Читать книгу Peidetud süda - Barbara Cartland - Страница 4

“Ma pole kunagi nii ilusat surnut näinud,” teatas proua Bootle ust lahti lükates dramaatilisel häälel ja tatsas tuppa. Tema kogukas kere tundus hoolikalt poleeritud mööbli ja lugematu arvu nipsasjakeste kõrval muljetavaldavalt suur.

Kamina ees istuv ja paksu saržist seeliku külge musta äärist õmblev tütarlaps tõstis pea.

“Kas ma tohin üles minna?” küsis ta.

Proua Bootle lähenes talle nagu tõusulaine.

“Ma pigem ootaksin veidi, kullake. Anna endale aega. Esimest korda surnut nähes ehmatavad kõik. Külm nagu kivi, aga omamoodi ilus. Ja usu mind, sinu ema on ilus. Ma olen olnud selle kandi parim lautsile panija kolmkümmend viis aastat ja mina juba tean, mida räägin.”

“Kindlasti,” sõnas Sylvia leebelt.

Aga ta tõusis, libistades paksu seeliku põlvedelt tooli kõrval olevale taburetile.

Proua Bootle istus tugitooli.

“Enne kui sa lähed üles peatäit nutma,” lausus ta, “tood ehk mulle midagi põske pistmiseks. Minu töö on raske, ehkki ma ei nurise... igatahes on mul kombeks pärast lõpetamist veidi süüa.”

“Oh, andke andeks, proua Bootle,” kiirustas Sylvia vabandama. “Te peate mind vist väga hoolimatuks. Ma toon teile midagi süüa – ja juua –, aga kardan ei meil pole muud kui teed.”

“Siis kõlbab ka see,” teatas proua Bootle armulikult. “Ma oleksin muidugi midagi tsipa kangemat soovinud, aga kui meest majas pole, siis pole ka alkoholi! Tassike teed ja midagi hamba alla piisab täiesti, kullake. Mis teil seal sahvris oligi?”

“Arvan, et mõned munad,” vastas Sylvia, “ja tükk pirukat.”

“See oleks suurepärane,” tähendas proua Bootle. “Kui sobib, siis keeda mune vaid kergelt ja ma söön neid seni, kuni sa pirukat soojendad, eks ole? Ja ära unusta,” lisas ta, kui Sylvia ukse poole suundus, “et mulle meeldib kange, väga kange tee. Ma pean end kuidagi turgutama.”

“Ma teen nii kiiresti kui saan,” lubas Sylvia ja tõttas elutoast välja, läbi pimeda koridori vaibaga kaetud kivitrepini, mis viis keldris asuvasse kööki. Seal lõhnas niiskuse ja muskuse järele, mida ükskõik kui hoolikas küürimine ei suutnud eemaldada, aga õnneks oli ruum soe, sest suure musta pliidi all hõõgusid punased söed. Sylvia pani veekannu tulele ja läks sahvrisse mune võtma. Neid oli kõigest kaks ja ta taipas, et kui proua Bootle on pirukatüki ära söönud, ei jää talle endale õhtusöögiks mitte midagi.

“Ma ei tahagi süüa,” kinnitas ta endale, aga tundis kõhus siiski kerget näljanäpistust. Ta polnud ema surmast saadik midagi söönud. Isegi mõte toidule oli iiveldama ajanud, aga nüüd tunnistas ta endale ausalt, et tal on kõht tühi. Ta praadis proua Bootle’i munade kõrvale saia ja lõikas koorikud ära, nautides neid nagu delikatesse.

“Sellisel hetkel ei tohi nälga tunda,” mõtles Sylvia ja kinnitas siis endale, et selline arvamus on rumal. Kui ta praegu nutaks või leinast põrmus lamaks, siis pigem iseenda kui ema pärast. Mary Wace oli olnud kuus aastat parandamatult haige ja keegi ei teadnud Sylviast paremini, mis tunne oli päev päeva järel puhkuse ja hingetõmbehetkedeta hoolitseda haige eest, kes oli õnnetu ja pahur.

