Читать книгу Meistervõltsija - B. A. Shapiro - Страница 8

Kui Markel lahkub, vajun sohvale, jõllitan torusid ja ventilaatoreid, mis üle lae üksteist taga ajavad, ning üritan seedida kõige kummalisemat ateljeekülastust maailmas. Markel G. Minu enda näitus. Magus võimalus tagasi nõuda kõike kaotatut, kõike, mida olen kunagi tahtnud. Aga võltsija? Teeskleja? Absoluutselt viimane asi, mis ma tahan olla.

Oled selles kuradi hea.

Ronin sohvast välja, kõnnin eesakendeni ja vahin alla Harrison Avenuele. Vaatan üle ketiga ümbritsetud parkimisplatsi kõrgemal asuva kiirtee poole kauguses, seejärel oma seinale rivistatud aknamaale.

Sul on ainulaadne anne. On alati olnud.

Kurat teda võtaks. Kurat võtaks teda, tema komplimente, pakkumisi ja nööritõmbamist.

Haaran seljakoti ja suundun Jake’sisse, baari, kus kõik teavad mu nime. Kahjuks ei tea nad mitte ainult mu nime, vaid ka Markeli külaskäigust.

On kuritegelikke ja teistmoodi kuritegelikke.

Kui baarini jõuan, ajan õlad sirgu ja lükkan ukse lahti. Jake’s on selgelt ja uhkelt vana naabruskond, mitte nagu need kallid kohad, mis Back Bayst lõuna suunas triivivad. Siin ei ole siniseid martiinisid ning lauad on aastatepikkusest kasutamisest täkkeid täis, mitte sihilikult kriibitud, et šikk välja näeks. Siin ei ole autoparkijat, sest klientuur tuleb jala oma tillukestest korteritest või ateljeedest. Kitsal aknal ripub neoonkiri BUDWEISER, et peenemat rahvast eemale peletada.

Enamik mu semusid on juba kohal; kell on ju lõpuks juba kuus, joogitund käes. Millele järgneb söögitund – menüüsse kuuluvad hot-dog’id, burgerid ning peekoni, salati ja tomatiga võileivad –, millele järgneb uus joogitund. Või tunnid. Paremad käsivarred kerkivad kõrgele õhku, kui kõik mind silmavad. Meie kamba märguanne.

Mike näitab vabale baaritoolile enda kõrval. „Siin,” on kõik, mida ta ütleb, enne kui pöördub tagasi jutuajamise juurde Väiksega. Väikse nimi on Väike sellepärast, et ta on väga väike, võib-olla viis jalga pikk, ja see on veel heldelt öeldud. Ta ütleb, et võttis endale nimeks Väike, et selle teemaga otsekoheselt tegelda, ja sellepärast, et tema pärisnimi on nii etniline, et märgistas teda. Mike on temast kõigest pool jalga pikem ja seesuguse terava enesekriitika jaoks hoopis vähem enesekindel – rääkimata sellest, et ta on mees.

Libistan end pukile. Omanik ja baaridaam Maureen avab pudeli Sam Adamsit ja paneb minu ette. Ta teab, et ma klaasi ei taha.

Nägus Rik, kellel on musklis keha ja niisugused kängururipsmed, mida ihkab iga naine, keda ma tean, kummardub selja tagant lähemale ja suudleb mind. „Räägi,” nõuab ta. Rik on minu keskkooliaegne sõber, kes jäi mu kõrvale pärast seda, kui MFA muuseumikooli leidsid oma tee „Cullioni afäär” ning Bostonis ja New Yorgis toimunud kunstistseenid. Armastan teda selle eest.

Suudlen vastu. „Ja tere sullegi.”

„Ma tahan kuulda iga viimast kui hõrku üksikasja.” Rik tahab alati kuulda iga viimast kui hõrku üksikasja.

„Noh, paistis, et talle meeldisid mõned mu tööd, eriti need maalid, mille juures olin kohaldanud…” Tasandan häält, imiteerides Markeli tenorit. „„…klassikalist realismi moodsatele objektidele.” Ta küll ütles, et helistab tagasi, aga ma arvan, et puhus mulle hambasse.”

„Kas suurmees rääkis, miks ta otsustas sind äkki oma oh-kui-vapustava kohalviibimisega õnnistada?”

„Ainult sedasama, mis ennegi. Et tahtis näha, kuidas mul läheb.”

„Kas mitte midagi söör Isaac Cullioni kohta?” Kui jätan vastamata, lisab Rik: „Isegi mitte ühtainsatki tibatillukest sõna?”

Olen tundnud Riki piisavalt kaua teadmaks, et kui ma talle midagi ei ütle, ei jäta ta enne järele, kui on tõde kuulnud. Ohkan traagiliselt. „Ta rääkis mulle, et müüs ära „Oranži akti”. Et see viiski tema mõtted minule.”

