Читать книгу Meistervõltsija - B. A. Shapiro - Страница 7

Astun sammu tagasi ja uurin maale. Neid on siin üksteist, kuigi mul on neid sadu, võib-olla tuhandeid. Kavatsen talle näidata ainult töid oma akende seeriast. Või ka mitte. Tõmban taskust mobiili ja vaatan kella. Võin ikka veel ümber mõelda. Võtan ära „Torni”, ülimalt realistliku maali Hancoci hoone peegeldusest klaasil, ja asendan selle „Kõnniteega”, abstraktsiooniga Commonwealth Avenuest, nähtuna läbi esimese korruse salongi eendakna. Siis vahetan need jälle tagasi.

Olen töötanud akende seeria kallal üle kahe aasta, tuhnides linnas ringi oma visandiploki ja Nikoniga. Kirikuaknad, peegelaknad, Bostoni kõikjal leiduvad eendaknad. Suured, väikesed, vanad, katkised, puu- ja metallraamidega. Aknad väljast sisse ja seest välja vaadatuna. Eriti armastan ma aknaid hilistel talvepärastlõunatel, enne kui mõni seesolija märkab tumenevat taevast ja rulood kinni napsab.

Riputan „Kõnnitee” „Torni” kõrvale. Nüüd on neid tosin, kena ümmargune arv. Aga on see õige? Liiga palju ja talle tundub see ülepakutud. Liiga vähe – ja ta ei saa pihta mu hingusele ei sisus ega stiilis. Valida on nii raske. See on üks paljudest põhjustest, miks ateljeekülastused mu nii närviliseks teevad.

Ja mis värk selle külastusega üldse on? Olen kunstimaailma paaria, teise nimega Suur Teeskleja. Olen olnud seda peaaegu kolm aastat. Ja äkki on teel minu pööningule maailmakuulsa galerii Markel G omanik Aiden Markel. Seesama Aiden Markel, kes kõigest paari kuu eest vaevalt tunnistas mu olemasolu, kui galeriist läbi astusin, et uut väljapanekut vaadata. Ja nüüd äkki on ta läbinisti sõbralik ja meelitav ning küsib näha mu viimaseid töid, jättes oma peene Newbury Streeti galerii sinnapaika, et hinnata minu pilte, nagu ta ütles, „in situ”.

Heidan pilgu üle ruumi kahe molbertile pandud pildi poole. Ühe neist, „Pärast vanni”, millel on vannist välja roniv alasti naine ja teda ümmardav rõivastes teenijanna, maalis Edgar Degas üheksateistkümnenda sajandi lõpus; selle versiooni siin on maalinud Claire Roth kahekümne esimese alguses. Teine maal on alles poolvalmis: Camille Pissarro „Köögiviljaaed õitsvate puudega, kevad, Pontoise” à la Roth. Nende maalimise eest maksab mulle Reproductions.com, seejärel müüb maalid kümnekordse hinnaga internetis maha kui „täiuslikud koopiad”, mille „ehtsust suudab tuvastada üksnes kunstiajaloolane”. Need ongi mu viimased tööd.

Pöördun tagasi oma akende poole, sammun edasi-tagasi, kissitan silmi, sammun veel. Need lihtsalt peavad kõlbama. Viskan kulunud Mehhiko vaiba üle nurgas vedeleva käkras madratsi, siis hakkan kokku korjama terves stuudios laiali olevaid musti nõusid ja viskan need kraanikaussi. Kaalun nende pesemist, kuid otsustan seda mitte teha. Kui Aiden Markel tahab in situ, siis in situ ma talle ka annan. Kuid täidan siiski kausi pähklitega ning võtan välja pudeli valget veini – mitte kunagi punast ateljeekülastustel – ja kaks klaasi.

Longin ateljee eesossa ja vaatan Harrison Avenuele avanevast aknareast välja. Sama vaade, mis maalil „Pööning”. Veetsin sellel kohal hulga aega, teeseldes oma viimase pildi kallal töötamist, kuid peamiselt unistades, spioneerides, viivitades. Siin on neljas korrus ning kõik kuus minu ees olevat akent algavad kahe jala kõrgusel põrandast ja nende ülemine äär asub kaks jalga allpool viieteistkümne jala kõrgust lage.

