Читать книгу Ausammas - Avo Kull - Страница 6

VEEL KORD VAATAS TA PEEGLILAUALE LAIALI LAOTATUD KOSMEETIKAvaru üle, tõstis kord üht, kord teist kreemipurki – valik polnud lihtne. Evelin teadis enda väärtust ja see oli suur. Seepärast ei tohtinud looduselt tasuta saadud kingitust lasta raisku minna, selle eest tuli pidevalt hoolt kanda.

Lõpuks otsustas ta rasvarikkama puuderkreemi kasuks. Sel ööl polnud ta just kõige paremini maganud ja õhemad, pigem niisutava toimega jumestuskreemid võisid selle tagajärgi kusagil nähtavale jätta. Viimasel ajal magaski ta halvasti ja hommikune meik võttis tavalisest rohkem aega, sest üha sagedamini tuli kasutada tihedama koostisega peitekreeme – nende pealekandmine ja hajutamine võttis aga aega.

Hommikuse lemmiktegevuse lõpetanud, tõusis ta toolilt ja jalutas hajameelselt kööki, see oli tühi. Jan oli juba läinud, korralikult pestud kohvitass ja võileivataldrik kuivasid nõuderestil. Evelin libistas pilgu üle köögi vaesevõitu sisustuse, astus akna juurde ja vaatas välja. Mõnekümne meetri kaugusel kõrgus täpselt samasugune paneelelamu nagu nendegi oma, hall, näotu ja mõranenud krohvkattega. Kõnniteed olid tühjad. Oma kolmanda korruse korteri aknast võis ta näha päris kaugele, isegi tänava lõpus lösutava poe ees kõikuvad mehed paistsid teinekord kätte, aga nende jaoks oli aeg veel veidi varajane.

Nukker oli see suvelõpuhommik, päikest polnud ja tundus, et päris kuivaks tänane ilm ei jää. Kerge melanhoolia puges hinge ja ei tea mitmendat korda mõtles ta oma elule, millel polnud talle viimastel aastatel eriti palju rõõmustavat pakkuda. Midagi siiski oli, aga need olid vaid üksikud hetked ja neid oli vähe. Pealegi ei pärinenud need omast kodust, vaid hoopis mujalt. Kodu … jah, sellega olid asjad keerulised. Mõni aasta tagasi oli ta uskunud, et pärast pikka ekslemist on ta lõpuks leidnud rahusadama, kuid nüüd ta enam nii ei arvanud. Õigemini hakkas ta kahtlema, kas see sadam peab ikka nii ühetaoline, tasane ja tundevaene olema. Jani juurde kolides oli ta iseendale kinnitanud, et sellega saab üks eluetapp mööda, et nüüd on aeg õppida hindama pereväärtusi ja suunata käänuline elutee rahulikumasse sängi. Näis, et tasakaalukas, töine ja tõsine Jan on pereloomiseks parim kandidaat, kuid pikapeale hakkas ta märkama, et suurel vanusevahel, mida ta esialgu ei tahtnud tunnistada, on siiski teatav tähtsus. Liiati nägi kodulembene Jan kohati isegi vanem välja, kui ta eluaastad seda eeldanuks, aga oma tosin aastat noorem Evelin oli endiselt õitsev, täis pulbitsevat elujõudu ja energiat, mida tal näis jätkuvat lõputult. Kooselu Janiga kulges mööda ettearvatavat rada, kus iga järgnev päev sarnanes milleski eelnevaga, aga rahu noore naise hinges polnud. Juba ammu piinas teda imelik igatsus, millele esialgu ei osanud nimegi anda, kuid alateadvus mäletas ja kunagi kogetu juhtis teda ikka ja jälle iha erutavatele lätetele. Kõik see oli olnud ja ta pingutas palju, et tõrjuda ahvatlust endast eemale, ehkki oli selle ettevõtmise lootusetusest teadlik.

