Читать книгу Toomas Nipernaadi - August Gailit - Страница 4

Pärast mitmepäevast rännakut mööda maanteid ja metsi jõudis ta kõrgustikule, kust avanes vaade alla lasku. Päike säras libamisi üle õhtuste põldude ja niitude. Kaugete metsade taga sinendas meri. Leppade ja toomede tihnikus lookles jõgi ta poole kui suilas tütarlaps koduteel. Raagus puude all paistsid taluhoonete punased katused, pääsude parved tiirlesid üle nende. Eemal sirgus valge kirikutorn ning haabadega varjatud häärber. Kevadine õhtu oli täis õite tolmu ja vaigu lehka.

Ta vaatas mõtiskelles sinna. Naeratas koguni ning laskus siis kiiresti alla.

Ta oli pikk ja kuivetanud, nägu oli päikesest põlenud ja soonine, suur kõver nina oli ees kui põiki kirves. Ta käis nagu harakas edevalt hüpates ja kareldes, pikad käed vehklesid kui lipud tuules. Jalas olid tal säärikud, suured ja lohisevad nagu harmoonikad. Kaelas rippus tal kannel, ning muud varandust kaasas polnudki. Lai rind oli eest lahti, must kaabu oli visatud kuklasse. Ning ta läks vilistades ja trallitades.

Talu õue jõudes peksis tolmunud jalad kaabuga puhtaks ning istus kivile. Taevasse kerkisid pilved, võttes tuld. Kukkus kägu kui hoolas kellamees tagudes laupäevaõhtule. Aknad leegitsesid õhtusest palangust. Nurmelt tuli tüdruk ning võõrast silmates jäi ta ette järsku seisma. Tal olid valged ning kõõrdi silmad, punased põsed olid söödud rõugearmidest. Valkjad juuksed tolgendasid määrdunud suu ümber. Seelik oli üles keeratud põlvini, porised pastlad olid suured kui süstad.

„Kuidas on sinu nimi, armas laps?” päris võõras.

Tüdruk peitis häbelikult silmi.

„Tralla,” vastas ta ning paksud huuled tõmbusid lollakale naerule.

„Vaata ometi, kui kena ja ilus nimi – kes seda oleks võinud uskuda,” imestas võõras. „Oled ehk koguni selle talu peretütar?”

„Hoopis mitte,” vastas Tralla, „mina olen siin teenijaks ning karjaseks, nii nagu leidub tööd ja kästakse. Mind sõimatakse siin koguni lollakaks, Totter-Tralla, hüüavad nad mind. Aga peretütre nimi on Ello ja ta on preili. Ning uhke ja rikas – peremehe põllud sirguvad mereni ning isegi nood kauged metsad on tema omad. Ja lehmi ning mullikaid on sedavõrd palju,” – tüdruku kõõrdsilmad venisid suureks, suureks – „et keegi neid lojuseid ei jõua lugedagi, hoopis mitte.”

Tüdruk viskas korraga kahtlustava pilgu poisi otsa ning lausus tõsinedes:

„Egas tost enam kasu ole midagi: preili läheb kirikhärrale mehele, kõik saab too endale. Aga kirikhärra on väga tõsine mees ja ei naera hoopis mitte. Ta lonkab ühel jalal – kas pole naljakas?”

Ning siis, otsekui ehmudes oma avameelsusest, pööras ta järsku ringi ning hakkas liduma lautade poole. Sealt vaatas ta veel kõõrdsilmadega vargsi nurga tagant poisi poole ning jooksis siis tillerdades minema.

Võõras naeratas ning astus tallu. Tuppa jõudes lausus:

„Mu nimi on Toomas Nipernaadi, ehk on peremehel pakkuda mingisugust tööd, kas künda, aeda parandada või midagi sarnast. Siia tulles märkasin, et aed on lagunud, aga õu on täis virtsa nagu mõnel popsil. Egas sedaviisi suurt talu saa pidada!”

Oli pühapäev, peremees istus laua taga ajalehte veerides. Perenaine kükitas ta kõrval ning vaatas laiskade silmadega õue. Venis tükk aega, enne kui peremees lugemise lõpetas, prillid ära pani ja üles tõusis. Ta avas akna ning karjus õue:

„Tralla, Tralla, sunniku tüdruk, kus sa ometi aeled, härg lõhub kaevu ära!”

Kui õuest mingisugust vastust ei kostnud, istus ta uuesti pingile ning pöördus lõpuks võõra poole:

„Kust sa siis tuled ja kes sa siis oled, ninakas mees?”

Toomas pani kandle nurka ja istus lauda.

„Tulen kaugelt,” vastas ta rõõmsalt, „ei peremees noid kohti tea. Olen niisama ringi rändamas, käin siin ja seal ning vahel lõhun ka tööd teha. Aga palka ma suuremat ei tahagi, küll näeme, kui kord siit edasi liigun.”

„Ei mul ole sinuga midagi teha,” vastas peremees süngelt.

„Võiks ikka jääda,” lausus perenaine kui unest ärgates, „ei tea, kuhu see inimlaps ikka peaks minema!”

„Mina mõtlen samuti – ei tea, kuhu ta ikka peaks minema!” ütles Toomas ruttu vahele. Ning otsekui kartes pikemaid arutusi, võttis ta pilli ning hakkas mängima lustlikke lugusid. Ning sellest küsimusest juttu enam polnudki.

Nii jäi ta tallu.

Ja kohe algasid ka askeldused. Ta luusis läbi kõik laudad, aidad ja küünid, ta tegi tutvust sulastega ja igale tüdrukule ütles ta meelitusi. Ainult preili Ello tuppa ei söandanud ta minna. Seisis tüki aega poolavatud ukse ees ning tuli siis tagasi. Ta oli lapselikult koomiline ja koguni arg. Ta suurte silmade üle kasvasid kulmud kui põõsad.