Keegi poleks saanud soovida, et Mary Wace edasi elaks. Ta piinles kohutavalt. Ükski arst ei osanud teda aidata ja tõeline tragöödia oli see, et tal kulus suremiseks häbematult kaua aega. Hoolimata hetkelisest vapustusest oli Sylvia tundnud kergendust, kui hommikul ema magamistuppa minnes ta surnult eest leidis. Esmalt ei suutnud ta uskuda, et see on tõsi. Siis vaatas ta kõhna, valget nägu ja teadis järsku võpatades, et tema ema on rahu leidnud. Mary Wace nägi surnuna palju noorem välja ning paljud valu- ja murekortsud olid kadunud. Ta oli surnud une pealt, kerge naeratus huultel, ja Sylvia teadis teda vaadates, et ei saa kuidagi teeselda, nagu sooviks ta oma ema tagasi.

Nüüd, keetes proua Bootle’ile mune, mõistis ta, et kui ta üldse nutab, siis peaks ta seda tegema enda pärast. Mis temast saab? Ema abiraha ta enam ei saa, neid sandikopikaid, aga tänu sellele oli neil katus pea kohal ja nad tulid toime, kui kokkuhoidlikult iga senti lugedes elasid.

“Ma olen kakskümmend üks,” tuletas Sylvia endale meelde, “ja mida ma elust tean?” Ta teadis vastust, sest kuidas ta olekski saanud midagi teada peale selle, kuidas olla meele järgi pahurale haigele, kuidas puhastada, koristada ja õmmelda, nii et viledaks kulunud kleit veel mõned kuud vastu peaks? Ja mis kasu on neist oskustest mujal, kui ainult abikaasa leidmiseks? Sylvial ei olnud mingit võimalust abikaasakandidaatidega kohtuda. Ema oli olnud liiga haige, et külalisi vastu võtta, isegi kui keegi oleks tahtnud talle külla tulla ja Sylvia võis teda vaid väga lühikeseks ajaks üksi jätta, kui pidi käima poes või tahtis hingata värsket õhku nende tillukeses, umbrohtu täis ja hooldamata aias.

Maja ei kuulunud neile. Üür oli juba nagunii tasumata jäänud. Mööbel kuulus tema emale, aga Sylvia teadis, et midagi väärtuslikku tal enam võtta pole. Kõik, mida kaupmehed olid valmis ostma, oli ammu maha müüdud.

Viimaks said munad valmis ja teevesi kees. Sylvia pani teepuru kannu, torkas piruka ahju ja viis kandiku trepist üles.

Proua Bootle istus mõnusasti tugitoolis, jalad välja sirutatud, pea vajunud lopsakale rinnale. Ta ärkas võpatades, kui Sylvia ukse avas.

“Ma sulgesin hetkeks silmad, kullake,” ütles ta. “Ma olen väsinud, vaat mis. Asi on selles ilmas – see häirib kõiki, kes peavad väljas olema. Nagu ma täna hommikul härra Bootle’ile ütlesin: “Uus aasta tuleb viletsal moel – jäine tuul puhub luust ja lihast läbi. Me ootame 1903. aastalt rahu ja headust, aga pool rahvastikust jääb enne kopsupõletikku.”

“Oh, loodetavasti mitte,” hüüatas Sylvia, tõstis proua Bootle’i kõrvale väikese laua ja pani kandiku selle peale.

“Mul on niigi palju tegemist,” torises proua Bootle. “Siia piirkonda oleks tõepoolest vaja veel mõnd põetajat, kuigi minu praegused kliendid ei taha kedagi teist. “Proua Bootle,” ütlevad nad, “ma ei tea, mis ma ilma teieta teeksin.” Ja ma ei saa neile vastu vaielda, kuidagi ei saa.”

“Mõnes mõttes on see kindlasti huvitav,” sõnas Sylvia.