Väike pöörab meie poole ja Mike paneb mulle käe õlale. Maureen toetab küünarnukid baariletile. Danielle ja Alice teisel pool Riki lõpetavad lobisemise. Kõik vaatavad mind ootavalt. Meie vahel on vähe saladusi, eriti mitte karjäärialaseid – ja nad on vist ka ainsad inimesed, kes tegelikult usuvad, et Isaac valetas.

„Kas ei läinud hästi?” küsib Mark. Kutsume Marki vahel „kirikuprouaks”, visates nalja tema terava õiglus- ja valetunnetuse üle. Tema oleks Markeli ettepaneku peale õudusesse sattunud. Ja isegi veel suuremasse õudusesse, et ma sellest kohe ei keeldunud.

„Arvan, et mitte, kuigi ma palju ei oodanudki.” Vale, millest kõik aru saavad. Kõik nad on pärast karjääripettumusi öelnud umbes sedasama. Niimoodi me ellu jäämegi.

„Üks naps tekiilat mu sõbrale,” ütleb Mike Maureenile. Peale Riki, kes pole tegelikult enam kunstnik, on Mike meist ainus, kes jaksab tegelikult jooke osta. Ta on päeval advokaat ja öösel kunstnik.

Viskan napsi alla kohe, kui see minu ette jõuab. Soojus levib kurgust allapoole tühja kõhtu. Ohtlik värk, kui Maureen otsustab mulle pakkuda teise napsi, mida ta olukorda arvestades nähtavasti teeb.

„On sul aimu, kui palju Markel selle eest sai?” küsib Väike.

Ma tean, et ta mõtleb „Oranži akti”. „Palusin teda, et ta mulle ei ütleks.”

„Räägiks täpsemalt: teab keegi, kas Cullion tegelikult ikka maalis selle?” Danielle’i hääl on sarkasmi täis.

Baaris tekkib surmavaikus; põrnitsen oma tühja napsiklaasi. Kuigi Danielle seda ei kavatse ega teeks sihilikult kellelegi liiga, astub ta tihti üle joone, mida ise lihtsalt ei näe. Justkui puuduks tal taktitunde sensor.

„Claire teab,” pistab Rik vahele. „Tema oli ju kohal. Ja tal polnud hilpugi seljas.”

Heidan talle tänuliku pilgu ja tõstan käed taeva poole. „Kohal ja paljas, nagu selle eest makstigi. Võin pildi ehtsust tõendada.”

„Sa poleks pidanud seda vanale kelmile kunagi tagasi andma,” ütleb Rik mulle. „Sa isegi ei…” Ta vakatab, kortsutab kulmu ja me kõik järgime ta pilku. „Nii, nii, nii,” märgib ta hapult, „kas pole see mitte vapustav Crystal Mack, meie oma kohalik kunstnik. Või et täna õhtul slummis?”

„Oh, kallis,” ütleb Crystal ennast Riki kõrvale pukile libistades. „Ära ole rumal.” Ta musitab Rikki mõlemale põsele. „Räägite „Oranži akti” müümisest?” Ta vaatab mulle otsa ja teeb silma. „Kuulsin midagi keskmiselt kuuekohalisest numbrist.” Ta on liiga peenelt riides nagu tavaliselt. Midagi liibuvat ja kallist seda trendikat rohelist värvi, mis teeb mu merehaigeks. Kahjuks näeb see tema seljas hea välja. Blondiinid võivad kanda kõiki värve, mida tahavad.

„Nähtavasti tunnustuseks pigem modelli ilule.” Rik paneb käsivarre mulle ümber õlgade. „Kui kunstniku oskustele.”

„Põhjus on kas see,” naeratab Crystal mulle magusalt, „või skandaali vägevus.” Ka Crystal läheb tihti üle piiri – kuid teeb seda täiesti teadlikult.

Maureen paneb minu ette teise napsi.

Pöörame Crystalist eemale ja hakkame omavahel juttu ajama. Crystal tellib kohe topeltviski, alustab elavat vestlust Maureeniga, tehes näo, et baaridaam polegi ainus, kes temaga rääkima soostub. Mitte et Crystal sellest hooliks. Tema eesmärk siia tulekuks on hakata ennast paremini tundma, sest on pannud meid end tundma halvemini. See mõjub iga kord. Aga hea uudis on see, et tema juuresolekul ei soovi keegi Markeli kohta rohkem küsimusi esitada. Viimane asi, mida keegi tahaks, on Crystalile rohkem laskemoona kätte anda.

Kella üheksaks oleme jäänud vaid mina ja Rik. Kõik teised on koju läinud ja kuigi ka meie peaksime seda tegema, istume baari tagaosas edasi. Kaks tekiilat on minu peal oma võluväge näidanud: olen lõõgastunud ja pehme, mõnusa suminaga.

„Mul on veel võimalusi,” ütlen.

