käratas Puuslik risti rinnale lüües ning uksest välja tormates.

Nipernaadi vaatas talle järele ning nägi, kuidas ta kiiresti lauda taha jooksis. Seal ootasid teda juba Sirkli Madis, Tõramaa Miku ning terve kari naisi ja mehi. Puusliku kohale jõudes hüppasid nad kõik talle korraga kallale, alustades põrgulikku lärmi ja kaagutamist.

Kaua sõimlesid ja vehklesid nad seal, kuid Nipernaadil polnud lusti neid kuulata. Ta jooksis Miila juurde.

„Kuule, tüdruk,” lausus ta kurvalt, „kui sa üldse kunagi tahad mulle perenaiseks tulla, siis tule praegu. Muidu võivad asjad tõesti väga kurvalt lõppeda. See oli ütlemata suur rumalus, et ostsin tolle taluloguski. Mida kuramus ma nüüd teen temaga? Kui avalik olla, siis pean tunnistama, et mul pole talust ega põllupidamisest vähematki aimu. Olen elukutselt kingsepp, parandan saapaid ja pastlaid ning teen tarviduse järgi ka uusi. Mu ametiks on laua taga istuda ja liistu ümber keksida, suur särav klaasist muna kui maakera pea ees. Nüüd aga on nad, Issanda narrid, mind tallu üksinda jätnud – mida hakkan ma vaene peale? Ma ei mõista atra peos hoida ega oska lehma ja härja vahel vahet teha. Minu pärast võivad veised kärvata ja hobused lõppeda.

Ah, armas Miila, kas oled kunagi kuulnud, kuidas vinguvad näljased sead? Ma jooksen tuppa, peidan pea padja alla, viskan veel kasuka üle pea, kuid vingumine kostab ka seal, otsekui hoiaks ta oma nina su kõrva juures! Vaata, armas laps, mu sead vinguvad kodus ning ma ei julge üldse enam sinuta sinna tagasi minna. Ütle nüüd ise, mis pean tegema või kuidas pean olema?”

„Miks siis ostsite talu?” küsis Miila.

„Küll võib inimene vahel rumalasti küsida,” pahandas Nipernaadi, „nii rumalasti, et midagi ei oska talle vastata. Lapsed küsivad vahel nii, et ütle, armas ema, miks kassid sünnitavad just kasse, aga mitte elevante? Kust pagan mina seda tean, miks kassid elevante ei sünnita, nalja pärast võiksid nad seda siiski vahel teha! Või kust mina seda tean, miks ostsin selle talu, miks loopisin noile masuurikaile oma rahatagavarad näkku, et sähke, poisid, võtke ja sööge, see on vaese kingsepa töö ja higi, mida ta elu jooksul liistu peal on kokku kopsinud!”

Kuid siis muutus ta äkki lahkeks ja sõbralikuks.

„Vabanda, Miila,” lausus ta õrnalt, „väike tagamõte mul taluostuga siiski oli. Noh, miks mitte, kindlasti oli. Vaata, mina arvasin nõnda, et elab seal järve ääres üks tütarlaps pimedas onnis – mis oleks, kui ostaksin talu ja kutsuksin ta perenaiseks? Küllap vist tema tuleks, ning siis elaksime kahekesi kui Issanda lapsukesed rõõmsalt ja rahulikult. Arvasin, et miks ei peaks ka kingsepal raasuke õnne olema, on ta ju küllalt vaeva näinud ja viletsaid päevi elanud. Ja siis arvasin ma veel, et kui aeg kätte jõuab, ütlen ma tütarlapsele nõnda, et pane nüüd, lapsuke, pühapäevaundruk selga, läheme õige natukeseks vaatama, kuidas too õpetajahärra ka elab ning mis ta muidu teeb. Võibolla võtab meid vastu ning ütleb ka paar lahket sõna? Nõnda arvasin mina, vaene kingsepp, kui ostsin tolle talu.”

Miila vaatas punetades poisile otsa ning ta suured silmad libisesid häbelikult põrandale.

„Teil on kõlvatud mõtted!” lausus ta tasa.

„Miks kõlvatud?” imestas Nipernaadi. „Ehk ei kõlba ma üldse enam? Või armastab Miila mõnd teist?”

Tüdruk tõusis kähku pingilt ning jooksis nurka.

„Ei, ei, ei!” hüüdis ta nuuksudes.

„Tähendab siiski?” imestas Nipernaadi.

Ta jäi korraga tõsiseks, soonine nägu tõmbus närvlikult kokku, ta seisis keset tuba, võttis siis mütsi pihku ning ehtis minekut.

