Читать книгу Meistervõltsija - B. A. Shapiro - Страница 9

KOLM AASTAT VAREM

„JÄTA JÄRELE, CLAIRE,” ütles Isaac. „Minuga on kõik läbi.”

„Ei ole läbi. Sa lihtsalt võlgned seda endale.”

„Võib-olla.”

Lamasklesime Isaaciga tema ateljees voodil. Kuid me polnud alasti ega olnud ka seksinud, mis polnud minu mõte. Kui ma sisse astusin ja leidsin ta keset pärastlõunat siruli, olin kasutanud kõiki oma naiselikke nippe, et teda sellest tardumusest välja kiskuda – see ei õnnestunud mul ei sõna otseses ega kaudses mõttes. Ta nõudis, et lamaksime niisama. Selles polnud õnnetuseks midagi uut.

Arvasin, et ta võib maniakaaldepressiivne olla, aga kuidas sai seda kindlalt öelda, kui ta keeldus arsti juurde minemast? Ma ei kavatsenud sekkuda. Tervise kallal naakumine oli naise, mitte tüdruksõbra kohus. Aga kui asi läks karjääri täieliku perssekeeramiseni, pidin oma seisukoha välja ütlema.

Ajasin ennast istuli ja Isaac pani pea mu sülle. Keerutasin tema tumedat juukselokki sõrmede vahel. Ta vaatas oma hämmastavalt siniste silmadega üles mulle otsa ja puudutas sõrmega mu ninaotsa, seejärel suud. Suudlesin sõrme ja asetasin ta käe oma südame kohale. „Isaac,” ütlesin talle, „sa oled kuninglik ora perses.”

„Aga mul on ju palju muid häid omadusi?” küsis ta sügava šokolaadise häälega. Narritav naeratus valgustas ta nägu ja kuigi ma väga tahtsin, et seda ei juhtuks, valgustas see ka minu nägu.

Selles suhtes oli kõik valesti: ma olin olnud tema õpilane, ta oli nelikümmend neli ja mina kakskümmend kaheksa, tal esinesid depressioonihood, millega põimusid kunstiloomingu hiilgavad pursked ja vastupandamatu magnetism. Isegi kolme aasta pikkune abielu, praegu juba lahus elades ja ees ootava, kuid veel mitte toimunud lahutusega, oli vana klišee. Kuid minu jaoks oli see uus.

„Ära proovigi mind ära võluda, kui olen sinu peale vihane,” ütlesin. „Ma ei lase sul seda teha. See on moodsa kunsti muuseum, sina idioot.”

„Ja see ongi kõik, mida see on, Claire. Üks kunstimuuseum. Me ei otsi siin vähiravimit.” Ta võttis käe mu rinnalt ja keeras käsivarre mulle ümber piha.

„Sa oled igavene sitapea.”

„Jah, seda ka.”

„Sa võiksid seda ikka veel teha, kas tead,” ütlesin. „Sul on kaks nädalat.”

„Kaksteist päeva, aga kes siin arvet peab?”

„Sa ei pea ju ootama, et kihid ära kuivaksid. Võiksid seekord teha kolm märga kihti üksteise peale, kui tõsiselt asja juurde asuksid.”

„Sina võiksid teha kolm märga kihti üksteise peale,” ütles Isaac. „See on tahtmise küsimus.”

„Ja kuhu sinu tahtmine siis läks?”

„Kõrgeteks gaasihindadeks?”

Virutasin talle rusikaga vastu käsivart. „Sel pole isegi mingit mõtet.”

„Näed nüüd? Ma pole üldse hakkamas.”

„Karen Sinsheimer arvab, et oled.” Sinsheimer oli moodsa kunsti muuseumi maali ja skulptuuri valdkonna vanemkuraator. Ta oli märganud Markel G-s Isaaci töid ja tellinud temalt maali oma näituse „Ülevaade viimase aja maalist ja skulptuurist” tarvis. Nii äpardunud nimi näituse jaoks, mis rõhutab parimat esilekerkivat talenti.