See hoone oli kunagi vabrik – siin tehti taskurätte, rääkis mulle üks vana olija. Kuid vanad olijad pole tuntud oma tõetruuduse tõttu, nii et need võisid olla ka kübarad või traksid või polnudki siin üldse mingit vabrikut. Nüüd on siin kunstiateljeede küülikukoloonia, millest mõnes ka elatakse, nii nagu minu omas. Muidugi on see seadusevastane – aga odav.

Meedia jõulise reklaami kohaselt on SOWA – Lõuna-Washington – uus trendikas piirkond Bostoni South Endi lõunatipus. Selle põhjaosa oli uus trendikas piirkond umbes kümme aastat tagasi. Aga minu jaoks ja ka kõigi teiste jaoks, kes siin mingil määral aega veedavad, on see kõigest punkt kahe osariigi vahel. Laohooned, riigi üürimajad, kuulus kodutute varjupaik ja mahajäetud võrkpalliplatsid moodustavad ümbruskonna aluspõhja, mida juhuslike rõugearmidena märgistavad kallid restoranid, kunstigaleriid ja endisaegsed turvaliselt projekteeritud elumajad. I-93de möirgamine on nii lakkamatu, et kostab nagu vaikus. Ma ei tahaks kusagil mujal elada.

All pöörab Aiden Markel oma vilajal graatsilisel sammul ümber East Berkely nurga. Isegi poole kvartali kauguselt võin näha, et ta kannab täiusliku lõikega pükse – kõige tõenäolisemalt linaseid – ja arvatavasti 500-dollarilist särki. On kaheksakümmend viis kraadi Fahrenheiti järgi hilisel suvisel pärastlõunal ja see mees näeb välja nii, nagu oleks ta oma Back Bay kondost tänavale astunud jahedal septembrihommikul. Ta võtab mobiili välja, heidab pilgu minu majale ja puudutab ekraani. Mu telefon heliseb.

KORIDORIDES JA TREPIKODADES pole kliimaseadmeid ega lifti. Kui jõuame neljandale korrusele, on Markeli hingamine ühtlane ja rõivad laitmatud. On selgelt näha, et mees veedab aega spordisaalis. Rääkimata sellest, et ta pole rääkimist katkestanud sellest hetkest saadik, kui teda uksel kohtasin. Keegi ei oskaks arvata, et kolme aasta jooksul oleme omavahel vaevalt mõne sõna vahetanud.

„Käisin mõne päeva eest siinsamas nurga taga,” ütleb Markel, jätkates oma seltskondliku vestluse lobedat monoloogi. „Dedham ja Harrison. Vaatasin Pat Hirsi uusimat projekti. Sa tead ju teda, eks?”

Raputan pead – ei tea.

„Ta töötab sillutisekividega. Väga andekas.”

Tõmban lahti laia kahe poolega terasukse.

Markel astub üle läve, hingab sügavalt sisse ja suleb silmad. „Töötava kunstniku ateljee lõhnaga pole miski võrreldav.” Ta hoiab silmad kinni, mis pole just täpselt see, mida tahan teda tegevat. Ta on eeldatavasti siin mu maale vaatamas, nendesse armumas ja pakkumas mulle isikunäitust galeriis Markel G. Täpselt. Nii see peaks juhtuma. Kuigi, mis tegelikult juhtuma hakkab või miks ta üldse siin on, jääb mulle arusaamatuks.

„Kuidas oleks klaasikese veiniga?” küsin.

Ta teeb silmad lõpuks lahti ning läkitab mulle aeglase sooja naeratuse. „Kas ühined minuga?”

Ma ei saa sinna midagi parata, et naeratan vastu. Ta pole klassikaliselt nägus, selleks on tema näojooned liiga rohmakad, kuid ta hoiakus, laia vahega sügaval asetsevates silmades, lõualohukeses on midagi, mis mind tõmbab. Karisma, ma arvan. See – ja meie ühine minevik.

„Muidugi.” Haaran hunniku lõuendeid, mille olen kuidagi unustanud oma räsitud sohvale, ja toetan need isegi veel rohkem räsitud kohvilaua vastu. Vahel mõtlen, et elan nagu iseenda paroodia: nälgiv kunstnik, kes magab oma ateljees madratsil, et rendi pealt kokku hoida. Siiski – nii see on.