„Head päeva, Miila,” lausus ta. „Ma ei tule enam sind tülitama ja kiusama.”

Kui ta aga tüki maad oli läinud, jooksis Miila talle järele. Poisi juurde jõudes jäi ta seisma, vaatas häbelikult maha ning ei lausunud sõnagi.

„Sa tahtsid vist midagi öelda?” küsis Nipernaadi.

„Jah,” vastas tüdruk vaikselt. „Ma tulen teile perenaiseks, kuid teie ei tohi enam iialgi rääkida säärast kõlvatut juttu.”

Ning selle öelnud, ruttas ta joostes koju.

„Ta tuleb, ta tuleb!” hõiskas Nipernaadi. Millegipärast valdas teda kärsitus ja joobumus, ta jooksis kui poisike metsa, tiirles puude vahel, noppis lilli ning vilistas. Ta ei hoolinud enam millestki, ta naeris, laulis ja oli õnnelik. Siis jooksis ta lepistikku, kus Janka karjatses lehmi.

„Kuule, poisu,” hüüdis ta rõõmsalt, „kas tead uudist, homme tuleb meie tallu uus perenaine!”

„Kes?” päris karjus.

„Miila!” vastas Nipernaadi võidurõõmsalt.

„Ah too tütarlaps sealt järve äärest?” küsis Janka pettunult, nagu ei tunnistakski ta Millat õeks. „Tolle üle pole suuremat põhjust rõõmustada, too pole kadunud perenaisest põrmugi parem!”

„On ta siis kuri?”

„Ja kuidas veel!” seletas Janka autoriteetselt. „Oi Jessuke ja pühad prohvetid, nüüd algab siis jälle üks nahanülgimine ja selja peale andmine.”

Ning ta sülitas, ohkas kõigest südamest ja jooksis siis longates lehma järele, kes oli läinud rukkisse.

Teise päeva hommikul tuli Miila tallu. Ta käes oli kompsuke, selle viskas ta endise perenaise voodisse ning jooksis siis kohe välja talitama. Terved päevad askeldas ta talus ning Nipernaadi nägi teda vaid enesest mööda jooksvat. Õhtul aga, kui talu tööd olid tehtud, ruttas ta jälle koju, hoolitses isa eest, keetis talle süüa ning heitis hetkeks magama, et järgmise päeva hommikul jälle tallu tulla. Küll katsus Nipernaadi teda hetkeks peatada, küll meelitas kandle, laulu ja jutuga, kuid tütarlaps ei lasknud end eksitada. Kui tulihänd tiirles ta talus. Nipernaadi istus ja vaatas, kuid lõpuks ei jäänud talle muud, kui hakkas ka ise tööd lõhkuma. Vandus, sõimas, kuid oli siiski hommikust õhtuni väljas.

„Olen aga mina enesele ilusa elukutse leidnud!” lausus ta ohates. Läksid päevad, vendadest polnud midagi kuulda.

Siis aga kuulis Nipernaadi ühel ööl õuest hirmsat kisa ja lärmi. Ta haaras seinalt püssi ja ruttas välja. Suur oli ta imestus, kui nägi vendi koorma otsas selle üle tülitsemas, kes hobuse lahti peab rakendama. Nad olid otsekui sõja läbi teinud: Peetruse käsi oli rätiga kaelas, Joonatani pea oli üsna kinni seotud, mähiste vahelt vilksatas vaid üks silm, ning Paulus oigas ja tänitas, et tal kõik luud-liikmed hirmsasti valutavat.

„Kes kuri teid nii ruttu on tagasi toonud?” imestas Nipernaadi. „Või on aastalaadad võimude poolt sootumaks ära keelatud?”

„Mis tal siin viga seakintsu närides suikuda ja joriseda,” pahandas Joonatan. „Ei tal ole aimu, kuidas ristirahvas vahel endale igapäevast leiba peab teenima!”

„On siis teie äri läinud halvasti?” küsis Nipernaadi.

„Ei, seda just mitte,” seletas Peetrus, „äri läks hiilgavalt, aga nood teised asjad ei läinud põrmugi!”

„Mis siin palju seletada,” hädaldas Paulus, „lähme parem rutem tuppa, mul on säärane nälg, et tooreid kive neelaksin!”

Ning oiates ja vandudes hakkasid nad üksikult vankrist maha ronima. Nipernaadi tõmbas koorma kõrvale, viis hobuse talli ning läks pahaselt vendade järel tuppa.

