Читать книгу Ausammas - Avo Kull - Страница 7

NUKRA PILGUGA SILMITSES ERVIN ENDA VASTAS ISTET VÕTNUD KAHT kummaliselt riietatud, kuid iseteadva hoiakuga noormeest. Millegagi meenutasid need mehed Hamburgi väliseestlasi, kelle silmis oli ta harjunud nägema sedasama poolpõlglikku pilku. Huvitav, kas ennasttäisolek on meile sünnitunnistusse sisse kirjutatud? Hamburgi omadest võis ju veel kuidagi aru saada, sest nendel oli midagi, mida Ervin endalegi ihkas, neil oli raha, pagana palju raha. Aga need siin? Mis imevägi peaks küll neile uhkuseussi sisse ajama? Üks noormeestest kandis kitsa revääriga musta ülikonda, teine tuhmi nailonist kilepluusi, mõlemad suitsetasid mingeid haisvaid sigarette. Jumal küll, mis maailmast need mehed ometi pärit on?

„Noh, tutvustage end – kes olete, kust tulete, mida teete,” ütles Ervin ega vaevunudki oma pettumust varjama.

Noormehed vaatasid teineteisele küsiva pilguga otsa ja mustas ülikonnas tüüp ühmas:

„Miks meie peame end tutvustama, ütle kõigepealt ise, kes sa niisugune üldse oled, et meile küsimusi esitad.”

„Jajah,” noogutas kilejope omanik.

Ervin sulges hetkeks silmad; kui ta need uuesti avas, mängles tema huulil salapärane naeratus:

„Hea küll,” ütles ta väga vaikse häälega, nii et vestluskaaslased pidid hoolega kuulmist pingutama. Selle nipi oli ta õppinud Hamburger Abendblatti peatoimetajalt Holger Badstuberilt, kes upsakate või ebameeldivate partneritega kõneldes oma hääle peaaegu sosinaks tasandas. Tulemuseks oli see, et upsakad ja ebameeldivad peagi toimetaja poole koogutasid ja innukalt iga ta sõna püüdsid.

„Minu nimi on Ervin Kornet ja ma tulen Saksamaalt. Hamburgist,” lisas ta täpsuse huvides juurde. „Mina olin Saksas ein Geschäftsmann, ärimees, mõistate jah? Mina juhtisin seal suure ajalehe ekspeditsiooni.” Selle koha peal tegi ta pika pausi, et mõjus uudis poiste peades paika loksuks ja nad Ervini haarde ulatusest aimu hakkaks saama. Asjaolu, et ekspeditsioon täpsemalt ajalehe laialivedu tähendas ja tal selle juures vaid vana Fordi-loks juhtida oli, jättis ta targu täpsustamata.

„Saite aru, jah?” küsis ta veelgi vaiksema häälega ja juba olidki noormehed tema ees poolkummargil. „Mina kutsusin teid siia, et pakkuda teile äri, suurt äri, aga ehk te ikkagi tutvustaksite end kõigepealt.”

Noormehed vahetasid jälle kõhklevaid pilke ja siis musta ülikonna kandja alustas:

„Mina olen Sander Ratas, mina olen ärimees.”

„ Ja mis äri sa siis ajad?”

„Mina olen mahlaärimees. Ma toon, tähendab meie toome Soomest mahlasid ja mahlajooke ja müüme need siin maha.”

„Aga mina olen Kristjan Kaalep ja mina olen ka ärimees, see tähendab mahlaärimees,” teatas teine noormees mõningase ninakusega.

Ervin noogutas mõtlikult, kuid kahtlus ta hinges kasvas. Aga kust ma endale paremad jüngrid leiaksin, mõtles ta samas. Siinmail pole ju ühtki hakkajat ärimeest veel olemas.

„No ja mida see mahlaäri teile ka sisse toob?” küsis ta rohkem selle pärast, et küsida. Vastust teadis ta niigi.

„Kõvasti toob.” Mustas ülikonnas Sander Ratas ajas rinna ette ja tõstis häält:

„Oma sada tuhat rutsi kuuga kokku lüüa on käkitegu.”

„Kaup lausa kistakse käest, ei jõua niipalju ette tassida, kui küsitakse,” lisas teine.