Kuigi me pole Markelit rohkem kui tund aega nimetanud, teab Rik täpselt, millest räägin. „Sul on palju võimalusi, Claire-Bear. Palju rohkem, kui sa ise teadki.”

„Markel ütles mulle, et ainult see, et mind maha hääletati, ei tähenda veel, et ma ei oskaks maalida.”

Riki silmad lähevad pärani. „Oh, kullake, kas ta tõesti ütles sulle seda? On vast persevest.”

„Ei, ei,” ütlen kähku. „Ta ei mõelnud seda niimoodi.”

„Noh, kuidas kurat ta seda siis mõtles?”

„Arvan, et see oli kompliment.”

„Kah mul kompliment,” pobiseb Rik.

„Nojah,” ütlen talle, „jõudsin ju ArtWorld’i Transi-võistluse viimasesse vooru. Ja mind pole Cambridgeporti näituselt veel välja visatud.”

„Mis värk see Trans on?” Rik ei ole enam stuudiokunstnik, sellepärast ei ole ta viimaste võistluste ja hindamisnäitustega kursis. Ta maandus töökohale Isabella Stewart Gardneri muuseumi kureerimisosakonnas kohe pärast kooli lõpetamist – mis oli hämmastav vedamine – ja on nelja aastaga ennast õnnelikult üles töötanud abikuraatoriks. Ta kinnitab, et ei tunne puudust „kunstnikuks olemise juurde kuuluvast tööorjusest, selga pussitamisest ja vaesusest”. Mõnikord ma usun teda, mõnikord mitte.

„Lühend peaks peegeldama kõike, mida Trans sinu arvates tähendab,” seletan talle. „Selgus (transpire), siirdamine (transplant), läbipaistvus (transcendent), transfusioon, transmutatsioon, transseksuaalsus.”

„Mõnus,” ütleb Rik ja ma saan aru, et ta võtab mõttes läbi oma seinakappi laotud maale, otsustamaks, kas mõni neist võiks sobida. Ta pilgutab silmi, et seda paraadi peatada. „Mis sina esitasid?”

Kehitan õlgu, nagu ei hoolikski eriti. „Mõned mu akende seeriast. Läbipaistvus (transparent), üleminek (transition), ülevõtmine (transpose), läbikumavus (translucent). Mõtlesin, et kui igal maalil on hunnik „transse”, võiks see mulle teravust anda.”

„Kõlab nagu hea mõte.”

„Kuulsin, et järgmisel aastal on lisandiks „vastu”, nii et kavatsesin esitada mõned oma reprod kui vastupidised.”

„Naljakas,” ütleb Rik viisil, mis laseb selgelt paista, et tema nii ei arva. „Nii et kuidas see siis ikkagi läks?”

„Markelile need meeldisid.”

Rik annab kohe vastu. „Mis huvi võib Aiden Markelil üldse reprode vastu olla?”

„Ei tea, Rik. Mina mõtteid lugeda ei oska. Pildid lihtsalt olid seal, ma arvan.”

Rik tõstab käed. „Va-ban-dust. Ei kavatsenud kellelegi varvastele astuda.”

„Ei, ei,” ütlen. „Hoopis mina pean vabandama. Vabandust.”

„Pole midagi.” Rik irvitab. „Me kõik teame, et sa jooke ei kanna.”

Ta käib peale, et võib mu koju saata. See jääb tema teelt kõigest paar kvartalit kõrvale, nii et olen nõus. Mehed peavad tegema, mis nad peavad tegema. Kuigi ma pole linnaelu tundmises mingi tobuke. Tean reegleid. Käi keset tänavat või siis vähemalt kõnnitee välisserval, jälgi ümbrust ja tunneta seda, ära kasuta valgeid kõrvaklappe (varastavad mu iPodi), ära saada tekstisõnumeid (tähelepanu hajub), ära jända äppidega (varastavad mu iPhone’i). Aga kõigepealt – ära mitte, mitte, mitte kunagi näe välja, nagu oleksid ära eksinud.

Astume Jake’sist välja lämbesse suveõhku ja suundume mööda kõnniteed edasi, möödudes põiktänavast ChiRomist, Aasia-Dominikaani köögiga restoranist, kus pidu on täies hoos. Paar räpastes rõivastes meest istub, õigemini lebaskleb Dumpsteri najal, viskipudelit käest kätte andes ja naerda möirates. Meieni jõuab hästirõivastatud paarike, nad heidavad pilgu põiktänavasse ja lähevad üle tee.

„Kas arvad, et Markeli visiidil võis Isaaciga midagi tegemist olla?” küsib Rik.

„Isaac on surnud.” Olen oma tooni teravusest üllatunud.

Rik peatub ja pöörab minu poole. „Kuule,” lausub ta tasa. „Kas sul on kõik kombes?”

„Miks kõik arvavad, et see peab olema Isaaci pärast?” kähvan talle. „Kas on siis nii võimatu uskuda, et ta võiks lihtsalt olla huvitatud minu töödest?”