„Oh Kristuse kannatust ja õhtusöömaaega!” lausus Joonatan. „Jumal tänatud, et veel pärdik ja masinad terveks jäid. Ei mina ole enne näinud säärast verevalamist ja pähetagumist. Kui lõpuks kordnikud pärale jõudsid, oli laadaplats korraga tühi ning polnud enam ühtki sunnikut, kellele kõrri karata ja türmi viia.”

„Mina röökisin küll, et kordnik ja kordnik, kuid kõige palavamal silmapilgul oli politsei otsekui maa alla kadunud!” pajatas Paulus.

Kui nad olid söönud, end kohendanud ja haavu pesnud, jutustas Peetrus:

„Asi oli seesugune, et kolmel laadal tegime ilusat äri, rahvas voolas murruna meid vaatama, ei jõudnud kõiki ära mahutada. See andis meile põhjust väikesed napsid teha, nii et neljandale laadale jõudsime kaunis pommis. Ega sestki suuremat häda oleks olnud, aga Paulusel, kes kassas istus, tuli peenest vahetusrahast puudus ning ta jooksis pisut kõrvale, et seda muretseda. Noh, karmantsikud ja muud kaabakad kasutasid seda aega ja rühkisid robinal piletita sisse. Seda ei võinud muidugi Joonatani õiglane süda kannatada ja ta hüppas kohe kõrri. Juhtus aga nõnda, et ta oma ägeduses oli ka neid tuuseldama hakanud, kes olid igapidi ausad inimesed ja olid piletid ostnud. Nii hakkas see tüli peale, algul küll lihtsalt mõne kõrvakiiluga ja süütu jala tahapanemisega, kuid naiste kisa ja meeste röökimine ajas rahva varsti marru. Mõne minuti jooksul oli kõik segi, üks tagus üht ja teine teist; kes näppude vahele puutus, sai tubli keretäie. Pääses vaid see, kes ukse kaudu jooksma sai. Kui oli küllalt pealuid lõhutud ja konte murtud, jooksid taplejad kiiresti laiali ning lahingu kohale jäime vaid meie kolmekesi. Olime sedavõrd armetus seisukorras, et pidime laadarahvast appi paluma, kes meie kraamid voori laoks, sest meist enestest polnud enam mingisugust asja. Sõitsime siis koju, et veidi haavu parandada ja puhata.”

„Ning nüüd saab jälle vallarahvas rõõmustada, kuidas Nõgikikkad on naha peale saanud ning kõige kraami ja koluga koju pekstud!” hädaldas Joonatan.

„Ei toda tohi sündida!” hüüdis Peetrus. „Keegi ei tohi teada meie kojusõidust.”

„Küll nemad haisu ninna saavad!” arvas Joonatan.

„Lõhnast tunnevad ära, et kükitame talus,” oigas Paulus.

„Teeme siis nõnda,” ütles Peetrus, „mina jään Joonataniga vaikselt koju ja ei lähe kellelegi näitama oma murtud luid-liikmeid. Istume härrasmeestena vagusalt kodus ja ei võta kedagi vastu. Pauluse aga, kel pole kakluse väliseid märke, saadame kõrtsi lärmitsema. Joogu, hoobelgu ja laristagu ning andku mõista, et ega nüüd enam rahapuudust üldse ole olemas. Terve vald peab teadma, et Nõgikikastest on saanud tublid poisid. Öelgu Paulus ka möödaminnes, et tulime vaid paariks päevaks koju, sest linnast peavad veel mõnesugused masinad pärale jõudma.”

Selle vastu ei vaielnud keegi. Järgmise päeva hommikul saadeti Paulus kõrtsi, anti talle raha kaasa, lubati tal ainult teatav summa maha juua ning manitseti Issanda keeles, mis kõrtsis rääkida ja kuidas olla.

Paulus tuli lõuna paiku tagasi, oma ülesande hiilgavalt täitnud. Ta oli kohanud koguni Puuslikku, kõvasti hoobelnud, talle raha näidanud ning kõrtsi palunud. Puuslik oli sülitanud ning pistnud liduma kui pisuhänd, tolmupilved kannul. Vennad olid rõõmsad, kiitsid Paulust, jõid, laulsid ning sepitsesid hiilgavaid tulevikuplaane. Ühtlasi anti üksteisele pühalikud tõotused, et nad reisil enam tilkagi viina suhu ei võta, ei kakle, ei tülitse, on viisakad, korralikud, viivad teenitud raha panka ning hoiavad kokku nagu üks mees. Nii toimides ja rääkides ei näinud keegi, kuidas pärdik oli ukse vahelt välja lipsanud.