Ning päikese laskudes läks ta välja. Ta sammus põldude radasid, korjas lilli, vilistas ja oli rõõmus. Kogu ta olemises oli midagi artistlikku ja naiivset. Ta vaatles pilvi ja joobus. Ta kõndis metsas ja kuulatas. Ning siis, otsekui midagi tähtsat meelde tuletades, jooksis mere äärde ja pildus kivikesi voolavaisse lainetesse. Nii istus ta mitmed tunnid. Alles kesköö paiku hakkas ta hilju sammuma kodu poole.

Kirikuteel tuli talle vastu Ello.

„Ma teretan teid, preili!” lausus Nipernaadi ning haaras mütsi pihku. Ta jäi kohmetult seisma ja ei leidnud enam sõnu.

„Te olete vist meie uus sulane?” päris preili.

„Vist ikka küll,” vastas poiss, „täna tulingi ma teie tallu.” Millegipärast naeratas ta täiel näol.

Ning siis, vähemagi näilise põhjuseta, hakkas ta rääkima: „Vaadake ometi, kuis kiirgavad kahvatus taevas kevadeöö tähed!” hüüdis ta žestikuleerides. „Kas tohin ma sellest teile rääkida? Kevadine mets on täis linde, lilli ning isegi rästikud roomavad mätastel. Olete teie, preili, neile iialgi vaadanud silmi, lähedalt, lähedalt? Ja kuu ujub üle puude, otsekui taevasse ülespoodud kollane pjerroo. Ning toomed hakkavad juba pudenema: nende all vähekese lebades oled varsti kaetud helvetega kui valge lumega. On midagi kirglikku ja haiglast meie põhjamaises kevades: ta tuleb kui tormihoog äkki, lõhkudes jäised katted ning külvates metsi ja niite korraga tuhandevärviliste lilledega. Isegi puude tüved ja oksad on neid täis. Eile seisis veel päike madalal kui tahmane suitsenud lamp, aga täna on lumed voolanud juba merre ning metsad on täis vilistavaid, siristavaid linde. Ja inimlapsega on see samuti: kevade jõudes pole enam raasugi püsi.” Ning ta astus Ellole üsna lähedale.

„Teil ei puudu häbematust,” ütles preili pahaselt.

„Andke andeks!” hüüdis Nipernaadi kohkudes. „Tõtt öeldes polegi ma põllumees ega oska üldse atra peos hoida. Olen nimelt rätsep, külarätsep, keda viiakse talust tallu nagu mõnd poollagunud viljapeksumasinat. Ah, jumal, uhkustada pole mul midagi – õmblen pükse, kuubesid, vahel koguni kasukaid ning ajan niisamuti väikeselt läbi. Kevade tulles jätan aga töö ning lähen üle väljade ja soode. Ei siis ole enam ühtki püsi, muudkui mängi, vilista ja kõnni Issanda päikese all kui lustlik vagabund.”

Preili vaatas talle korraga põlglikult otsa.

„Te armastate vist väga luisata?” küsis ta.

„Vaadake, kuis langes täht, taevast nagu mõõgaga pooleks lõigates!” hüüdis ta preili käest haarates. Kuid juba järgmisel silmapilgul vabastas ta tütarlapse käe ning lausus kurvalt: „Luisata? Ma palun vabandust, juhtub nõnda, et ma vahel tõesti luiskan, jumal seda teab, mispärast. Ah, mis korralik rätsep ma olen, see oli nähtavasti väike uhkustamine: isegi niiti ei oska ma korralikult nõela taha ajada, rääkimata siis veel pükstest ja kasukaist. Olen meremees, säärane lihtne kalur, kes püüab räimi endale toiduks, aga ülejäägi viib turule, et saada vähekese tubakat ja pits viina. Mis sa ikka, vaene, oma patuse hingega teed! Kui mind tõesti talusulaseks jäetakse, siis mõtlen kindlasti kirikhärra juurde lauakirikusse minna. Ehk kostab ka preili minu heaks paar lahket sõna? Saab ju teist varsti tema proua. Aga kirikhärra olla tõesti hea inimene, ainult käimine olla tal pisut vilets ning naerda ei osata ta hoopis mitte.”

„Head ööd!” ütles Ello korraga. „Mul pole täna tõesti lusti teiega lobiseda. Siit lähen ma üksi koju.”

Nipernaadi jäi seisma kui rabatud. Ta haaras mütsi pihku, kuid ei osanud sõnagi lausuda. Preili jooksis kerge jalu edasi ning kaks pikka patsi looklesid ta taga. Poiss seisis tüki aega ühel kohal, müts peos.

Siis naeratas ta ja ruttas kodu poole. Ta koguni jooksis. Talu õue jõudes istus ta aida lävele, kus magas Tralla. Ta koputas.

„Armas Tralla, kas magad?” küsis ta. „Ära karda, mu laps, sul pole tarvis ust avada. Ma istun siin niisamuti veidi, ja kui lubad, siis puhun ka juttu. Vaata, armas Tralla, ma olen kurb ning mul pole und. Keegi on viinud mu une, kas need öised pilved, nood linnud metsas või tuul, mis jookseb vallatult vilistades. Ma tulin läbi metsa ning jänes jooksis üle tee, aga see tähendab õnnetust.

Mind paluti siia valitsejaks ja käskijaks, öeldi, tule, kuid olen vist juhtunud halbade inimeste juurde. Ei siin ole elamist mingisugust. Jumal, kuis põllud on söödis ja täis kive. Kuis hooned on lagunud ja katused jooksevad läbi kui sõelad! Isegi saun on katki, ning ma ei tea tõesti mitte, kuis püsib ta üldse veel jalul! Ah, see mõni talu või need mõned inimesed! Pole siin rikkust ega näe siin uhkust. Talu juba tuhat korda panditud ja kümned korrad müüdud. Ning hobused on kondised kui kitsed, ühe sammu veavad ja kaks sammu puhkavad. Lehmad on aga nagu kevadised kased: pane liud udarate alla, võibolla tilgub aasta jooksul pits piima, pits kõige lahjemat, kõige narrimat piima, mida pole isu enesel juua ega tihka ka pakkuda sulasele. Ma ei tea tõesti mitte, armas Tralla, miks teenid sa selles talus ning ei lähe minema!”