„Nii-nii,” noogutas Ervin, „ja palju see markades ka välja teeb, Saksa markades loomulikult?”

„Ah Saksa rahas?” Kristjan arvutas pisut. „Noh tuhat marka tuleb kokku nagu nalja.”

Pika pilguga vaatas Ervin kaasvestlejaid. Ta ei teadnud, mida neile öelda. Ühest küljest pani noormeeste piiratus ahastama, kuid samas sisendas nende enesekindlus optimismi.

„Kas teate, mis on tuhat marka?” küsis ta pärast väikest vaikusehetke.

„Tuhat marka on suur raha,” vastas Sander, kes näis selle suurärimeeste tandemi suuvooder olema.

„Tuhat marka on saksa töötu abiraha.”

Noormeeste ehmunud pilgud kinnitusid kõnelejale ja pikkamööda hakkas enesekindlus nende ilmest kaduma.

„Teate, mehed,” ütles Ervin nüüd juba pisut valjema häälega. „Ma võiksin teile pikalt pajatada, mis on õige äri ja kuidas seda väljamaal aetakse ja missuguseid summasid seal teenitakse, aga hetkel pole mul … piisavalt aega, et teid koolitama hakata.”

Sander hingas sügavalt sisse, tema suunurgad kooldusid kergelt allapoole, kuid puhkev protest peatati kiire käeliigutusega: „Kuulake! Mul on veel ühtteist öelda.” Jälle madaldas Ervin hääle peaaegu sosinaks ja kaks uudishimulike silmadega pead kummardusid kõneleja poole. „Pange nüüd hoolega tähele, mida ma teile ütlen. Mina olen lääne ärimees ja mina tulin sellele maale, et siin üks korralik Handelsgesellschaft, see tähendab üks õige kaubafirma püsti panna. Mina tean tarnekanaleid nii Saksas kui Rootsis, mina tean, kust mida saab ja mida see maksab. Minul on kogemus ja teadmine, mida siinmail veel kellelgi pole. Mina võin teid kõiki vaid paari kuuga püstirikkaks teha. Oma kotikaubandus ja sada tuhat rutsi unustage ära.” Ervin pidas pisikese pausi ja naeratas leplikult: „Niisugune tulevik ootab teid muidugi vaid siis, kui minuga kampa lööte ja mu nõuandeid kuulda võtate. Uskuge mind, ma tean, mida räägin ja teil ei tule kahetseda.”

Poiste enesekindel olek oli äkki kadunud. Vaikides kuulasid nad Ervini etteastet ja vaikisid veel kaua pärast selle lõppu, kuid siis panid pead kokku ja hakkasid õhinal arutama. Ervin süütas sigareti. Igavleva ilmega jälgis ta noormeeste keskustelu, mille hüplev ja rabistav tempo meenutas talle millegipärast jooksupolkat. Kaua tal suitsetada ei lastud, peagi oli otsus valmis ja Sander Ratas kandis selle ette:

„Tähendab nii, meie tahame äri teha ja meie oskame äri ajada. Sina võid seda Saksa värki teada küll, aga siinsetest oludest ei taipa sa udutuhkagi, siinmail oleme meie kunnid ja sellega pead sina arvestama.”

Ervini poolesuises naeratuses oli pigem kaastunnet kui pilget: „Ja mida teie siis mõtlesite, miks mul teid vaja läheb, ah? Siniste silmade pärast võtan teid punti, mis? Loomulikult läheb mul vaja partnereid, kes kohalikku turgu tunnevad. Teie ülesandeks jääbki kogu see tavaar, mis läänest tulema hakkab, siinsetele kundedele maha müüa. Saate aru, maha müüa ja rahaks teha! Ja teisest küljest jääb teie hooleks kogu kohalik kaup kokku ajada. Väliskaubanduse võtan enda peale. Oleme kokku leppinud?”

Poisid noogutasid innukalt, ehkki nende hajevil pilkudest erilist kindlust ei paistnud. Ervin kustutas sigareti ja pani käelabad kõrvuti lauale. Nii tavatses ta teha alati, kui tal oli midagi tähtsat teatada.