Mika kadumist märkas esimesena Joonatan. Ta kahvatas ning karjatas:

„Pärdik on kadunud!”

Mehed hüppasid püsti ning tormasid välja.

Pärdik kükitas aia otsas, punane mütsike peas ning säärte ümber sinised püksid. Mehi liginemas nähes hüppas ta aialt maha ning pistis mööda nurmi Puusliku talu poole jooksma. Pärdik jooksis ees, temale järgnes Joonatan, siis Paulus Peetrusega ning kõige viimasena komberdas Nipernaadi.

„Mika, Mikakene, tule ometi tagasi!” palus Paulus nutuse häälega.

„Mika, kuule, ära sünnita pahandusi!” noomis Joonatan ning viibutas rusikaid.

Mika aga lidus suurte hüpetega ees, kord seisatades, kükitades ning siis uue hooga edasi tormates. Mehed jooksid ähkides ta järel. Küll meelitas Paulus teda ilusate sõnadega, küll näitas Peetrus suhkrutükki, küll vandus ja ähvardas Joonatan, miski ei aidanud. Pärdik jooksis keksides ees, otsekui narrides püüdjaid.

Puusliku talu lähedal seisis salu. Sinna jõudes hüppas pärdik ainsa hüppega kase oksale ning jäi suuril silmil mehi vahtima. Mehed seisid nõutult puu all ja ei osanud midagi ette võtta.

„Kuule, lontruspoiss!” karjus Joonatan. „Issanda nimel vannutan sind: tule alla! Tule alla! Tule heaga alla, ütlen ma viimast korda!”

„Peaks vist kodust redeli tooma,” arvas Peetrus.

„Ega muu nõu aita,” arvas nüüd ka Joonatan.

„Küll ta näljaga alla tuleb,” lausus Paulus.

„Siis tahad sa nädalaid oodata, kuni tal söögiisu tuleb!” pahandas Joonatan.

Lõpuks joosti siiski koju redeli järele. Kui aga Joonatan pärdikule järele ronis, hüppas see kui orav järgmisele puule. Vandudes tuli Joonatan alla ning seadis redeli järgmise kase juurde. Kuid vaevalt oli Joonatan puu latva roninud ning käe pärdiku järele sirutanud, kui see uuesti järgmise kase latva hüppas.

„Nii ei saa midagi,” pahandas Paulus, „Mika kardab sind, sa oled ikka talle kuri olnud ja teda põhjuseta vintsutanud. Teda tuleb lahke sõnaga meelitada, heaga paluda!”

Nüüd katsus Paulus õnne. Küll meelitas ta pärdikut, laksutas keelt, trillerdas vilet, küll lõi sõrmedega nippi, näitas suhkrut ning palus Issanda keeli, et pärdik nii armastusväärne oleks ja teda enesele ligi laseks. Kuid vaevalt oli Paulus suurte raskustega saanud kase latva, kui Mika järgmisele puule hüppas.

„Ega teda sunnikut sedaviisi kätte saa,” vandus Paulus alla ronides. „Tuleb vist ikka oodata ja näljaga sundida alla tulema.”

„Noh, oota sina, vana narr, mina küll seda ei tee!” hüüdis Joonatan, vihast punane. „Viiskümmend kuldrubla olen ta eest maksnud, säärast raha ei jäeta puu otsa rippuma ja Issanda tuuli ootama. Mika tuleb alla tuua!”

„Too siis sina!” karjus Paulus pahaselt, Joonatanile redelit kätte visates. „Mina ei oska tema saadanaga midagi teha. Ta on nagu mõtus, kes ei lase ligi. Isegi kurat oleks säärase palumise ja meelitamise peale alla tulnud, aga tema, vaata, ei tule, kalla kas või siirupit suhu, anna või hing pandiks!”

Suur kisa, lärm ja ahvi püüdmine oli rohkesti külarahvast kokku meelitanud. Naised, lapsed ja mehed, lõuad kui adraotsad taeva poole, hüppasid ja karglesid kaskede ümber ja kisasid meeletult. Igaüks avaldas oma kõige suuremat imestust looma jultumuse üle, imeteldi ta kentsakust, ta riideid, hinda, mis temast oli makstud, kuid keegi ei osanud head nõu anda, kuidas pärdikut puu otsast maha saada.

„Kui taevataat müristaks ja tugevasti välku lööks, küll ta vist siis ikka alla tuleks!” arvas üks.

„Ka rahe peksaks ta vist alla,” arvas teine.