Markel ei liigu paigast. Ta jõllitab mind ühe pika sekundi, siis libiseb tema pilk mu selja taha, nukker ilme näol. Ma tean, et ta mõtleb Isaacist. Arvatavasti peaksin midagi ütlema, kuid ma ei tea, mida öelda. Et mul on kahju? Et olen ikka veel pahane? Et ka mina kaotasin sõbra?

Kallan kahte mahlaklaasi veini ja ta seab ennast sohvale. Päris suur vägitegu, kuna sohva on muhklik ja vajub liiga sügavale, et mugav olla. Peaksin hankima uue või vähemalt mõne pruugitud uue, kuid peremees tõstis just üüri ja ma olen üsna pankrotis.

Istun tema vastu kiiktooli ja kummardun ettepoole. „Kuulsin, et su Jocelyn Gampi näitus läks muinasjutuliselt hästi.”

Ta võtab väikese sõõmu veini. „Need olid tema sulatatud asjad. Müüs maha kõik, mis tal oli. Pluss kolm komisjonitasu. Hämmastav naine. Hämmastav kunstnik. Met’s taotleb ateljeekülastust.”

Mulle meeldib, mismoodi ta endale mingit au ei nõua. „Tema müüs”, mitte „mina müüsin” või isegi „meie müüsime”. Äärmiselt haruldane enamiku vahendajate ja galeriiomanike seas.

„Bostoni näitustest ei kirjutata just tihti New York Timesis,” pomisen.

„Jah, see oli üsna suur õnnestumine,” tunnistab Markel. „Mul on hea meel näha, et jälgid ikka veel, mis toimub kunstimaailmas, kuigi meie pole sinule eriti tähelepanu pööranud.”

Tõstan järsult pilgu. Mida põrgut see peab tähendama? Kuid näen tema silmades kaastunnet, ehk isegi pisukest süüd.

„Isaaci „Oranž akt” sai eelmisel nädalal müüdud,” ütleb ta.

Ah. Nagu kõik teavad, olin mina „Oranži akti” modell. Ja kuigi see on abstraktne töö, ei saa kahtlustki olla selles, et pikad tõrksad punased juuksed, kahvatu nahk ja pruunid silmad kuuluvad mulle. Kui ma poleks pilti meie lahkuminekul uksest välja virutanud, elaksin praegu arvatavasti Back Bay luksuskorteris selle asemel, et üürida SOWA tööstuspinda. Aga ikkagi – ma pole mingi Back Bay tüüp. „Ära ütle mulle, kui palju sa selle eest said.”

„Säästan sind piinast. Kuid see müük pani mu mõtlema sinust ja ebaausast kohtlemisest, mille said.”

Tõrjun suurivaevu üllatuse näolt. Viimase kolme aasta jooksul pole mitte keegi peale paari kunstnikust sõbra ja minu ema – kes pole tegelikult kunagi mõistnud, mida see kõik tähendas – vaadanud olukorda minu vaatevinklist.

„Niisiis otsustasin tulla alla ja vaadata, kuidas sul läheb,” jätkab ta. „Ehk saan kuidagi aidata.”

Mu süda võpatab selle ettepaneku peale ja ma kargan jalule. „Panin välja mõned tööd oma viimasest sarjast.” Viipan maalide poole. „Aknad, nagu näed.”

Markel kõnnib piltide poole. „Aknad,” kordab ta ning silmitseb kogu tosinat algul eemalt, siis astub iga üksiku pildi juurde.

„Need on linna aknad. Bostoni aknad. Hopperi stiilis, aga hoopis multidimensioonilisemad. Mitte just üksilduse avalik nägu, kuid siiski paljudes dimensioonides. Seestpoolt vaadates nähtamatu. Või ebateadlikult nähtav. Väljapoole näitamiseks poseerimine või unustus. Lahkuminekud. Peegeldused, murdumised.”

„Valgus,” pomiseb ta. „Imeline valgus.”

„See samuti. Valguseta poleks midagi näha. Ja ka valgusega jääb nii palju märkamata.” Ateljeekülastused on pannud mu rääkima nagu pompoosse ülespuhutud kunstikriitiku.