„Nüüd aga, noored mehed. Aeg pole raiskamiseks ja tööle on vaja kohe hakata. Kohe praegu! Kohtume siinsamas homme kell kümme, aga selleks ajaks püüdke välja uurida, kust ja kellelt on võimalik osta suures koguses viina, villa, vilja, metsa, kudumeid, muud käsitööd, toornahku, kala, kartuleid ja nii edasi ja nii edasi. Ühesõnaga kõike, millel on väärtust ja mida siitmailt võib saada.”

Sander võttis taskust märkmiku ja pastaka ning jäädvustas kuuldu püüdliku koolilapse käekirjaga ruudulistele lehtedele. Ervin ootas, kuni noormees oli oma töö lõpetanud ja jätkas:

„Peale selle otsige välja kõik oma Vene kontaktid, või kui teil neid pole, siis inimesed, kellel on, ja tooge nad homseks siia kohale.”

„Kuule, kas nii kiirelt ikka kõike nüüd …” Murekortsud Kristjani otsaesisel kasvasid.

„Kiirus on mängu ilu.” Ervin tõusis laua tagant, sirutas end, patsutas poisse õlale ning astus pooltühjast sööklast välja. Päike oli juba jõudnud oma päevase teekonnaga poole peale ja kuldas sügisese linnapildi vähese roheluse kahvatukollaseks, millest paistsid läbi juba esimesed punakad lehed. Tolmused ja konarlikud kõnniteed häirisid pilku. Ervin oli tulnud sealt, kus puhtus ja kord oli normiks, kuid siinne minnalaskmine tekitas kummalise mahajäetuse tunde. Ta lonkis aegamisi bussijaama ja jäi pealinna suunduvat sõidukit ootama.

FERDINAND KARM, RAADIOMEES JA MELOMAAN, LEHVITAS JUBA eemalt ja tõttas tulijat tervitama. Ervin vaatas huviga vana sõpra ja täheldas tema välimuses muutusi, mida vaid kümneaastase lahusoleku järel poleks osanud oodatagi. Märkimisväärselt hõrenenud lopsakasse soengusse oli aeg juba esimesed hallid niidid sisse kudunud ja meeldivalt pehmete joontega näoovaali hoopis reljeefsemaks joonistanud. Põgus naeratus küll ilmus hetkeks tema karmistunud näole, kuid kadus kohe. Aga hääl oli tal endine, mahe bass, mille meloodiline kõla paitas kõrva.

„Olen nüüd poliitikamees,” seletas Ferdinand, kui kohvikulaua taga oli istet võetud. „Meil on nüüd kõik, kel vähegi aru peas, poliitikud.”

„Soo-soo,” imestas Ervin. „Sina oled ju alati muusikamees olnud. Mis sinul poliitikaga pistmist?”

„Muusikamees jah, aga üks ei sega teist, poliitikat peab ikka ka tegema. Ohtlik aeg on praegu, oi kui ohtlik, sa ei kujuta ettegi, mis siin toimub.”

Valge põllega ettekandja astus laua juurde, pööras märkmikus järgmise lehe ja jäi küsivalt külastajaid vaatama.

„Vana Tallinna, pane meile üks plärts Vana Tallinna, Eevi.”

Ettekandja noogutas lühidalt, lõi märkmiku kinni ja marssis minema.

„Mis siin siis toimub, et nii ohtlik on?” uuris Ervin.

„Jube ohtlik on, kas tead. Eks nüüd kõik teevad aina parteisid, rindeid ja liikumisi. Kujutad sa ette, igaüks on nüüd poliitik ja tirib tekki enda poole, aina enda poole. Aga mis sa arvad, kas salasilm seda ei näe, kas nemad ei näe?”

Ferdinand tõstis nimetissõrme püsti ja madaldas häält: „Nemad on kõikjal ja nende käes on teadmine, millest siinsetel toladel pole aimugi.”

„Kes nemad? Kellest sa räägid?”

Küsitav ei vastanud. Stoilise rahuga jälgis ta valge põllega ettekandjat, kes pani kaks kohvitassi ja pitsid lauale ning sättis karahvini tumepruuni joogiga keset lauda.