„Kuhu pean ma minema?” küsis Tralla uniselt.

Nipernaadi tõstis silmad: Tralla oli avanud ukse ning kükitas ta kõrval.

„Sa oled tõesti Totter-Tralla!” hüüdis ta pahaselt. „Kes põrguline käskis sul avada ust ning kükitada siin! Jumal seda teab, mis inimesed küll elavad ses neetud koopas.”

Ning ta lükkas kohmetanud tütarlapse aita ning viskas ukse paugatades kinni.

Taevaäär hakkas kumendama eelsünnivalus.

Ning siis ei suutnud ta enam oma viha hoida. „Üles, põrgulised!” karjus ta. „Päike juba üle veerandi, aga kõik magavad kui koolnud. Kas sedaviisi on meil kästud palgehigis teenida?”

Ning ta haaras adra ja hobuse ning tormas nurmele. Seal kündis ta, aga kuivanud põld tolmas, nagu oleks põrguline astunud adra taha, üleni suitsupilves.

Ta oli talus varsti oma inimene. Ta ei armastanudki nii väga tööd teha, kuid ta käskis ja juhatas sulaseid ning tüdrukuid ja nood jooksid kui koertest puretud. Õhtuti aga mängis ta neile kannelt ning rääkis kummalisi lugusid oma elust.

Perenaine oli temasse armunud, ta ei osanud teda küllalt kiita ja hellitada. Neil hetkil muutus see suur mees äkki naiivseks, isegi pisarad tulid ta silmi ning hääl värises, kui lausus: „Millega ometi olen teeninud teie austuse?” Ja ta läks metsa, ronis puil, teadis iga linnu pesa ja iga hirve asukohta. Või istus tundide viisi mere ääres ja unistas.

Kord püüdis ta elusa hirve ning tõi selle preilile. Teine kord tõi ta metsast kulli, aga ka tollest ei osanud preili suuremat hoolida.

„Mida ometi pean teile lõpuks tooma?” nurises Nipernaadi.

Ello vaatas talle otsa ja lausus:

„Ei midagi.”

„Ei midagi?” imestas Nipernaadi. „See tähendab: ei midagi? Aga ma arvasin, et teil on tõesti igav istuda üksinda kodus, kui isegi mõni loom teid ei lõbusta. Ka kirikhärra tuleb teid harva vaatama, aga sellepärast ei maksaks teil väga pahandada, egas kirikhärral too lonkamine nii kerge olegi.”

Ning kui preili talle vihaselt otsa vaatas, ütles Nipernaadi ruttu, nagu kohkudes Ello vihast:

„Andke andeks lihtsale inimesele, ma ei oska tõesti mitte viisakalt rääkida. Ikka juhtub nõnda, nagu oleksin mõelnud halvasti.”

„Täna õhtul saadate mind kirikhärra manu,” lausus Ello äkki. „Üksi on igav minna, aga teie jutud on väga naljakad. Täna pean ma nimelt pulmad lõplikult kindlaks määrama.”

„Ah, kui kena ja armas,” lausus poiss lõbusalt, „siis saab ehk isegi vana Nipernaadi tantsida, enne kui pöördub tagasi oma võrkude juurde!” Õhtu jõudes sammusid nad kahekesi kiriku poole. Kuid Nipernaadi oli tusane ja ei soovinud üldse rääkida. Ta kõndis laisalt ning vaatas kogu aja mornilt enda ette. Näis, nagu ei huvitaks teda enam miski, isegi preili mitte, kes kõndis lõbusalt ees.

„Teie ei räägi täna midagi!” hüüdis Ello tusaselt.

Poiss ei vastanudki. Hajameelselt tõstis ta suured silmad.

„Miks ei räägi siis Nipernaadi midagi?” päris preili uuesti. „Jumal, kui kentsakas nimi on teil. Ning teie ise: pikk, kõver, luine. Ning käed suured kui labidad. Miks ei püsi nad iialgi paigal? Tõesti, teie kõlbaksite väga külarätsepaks, keda viiakse kasti otsas talust tallu. Öelge, on’s teid iialgi keegi armastanud?”

„Mispärast piinate mind?” küsis poiss, ja ta hääl värises.

Preili vaatas talle imestades otsa.

„Olen ma seda teinud?” küsis ta.

„Ma ei tea,” vastas Nipernaadi. Ning kui ta oli tüki aega vaikinud, ütles äkki: „Ma olen õnnetu, et tulin teie tallu. Miks tulin just siia? Tee viis möödas, kuid ma laskusin orgu.”

„Miks ei meeldi teile siin?” küsis Ello.

„Kas te ei märka, et armastan teid!” hüüdis Nipernaadi otse vihaselt. „Miks peaksin seda varjama kui rasket pattu oma hingel? Ma olen kui kloun teie kõrval, üksnes pilkeks, irvitamiseks ja ajaviiteks. Ma olen kui kerjus, kes on sunnitud elama armust ja heldusest. Kas ei tea ma ise oma inetust, ei tunne oma naeruväärsust? Mitte rätsepaks, vaid korstnapühkijaks kõlbaksin ma: siis kõnniksin ma tahmaga määritult ning keegi ei märkaks mu inetust. Aga öösiti, kui kuuvalgel seisaksin kõrgel korstna otsas, vaatleks võib-olla nii mõnigi vanapiiga mind tänavalt põksuva südamega nagu kangelast-väepealikut valge hobuse seljas. Ma tean, mind tuleks saata üksikule saarele, et ma ei võiks rikkuda kaasinimeste ilutunnet. Kuid ma armastan teid – ja mis võin sinna parata, mis võib sinna parata vaene Nipernaadi? Vaadake, isegi hall varblane on rõõmus, isegi rästik tõstab mättal uhkelt pead, mu taevane jumal – isegi lombakas ja poolsant kirikhärra kavatseb varsti teha teiega pulmi!”