“On ja ei ole ka,” vastas proua Bootle. “Ma pole enam noor ja võin tunnistada, et vahel on mul oma elust kõrini. Ma ei saa kodus söömagi istuda, ilma et keegi uksele koputaks. “Kas te saate tulla, proua Bootle, mu naine on veidi tõbine.” Või ütleb doktor: “Proua Bootle, arvan, et härrasmees palatis kuusteist ei ela seda ööd üle. Jääge parem tema juurde.” Ta püüab mind alati ette hoiatada, et ma saaksin oma asjatoimetusi sättida, aga just siis, kui ma arvan, et kõik on korraldatud, juhtub midagi ootamatut – nagu näiteks sinu ema surm.”

“Palun vabandust,” ütles Sylvia.

“Oh, sinna pole midagi parata, kullake. See on jumala tahe ja kui Tema on valmis meid enda juurde võtma, ei saa keegi vastu vaielda. Samas on see ebamugav ja sugulastele tõsine vapustus. Sa näed veidi kahvatu välja. Kas sa ei tahaks tassikest teed? Näen, et sa oled kandikule ka teise tassi pannud.”

“Jah, hea meelega, proua Bootle. Aga mitte nii kanget kui teie oma. Seal on vett ka.”

“Ma ütlen ikka, et pärast vapustust on kõige kasulikum juua tassike teed tubli lusikatäie suhkruga. Kalla parem ise, kullake, oma äranägemise järgi.”

“Aitäh,” tänas Sylvia ja istus proua Bootle’i vastu toolile.

“Nojah, nagu ma ütlesingi,” jätkas proua Bootle, “meeldib mulle asju ette planeerida. Minu meelest on kolm päeva suremiseks piisav aeg. See annab võimaluse kõikidele leinajatele sõna saata. Mulle meeldib ilus surivoodi. Liiga kaua see ka kesta ei tohiks, inimesed tüdinevad ära, eriti mehed – sa ju tead, millised nad on.”

Proua Bootle ütles seda põlglikult nagu inimene, kes vastassugupoolest just heal arvamusel ei ole. Siis ta lisas: “Ma ei taha sulle ebamugavust tekitada. Võib-olla oli see sinu emale kõige parem ja pealegi on ta nüüd paremas paigas.”

“Vähemalt pole tal enam valusid,” lausus Sylvia vaikselt.

Proua Bootle noogutas. “Selle eest tasub tänulik olla – alati. Kas sa oled juba matusekorraldusega tegelnud?”

Sylvia noogutas. “Jah, doktor saatis surnumatja siia, aga see kõik tundub hirmus kallis. Ma ei tea, kuidas selle eest tasuda.”

“Sa oled ju ikka sugulastele teatanud?” päris proua Bootle kohkunud toonil.

“Jajah, loomulikult,” vastas Sylvia. “Aga ma eelistaksin ise maksta. Meil pole palju sugulasi – ainult onu Octavius, minu isa vend. Ta on Hastingsis St. Mathiase kiriku õpetaja. Saatsin talle telegrammi. Ootan vastust homseks.”

“Ta viib su ilmselt enda juurde,” lausus proua Bootle.

Sylvia tardus ja pressis siis läbi hammaste: “Jah... kardan... küll.”

Proua Bootle piidles teda üle teetassiääre. Ta jõi juba teist tassitäit.

“Ta ei meeldi sulle?”

Sylvia raputas pead.

“Ta on hea inimene, olen selles kindel, aga ma olin lapsena nende juures ja lausa vihkasin seda. Tädi ja nõod ei lasknud mul hetkekski unustada, et ma olen vaene sugulane ja...” Sylvia kõhkles. “Neile ei meeldinud minu isa ja mu... mõned teised sugulased.”

“Ma tunnen sääraseid,” tähendas proua Bootle. “Teevad inetuid, alatuid märkusi. Ma olen sellistega kohtunud – ja sageli. Nad peavad end kristlasteks, aga küll sa alles üllatuksid, kui teaksid, mida mina näinud olen – ja veel pastorite majapidamises.”