Juba varasest noorusest oli Evelin luuletanud. See oli meeldiv ja mõnus tegevus. Mitte alati, aga mõnikord edenes luuletamine ilma pisemagi pingutuseta, eriti vabavärss, milles oli nii mõnus väljendada oma romantilisi elamusi. Pikapeale hakkas ta siiski teistsugust luulet eelistama. Näis, et riimi ja rütmi etteantud raamid panevad mõtte paremini liikuma. Mõnikord oma tormitsevaid tundeid kirjeldades läks mõte äkki lendama ja sai sisse uskumatu hoo, mis pani teda ennastki imestama. Mõte kappas peatumatult, ja eriti viimasel ajal, ükskõik millest ta ka ei alustanud, ilmusid mõne aja pärast ikka erootilised nägemused. Rida rea järel rullusid lahti rõõmud, mille meenutamine tegi mõnikord lausa haigeks ja seda kirglikumalt ta neid kirjeldas, seda raevukamalt valas välja igatsusest ajendatud ehedat emotsiooni. Niisuguses meeleseisundis kirjutatud read panid looja endagi mõnikord pärast punastama ja need lullad rändasid kähku tuhandeks tükiks kistuna paberikorvi; tema kõige rajumaid luuletusi polnud senini veel keegi näinud.

Pilk kellale ütles, et aeg on minna. Pikemalt mõtlemata hakkas ta riietuma. Rutakate liigutustega haaras ta varnast valge suvemantli ja tõmbas selga. Närviliselt tõstis ta sahtlist kord ühed, kord teised jalatsid, kuni otsustas lõpuks punaste kinniste kingade kasuks. Viimane pilk peeglisse enne lahkumist jäi lühikeseks – tal oli kiire.

Hommikuselt tühjade tänavate vaikus tervitas tulija rutakaid samme mitmekordse kajaga, mis kõrgete paneelmajade vahel peegeldus seinast seina. Sellest ei lasknud Evelin end häirida. Teinekord meeldis talle nimme kõige kõvemat kontsaklõbinat tekitada: vaadake, kuulake ja kadetsege! See olen mina, Evelin!

Närviline rahutus hinges ja tabamatu naeratusevirve huulil, jätkas ta tempokat kõndi. Esimese põiktänava algul kõrguva korrusmaja ees ta peatus, pöördus ja astus trepikotta; teise korruse korteri ukse taga seisatas ja pressis kellanuppu. Uks avanes ja hetke pärast leidis ta end noore mehe jõulisest embusest. Ennastunustava hasardiga põimis ta käed ümber mehe kaela.

„Jürgen … Jürgen …” sosistas ta suudluste vahele ja peatumatult libisesid ta käed mehe seljal. Alles nüüd ta taipas, et mehe ülakeha on riieteta, et on vaid siidjalt sile nahk, pingul lihased ja erutav lähedus. Ta tõmbus hetkeks eemale, vaatas allapoole ja turtsatas: „Jürgen, loll …” Ka mehe alakeha oli paljas, tal polnud ühtki hilpu seljas. „Jürgen, loll oled,” itsitas ta erutatult, kuid kaua tal naerda ei lastud. Mantel lükati õlult ja juba askeldasid toimekad käed seeliku kallal. Värisevate sõrmedega nööpis Evelin ise pluusi lahti. Mees tõstis naise esikukapile ja siis see tuli – ohjeldamatu elujanu ja ennastunustav rõõm pääsesid äkki valla metsikus tantsus, mis lõpuks tõi kauaoodatud kergenduse.

Siis lamasid nad kahekesi voodi valgetel linadel. Mees suitsetas. Evelin külitas käsipõsakil tema kõrval ja vaikis. Ta ei tahtnud rääkida, sõnad oleksid vaid häirinud uimastavat rammestust, mida ta ikka veel nautis. Ometi oli nendevahelise vaikimise peapõhjus hakanud Evelinile pikapeale mõningast muret valmistama.

„Pead sa varsti tööle minema?”

„Ei, alles poole tunni pärast. Nii et võib veel … kui sa … soovid.”

Naine kõverdas huuli: muidugi oli see pakkumine meeldivalt erutav, kuid niisugusel kujul poleks ta seda kuulda tahtnud ja selles tema mure seisneski. Mees oli temast üle seitsme aasta noorem, suurepärase kehaehitusega ja erakordselt võimekas, kuid see oli ka kõik, millega loodus oli seda isendit õnnistanud.