„Vait!” karjus preili ülekeevas vihas.

Nipernaadi hääl muutus lahkeks. Ta jätkas vaikselt kui sordiini all:

„Ma armastan teid, andke andeks! Tahaksin võtta teid kui lindu peole ja vaadelda teie kohkunud silmi. Ma annaksin teile uued nimed, missuguseid pole veel ükski inimkõrv kuulnud. Ma hoiaksin, kallistaksin teid. Tahaksin kõndida teiega käsikäes üle väljade, orgude, jõgede paistaks päike, kummarduksid puud ning isegi tuule tasane puhang, ma arvan, tuleks meiega kaasa. Pehmel samblal oleks meie ase, ja siis näitaksin ma teile tähti taeva öises sinenduses.”

„Te olete lihtsalt väljakannatamatu!” hüüdis Ello vihaselt. „Miks räägite säärast rumalust!”

Kuid Nipernaadi ei kuulnudki vahelehüüet.

„Ma ei tahagi muud,” jätkas ta, „ainult kuulake mind vahetevahel ning ärge vihastage mu rumaluste üle. On siis see teil raske? On selge: iialgi ei võta ma teid peole ja iialgi ei saa teie tundma mu armastust. Pidage mu juttu lihtsalt naljaks, lobisemiseks või kerjuse mangumiseks.”

„Olge ometi kord vait,” hüüdis preili, „kas te ei märka, et oleme jõudnud kirikumõisa!”

Nipernaadi ärkas kui unest. Ta jäi kohmetult seisma ning pühkis higi otsaesiselt. Ta oli järsku nii armetu ja õnnetu. Suured kulmud värisesid ning lai suu tõmbus närvilisele naeratusele. Ta hingas raskelt ning ohkas.

Kui Ello kirikhärra juurde sisse astus, istus ta häärberi lävele ning jäi ootama. Tubadest kostis preili naer ja kilkamised. Möödus tund, möödus teine, taevas ujus täiskuu. Pilved tormasid tast mööda, riivates ta nägu kui tantsuhoos edevad tütarlapsed. Nipernaadi ootas. Ootas ja suitsetas närviliselt piipu.

Oli hilja, kui preili lõpuks kirikhärra saatel välja astus.

„Ah see ongi teie romantiline sulane?” küsis pastor poissi läbi prillide uurivalt silmitsedes.

Nipernaadi tõusis laisalt, kergitas mütsi ning lausus: „Tere õhtust, auline kirikhärra! Miks te ka meie poole vahel sisse ei lonka?”

„Niisiis kahe nädala pärast on meie pulmad!” hüüdis Ello ruttu vahele. Ta viskas enese kohmetanud kirikhärrale kaela, suudles teda ning lendas siis kui lind mööda tolmavat maanteed kodu poole.

Nipernaadi vaatas talle tüki aega järele ning pöördus siis järsku metsa. Vihahoog tuli üle tema. Ta jooksis puude vahel, komistas ning sõimas.

„Tema ei taha mind,” hüüdis ta valjult, „vaata mul edevust! Ning mina olla inetu – kes põrguline seda enne on kuulnud! Ning mina olla rätsep, kalur või jumal seda teab, kes veel.”

Ning ta naeris täiest kõrist, nii et mets kajas kümnekordselt vastu ning linnud tõusid ehmunult õhku kui nooled.

Alles vastu hommikut tuli ta koju. Vihahoog oli möödunud. Ta astus vaikselt Tralla aida juurde ning koputas.

„Armas Tralla,” ütles ta meelitades, „lase mind natukeseks sisse.”

Unine tüdruk avas ukse.

„Ära karda, armas laps,” lausus Nipernaadi, „roni aga tagasi vaiba alla ja ole üsna muretu. Ma istun su voodi äärele ning räägin niisama veidike juttu. Oled sa väga unine, armas Tralla?”

„Hoopis mitte,” vastas Tralla silmi hõõrudes.

„Ära aga üsna sugugi end segada lase,” ütles Nipernaadi kaastundlikult, „ole üsna kui kodus.”

Ta silitas tüdruku pead.

„Ah sina väike narmas,” lausus ta õrnalt, „miks kutsuvad nad sind Totter-Trallaks, säärane mõistlik ja armas tütarlaps! On vist kaunis kindel, et me peame siit varsti lahkuma, sest ka mind sõimavad nad rätsepaks ning soovitavad oma nägu määrida nõega. Nad ütlevad, et üksnes kõrgel korstna otsas olla ma huvitav mees – kuidas saad sa sellest aru, armas Tralla? Ei, ei, pole siin suuremat teha midagi. Varsti tuleb kirikhärra meile peremeheks ning siis ole lahke ja künna, ader ühes, piibel teises käes. Siis hakatakse sind koguni sõimama Beltsebuliks, Nikodeemuseks, Aabrahamiks või jumal teab, kuidas veel. Meeldib see siis sulle? Noh, muidugi mitte. Oh sina väike viristaja, kui palavad on sinu käsivarred ja pehmed su juuksed! Ütle, Tralla, kas tahaksid mind endale meheks? Ära karda mind – olen samasugune rumal laps kui sinagi, jooksen tühja tuule järele ning aelen ringi, jumal teab mispärast. Mõtle järele, Tralla, sa ei pruugi kohe vastata, ütle homme, ülehomme või nädala pärast. Asuksime elama keset metsa. Ja ühe lehma ostaksime endile, tead, säärase punase lehma valge täpiga otsaesisel.