„Sinu valgus on hämmastav. Nii peened varjundid. Peaaegu nagu Vermeer.” Ta osutab „Pööningule”. „Mind rabab äärmistest vasakpoolsetest ja parempoolsetest akendest langeva valguse erinevus.” Ta astub lähemale. „Iga aken on pisut erinev ja ikkagi moodustab igaüks neist nii valgusrikka osa tervikust.”

Ka ma ise olen just selle valgusmänguga rahul, kuid Vermeer, valguse meister…

„Mitu kihti sa paned?”

Tunnen vastumeelsust tõtt rääkida. Mitte ainult sellepärast, et väga vähesed kunstnikud tänapäeval kasutavad klassikalisi õlimaalitehnikaid, vaid ka need, kes seda teevad ei ole ligilähedalt sama innukad kihtide osas kui mina. Kehitan õlgu. „Kaheksa? Üheksa?” Mida on minu kohta tegelikult liiga vähe.

„See meenutab valgust, mis langeb must-valgetele põrandaplaatidele „Kontserdis”.” Ta astub „Pööningule” lähemale. „Valgus põrkab siin hoonest eemale. Tundub peaaegu, nagu hellitaks see ketilülidena teemante.”

Ta astub sammu tagasi ja uurib maale põhjalikult, nagu minagi olin enne teinud. „Mulle meeldib, kuidas sa mängid klassikalise stiili ja tänapäevaste objektidega, abstraktsioonidega. Kuid see, mis mind haarab, on realism.” Ta viipab üleolevalt „Kõnnitee” poole. „Abstraktsioonid pole kaugeltki nii tugevad.”

„Kas need pole liiga sohvalikud?” küsin. See on kunstnike kõnekeelne halvustav väljend maalide kohta, mida hangivad ostjad, kes tahavad kunstitöid sisekujundusega sobitada.

Markel naerab. „Mitte sinnapoolegi. Olen püüdnud aastate viisi inimestele seletada, et realism pole surnud. Et mitte miski ei saa kõigutada suurt annet klassikalises õlimaalis.”

Kuumahoog täidab mu keha ja sööstab üles näole. See oli väga ammu, kui keegi minu kohta midagi niisugust ütles.

„Mul on neid veel palju,” ütlen ja suundun kolmekorruselise riiuli poole, mille ehitasin raamatute ja lõuendite hoidmiseks, kuigi praegu täidavad seda ainult lõuendid ning raamatud seisavad poolsüsteemsete virnadena põrandal. Riiulitel valitseb muidugi täielik segadus. Aga see on segadus, mida tunnen väga hästi.

Hakkan maale välja tõmbama veel enne, kui ta ütleb, et tahab neid näha. Haaran treppredeli. Seda läheb vaja, et ulatuksin kõige ülemise riiulini, kuhu olen ladunud enamiku kõige realistlikumatest maalidest. Millest arvasin, et keegi nende vastu huvi ei tunne.

„Kas siin on mõned su reprod?” hõikab Markel ruumi teisest servast.

Vaatan üle õla. „Jaa-ah. Tavaliselt mul siin lõpetatuid ei ole. Aga auto on nädal otsa hõivatud, sellepärast Degas’le enne reedet järele ei tulda.”

„Reproductions.com. See nimi hakkas mulle meeldima. Nägin eelmisel kuul Globe’is artiklit. Kena reklaam sulle.” Ta kõhkleb. „Ma arvan?”

„Mitte päris see, mida otsin.” Kõigest see, mida vajan: avalik tähelepanu teesklemise eest, et maalin kellegi teise meistriteoseid. „Proovisin intervjuust kõrvale viilida, aga Reprole poleks see meeldinud.”

„Kas neil lähebki nii hästi, nagu nad kiitlevad?”

„Arvatavasti paremini,” vastan, kuigi kuulan tegelikult ainult poole kõrvaga ja ei ole Reprost üldse huvitatud. Olen liiga hõivatud, et välja tõmmata oma parimaid töid. Aga mitte liiga palju. Valgus. Huvitavad varjundid on see, mida ta tahab, sügavad ja läbipaistvad. Haaran ühe. Pole piisavalt tugev. Haaran teise.

„Noh, see on nüüd küll sohvalik,” ütleb ta, osutades Pissarrole, mis on küll lõpetamata, kuid silmanähtavalt täis valgete õite massiga kaetud puid.

Puhken naerma. „Pretensioonikatele.”

„Aga vaestele,” lisab ta.