Ning kolmas ütles, et tuleks õige püss tuua ja püssiga pärdikut ehmatada, võib-olla jääb taltsaks ning ronib sõnakuulelikult alla. Viimane nõu ajas Joonatani otse marru. Juba hüppas ta vanamehe kallale, kes oli julgenud püssi soovitada, kui Nipernaadi äkki valjusti lausus:

„Asi on väga lihtne, puud tuleb maha saagida. Pärdik on sest metsikust mürast ja kärast sedavõrd hirmunud, et isegi taeva väed ei suuda teda alla tuua. Ennem kärvab ta puul, kui jääb taltsaks. Õigem on saed ja kirved kohale tuua kui siin tühja-tähja arutada ja redeliga mässata.”

„Õige, õige,” kostsid hääled, „kuhu ta enam hüppab, kui salu on maha võetud.”

Varsti ilmusid saed ja kirved ning puu puu järel langes mürtsatades maha. Hulk mehi ja naisi oli tööga kibedasti ametis, igaüks soovis ennenägemata sündmuses kaastegev olla. Mehed tõmbasid kuued seljast, naised keerasid seelikud värvli vahele, sülitati vihaselt pihku ning algas kibe saagimine ja raiumine. Üldine eesmärk ühendas vaenlasi ja sõpru, polnud aega tülitsemiseks ega arvete õiendamiseks, keegi ei pannud tähelegi, et Joonatani pea oli mähistes ning Peetruse käsi oli rätiga kaelas. Kõigi silmad olid vaid selle jaoks üleval, kes hüppas ja kargas puult puule.

Ligines õhtu, kui mehed hõisates viimse puu juurde asusid.

Pärdik hõljus ja lookles peenes ladvas. Otsekui uppuval laeval vaatas ta hirmunult alla, kus karjus ja kisas inimmeri. Puu ümber moodustati tihe ring kui silmus, et pärdik alla kukkudes ei pääseks jooksu.

Kuid siis, kui langes vihisedes viimne puu, jooksis pärdik suurte hüpetega otse Joonatanile vastu, ning enne kui poiss oleks ärrituses midagi taibanud, oli pärdik ta õlal ja õlalt ringist väljas, joostes kabuhirmus otse rukkipõldu.

„Et saadan sind sööks!” karjus Joonatan nutuga kurgus. „Ta oli üsna mu käes, üsna mu käes!”

„On sinul aga käed!” hüüdis Paulus vihast lõkendades.

„Poisike!”

„Piimamokk!”

„Oh sa vantside vants niisugune!”

Igalt poolt kostis Joonatani pihta sajatusi kui rahet. Suur töö ja vaev oli asjata olnud, hulk ilusaid puid oli maha võetud. Laisalt tõmmati kuued selga ning lasti seelikud alla. Laskuvas päikeses põlesid inimeste näod vihas ja tigeduses. Vaadati tummalt üksteisele otsa nagu härjad pusklemisvalmis.

Korraga kostis Nipernaadi vali ning käskiv hääl:

„Piirake ruttu rukkinurm sisse!”

Mehed ja naised jooksid ähkides ja puhkides rukkinurme poole, vili sõtkuti sootuks maha, kuid pärdikut ei leitud.

„See on vana sarviline ise!” vandusid mehed.

„Vaata seal, vaata seal!” karjatas keegi.

Pärdik jooksis hüpates ning kadus Sirkli rukkisse. Mehed, naised ja lapsed, kes teiba ja kiviga, kes kirve ja saega, kes ka samuti palja käega, tormasid pärdikule järele. Kõiki valdas joobumus ja kütihasart, pärdik pidi kätte saadama, maksku see või inimelu.

„Nüüd tasa ja ettevaatlikult!” karjus Nipernaadi. „Piirake tihedas rõngas rukkinurm sisse ning liikuge ettevaatlikult keskkoha poole. Teibad, kirved ja saed maha visata, ega looma ometi tappa tohi! Ning ärge kisage!”

Rukkinurm piirati sisse ning liiguti aeglaselt edasi, ikka tihedamat silmust pärdiku ümber tõmmates. Hakkas hämarduma. Nagu vikatist varises rukis inimjalgade all. Hinge hoides, tõsised ning ärritusest punased, liikusid inimesed hääletult edasi.

Äkki karjatas Janka: „Käes, käes!”

Ta hoidis pärdikut kramplikult jalgadest ning karjus appi. Paari hüppega oli Joonatan kohal ning haaras väriseva loomakese sülle.