Ah, armas Tralla, sa võiksid tõesti mind armastada, kuigi olen vaene, vaesem kui ükski maailmas. Isegi teist särki pole mul, aga seda ühte käin vargsi kord nädalas jões pesemas – vaata, missugune ma olen. Ja kui saapad kord lagunevad, siis on see Issandal teada, kas saangi veel kord elus endale uusi. Kuid niipalju jõudu on mul siiski, et ehitada keset metsa sulle väike, tilluke onn, aga söögi eest, arvan, muretseb vanajumal taevas. Issanda vägi, miks ei peaks ta muretsema, kui meie, kaks säärast väikest, abitut last, paneme alandlikult käed kokku ja palume.

Ütle mulle, armas Tralla, kes õpetas sind vaatama nii armsasti kõõrdi? Kas sa ei õpetaks ka mulle, see on nii kena! Vaata, kui väikesed ja valged käed on sul, ütle, oled sa ise neid iialgi vaadelnud?”

Kaua rääkis Nipernaadi tüdruku voodi ääres. Päike oli kõrgel, kui ta lõpuks aidast välja astus. Peremees seisis keset õue ning hõikas vihaselt Trallat, kuid nähes Nipernaadit aidast välja tulevat, muutus ta lahkemaks, pilgutas kavalalt silmi ja lausus:

„Päris kena ilm täna.”

Nipernaadi naeris vastu.

„Pole viga jah,” ütles ta, „ainult vihma oleks veidi tarvis.”

Tralla käis nutetud silmadega ringi. Oh sa taevane jumal, ohkas ta, mida pean küll tegema: Nipernaadi armastab mind. Tal oli millegipärast häbi, ta oli koguni õnnetu ja ei julgenud enam üldse poisile läheneda. Ta tundis nagu mingisugust rasket koormat, mis oli veeretatud ta õlgadele, kohustus, mille mõistet ta ei osanud enesele kujutella. Hinges oli ta pidanud end rumalaks, tarbetuks, oli harjunud ja leppinud sõimu ja kiusamisega, ning nüüd järsku tahetakse ta armastust ja nõu!

Esimesel hetkel tahtis ta metsa joosta ning mitte iialgi enam tagasi tulla. Kuid siis hakkas ta arutama ja leidis, et seesugune tegu viiks poisi hukka. Ning ta ei leidnudki nõu. Ainult ohkas ja hädaldas ning üksi olles laskis silmil voolata. Vaene Nipernaadi, nuuksus ta, vaene poisikene, mis saab küll sinust!

Kuid Nipernaadi oli viimastel päevadel väga tõsine ja ei hoolinud enam ei Trallast, perenaisest ega Ellost. Ta käis koguni poes, ostis endale paberit, pliiatseid ja igasuguseid kummalisi mõõdupuid. Ning nüüd istus ta terved päevad ja ööd toas, joonistas, rehkendas, kirjutas või jooksis kärmesti jõesuu juurde, mõõtis vee seisu ja tuli siis uuesti tagasi rehkendama. Ta oli väga saladuslik ja tähtis ning ei soovinud isegi preilile vastata, kui see pöördus mõne küsimusega tema poole.

Kui perenaine lõpuks murelikult küsis, et armas Nipernaadi, mis sa ometi seal end vaevad ööd ja päevad läbi, siis vastas poiss otsekui tahtmatult, kuid siiski nõnda, et kõik kuuleksid:

„Kes see ikka vaeva peaks nägema, kui mitte mina! Teil kõigil on ükspuhas, mingu kas talu hukka. Selle peale pole aga veel keegi mõelnud, et heinamaad on muutunud sooks ja rabaks. Jõesuu on aastate jooksul kinni ummistunud ning vesi ei pääse merre ja lasub heinamaal. Juba ammu oleks aeg olnud sellest mõelda, kuidas jõesuud süvendada.”

Kõik kuulasid ammuli suuga, aga Nipernaadi jätkas:

„Kuidas lähen ma siit minema, kui kõige tähtsam töö jääb tegemata? Preilil varsti pulmad ees, kirikhärra saab täna-homme need põllud ja heinamaad endale – päris häbi anda neid talle säärases viletsas seisukorras.”

Ning siis, kui ta küllalt oli rehkendanud, joonistanud ja jõesuud mõõtnud, tuli ta ühel õhtul rõõmsalt koju ning ütles Ellole lahkelt, kuid käskivalt:

„Preili, täna tulete teie minuga kaasa jõesuhu.”

„Miks?” küsis Ello jonnakalt.

„Küll näete,” lausus Nipernaadi saladuslikult.

Ello viskas räti õlale ja tuli. Teel ei rääkinud Nipernaadi sõnagi. Ta oli rõõmus, vilistas, naeris ning hõõrus käsi. Alles siis, kui nad jõesuu juurde jõudsid, muutus ta preili vastu tähelepanelikumaks, palus istuda enda kõrvale ja lausus:

„Armas laps, kas võin sulle usaldada oma saladuse?”

Ta koguni sinatas preilit.

„Vaata,” jätkas ta ruttu, „ma pole rätsep, kalur ega põllumees, see kõik oli säärane tühi lori. Ma olin sunnitud petma siinseid inimesi ja ka sind, muidu oleksite mind kihutanud talust kus seda ja teist. Ma olin sunnitud etendama mingisugust rumalat sulast, kündma põldu, vedama sõnnikut ja jumal seda ise teab, mis veel. Ah, armas Ello, seda aega saan ma tulevikus mälestama kui koomilisimat oma elus! Mina olen nimelt muinasteadlane. Terve oma elu olen uurinud raamatuid, tead, sääraseid kehakaid raamatuid nagu piibel või midagi sarnast. Ning vaata, armas laps, seal olen leidnud asju, millest teised ei näe undki.”