Ronin redelilt, kolm lõuendit kaenla all. „Sugugi mitte nii vaestele. Need asjad lähevad tuhandete dollarite eest. Suuremad kümnete tuhandete. Kahjuks saan mina sellest kõigest murdosa.”

Võtan kiiresti seinalt oma abstraktsemad tööd. Asendan nendega, mille välja valisin. Pöördun Markeli poole, kuid tema jõllitab vale-Degas’d.

„Oled selles kuradi hea.”

„Igatahes parem, kui ettekandjaks minna.”

Tema pilk ei lahku mu töölt. „Ütleksin küll.”

„Degas’ hilisemaid töid polegi nii raske kopeerida. Mitte nagu varasemaid õlimaale. Need on päris põrgulikud,” ütlen, püüdes viisakaks jääda, kuigi iga osake minust tahaks Markeli kinni krabada ja stuudio teise serva tirida. „Kõigi nende oma kihtidega. Muudkui maali ja oota. Maali ja oota. Võib võtta kuid, ehk isegi aastaid.”

„Ja Reproduction.com on sind seda tegema pannud?”

„Ei. Sugugi mitte. Niisuguse maali peaks müüma sadade tuhandete eest.” Lähen seisan tema kõrvale. „Degas on mu eriala, eriti tema õlimaalid. Tegelikult olen Repro poolt sertifitseeritud – mida iganes see tähendab – pärast seda, kui vajalikud kursused läbisin.” Viipan raamatuhunnikute poole nurgas. „Tahan kirjutada tema kohta raamatu. Suhted teiste temaaegsete kunstnike, kunstikaupmeeste, kollektsionääridega. Vastastikused mõjud. Sedasorti värk. Aga ma ei tööta sellega nii kõvasti, kui peaksin.”

Markeli pilk on kleepunud Degas’ repro külge. „Tundub küll, et kasutaksid nii oma aega paremini. Kas nad hindavad sind?”

„Mõnikord saan boonuse, kui keegi tellib Degas’ tingimusega, et mina oleksin kunstnik.” Kehitan õlgu. „Kuigi vaevalt võib kunstnikuks nimetada inimest, kes mõne meistriteose kopeerib.”

Markel ei vaidle mulle vastu ja ma viipan ta tagasi oma päris tööde juurde. Ta heidab viimase vargse pilgu maalile „Pärast vanni”, enne kui järgneb.

Seisame vaikides ja vaatame minu aknaid. Sunnin ennast vait jääma, et lasta tööl enda eest ise rääkida.

Pärast kahte minutit, mis tunduvad kahekümnena, puudutab Markel mu käsivart. „Istume maha.”

Läheme sohva juurde ja istume selle eri otstesse. Ta lõpetab oma veini ja valab endale veel. Keeldun lisapakkumisest, soovides küll veini, kuid kartes, et olen klaasi käes hoidmiseks liiga närvis.

Markel köhatab, võtab väikese lonksu. „Claire, mulle anti just elu parim võimalus. Teha paljudele inimestele head, päriselt head. Ja ma loodan, et sina arvad samamoodi võimalusest, mille tahaksin sulle anda.” Ta teeb pausi. „Kuigi sinu osa on arvatavasti rohkem nagu leping saatanaga.”

Mul ei tea absoluutselt, millest ta räägib, kuid haaran kinni sõnast „võimalus”. „Ja sina oled siis saatan?”

Ta raputab kõvasti pead. „Saatan on see, kes andis mulle selle võimaluse. Kuigi mul pole aimugi, kes ta on. Minust tunduvalt kõrgem tase.”

„Kas nagu Dante?”

Kuigi mõtlesin seda naljana, kaalub ta küsimust nagu professor, kes kavatseb vastata andekale tudengile. „Ei, ma arvan, et mitte nii. Etturid oleks parem analoogia. Kuid targad etturid. Kes suudavad kuninganna vangi võtta. Nii või teisiti, ma miksin oma metafoore.”

„Minul pole saatanaga mingeid probleeme. Olen üks neist, kes arvavad, et taevas võiks igav olla. Kuid etturiks olemine pole mulle kunagi sobinud.”

Seekord hakkab ta naerma, kuid saan aru, et see on tehtud. „Jääme siis saatana juurde.”