„Aitäh, Eevi,” poetas Ferdinand poolihääli ja vaatas ettevaatlikult ümberringi. Siis kummardus ta vanale sõbrale pisut lähemale ja sosistas: „Illuminaadid, vabamüürlased ja illuminaadid! Just nemad ongi kõige taga.” Kõneleja vaatas hetke pilkumatute silmadega kaugusse ja pani rusikasse pigistatud käed lauale: „Mis sa arvad, et see Savisaar … ja see Laar on muidumehed, ah? Kas sa tõesti arvad, et nad niisama heast peast rabelevad ja rahvast üles kutsuvad? Ehee! Iga mõistusega inimene saab aru, et midagi peab selle taga olema. Savisaared ja Laarid on ainult fassaad, kattevari sellele, mis tegelikult toimub. Hoopis nemad on need, kes siin maid jagavad ja uut maailmakorda kehtestavad. See on ju selgem kui selge.”

„Oot-oot, nojah, aga …” Ervin ei teadnud, mida öelda või kuidas reageerida. Nii kummaline tundus see jutt.

„Noh, muidugi,” sekkus sõber. „Sina olid välismaal ega tea siinseist asjust midagi.”

Ferdinand võttis joogiklaasi oma pikkade sõrmede vahele, kuid peatus äkki. Pingsa pilguga vaatas ta üle laua ja asetas klaasi ettevaatlikult valgele linale tagasi.

„Kuule, ega ometi sina … ega sa seal välismaal … nendega kokku puutunud?”

Aina kasvava murega vaatas Ervin vana sõpra. Eks oli too ju alati natuke eriline olnud ja paisanud ennegi pidevalt pööraseid ideid välja. Varem olid need bändimeestele nalja teinud ja tihti üleüldise lõbususe allikaks olnud, kuid nüüd näis, et ta on hakanud oma absurdsetesse ideedesse uskuma ja suhtub neisse ülearu tõsiselt.

„Oled sa ise mõnega neist kokku ka saanud?” uuris Ervin ega teadnud, kas seejuures muiata või mitte.

„Nendega? Muidugi olen, pidevalt on mul nendega pistmist olnud. Noh võtame või selle noortesaadete toimetuse juhi Germani. Puhas illuminaat, ei mingit kahtlust.”

Närvilise liigutusega haaras Ferdinand laualt klaasi ja kummutas sisu kurku. „No mis sa arvad, mis hea pärast pidi ta mulle kangi alla sättima ja kohalt lahti kangutama. Ah? Ma tegin ju parimaid saateid, neil oli meeletu menu ja kõik kuulasid, kõrvad kikkis, aga tema, saad aru, tahab mind minema ajada. Mispärast? Põhjust nagu polegi, aga mina tean. Mina juba tean neid asju, ehee.”

Jälle suunas kõneleja oma hüpleva pilgu kuhugi kaugusse ja kogus mõtteid. Kaua see ei kestnud ja hetke pärast rääkis ta jälle: „Võtame või selle sinu muusika. Vaata, sellega sa läksid liiga kaugele ja see hakkas neid tõsiselt häirima.”

„Misasi neid häirima hakkas?”

„See oli uudne ja eripärane muusika, saad aru. Sinu muusika oli liialt uudne ja liialt eripärane. Mina mõistsin seda, nemad mitte. Mina tundsin selle kosmilisi võnkeid, tajusin universumi vibratsioone ja mustade aukude salapärast sosinat. Mina kuulsin selles kadunud galaktikate helinat ja kaugete tähtede saadetud sõnumit, nemad mitte.”

Ervin noogutas sõnatult. Kaaslase kummaline jutt meenutas paljutki, mida küll rohkem unustada oleks tahtnud. Varaküpse nooruki konflikt kooli, iseenda ja kogu inimkonnaga oli jätnud ta ilma võimalusest keskkool korralikult lõpetada ja elu alustamiseks oli tal varuks vaid poolik haridus, kuid päratu hulk trotsi, kibestumist ja põhjendamatuid ambitsioone. Ometi ei jätnud teda hetkekski mõte iseenda isiku erakordsusest ja väljavalitusest ning eneseotsingute käänulisel teel leidis ta lohutust põhiliselt muusikast.