„Oh sina raibe ja Issanda nuhtlus!” hüüdis ta säravail silmil, küll pärdikut armsalt silitades, küll ka teda vihaselt hännast pigistades. „Seitsme kablaga tuleb sind edaspidi siduda, seitsme luku taga kinni hoida.”

„Kätte saime sunniku!” hõiskas rahvas.

Alles nüüd märgati, et päev oli jõudnud õhtule, alles nüüd tulid meelde kodus poolelijäänud tööd, visati kirved kiiresti õlale, võeti saed kätte ning joosti õhinal koju. Oldi tõsised ja tähtsad, nagu tuldaks tulekahjult, mida läks korda suure vaevaga summutada. Kätte saime sunniku! korrati kahjurõõmsalt, otsekui enesele alla kriipsutades oma töö ja vaeva tähtsust.

Sammusid ka vennad puhkides ja ähkides koju, rõõmsad, et nad oma kalli looma olid siiski kätte saanud. Isegi Nipernaadi tundis end kangelasena ning lõõritas rõõmsalt vilet.

Mõni päev hiljem jõudis valla kasak Krootusse.

„Halvad asjad, poisid!” karjus ta juba kaugelt. „Väga halvad asjad! Ega teil nüüd enam elamist ega olemist ole, kõige õigem oleks teil nüüd metsa joosta ning kabel kaasa võtta. Soovitan seda sõbramehe poolest, sest vana Nõgikikas oli mu hea tuttav ning nii mõnegi napsi tegime kadunukesega koos! Teie, pojad, olete aga hoopis lörri läinud, nüüd võib teid parandada üksnes vangirood ja surmanuhtlus!”

„Mida see sant lorab?” küsis Joonatan pahaselt.

„Pole ma sant ühtigi,” vastas kasak kurjalt, „vaid tulen kõrge kohtu nimel, et ometi kord teie koerustele ja kõlvatustele kõva tapp ette panna. Küllalt olete ristirahvast ärritanud, ausaid inimesi tüssanud, vaestele liiga teinud ning süütuid tütarlapsi narrinud, nüüd on ometi kord teie lõõg täis ning silmus ümber kaela, ei pääse te nüüd enam kuhugi, armsad pojukesed!

Kõige esiteks süüdistatakse teid, Peetrus, Paulus ja Joonatan Nõgikikas, Krootuse talus ja Vikavere vallas, selles, et olete kuritahtlikult ja ettekavatsetud plaani järgi otsekui möirgajad lõukoerad või midagi sarnast Madis Jaani poeg Sirkli rukkipõllu sootuks ära tallanud, et seal ei õitse ega kasva enam midagi, ühtlasi nõuab nimetatud Sirkel teilt kahjutasuks sõtkutud vilja eest kuussada seitsekümmend krooni ja neli senti.

Teiseks süüdistab teid nurjatuid Laiksaare talu peremees Peeter Peetri poeg Puuslik, et olete omavoliliselt päise päeva ajal maha raiunud tema salu, mille ta on hinnanud kolmesaja neljakümne krooni peale, nõudes teilt selle summa kiiret maksmist, ühtlasi paludes kõrget kohut kõigi sellekohaste seaduses ettenähtud paragrahvide järgi teid vastutusele võtta omavoli pruukimise ja võõra vara riisumise eest.

Kolmandaks süüdistab teid Mikael Mihkli poeg Tõramaa, et olete terve küla kokku käsutanud, ta rukkipõllu hävitanud, nõudes teilt kuussada kuuskümmend krooni ja omavoli pruukimise, rahva ässitamise ning nurjatu röövretke eest kaelakohtulisele vastutusele võtmist, nagu see seaduses on ette nähtud ning nagu säärast ränka roima seadusega karistatakse halastamata mitmekümneaastase vangitorni heitmisega.

Neljandaks – ”

„Issand jumal, aitab juba!” oigas Joonatan. „Mul tõusevad juba juuksekarvad püsti, pea käib ringi ning oksendamiseni on ainult üks hetk!”

„Ega selle mehe suuvärk nüüd niipea enam peatu, jahvatab kui aganaid meile vastu silmi!” ütles Peetrus kibedalt.

„Neljandaks,” jätkas kasak, „süüdistab teid, Peetrus, Paulus ja Joonatan Nõgikikas, jällegi Krootuse talus ning jällegi Vikavere vallas, süüdistab teid Jaan Ivani poeg Kuslap ühe kirve ja ühe sae varguses! Ja nimelt murdvarguses, millest seadus räägib kui kõige jõledamast, kõige näotumast teost!

Viiendaks – ”

„Veel, ikka veel!” oigas Joonatan.