„Karen Sinsheimer nägi eelmisel aastal tehtud maale.”

„Ja mis sa sellega öelda tahad?”

„Mitte midagi.” Ta sirutas käe, haaras lauaotsalt ühe krimka ja lõi lahti. Ta naeratas mulle rõõmutult. „Seal on veel terve hunnik.” Ta viipas riiuli poole, mis oli uusi läikivaid raamatuid täis. „Soovin, et prooviksid mõnda. Siis saaksime koos lugeda ja pärast arutada.”

Ma ei vaevunud vastama – ta teadis väga hästi, et mulle krimilood ei meeldi –, niisiis istusin vahutades, tema aga pööras lehti. Teadsin, et peaksin lahkuma, kuid ei tahtnud nii kergesti alla anda. Ma polnud mitte ainult hullusti armunud, vaid mõistsin ka nagu nii paljud teisedki, et see mees on tohutult andekas. Meie aja suur kunstnik. Ja kui ta ennast kätte ei võta, siis kaotab oma karjääri suurima võimaluse.

See muuseumivärk ei olnud väike asi. Sinsheimer oli maailmas ringi käinud ja tellinud töid kunstnikelt, kes olid viimase kümne aasta jooksul läbi murdnud. Ja kuigi muuseum polnud ametlikku nimekirja koostanud, räägiti rahva seas, et sellesse võiks kuuluda umbkaudu viiskümmend maalikunstnikku ja skulptorit. Mis tähendas, et Isaac oli välja valitud ühena kahekümne viiest tõusuteel olevast maalijast maailmas.

„Isaac,” ütlesin viimaks ja üritasin kindlalt kõlada. „Teeme ajurünnaku.”

„Pole tarviski, ma tean, kes selle juba teinud on.”

Napsasin tal raamatu käest ja lükkasin ta sülest maha. „Muuseumi töö tuleb osana sinu ajasarjast, jah?”

„Selline oli plaan.”

„Aga enam ei ole?”

„Nagu sa hästi tead, ei tulnud välja miski, mida proovisin.”

„Miks?”

Ta kehitas õlgu. „Kõik see on mage.”

„Miks?”

„Ära tee seda, Claire. See on tüütu. Tegelikult juhmistav.”

„Vasta lihtsalt küsimusele: miks see mage on?”

Ta pani käsivarred rinnal risti.

Ma ei saanud midagi parata: mu silmad täitusid pisaraist. „Oh, Saac.”

„Hea küll, hea küll,” ütles ta istuli tõustes. „Miks need on magedad? Miks need on magedad?” Ta pilk süüvis kaugusse. „Ma arvan, et need on magedad sellepärast, et on liiga sünged.”

„Värvid või teema?”

„Mõlemad.”

„Kaalume siis mingeid ideid, mis oleksid helged.”

„See on sünge valdkond.”

„Mitte tingimata.”

„Aeg neelab kõik asjad,” lausus ta rõhukalt, hääl sügav ja mõtlik. „Kui see möödub, inimesed surevad, ehitised varisevad, tsivilisatsioonid kaovad.”

„Kuidas oleks rõõmsama tõlgendusega? Sünd? Kevade tärkamine?”

„Raud roostetab. Hõbe tuhmub. Vask läheb roheliseks.”

„Aga ära tee siis ajamaali,” ütlesin. „Tee midagi muud.”

„Aeg-ajalt. Aeg ja koht.” Ta heitis käsivarred laiali. „Aeg elada, aeg surra, aeg kivisid pilduda.”

Oli raske tõsist nägu säilitada. „Aeg maalida?”

Isaac haaras mu oma käte vahele. „Minu tüdruk,” ütles ta.

„Kuidas oleks: aeg kui neljas mõõde?” küsisin laisalt, kui ta keelega mu kõrva noolis.

„Kõlab huvitavalt,” pomises ta, mööda kaela allapoole rännates.

Lükkasin ta eemale. „Kõlab või? Mismoodi huvitavalt? Mida sa näed?”