Ta sattus otsekui palavikku, oli ärritatud, vehkles ning ei püsinud enam paigal.

„Rootsi kuninga Eerik Neljateistkümnenda ajal,” jätkas ta, „polnud see maastik siin põrmugi praeguse sarnane. Selle pisitillu ojakese asemel voolas siin lai ja sügav jõgi, mis kandis suuri sõja- ja kaubalaevu üle terve maa. Kallastel asusid suured kindlused, külad ja kaubalaod, siit läks kuulus kaubandustee kaugete rahvaste juurde. Seepärast tekkisidki siin ülemvõimu pärast verised sõjad ja taplused. Eerik Neljateistkümnenda ajal, nimetatud Talurahva Kuningaks, hukkus määratu tormi ajal siia jõesuhu terve kullalaevastik, mille kuningas oli saatnud valitsejate ja maarahva toetuseks. See oli suur õnnetus, armas Ello. Kuid möödusid aastasajad, kuivas jõgi, ummistus jõe suu, aga määratud kullavoorid lamavad tänaseni siin jõe põhjas. Vaata, otse siin sinu jalgade ees. Ei keegi oska hinnata neid seletamatuid rikkusi, mis asetsevad siin kollase kruusa all!

Ah, mu jumal, kuid sellest on veel vähe. Väga võimalik, et terve see kuld oleks jätnud mind külmaks, väga võimalik, et tema pärast poleks ma jätnud oma armast kodu ning pannud selga neid nartse, mänginud koomilist sulast, kui veel teine asi poleks köitnud mu tähelepanu.

Selles jões peituvad pärlid, suured, puhtad pärlid kui pisarad. Vanasti, nimelt Vene valitsejanna Katariina ajal oli siin terve asundus, mis koosnes pärlipüüdjaist. Määratud varandused on siin kokku korjatud, jõgi on andnud tuhandeile rikkust ja õnne. Sadamas seisid laevad igast ilmakaarest ning viisid neid haruldasi kive üle maailma laiali. Kuid siis puhkesid sõjad, pikad, verised sõjad, endised valitsejad ja pärlipüüdjad said surma või põgenesid, külad ja kindlused langesid tuleroaks. Ainult pärlid ei lõppenud, vaid tekkisid edasi, kellegi teadmata.

Ah jumal, ma võin hulluda mõttest, et seisan rikkuste ees, missuguseid pole ühelgi inimlapsel maailmas. Ükski kuningas, ükski valitseja pole midagi selle kõrval, mis peitub siin jões. Neid võiks nimetada kerjusteks, võrreldes minuga. Tol päeval, mil tegin oma leiu, olin joobnud kui näljane hulgus, kes on tänavalt toodud troonile. Sonisin ja viibisin kui palavikus – terve maailm oli korraga lahti, võisin osta riikisid, kukutada kuningaid, võisin pilduda rikkusi tänavale vaid oma tujude taltsutamiseks.

Kuid esimese joobumuse lõppedes asus korraga seletamatu nukrus mu hinge. Milleks kõik see! Milleks mul riigid, troonid ja au!

Pigemini oleksin tahtnud olla jälle vaene. Kulla rasked koormad surusid mu õlgu. Pärlid eretasid, kuid olid külmad. Olen siiski unistaja, säärane kentsakas laululind, kes hoolib rohkem päikesest, lilledest ja väikesest Ellost kui varandustest. Ma jäin koguni rahutuks ja ei saanud enam und. Ma olin õnnetu, et terve mu elutöö pole viinud mind sihile. Miks olin kulutanud oma noorust, jõudu, miks olin viitnud uneta öid! Et asuda elama kuhugi lossi ning vaadata kurbuses elupäevade loojakut?

Ah, mu armas, tahad, ma lasen sulle teha pärlitest kee, et võiksid kõndida kuuvalgel end imestelles? Tahad, ma ehitan sulle lossi ning kingin viissada valitud orja, kes valvaksid su ilu ja kaitseksid su rahu? Ise külastaksin sind kord aastas neissamus sulaseriideis. Või pean ehitama sulle raudteed, et võiksid soovi järgi lennata igale poole, kuhu ihaldab süda? Ei, nüüd tean, ma kingin sulle nuku, säärase suure nuku, tõsiste, tõsiste silmadega – võib-olla muutud sa siis vähegi lahkemaks ja ei ole kuri vaese Nipernaadi vastu.

Mu jumal, sa vaikid ja oled tõsine ning ma võin hulluda mõttest, et pole tabanud su soovi! Ütle ometi, mida pean tegema? Ehk soovid saada valitsejannaks, kuningannaks vürstide seas? Võin ka seda – kroonid pudenevad mu varanduse raskusest ning rahvad jooksevad saagihimus mu järele kui uue prohveti ja õnnistegija järele. Väike lapsukene, sa ei tea veel kulla võimu ning pärlide nõiduvust. Kerjusest võib saada monarh, ja nurjatum ori hakkab riigi juhtijaks kantsleriks.

Ütle ainult, ja ma teen kõik, mis mu võimuses. Ah, kui rasked on need kullavoorid, mida pean kandma õlul. Kuis põletavad mu hinge oma külmusega pärlide hunnikud! Võta nad enesele – ise lähen ma siit nii, nagu tulin, vaene, vilets, kuid rõõmus ja joobunud Issanda loodusest. Vaata neid sulisevaid vesi enda ees: kui palju võimalusi ja õnne peidavad nad oma voogude all! Armastan sind, Ello – anna andeks mu üleannetus – armastan sind. Ehk olen ma süüdi ses? Olen ma tõesti nii inetu? Ah, ära räägi, seda tean ma isegi, juba ammu, juba ammu teadsin ma seda.”

Ello istus poisi kõrval, vaikne ja tõsine.

„Sa fantaseerid!” hüüdis ta unest ärgates. „Ses jões pole ühtegi pärli.”