„Kasakal on õigus, ega nüüd küll vist enam sunnitööst pääse!” nuttis Paulus.

„Viiendaks,” jätkas kasak, „peate homme ilmuma vallamajja ning esinema oma seletustega, sest kõik need süüdistused saadetakse kiires korras kohtule edasi! Ja nüüd,” lõpetas kasak, „kui te talus on ema peiedest veel mõni tilgake järele jäänud, siis tahaks mu kurk väikest leotamist!”

Peetrus ise jooksis märjukese järele, Joonatan tassis suupisteks seakintsu, Paulus tõi, mis aga vähegi kätte puutus: piima, leiba, soola ning lõunast järele jäänud tatraputru. Õhinaga kandis ta kõike seda kokku ning ladus kasaka ette. Kasak sõi, jõi ning vaikis.

„Jumal, Issanda pojuke, mis saab, mis nüüd küll saab?” tänitas Paulus nutuse häälega.

„Ehk kasak teab nõu?” päris Peetrus ettevaatlikult.

„Küllap ta teaks, kui aga tahaks!” arvas Joonatan. Ning Peetrusele sosistas ta kõrva, et kasakale tuleks anda raha, küll siis ta keelepaelad lahti lähevad, tunneb ta ju noid kohtu asju kui koolmeister aabitsat. Peetrus panigi tuhandelise leivapätsile ning kasak pistis selle silmi pilgutamata taskusse.

Siis lõpetas ta söömise, võttis viinapudeli pihku, kergitas mütsi ning tegi minekut.

„Midagi ei saa ma teha, mitte midagi,” ütles ta, juba minekul. „Istuma peate, masuurikad niisugused, tänage jumalat, kui võllast pääsete.”

Ning aeg-ajalt seisatades ja viina rüübates lonkis ta tagasi vallamaja poole.

„Noh, oli see aga üks võrukael!” karjus Joonatan vihaselt. „Kui ta veel kord mu näpu vahele puutub, seitse paksu nahka kisun ta silmist. Sööb, joob, koguni raha võtab vastu, aga ühtki lahket sõna ei tule. Masuurikaks sõimab meid pealegi!”

„Ära hoople midagi,” oigas Paulus, „nüüd kistakse meie silmist need seitse nahka.”

„Asi on tõsine jah, et pagan toda pärdikujahti oleks võtnud!” arvas Peetrus.

„Nüüd on need Puuslikud meid ometi lõpuks kätte saanud,” ütles Paulus, „ega nad enne meid rahule jäta, kui hakkame tigudena nende ees roomama. Kust võtame need suured summad, mis meilt nõutakse sõtkutud põldude ja raiutud kaasiku eest? Ning vanglasse viiakse meid pealegi, vaata sulle siis hiilgavat äri ja mõisnikuseisust. Kõik tuleb maha müüa: talu, loomad, põllutööriistad, masinad, pärdikki tuleb oksjonile lasta. Vallasantideks jääme, kerjamisele sunnitakse meid.”

„Tuleks õige kohe plehku panna!” hüüdis Joonatan.

„Ei pääse kuhugi, kui kohtud juba sinu vastu huvi hakkavad tundma,” vastas Peetrus süngelt. „Rebaseaugust kisuvad välja, aga kätte saavad! Ning kuhu sa ikka põgened, igal pool on vallamajad ja kordnikud ees.”

„Siis tuleb kohe linna sõita ja tark advokaat võtta!” hüüdis Joonatan. „Ega me päise päeva ajal end paljaks lase röövida ja raudu panna! Ma ütlen, maksku protsessimine kas või terve meie varanduse, õigus peab meile jääma.”

„Õigus meile jääma,” naeris Paulus, „ei seda õigust me enam näha saa. Või kas pole tõsi, et oleme pärdikujahiga salu maha lõiganud, viljapõllud maha tallanud? Oh sa püha ristike, veel praegu kostab kõrvus saagide vingumine ning puude langemine, ikka viuh ja viuh! Mis õigus meile võib jääda! Süüdlased oleme põiki ja läbi, selle vastu ei saa me midagi parata.”

„Mina ei ole süüdlane!” hüüdis Joonatan vihaselt, nähes Nipernaadit lävel istumas ja kannelt mängimas. Teda ärritas juba see, kuidas Nipernaadi põrmugi nende suurest õnnetusest osa ei võtnud, vaid trillerdas toda lolli mänguriista, nagu poleks üldse midagi halba juhtunud.