“Aga ilmselt pakub ta mulle peavarju,” arvas Sylvia, “ja ma pean selle tänulikuna vastu võtma. Mul pole valikut.”

Ta vaatas seda öeldes tulle, aga hõõguvate süte ja soojade leekide asemel nägi ta suurt, uhket kiriklat Hastingsis, tädi kokkupigistatud huultega nurgelist nägu ning nõbusid põlglikult tema kantud riideid ja nõelutud sukki vahtimas. Siis kuulis ta onu häält järsult ütlemas: “Sa ju saad aru, Sylvia – seda nime ei tohi selles auväärses majapidamises kunagi mainida.”

Ja enda häält läbi nutu vastamas: “Ei... onu... muidugi mitte...”

“Sa pead unustama – kustutama selle mälestuse oma mälupildist.”

Aga Sylvia oli näinud välgatust onu kalkides silmades ja teadis, et onule meenub see alati, kui teda näeb.

Järsku tõstis Sylvia käed näole, meenutades alandust ja valu, mida ta oli pidanud taluma. Ja nüüd peab ta nende juurde tagasi minema. Ta teadis väga hästi, et ta elaks seal palgata teenija elu, keda koheldakse vastavalt tujule, sest ta ei julgeks iialgi midagi vastu öelda. Ta peab orjama tädi, kellele ta pole kunagi meeldinud, ümmardama nõbusid, kes teda põlgasid, ja siis veel onu Octavius, kes teda alati jälgis – just, jälgis.

Sylvia pöördus proua Bootle’i poole.

“Oh, proua Bootle, kas ma midagi muud ei saaks teha? Kindlasti on kusagil siin mulle mingit tööd, kas või väga rasket. Ma annaksin endast parima, tõesõna. Kas teil ei tule midagi pähe?”

Proua Bootle sügas kukalt.

“Sinuga on keerulisem, kullake, sest sa oled daam. Ma pole sellele varem mõelnudki. Kui mul oleks sinuvanune tütar, leiaksime me talle mingisugust tööd või paneksime ta mõnele toredale, lihtsale poisile mehele ja tal oleks kõik hästi. Aga sina – mida sa oskad?”

“Võiksin ehk guvernant olla,” pakkus Sylvia, “aga ma tean nii vähe. Ma ei saanud eriti head haridust ja viimased aastad, kui ma ema eest hoolitsesin, pole ma lugedagi jõudnud.”

“Pealegi on sul soovituskirja vaja,” torkas proua Bootle. “Sa tead, millised need saksad on, küsivad alati paberit. Nagu ma alles üks päev härra Bootle’ile ütlesin: “Kehv kohtunik teeb otsuse paberilehe alusel. Mina otsustan igal juhul inimese järgi.””

“Võiksin olla müüja.”

Proua Bootle naeris. “Sellega sa küll hakkama ei saaks, sest sa pole seda tüüpi. Need tüdrukud on tavaliselt jämedakoelised ja pealegi, kui sa lähed tööle, pead sa kuskil elama. Kuidas sa mõne šillingiga nädalas säärases piirkonnas, mida sa endale nende näruste pennide eest lubada saaksid, ära elaksid, kui sa pole just valmis... tead küll milleks? Ei, kullake, kardan, et sa pead oma sugulaste juurde minema ja asi vask.”

“Oh, proua Bootle!” See oli meeleheitekarjatus. Pisarad tungisid Sylviale silma.

Proua Bootle võttis kiirustades teekannu.

“Ära kurvasta, kullake,” lohutas ta. “Küll kõik kuidagi laheneb. Võta veel tassike teed. Nii... nüüd pead vett juurde kallama ja too siis see lihapirukas ka, eks?”

“Oh issake! Loodetavasti pole see kõrbenud!”

Sylvia hüppas püsti ja haaras teekannu.