Jürgen oli suitsu kustutanud ja vaatas äraootavalt naisele otsa. Ta ei öelnud sõnagi, ei küsinud, ei kutsunud, kuid Evelin mõistis selletagi ja pööras end aeglaselt selili. Seekordne ühe enam pöörast vaimustust ei tekitanud. Evelin lamas peaaegu liikumatult ja lasi mehel vabalt tegutseda. See oli tema meelishetk, nüüd tahtis ta mällu jäädvustada kõik, mis toimub, mida ta tunneb ja kuivõrd see talle meeldib, et seda kõike hiljem meenutada, nautida ja mitmeid kordi uuesti läbi elada. Kuid päriselt see ei õnnestunud, miski häiris ega lasknud toimuvast täit rõõmu tunda. Ta teadis, mis see on, ja püüdis seda mõtet tõrjuda, kuid edutult.

Nagu alati kujunes tagasitee teistsuguseks: vilava pilguga seiras ta ümbrust ja uuris kerge kõhedusega igat vastutulijat. Ainult mõtegi võimalikust vahelejäämisest hirmutas ja tõi värinad ihule. Mitte keegi ei tohi teada tema salasuhtest selle … niisuguse mehega!

Jürgen oli kui üleskeeratava vedruga robot, alati tasemel ja alati valmis tegudeks, vastupidav ja võimekas, kuid tema vaesevõitu tundeelu ei pakkunud midagi Evelini erksale vaimule. Liiati polnud sellest kidakeelsest poisist talle vestluspartnerit, naise ergas vaimsus käis kõrges kaares üle pooliku haridusega autojuhi piiratud mõistuse ning jututeemasid neil kahel suurt polnud. Oli vaid ehe, hasartne ja loomalik seks.

Kohtumiselt koju kõmpides mõtles Evelin alati ühest ja samast: see lollus tuleb lõpetada. Milleks tal seda vaja peaks olema? Tal on ju korralik suhe, on sümpaatne, soe ja siiras elukaaslane, kes aina veenvamalt räägib abielust ja varem või hiljem nad kindlasti abielluvadki. Kuid ta tundis ennast ja just see talle hirmu tegigi. Muidugi oli Jan igati mõistlik mees, koduhoidja, tähelepanelik ja viisakas, hoolitses naise eest, kuis suutis, ja voodielugi oli neil enam-vähem normaalne. Kuid oli midagi, mis muutis olukorra ohtlikuks. Loodus, mis enesesäilitamisinstinkti Evelini kehas oli eriti tundlikuks ja teravaks lihvinud, sundis teda mõnikord meeletustele, mida ta parema meelega oleks vältinud. Nädalaid ja kuid võis ta muretult nautida koduse Jani seltskonda ja polnud ühtki pilve nende harmoonilise kooselu kohal, kuid see ei pruukinud kesta kaua. Meeleolu muutumise märke hakkas ta kõigepealt oma luuletustes nägema: aina tundelisemaks ja erootilisemaks need läksid, aina tabavamaks ja täpsemaks muutusid riimid, aina labiilsemaks mõtted ja aina vabamaks sõnakasutus. Ja siis ta juba teadis, mis lähiajal ees seisab. Veel päeva või paar suutis ta vastu pidada, aga lõpuks tuli ikkagi värisevate kätega pähekulunud number valida ja siis ta läks, tagasi vaatamata.

Õhtuks oli ta painajast vaba, erutava salasuhte lummus kadus koos vanniveega ning nüüd oli ta jälle kaunis ja kodune Evelin, kes kirjus kittelkleidis rõõmsalt köögis askeldas. Maailm oli helgemaks läinud, päike hajutanud tusailma hallid pilved ja rõõm taas noore naise üles leidnud. Nüüd tahtis ta oma üleastumist mingilgi moel korvata, püüdes oma hoole ja tähelepanu jäägitult mehele pöörata. Muidugi oli see enesepettus, seda oli ta sunnitud möönma, kuid midagi pidi ta ometi tegema, et enese vastu pisutki lugupidamist alal hoida.

