Читать книгу Ausammas - Avo Kull - Страница 5

MAHUKA REISIKOHVRI RASKUSE ALL KÕIKUDES ASTUS ERVIN KORNET viimased sammud metalselt kõmiseval laevatrepil ja siis oligi ta maal, taas kodus, taas Eestis. Kaua oli ta sellest hetkest unistanud ja võõrsil veedetud näguripäevadel sellele siiralt lootnud. Ehkki väliseestlaste kogukond polnud ta ennustusi kunagi tõsiselt võtnud ja oli tema soovunelmad hilisemigrandi luuludeks ristinud, ei olnud Ervin sellest mõttest kunagi loobunud. Ta teadis, et varsti tuleb aeg, mil tema kodumaa saab jälle vabaks, ja siis ta läheb siit ära, läheb koju, sest Eestit oli ta alati koduks pidanud. Hamburg talle ei meeldinud, võimatu oli kohaneda hiigellinna tohutute mastaapidega, lõputu kiirustamise ja meluga, mis õieti ööselgi ei vaibunud. Talle ei meeldinud ka teised eestlased, kellest paljud juba välismaal sündinud ja seepärast teda halvustavalt hilisemigrandiks nimetasid, nagu oleks sünnipaik või -aeg neile mingi eelise andnud. Kõik te olete samasugused matsid kui minagi, mõtles ta omaette ja põlastas neid kõiki samavõrra, kui tedagi põlati. Mõnikord pani see olukord teda muigama, sest Ameerikas käies oli ta kord näinud, kuidas üks mustanahaline teist neegriks sõimas, ja siis oli see talle ääretult naljakana tundunud. Enam mitte.

Ta astus sadamaterminali kiviparketile ja vaatas uudistavalt ringi. See oli moodsa arhitektuuriga uus hoone, see polnudki nagu sama Tallinn, kust ta kümme aastat tagasi oli lahkunud. Kas tõesti on siin vahepeal nii palju muutunud? Ei, see pole võimalik, parandas ta oma uitmõtet kohe. Riik võis ju iseseisvuse välja kuulutada, kuid oli ülimalt raske uskuda, et siinsetest elanikest seepeale kohe vabad inimesed said ja arvestatavat uuenemist pole siinkandis tõenäoliselt niipeagi oodata. Ometi tuli tunnistada, et sadamahoone on neil üsnagi esinduslik.

Taskus oli laevalt maha astunud ja uuesti kodumaa pinda puudutanud Ervin Kornetil kakssada kakskümmend marka ehk kõik, mis piletiostust järele jäänud, ja seda polnud palju. Kuid ootamatu avastus pidi ta peaaegu jalust rabama.

„Kui palju?” küsis ta veel kord taksojuhilt, kes seisis oma päevinäinud Lada kõrval.

„Sada rubla,” vastati uuesti. Jah, ta oli õigesti kuulnud, sõit venna kodulinna maksis ainult ühe Saksa marga jagu rublasid. Vene raha väärtuse katastroofilisest kahanemisest oli ta kuulnud, kuid tohutu rublapakk, mis talle valuutavahetuspunktis pihku pisteti, tundus üle mõistuse suur. Tema mäletas teisi aegu.

„Mida siin veel saja rubla eest saab?” küsis ta rohkem selleks, et küsida. Eks mõningate veidrustega tuleb tal siin maal harjuda – sellega oli ta juba arvestanud.

„Saja rubla eest? Oh, päris palju saab, kolm pudelit viina näiteks või särgi selga.”

„Mis? Kolm pudelit viina? Russkaja vodkat?”

„Täpselt nii, kolm Starorusskajat.”

Jahmunult uuris külaline oma taksojuhti. Saksamaal ei saa marga eest pitsitäitki, aga siin antakse lausa kolm pudelit viina!

„Kuule, külamees, pea nüüd kuskil poe ees kinni,” hüüdis ta mõne hetke pärast ja ulatas taksojuhile sajase. „Ma tahan näha, kas su jutt ikka tõele vastab.”

Taksojuht vaid muigas ja peatuski kümmekonna minuti pärast pisikese külapoe ees. Ervin lonkis sohvri kannul poodi ja jälgis pärani silmi etendust, mille võimalikkus tundus ikka veel uskumatu. Kolm viinapudelit kaenla all, istusid nad uuesti autosse ja sõit võis jätkuda, kuid nüüd ei öelnud reisija enam sõnakestki. Tal oli, mille üle mõelda.