Proua Bootle vaatas talle järele. “Tore tüdruk,” ütles ta endamisi sellise hääletooniga, mis näitas, et ta on harjunud endaga valjusti kõnelema. “Aga liiga ilus, liiga ilus. Ei, parem mingu sinna kiriklasse, ehkki seal on raske.” Siis ta hüüatas ja kohe, kui Sylvia kuuldekaugusesse jõudis, kuulutas proua häälekalt: “Mul tuli üks mõte, kullake. Just äsja, täitsa ootamatult. Ma ei taha sulle asjatut lootust anda ja ma võin eksida, aga mulle tundub, et see on just sinu jaoks.”

“Mis asi, proua Bootle? Öelge kohe,” erutus Sylvia, asetades teekannu lauale.

“Ma ei taha üleliia keelt peksta,” sõnas proua Bootle, “aga üks minu patsient – üks tõeline daam – ütles mulle eelmisel nädalal midagi, mis mulle alles praegu meenus. Ta ütles: “Bootle, kui minuga midagi juhtub, otsi keegi, kes on sama usaldusväärne nagu sina,” – ta kiidab mind ühtelugu – “kes viiks Lucy” – see on tema tütreke – “ühte teatud kohta. See on väga tähtis, Bootle.” Kuna selle daamiga ei saanud midagi halba juhtuda, ei mõelnud ma sellele rohkem, aga täna hommikul – kohe pärast seda, kui mind siia kutsuti – nägin tänaval doktorit ja vahetasin temaga paar sõna. Ta ütles midagi sinu ema kohta ja lisas siis: “Proua Cuninghami tervis on jälle halb. Kopsud muidugi. Ma ei saa teda aidata. Mind ei üllataks sugugi, kui ta varsti meie hulgast lahkub.”

Ma olin muidugi väga kohkunud, sest ei oodanud midagi säärast.

“Kas asi on nii hull, doktor?” hüüatasin ma ja tema noogutas. “Käige teda vaatamas, kui vähegi võimalik, proua Bootle,” ütles ta. “Proua toatüdruk on rumal ja teda ei saa usaldada.”

“Lähen kohe, kui saan,” lubasin mina. “Aga sinu ema lautsile sättimisega läks see mul täitsa meelest, kuni praeguse hetkeni.”

“Ja te arvate, et ta laseb mul tema tütre ära viia?” küsis Sylvia. “See ei ole vist väga pikaajaline töö.”

“Kes teab?” tähendas proua Bootle muretult. “Vahel lähevad asjad meie jaoks ootamatut rada. Las ma annan sulle nõu, kullake. Kui sa tahad elus edasi jõuda, pead igast võimalusest kinni haarama. Olen tihti härra Bootle’ile öelnud: “Näed nüüd, Fred! Jälle üks võimalus libises käest!” Ta on tubli mees, aga ta ei näe oma ninast kaugemale ja tal pole grammigi kujutlusvõimet. Aga kui sa meeldid proua Cuninghamile ja Lucy sinuga lepib, võid sattuda kuhu tahes. Lucy on sündinud ja kasvatatud daamiks, võid mind uskuda.”

“Oh, proua Bootle, see on liiga ilus, et olla tõsi! Vaadake, mida te teha saate!”

“Ma teen hoopis midagi muud,” sõnas proua Bootle mõtlikult. “Võtan su kohe endaga kaasa.”

“Ma ei saa,” vastas Sylvia. “Tõepoolest ei saa. Mida proua minust mõtleks? Ja ema...” Ta pööras pilgu üles.

“Kui proua Cuningham on tõesti nii haige, kui doktor Dawson täna hommikul ütles, siis mida varem sa sinna lähed, seda parem,” teatas proua Bootle. “Ja sinu ema ei vaidle enam vastu – ega ta oleks ennegi vaielnud, see vaene hing. Ta tahab sulle ju parimat.”

“Miski poleks hullem kui onu Octavius,” lausus Sylvia mõtlikult.