Isaac oigas. „Claire…”

„Mõtle koos minuga.” Hüppasin püsti ja astusin tühja molberti juurde. „On sul puhast lõuendit?”

„Ei.”

„Ära tee nalja.”

„Mul ei ole täna maalimistuju.”

Läksin ülemõõdulise sahtli juurde, mis asus seinatäie riiulite all – erinevalt minu ateljeest oli selle siin kavandanud arhitekt ja ehitanud meisterpuusepp – ja tõmbasin välja kõige suurema lõuendi. See oli krunditud ja valmis värvi vastu võtma, niisiis tõstsin selle molbertile. „Mis värvi sa näed?”

„Claire…”

„Aeg kui neljas mõõde,” ütlesin. „Voolav jõgi, tulevik ees, minevik seljataga, siiski eksisteerib kõik üheaegselt. Mis värvi tuleb alusmaaling?” Haarasin tärpentinipurgi ja hakkasin sorima tema värvituube. „Põletamata umbra? Sienna?”

Isaac raputas pead.

„Ma näen liikumist,” jätkasin. „Paks värv voolab, alati voolab, iseenda pealt ja alt, edasi ja tagasi. Märg märjal. Kraapides läbi värvikihtide, et näha, mis on nende all, kraabid läbi ajakihtide. Kõik on seal, kuid üksteise peal ja all, mõned nähtaval, mõned peaaegu nähtaval, mõned järgmise ajakihi alla maetud ja peidus.”

Isaac tuli molberti juurde ja võttis tärpentini mul käest. „Köitev mõte, kuid teoks see ei saa. Sinul on tahtmist, aga minul ei ole.”

„Alustame selle koos ära,” anusin. „Teeme ainult alusmaalingu. Vaatame, kuidas läheb, mismoodi see sind mõjutab. Kui sa lased ennast kaasa kiskuda, hakkab asi ehk liikuma.”

Isaac suudles mind otsaette. „Mul pole tahtmist ka sinuga vaielda.”

Nii ma hakkasingi maalima, kasutades Isaaci pintsleid, Isaaci õlivärve, Isaaci sarja ja Isaaci stiili. Ta parandas mind aeg-ajalt. Näitas, kuidas kasutada tema impasto tehnikat, et panna paika pakse värvilademeid terve pintslitäiega. Kuidas kasutada laiu, võimsaid tõmbeid, kuidas kogu keha on selle taga. Kuidas panna märga värvi märja värvi peale ja siis kraapida läbi pealmiste kihtide, et paljastada kõige all olevad.

Väga mitmel viisil oli see vastupidine sellele, mida mina tegin, mismoodi mina maalisin, kuid mulle meeldis selle vabadus, meeldis koos Isaaciga töötada. Ise Isaac olla. Tegime seda koos peaaegu iga päev rohkem kui nädala, mina maalisin ja Isaac peamiselt luges või tukastas, andes mulle mõne juhusliku juhtnööri.

„Mis sa arvad, Saac,” küsisin ühel pärastlõunal, „kui lisaksime maalile ühe ajakihina veel ka stiili?”

Ta kehitas õlgu.

„Tead sa, nagu ülemineku klassikaliselt „märg kiht kuiva peale” tänapäevasele „märg kiht märja peale”? Ehk mõni esindav vool abstraktsusesse?” Viipasin pintsliga lõuendi poole. „Näiteks siin, nagu läbi kunstnike ajakihtide?”

Ta kehitas jälle õlgu.

Niisiis lahjendasin tema värvi tärpentiniga ja jätkasin rea õhukeste värvikihtide panemisega, kuivatades niiskuse iga korra vahel fööniga, mida hoidsin Isaaci vannitoas. Viimaks oli alumine parempoolne ruut täis kõrgläikelisi, iseloomulikke ja abstraheeritud liivakellade kuusirpe, mis triivisid läbi aja.

Kui maal sai valmis, kõõritas Isaac kuusirpide poole ja torises, et need on rohkem minu kui tema moodi. Siis signeeris ta pildi ja tegi järjekordse uinaku.