Vennapere südamlik vastuvõtt tõi kaugelt tulnud sugulase silmi pisarad. Endisaegne emotsionaalsus polnud teda maha jätnud – selles võisid kõik veenduda. Pudel odavat viina läks kiirelt kõige kaduva teed ja peagi tehti lahti järgmine. Meenutusi-mälestusi-uudiseid jätkus mõlemal poolel, ja hiliste õhtutundideni käis küsimuste ja vastuste voor, kuid mida edasi, seda kidakeelsemaks muutus külaline ja tundus, et midagi tõsist on tal hinge peal.

„Mis sind vaevab, vennas?”

Andrese uuriv pilk püsis pikalt Ervinil, kes ootamatu innukusega pahvatas: „Teil võib ju siin püstirikkaks saada, kurat!”

„Mismoodi rikkaks, mis pada sa ajad?”

„Mitte mingit pada ei aja. Juba pool tundi pärast saabumist tegin ma avastuse, millel lausa kulla kaal.”

„Millest sa räägid?”

„Vahetuskurss! Saad aru, vahetuskurss! See on asi, millega võib siinmail kiirelt püstirikkaks saada.”

„Ah jäta jama,” rehmas Andres käega. „Valuutaspekulante on siin sinutagi küll ja neist ei peeta üldiselt lugu. Rääkisin Du Nordi poistega ja nende bändis on üht head bassimeest vaja. Hakka parem tööle nagu korralik inimene kunagi ja see rahasahkerdamise mõte viska kus kurat.”

„Ei-ei, vennas, sa ei saanud asjale pihta. Ei taha ma mingiks valuutavahetajaks hakata. Hoopis midagi toekamat mõlgub mul meeles.”

„Mis siis veel?”

„Kommerts, eksport-import, mõistad?”

„Või kohe eksport ja import, või kohe sedaviisi,” mõlgutas vennas mõne hetke ja tõstis siis äkki pea: „Mis moel mõtled sa siis selle asja käima keerata?”

„Väga lihtsalt. Teie siin muidugi neid asju ei tea, aga mina tean.”

Mõnus muie tekkis kõneleja näole, kui ta aina hasartsemalt oma mõtet kirjeldas: „Hakkan maale tooma igat värki lääne kaupa, müün selle kraami siin rublade eest ilge hinnaga maha. Siis ostan odavat viina, suitsu, vilja, karusnahku, mida iganes ja lükkan valutsi eest läände tagasi. Mõistad? See äri paisub kui lumepall ja raha tuleb lademes, küll sa varsti näed.”

„Ah mis import-eksport,” ei jäänud vennas ikka rahule. „Sa pole ju mingi kaupmees, sa oled muusik ja see on üleüldse üks väheseid asju, mida sa oskad.”

„Ei-ei! Ma olen saanud välismaal hindamatu kogemuse, ma tean, mida seal asjad maksavad, ma tean, kust mida saab, mul on sidemed, kontaktid, aadressid.” Ervin tõusis ja hakkas närviliselt nurgast nurka kõndima. „Neid teadmisi ei tohi ma kasutamata jätta, sest need on hindamatud. Saad aru, hindamatud! Mitte ükski siinseist asjameestest ei tea, kuidas sealmail uksi avada, keegi kurat ei oska õieti keeltki, et Saksa tuusadega asju ajada, aga mina oskan, ja ma oleksin püstiloll, kui laseksin selle võimaluse käest.”

Ervin ei saanud sel ööl kaua und. Ahvatlevate võimaluste avanemine kodumaal, kust ta omal ajal oli rõõmsal meelel lahkunud ja lubanud siia mitte kunagi enam tagasi tulla, oli niivõrd ootamatu, et mõte sai tiivad ja maalis vaimusilma ette üha uhkemaid pilte külluslikust elust, millest ta alati oli unistanud. Veel ei teadnud voodis vähkrev mees täpselt, mil viisil ta oma unistuse teostab, aga ühte teadis ta juba kindlalt: midagi suurt ja ilusat saab see olema, sest vähemaga ta ei lepi. Midagi niisugust, mis paneb kõiki imestama ja kadetsema.