Endasugustest noortest kokkuklopsitud bänd oli rabe ja paistis silma pigem isekuse kui korraliku muusikaga. Meeleheitlik pingutus tunnustuse nimel andis küll aegamisi tulemusi, kuid oodatud ovatsioone ei tulnud, polnud neil esialgu publikutki, vähemalt mitte nii palju, kui nemad oleks soovinud näha. Vaid ühine muusikahuvi hoidis neid koos ja alles pärast seda, kui mingi vähese leviga leht nad alternatiivmuusikute ritta oli liigitanud, võeti asi tõsisemalt käsile. Proov järgnes proovile, pingutus pingutusele ja pikkamööda hakkas isepäiste pillimeeste bänd kuidagimoodi kokku kõlama. Ehkki enesekindlus ja säramissoov ületasid kõrgelt muusikuoskusi, hakkasid mõnedki neid tähelepanelikumalt kuulama ja kaasa aitas sellele suletud ühiskonna püüd maha vaikida lääneliku muusika olemasolu või seda vähemalt halvustada. Kellegi geniaalne idee hakata oma bändiga biitleid jäljendama tõi lõpuks oodatud edu, aga see polnud peamine. Tähtsamaks kui miski muu sai noorele mehele tema looming, esialgu küll ebakindel ja otsiv, kuid mida aeg edasi, seda tähelepanelikuma pilguga hakati vaatama noort muusikut, kelle isikupärane helikeel jäi paljudele kõrvu.

„Tead, mis nad mulle ütlesid?” küsis Ferdinand üle laua kummardudes.

„Kes? Mis?” ühmatas Ervin ja üritas kiirelt kaaslasega samale lainele häälestuda.

„Nemad, noh. Need raadioülemused.”

„Ah nemad. Mis nad siis ütlesid?”

„Nad nagu ei saanudki aru, mis tegelikult juhtus. Sinu mineku peale laiutati vaid käsi ja öeldi, et tühja kah, head teed tal minna. Öeldi veel, et sina oled üks tuhandest tunnustamata geeniusest, keda leiab iga nurga pealt kimbukaupa. Vaat niimoodi nad ütlesidki.”

„Sead!”

Niisugust suhtumist poleks Ervin osanud oodata. Senini oli ta ikka arvanud, et kodumaal jäädi teda mäletama. Mõned tema laulud olid tuntuks saanud ja ühte neist olevat isegi Jaak Joala laulnud. Sõber Ferdinand oli sellesisulisi teateid pidevalt saatnud. Aga miks siis nüüd niimoodi? Kas tema protest ja kodumaalt lahkumine möödusid tõesti märkamatult ega toonud kaasa vähimatki pinnavirvendust kohalikus muusikamaailmas? Ei, nii see ei saanud olla! Tema abielu väliseestlasest neiuga oli kõneaineks kõikjal. Tuttavad ja nende tuttavad aitasid aina plaane pidada ja ümbritsesid teda tiheda ringina lahkumiseelsetel päevadel, mille naelaks sai kutse julgeolekukomiteesse. See oli tema esimene kokkupuude terroririigi jõhkrusega ja seda jääb ta elu lõpuni mäletama.

Löödult kõndis Ervin bussijaama tagasi. Kohtumine vana sõbraga ei olnud meeldiv, pigem lisas see kraadikese kibedust, mida oli hinges juba niigi ülearu. Noorus sai mööda, ja kui pikemalt järele mõelda, polnud seda ju õieti olnudki. Peamine, mida ta mäletas, olid hädad, mured ja õnnetused, abielu lagunemine, vaesus, võitlus tunnustuse ja hiljem juba olemasolu eest. Rõõmutu elu rõõmutus ümbruses, ja nüüd veel vana sõber, kes isiklike hädade küüsis kippus reaalsustaju kaotama. Märkamatult oli kõnd aeglustunud ja astuja sammud kohandusid marsitaktiga, mida ta juba pikemat aega endamisi ümises. Äkki ta seisatas. Alles nüüd jõudis tema teadvusse tõsiasi, et ta peas kumiseb pidevalt „Marche funèbre”, Chopini „Leinamarss”. No milleks see veel? Ei, nii see ei lähe! Mõte selgines, meeleollu tekkis väike muutus. Milleks nutta ja halada, aeg on minevikuga lõpparve teha! Ta on tagasi kodumaal, kus kavatseb veeta kogu oma ülejäänud elu. Kümneaastane kannatuste rada pole läinud tühja, sest ometi kord aimab ta võimalusi, kuidas masendav vaesus enda teenistusse rakendada ja kasumit teenima panna. Selle veendumusega asus ta koduteele.