„Kuidas sul läks?” küsis ta töölt naasnud mehelt, tema silmis säras siiras huvi ja poolehoid. Kööki täitsid isuäratavad lõhnad ja kodune idüll tundus olevat täiuslik.

„Hästi läks, pagana hästi läks, ja pane tähele, nüüd ainult niimoodi minema hakkabki.”

Mees haaras oma kaasa kuuma embusse ja keerutas teda mööda tuba.

„Hull oled,” pugistas naine naerda. „Niisugust karukaisutust ei mäletagi enam. Sul on vist tõesti hakanud hästi minema.”

„Ja kuidas veel! Paremini ei saa minnagi.”

Ta laskus toolile ja istutas kaasa endale sülle. Rõõmsa elevusega põimis Evelin käed ümber mehe kaela ja suudles teda põsele. Teesklematu õrnus säras tema silmis, varjamatu huviga vaatas ta meest ja aina kehutas teda kõnelema:

„No räägi, räägi nüüd!”

„Ei teagi kohe, millest pihta hakata, nii palju on rääkida.”

Mees vaatas abiotsivalt ringi, kuid süles istuv naine ei jätnud:

„No räägi nüüd ometi. Ma nii väga tahan teada, kõike tahan teada.”

„Hea küll, kuula siis.”

Hasartselt alustas Jan oma päevaste tegemiste kirjeldamist. Sellest, et põhimõtteline plaan on koos ja kõlakas ehitajate vajadusest küla peale lahti lastud.

„Ei kujuta hästi ette, kuidas ma homme töömeeste tungile vastu pean. Sa mõtle vaid, peaaegu aasta pole ühelgi ehitajal tööd olnud!”

„Selge see, aga masinad, kust sa need saad?”

„Masinad? Oh jummel, neid pakutakse iga nurga peal, ainult vali.”

„Nii et kõik paigas ja hakkad homme pihta?”

„Ehee, nii kiiresti need asjad ka ei käi. Tuleb kõigepealt lepingud teha, inimesed tööle vormistada ja kõik vajalikud paprid jutti ajada, eks siis näis, millal pihta hakkame, aga esialgu on paberitööd tõesti üle pea.”

„Aga kuule, siin saan ma sind ju aidata.” Kergejalgselt hüppas Evelin äkki püsti. „Selle paberivärgi võiksid mulle pureda anda, siis saad ise põhitööga tegelda.”

Jani mõtlik pilk püsis mõne aja naisel ja hetke pärast ilmus tema näole nõustuv naeratus: „Tõesti, su jutul näikse jumet olema. Võta see töö, kui tahad, siis pole mul vajadust kedagi teist otsima hakata.”

Sel ööl ei saanud Evelin kaua sõba silmale. Tema uuest algusest vaimustatud kaasa osutus äkki ootamatult krapsakaks. See mees polnud kaugeltki lootusetu, nagu talle mõnikord tundus. Ta oskas valmistada üllatusi, meeldivaid ja mõnusaid üllatusi. Kahju ainult, et harva. Aga kes teab, võibolla nüüd asjad muutuvad. Ehk annab uus töö ja uus väljakutse Janile enam energiat, ehk kasvab koos õnnestumistega ka huvi naise vastu. Ehk hakkab voodielu oma mehega köitma tedagi sedavõrd, et patused salasuhted võib igaveseks unustada. See lootust sisendav mõte püsis tal pikalt peas ja mida aeg edasi, seda kindlama kuju omandas otsus kodule ja Janile keskenduda. Ta ju tahtis seda, nii väga tahtis. Täna ta tundis, et võib oma koduse kaasaga õnnelik olla ja pole tal oma armsa Jani kõrvale kedagi teist vaja, mitte kedagi!

Evelin pööras end voodis ja jäi avasilmi lakke vahtima, ta ristas käed rinnal ja tema huuled vormisid helitut palvet, mida mitte keegi, ei ta ise ega tema kõrval magav mees, ei kuulnud: issand olgu tunnistajaks, ma tahan pühendada end mehele, kes mind hoiab ja armastab, ma tahan jagada temaga oma hinge ja keha, tahan kuuluda ainult temale. Aita mind, armas jumal!