Siis ilmusid helid, salapärased ja kauni kõlaga helid. Algul olid need vaiksed ja meenutasid pigem keelpillide pizzicato’t, kuid siis sekkus vaskpillide jõuline soolo, mis kord kustus, kord võimendus, kuni kõikide helide hämmastav kooskõla moodustas lõpuks imepärase meloodia. See aina arenes ja kasvas, kuni paisus nimetuks sümfooniaks, mis ilmutas end ikka pöördelistel hetkedel. Alatihti mõlkus tal meeles mõni meloodia, mis kordudes täiustus, kompas uusi helistikke, sai rütmi ja tempo abil raamid ning lõpuks vormus lauluks. Aga need polnud tavalised pretensioonitud laulukesed, need olid erilised, sest lihtsaid laule tema ei teinud.

Kord koolipõlves oli raadio noortesaadete toimetus tema algelist ja esialgu kehvasti kokkukõlavat bändi märganud ning ühe nende laulukese raadios esitamiseks salvestanud. Bändiliikmetest said hetkega kooli staarid ja Ervin nende juhina oli kui kõrvust tõstetud. Tähelepanu, tunnustus ja vaimustunud hüüded kohtumistel olid sedavõrd meeldivad ja hinge ülendavad, et neid oleks ta tahtnud aina uuesti ja uuesti kuulda. Kuulsusesära kustus kiiresti, kuid nüüd oli tal teadmine, mil viisil saab kadunud hiilgust veel kord välja kutsuda. Igal hommikul vaatas ta peeglist pingsalt oma kõhna puberteetikunägu ja õnnitles maailma enda olemasolu puhul. Muusikaharidust tal polnud ja ega ta selle omandamiseks ka eriti pingutanud. Ikka ja jälle kordas ta küsijatele, et diplomeeritud andekust pole olemas ja hea muusik on ta koolitagi. Peagi mängiti raadios veel üht tema loodud laulukest ja sellest sai ebaküpse nooruki elu tipphetk, triumf, mida ta oma hinges pikalt pühitses. Siis oli otsus kindel – temast saab helilooja …

Maine elu oma lootusetult proosaliste probleemidega algas hommikul. Vaimustust ega kohtumisrõõmu polnud enam ühegi majalise unisel näol ja kõik nad kiirustasid oma tavapäraste tegemiste juurde. Ainult vend Andresel leidus tema jaoks veel hetk aega.

„Kuule, räägi, kes siinmail ka äri ajavad, noh niisugust suuremat bisnist, ma mõtlen,” küsis Ervin kohe, kui kohv joodud.

„Ah sa ikka oma äriga,” mühatas Andres ja kogu tema olemus ütles, et see mõte pole talle eriti meelepärane.

„Äriga jah,” jäi Ervin endale kindlaks. „Sellega kavatsen ma kohe pihta hakata ja teeksid targasti, kui mulle õiged mehed võimalikult kiiresti kätte juhataksid.”

Vennas kehitas õlgu, köhatas ja lausus lõpuks: „Ah pole siin mingeid suuremaid ärimehi. Pole ju enam poodegi, mis äri sa siin ajad või oled. Igal pool aina tühjus ja vaesus. Mõned veavad Soomest Mehukatti mahla, müüvad seda turul ja tänavatel, aga ega raha ka enam kellelgi õieti ole.”

„Ja see on kõik? Rohkem ei midagi?”

„Ei ole jah. Kõva raha eest saab linnast ka paremat kaupa, aga kust sa seda va valutsi võtad?”

Ervin tõusis lauast ja pani käed puusa, aina rõõmsam naeratus valgustas ta nägu, aina erksamaks muutus ta ilme, kuni lõpuks hüüatas: „Oh sa poiss, niisugust eldoraadot ei oleks ma osanud küll oodata!”

„Mis eldoraadot? Mille üle sa rõõmustad? Vaesus majas, nagu oleks sõda üle käinud, aga sul näikse selle üle veel hea meel olema.”

„Ongi, vennas, pagana hea meel on. Mitte turg, kallis vennas, vaid paradiis on see paik, kuhu ma olen saatuse tahtel nüüd sattunud. Paradiis, saad aru?!” ja lisas tõsinedes: „Aga sina ole nüüd hää ja tee mind nende mehukatimeestega kähku tuttavaks.”