REIPA SAMMUGA SISENES ERVIN KORNET JÄRGMISEL HOMMIKUL halvasti lõhnavasse söögimajja. Musta ülikonda riietatud Sander Ratas osutas võiduka naeratusega ovaalse laua taha kogunenud kümmekonnale mehele, kes uurisid uudishimulikult tulijat.

„Need on siinsed ärimehed, kel kõigil midagi pakkuda,” tutvustas Sander.

„Hea küll, kuulame nad ära.”

Ervin laskus vabale toolile laua otsas. Osutas siis sõrmega esimesele istujale: „Alustame teist.”

„Mina, see tähendab mina … olen metskonnast, metsamajandist.” Päikesest parkunud jumega vanemapoolse mehe eneseväljendus polnud just veatu, kuid Ervinile see meeldis.

„Nii-nii, ja mida pakute? Palki, lauda, paberipuud, milliseid koguseid?”

„Noh kõike on, palki on ja paberipuud, noh seda on nii palju, et tapab. Aga mis hind on ja kui palju vaja?”

„Vaja on väga palju ja hind on korralik, selles ei pruugi te kahelda. Järgmine.”

Järgmine oli talumees, siis ehitusmaterjalidega sahkerdaja, seejärel sai sõna kerge slaavi aktsendiga kõnelev tõmmu noormees, kes tuli välja ülima konkreetsusega:

„Meil on kõike.”

„Kellel meil?”

„Minul ja minu partneritel.”

Tõmmu jumega noormees ei hiilanud just jutukusega, kuid tema enesekindel hoiak ja siiras silmavaade äratasid sümpaatiat.

„Nii, ja mida teil siis pakkuda on?”

„Metalli, metsa, mett, marju, karusnahka, nuluõli ehk kõike, mida Siberist saab.”

Ervin neelatas ja vaatas tähelepanelikult kõnelejat. Hetkega oli tal selge, et see sümpaatne vene poiss valdab kullasoont, mida oskusliku ümberkäimise korral saab ehk soovitavasse sängi suunata.

„Teiega, noormees, tahan ma pärast pikemalt vestelda,” ütles Ervin tõmmule mehele ja pöördus järgmise kaubapakkuja poole.

Poole tunni pärast oli pilt selge. Ervin tõusis, toetas käed lauale, lasi pilgu üle kokkutulnute käia ja lausus erilise rõhuga:

„Mehed, täna me oleme kõik ühe suure ettevõtmise lätetel. Siit, sellest kohast, saab alguse uus kaubandusfirma nimega … Eesti Kaubakeskus. Jah just Eesti Kaubakeskus, sest kohaliku turu kiratseva kaubandusega ei peaks me piirduma.”

Ervin sirutas end ja ta hääl kõlas jõulisemalt: „Kaubaga hakkame varustama tervet vabariiki, homme võtan ma ühendust meie Saksa ja Skandinaavia partneritega ning lähiajal alustame rahvusvahelist kaubandust ka Venemaa suunal. Uskuge mind, mehed, varsti saavad teist kõigist rikkad inimesed ja …” Äkki ta ei teadnudki, mida veel öelda. Olukord oli nii uudne ja ebakindel, et polnud tal mingit selgust endalgi. Jõuga surus ta kasvavad kahtlused tagasi ja tõstis käe:

„Siin, nüüd ja praegu teeme me oma unistused teoks.”

Hõreda aplausi saatel lahkus Ervin sööklast. Püstipäi ja reipa sammuga, mis meenutas küll pigem marssi, astus ta väikelinna tänaval. Esimest korda üle mitme aasta tundis ta end hästi, tundis nii nagu kunagi koolipõlves, mil tema loodud muusikapala raadios mängiti. Näis, et tema õnnetäht on jälle särama hakanud.