Piisab sellest. „Hea küll,” ütlen. „Millest me praegu räägime?”

Ta vaatab mulle otse silma. „Millestki, mis pole päris aus ja austusväärne.”

Ma ei pööra pilku ära. „Mõtlesin, et rääkisid võimalusest head teha?”

„Lõpptulemus on hea. Ainult vahendid selleks on natuke kahtlased.”

„Kuritegelikud?”

„On kuritegelikke ja teistmoodi kuritegelikke.”

„Ja kummad need on?”

Markel vaatab üle ruumi Degas’ ja Pissarro poole.

Ja nüüd on sel kõigel mõte. Suudan öelda üksnes: „Oh.”

Ta võtab lonksu veini ja lõdvestub muhklikul sohval. Jutuajamise kõige ebamugavam osa on tema jaoks selgelt möödas.

Panen käsivarred rinnal risti. „Ma ei suuda uskuda, et pärast kõike juhtunut võiksid just sina isegi mõelda selle peale, et tahta minult mõne maali võltsimist.”

„Kui palju Reproductions.com sulle maksab?”

„Nad maksavad mulle kopeerimise, mitte võltsimise eest.”

„Sa ütlesid, et murdosa. Mõni tuhat pildi eest? Natuke rohkem?”

Tavaliselt vähem, kuid ma noogutan.

„Mina maksan sulle 50 000. Ja muidugi kulud. Kolmandik ette, kolmandik siis, kui lõpetatud tööga rahule jään, ja viimane kolmandik ehtsuse tõendamisel.”

„Kas pakud sellepärast, mis juhtus Isaaciga?”

„Pakun sellest hoolimata, mis juhtus Isaaciga.”

Olen sellest vastusest tummaks löödud ja see peab välja paistma ka mu näost, sest ta ütleb: „Sina oled selleks ettevõtmiseks parim.”

„Kõigi nende tuhande kunstniku seast, keda sa tunned?”

Jälle vaatab ta üle ruumi Degas’ repro poole. „Sina oled ainus, kellele selle usaldaksin.”

„Kust sa tead, et ma lobisema ei hakka?”

„See pole sinu stiil,” ütleb ta, mis on tõsi. Inimesed, kes on ise sattunud kuulujuttude ohvriks, teavad, millal tuleb suu kinni hoida.

„Aga kui peaksin tahtma sind üles anda? Võiksin ju vabalt politseisse minna.”

„Mitte siis, kui mõistad, mis on kaalul,” ütleb ta.

„Räägi siis mulle.”

„Mõtlesin tõsiselt, mida ütlesin sinu maalide kohta, Claire. Sul on ainulaadne anne. On alati olnud. Ainult see, et sind maha hääletati, ei tähenda veel, et sa ei oskaks maalida.” Ta teeb pausi. „Tahaksin sulle galeriis ka isikunäituse korraldada.”

Suudan ahhetust suurivaevu varjata.

„Kuue kuni üheksa kuu pärast,” ütleb ta. „Pärast seda, kui oled selle projektiga lõpetanud. Kas arvad, et sul võiks selleks ajaks kakskümmend maali valmis olla? Realistlikke, mitmekihilisi?”

Pööran kõrvale, et oma igatsust varjata. Minu enda näitus Markeli galeriis. Võimatu unistus.

„Olen üsna kindel, et saan sinustki kirjutama sama Timesi reporteri, kes tegi ülevaate Jocelyn Gampi näitusest,” ütleb ta.

New York Times. Müük. Komisjonitasud. Ateljeekülastused Metist. Mu südamelöögid teevad lausa haiget.

„Claire, palun vaata mulle otsa.” Kui ma seda teen, ütleb ta: „Ma kaitsen sind. Nagu juba ütlesin, olen mitu astet eemal sellest, kes midagi teab, ja sina oled astme kaugusel minust.”

„Millal tuleb see osa, kui me saame teha midagi head?”

„Räägin sulle kõigest, kui oled juba pardal.”

„Ma ei saa nii salapärase asjaga mingil juhul nõustuda.”

Markel tõuseb püsti. „Lihtsalt mõtle natuke järele.” Ta puudutab mu õlga. „Võtan järgmisel nädalal ühendust.”

„Sa oled tõepoolest saatan, eks?”

„Kui sa saatanat usud.”

Mida ma muidugi ei usu.