Nipernaadi hüppas püsti kui salvatud.

„Mis, mis?” naeris ta täiel kõril. „Siin jões pole ühtegi pärli, räägid sa? Ma fantaseerin, ütled sa? Ah nii, siis pean sulle muretsema tõendusi, sest vaata, sa ei soovi uskuda mind.”

Ta langes Ello ette põlvili ning lausus paluvalt:

„Usu mind, armas! Ma võin koguni vanduda oma Issanda õnnistuse ja kõige man, mis mulle kallis. Ehk arvad tõesti, et su isa heinamaad olid mulle sedavõrd tähtsad, et nende pärast tegin tööd, rehkendasin ja mõõtsin veeseisu? Jumal, sa oled niisama naiivne nagu lollakas Tralla! Ei tea, milleks see fantaasia? Kuid küll sa ise näed, homme, ülehomme jõuavad siia töölised, palju, palju töölisi, ning algavad mu kaevamistööd. Tulevad ka pärlipüüdjad, tead, seesugused pikad ja tõsised mehed, kelle silmad on suured kui öökullidel. Ning siia liivasele neemele ehitan ma neile ilusad majad, et neil ei pruugiks häbeneda oma kodu. Ja isegi keni tütarlapsi toon neile linnast, et neil poleks igav. Vaata, armas Ello, nüüd tahaks ma teada, kas võiksid mind veidi armastada, või pean ka endale tellima tütarlapse linnast?”

„Sa ei taha ikka veel mõista,” lausus Ello tasa, „et kahe nädala pärast on mu pulmad kirikhärraga!”

„Tõesti?” hüüdis Nipernaadi üllatatult. „Missugune rumal uudis! Kuid küllap me temast vaesest jagu saame. Kas tead, ülendame ta kardinaliks või saadame ta Rooma paavstiks. Või koguni paneme ta kloostri mungaks, las see härra siis mõtleb natuke oma kõlvatu elu üle järele! Ei? Sa naerad, sa ei taha, tähendab, seda? Sa oled nii armas ja kena, kui naeruks alastad vallatult hambad.

Tahad, väike Ello, ma käänan ta kõrisõlme kaheks? Keset jutlust torman kantslisse ja viskan ta ülevalt alla kui kassipoja. Tahad, ma murran tal ka teise sääreluu, nii, vargsi, salaja, et hiirgi ei kuule, kärbeski ei näe? Sääraste asjadega saan lihtsalt ja kergelt valmis, need on minu juures tühine asi!”

„Sa oled tõesti hull, ma kardan!” lausus Ello värisedes.

„Ära karda,” ütles Nipernaadi suuremeelselt, „egas ma sinu nõuta midagi ette võta. Küllap me kahekesi temast jagu saame. Vaata, kui tugevad käed on mul, ning katsu mu lihaseid – ei, ei, ära ometi karda! Katsu siit, vaata siit! Nende kätega ei jää meie hätta, tulgu või sarviline vastu.

Kui mu pärlipüüdjad ja kullakaevajad siia jõuavad, ehitame ka ise siia endile lossi. Ning sealt ülevalt vaatame siis, kuidas sipelgate hulgad askeldavad jõe juures; ikka uusi ja uusi varandusi leides. Ning sina juhid neid sealt ülevalt, oled helde mõistlikele ja karm logelejaile, oled meie kõigi jumaldatud printsess. Kuid pane tähele, armas, ainult Nipernaadi tohib astuda üle su läve, kõik teised nurjatud igatsejad visatakse merre kui suurimad roimarid. Üksnes Nipernaadi tohib võtta sind kätest, vaata nii, vaata nii!”

„Lase mind lahti!” hüüdis Ello.

„Mispärast peaksin seda tegema?” küsis Nipernaadi imestades. „Või ei taha sa mind?” „Ei!” karjatas Ello järsku ning lükkas poisi kõrvale. Ta tõusis üles ning jooksis kerge tiivu kodu poole.

„Ei, ei, ei!” kajas mets vastu.

Otsekui rabatuna langes poiss neeme liivale. Kaua lamas ta nõnda liikumatult ühel kohal. Ta õlad värisesid: suur mees nuttis. Taevasse oli kerkinud muhelev täiskuu.

Teisel hommikul sõitis Nipernaadi peremehega vallamajja. Keegi ei teadnud, mis asja neil seal võis olla. Sõbralikult hüppasid nad vankrile ning kihutasid mürinaga maanteele.

Peremehele seletas poiss asja nõnda, et ta võtab jõe süvendamise kulud enda peale ning saab peremehelt vastutasuks paar vakamaad liivast neeme jõesuus.

„Egas vanaduseni enam palju päevi ole,” rääkis Nipernaadi peremehele seletuseks, „kui kaua aga ikka võõrast sedaviisi orjad. Pealegi olen ma ameti poolest kalur, ja kui vanadusepäevad kätte jõuavad, ehitan sinna liivasele neemele enesele väikese onni. Ehk annab jumal ka jõudu ja rikkust: saan ehk siis ka paadi ning mõned võrgunärud. Siis võin muretult siin oma elupäevi veeta.”

Peremees oli säärase asjaga päri ning nad sõitsid vallamajja eellepingu sõlmimiseks.

Ühtlasi saatis Nipernaadi ajalehte kuulutuse, et vajab suurel hulgal iga seltsi töölisi, ehitajaid, insenere ehitus- ja kaevamistöödeks, ning palus pakkumised saata talu aadressile.

Koju jõudes astus ta ärritatult Ello tuppa ning näitas talle eellepingut.

„Vaata seda paberit,” ütles ta lõbusalt, „isa rentis mulle jõesuu viiekümneks aastaks, mis sa arvad, kas sellest ajast jätkub, et põhjalikult jõe varandusi ekspluateerida?”

Ello ei tahtnud uskuda silmi. Ta uuris kaua lepingut. Siis rääkis Nipernaadi ikkagi tõtt, või milleks muidu see leping?