„Mina tean, kes on süüdlane,” lausus ta iga sõna rõhutades. „Too mees seal on süüdi. Kas mitte tema ei ässitanud meid alustama toda rumalat äri, silmapilgul, kui me armsa ema surmast olime üsna keeletud? Kas mitte tema ei kihutanud mind Lätimaale pärdiku järele, mis sai kõigi õnnetuste peapõhjuseks? Kas mitte tema polnud see suur nõuandja ning ässitaja, et, poisid, mis te ootate, võtke aga salu maha. Et, poisid, mis te vahite, tallake aga rukkipõld maha, küll siis pärdiku kätte saate. Ilma temata poleks midagi halba juhtunud; pärdik oleks kükitanud puu otsas ning meie oleksime rahulikult all napsi võtnud. Kas meil aega vähe oli või oli ses midagi paha, kui Mika vähekeseks puu otsa ronis? Ahvid on ennegi puu otsas olnud, ega seepärast veel tervet metsa hakata maha raiuma!”

„Joonatanil on õigus,” lausus Peetrus.

„Noo jah, püha õigus,” kordas ka Paulus.

„Ja üldse ei tea me midagi, mis mees ta on ja kust ta on tulnud. Ei ole keegi veel ta pabereid vaadanud, võib-olla on ärakaranud vang! Tuleb muudkui tallu, esitab end armsaks sugulaseks, võtab terve talu virtsahvti enese kätte, palkab sulaseid ja perenaisi, vaba rahagi võtab enesele ning annab sulle seal jaokaupa ja noomitusega nagu poisikesele! Ma ütlen, minuga on elus igasugused naljad juhtunud, aga et mind sedaviisi ninapidi oleks veetud ja terve mu elu nahka pandud, pole veel enne juhtunud!” Nipernaadi jättis kandlemängu seisma. Ta silmakulmud hakkasid närviliselt värisema, põskedesse valgus veri. Ta tõusis püsti ning lausus:

„Ei mina ole milleski süüdi. Teie äri on igapidi hästi läinud, talu olen korda seadnud, – kui te minuga rahul pole, võin ju minna.”

„Tema olla talu korda seadnud, kas kuulete lõokest!” karjus Joonatan. „Minu pruudi ümber on ta lipitsenud, tolle siia kavalate mõtetega perenaiseks toonud, ning kui tütarlaps on tööd teinud ja joosnud minu pärast kas või jalad rakku, siis loeb ta seda ka enese teeneks!”

„Kes käskis Puusliku salu maha raiuda?” küsis Paulus püsti hüpates ning rusikatega vehkides.

„Kes ajas külarahva rukkipõllule?” karjatas Peetrus.

„Kes on kõigi meie õnnetuste juures süüdi?” hüüdis Joonatan. „Ah, ma ütlen, veel iialgi pole mu rusikad sedavõrd sügelnud! Tema pärast peame nüüd kaotama terve oma varanduse, tema pärast viiakse meid vangi. Vaat, niisugune on selle maailma õigus, nii kannatavad süütud inimesed!”

„Naha peale talle, mis siin veel palju rääkida!” hüüdis Paulus. „Ükski kaklus pole mulle veel sedavõrd meelejärgi olnud kui see. On küllalt pussitatud süütuid, päris lust on, kui kord masuurika kätte saad.”

Peetrus tõmbas kuue seljast, nagu härg vihaselt läbi sõõrmete puhudes. Ta oli punane ning vaatas mornilt enese ette.

Nipernaadi haaras kandle sülle, otsekui soovides kaitsta oma kallist mänguriista. Siis jäi ta nõutult ja abitult seisma.

„Tule välja sa, ristirahva õgija!” karjus Joonatan.

„Nüüd õpetame sulle pärdikupüüdmist,” hüüdis Paulus. „Nüüd näitame, kuidas metsa raiutakse ja sõõrdu põletatakse. Ära sa aga nutma hakka, kui tuli liiga palavaks läheb!”

Ta haaras nuia ning tormas Nipernaadi poole.

Kuid samal hetkel jooksis Miila nuttes õue. Ta tormas otse Joonatani juurde, langes talle kaela ning küsis nuuksudes:

„On’s see tõsi, on’s see ikka tõsi, et sind homme vangi viiakse?” Peetrus ja Paulus seisatasid, lasksid pead longu ning vaatasid süngelt altkulmu Joonatani poole.

Nipernaadi aga võttis kiiresti mütsi, viskas kandle nööriga üle õla ning läks pooljoostes õuest läbi nurmele. Ta ei vähendanud enne kiirust, kui oli maanteele jõudnud.

Ning mütsi hoidis ta peos – kuni paistsid veel Krootuse korstnad ja katused.