Kui lähemail päevil hakkas Nipernaadile voolama määratul hulgal igasuguseid kirju tööpakkumistega, polnud talurahva imestusel piiri.

„Jumal seda ise teab, mis inimene see Nipernaadi õige on,” rääkis peremees saladuslikult naisele, „egas ta sulane või kalur küll ole.”

Kui aga Nipernaadilt eneselt ääri-veeri midagi küsiti, tegi poiss kavala näo ning lausus vastutahtmist, et ah, tühja kah, mul on palju sõpru ning nad sunnikud on kuskilt mu aadressi üles nuhkinud.

Üksnes Ellole näitas ta kirju, kus insenerid, meistrid ja töölised pakkusid talle oma abi ja tööjõudu.

„Küllap nad jõuavad varsti siia,” seletas ta uhkelt, „olen neile kõigile juba vastanud. Oh sa Issanda vägi, küll saab lusti ja nalja, kui see inimkari korraga siia jõuab. Pean vist asja nõnda korraldama, et neemele tuleb ehitada esialgu ajutised barakid, muidu pole kuhugi panna seda näljast rohutirtsuparve. Sõtkuvad ära kõik põllud ja rüvetavad kõik metsad, egas need meistermehed nalja tunne!”

Ning tõesti, ta päris metsamüüjatelt palkide hinda, rääkis alevi hobusemeestega nende päevapalkade suurusest, üldse oli ta hommikust hilja keskööni ikka jooksul ning talus nähti teda harva. Silmapilguks astus sisse, luges saadetud kirjad rutuga läbi ning jooksis jälle minema.

Ello oli viimastel päevadel üsna muutunud. Ta seisis ikka lävel, kui Nipernaadi koju tuli, ning jooksis talle rõõmsalt vastu.

„Kunas ehitad mulle lubatud lossi?” küsis ta särasilmil naljatades.

„Varsti, varsti,” naeris poiss, „egas säärased asjad üleöö sünni. Näed, väike, kuidas pean jooksma ja askeldama. Seni kui mu abilised pole veel kohale jõudnud, pean üksi rühkima.”

„Aga mu pulmad on üsna lähedal,” ütles Ello järsku ning suured silmad läksid korraga niiskeks.

„Tõesti!” hüüdis Nipernaadi otse kohkudes. „Sellest peaksime kord põhjalikumalt rääkima, eks ole?”

Kuid päevad läksid, Ello oli rahutu, Ello ootas, Nipernaadi aga ei rääkinud midagi. Nipernaadil oli ikka jooksmisi ja talitusi, ta kirjade arv aina suurenes iga päevaga. Talus ei pandud teda viimastel päevadel enam suuremat tähelegi. Kord käis peremees, kord jälle perenaine linnas, siis sõitsid nad kahekesi, siis jälle üksikult. Linnast aga voolas voor voori järel igasugust kraami, otsekui oleks mõne suurema laada ettevalmistus.

Ainult Ello ei võtnud neist toiminguist suuremat osa, ta oli tõsine, kurb ning käis tihti nutetud silmadega. Ikka kaebas ta peavalu, oli närviline ning ei tahtnud enam isegi kirikhärra juurde minna. Ainult Nipernaadi viibides toas katsus ta olla lõbus, naeris, hullas ning vaatas poisile otsa armunud silmadega. Kuid Nipernaadi oli sõnakehv, millegipärast tusane, ta koguni ohkas ja ei julgenud tõsta uhkeid silmi.

„Miks oled nii kurb?” küsis Ello.

„Tööd ja muret on palju,” kaebas poiss. „Need varandused teevad mu tõesti enneaegu vanaks. Ma kahetsen, et olen kõike seda rühkimist ette võtnud.”

„Ah!” hüüdis ta otse ahastades. „Miks ei võtnud sa neid endale, kui ma palusin põlvitades su ees! Nüüd lämbun nende raskusest.”

Oli õhtupoolik, taevas oli pilvis, sahisesid puud. Oli päev enne pulmi. Nad istusid kahekesi jõe kaldal. Nipernaadi pildus hajameelselt kivikesi jõkke, ning Ello märkas, et ta sõrmed värisesid.

„Kas mäletad,” küsis tüdruk häbelikult, „mis rääkisid mulle tookord seal?” – Ta näitas käega liivase neeme poole.

Poiss noogutas pead.

„Kuidas võiksin seda unustada!” hüüdis ta.

„Siis küsisid sa minult midagi,” jätkas tüdruk, „aga ma ütlesin ei. Ma ei tea, mispärast seda tegin.”

Ta vaikis tüki aega. Siis jätkas:

„Nipernaadi, nii kentsakas nimi on sul, ise aga oled veel kentsakam. Kuid siiski oleksin ma pidanud tookord teisiti vastama. Kui ma ainult mõtlen, et homme on mu pulmad tollega seal,” – jälle näitas ta käega, seekord kiriku poole – „tahaksin kiiremini põgeneda siit! Nipernaadi, võiksid sa põgeneda minuga ühes? Ma ei tunne sind, ma ei tea koguni, kas su juttudes varandustest on raasugi tõtt, kuid see pole tähtiski. Kui sa tahaksid, me saaksime läbi ka ilma sinu kullata. Ma kuulsin kord, kuis sa rääkisid Trallale aida ees istudes metsadest, kus võiks elada. Räägid sa igale nõnda? Ning siis kujutlesin enesele, kuis elame keset metsa, üleni lumes ja tuisus. Mu jumal, ma ei tea isegi, mis räägin! Võib-olla on see kõik rumalus ning sa naerad minu üle? Kõik see aeg, päevast päeva, ootasin sind. Kuid sa tulid ja ei rääkinud midagi. Kui sa ainult teaksid, kui vastikud on mulle tolle mehe kallistused!”