“No sel juhul kasuta võimalust,” soovitas proua Bootle. “Mine üles ja pane parimad riided selga, et näeksid viks ja viisakas välja. Rõivad ei pea tingimata musta värvi olema,” lisas ta, kui Sylvia tahtis võtta seeliku, mis lebas tema tooli kõrval. “Vähesed inimesed linnas teavad, et su ema on surnud ja väljas on peaaegu pime. Kes sind ikka näeb? Proua Cuningham on siinkandis võõras ja pealegi hoiab ta omaette. Tee nüüd ruttu, kullake. Mine riietuma ja las ma söön seni pirukat.”

Sylvia kuuletus, võttis koridorist laualt õlilambi, keeras leegi suuremaks ja läks trepist üles. Teisele korrusele jõudes ta seisatas ja astus tahtejõudu pingutades tuppa, kus lebas tema ema surnukeha.

Ta seisatas voodiotsa juures ja vaatas liikumatut kogu. Proua Bootle’il oli olnud õigus. Mary Wace nägi väga kena välja. Ta oli ilmselt kunagi väga ilus olnud ja Sylvia mõistis alles nüüd, kui sarnased nad olid. Neil olid ühesugused peened, täiuslikud näojooned, kaardus kulmud siledal laubal ja nende juuksepiir algas madalalt. Aga Mary Wace oli enneaegselt halliks läinud ja tema juuksed olid haiguse tõttu haprad ja takused. Sylvia juuksed helendasid lambivalgel kuldselt.

Neiu seisis natuke aega, vaadates surnut. Siis ütles ta sosinal: “Aita mind, ema. Aita mind, kus iganes sa oled. Ma ei taha onu Octaviuse juurde minna.”

Ta pööras voodile selja, sulges vaikselt toaukse ja läks oma tuppa. See oli kitsas pugerik, talvel külm ja suvel palav, koht, mida ta võis vaevalt enda omaks pidada, kuna pidi pidevalt üle koridori kostvat häält kuulatama. Aga ometi oli ta siin olnud õnnelik, see oli ainuke koht, kus ta sai lõõgastuda ja olla tema ise, kus ta sai mõelda või mahagonist kummuti kohal rippuvast peeglist ennast vaadata ja arutleda, kas temaga juhtub kunagi midagi põnevat või jätkub tema elu ühetooniliselt, kuni ta on liiga vana, et midagi nautida.

Vahel painasid ja õrritasid teda tema enda mõtted. Ta arutles, mis oleks võinud olla, kui tal oleks jätkunud julgust end lahti rebida nagu mõni teine. Aga ta oli ka teadnud, et need on vaid metsikud unistused kurnatud ajus. Sylvia üritas palvetada, aga palved polnud lahendust toonud, sest tema jaoks oli usk alati seotud onu Octaviusega.

Selles toas oli Sylvia tundnud üksindust, säärast, mida inimkeel pole võimeline sõnades väljendama; üksindust, mis oli tookord olnud veelgi rõhuvam kui praegu, mil ta oli tõepoolest maailmas üksinda, sest see oli olnud lootusetu üksindus.

Nüüd oli tal veidigi lootust ja ta kordas endale, et ei tohiks veel õhulosse ehitama hakata. Ent ta võttis oma parima kleidi innukalt kapist välja ja tõmbas selga. Ta teadis, et see on vanamoodne, varrukad olid liiga kitsad ja seelikuosa liiga lühike. Aga see sobis talle. Hele hüatsindisinine odav kangas rõhutas tema valget nahka ja juuste sära ning kaelust ääristav valge sinise lehviga rüüs muutis ta väga nooreks ja kogenematuks. Sylviale oli see kleit alati meeldinud, ta oli seda õmmeldes õnnelik olnud. Siis oli kevad ja ta oli tundnud sisimas kummalist kergust, mis oli ta meele rõõmsaks teinud.

Kleidi peale pani ta tumehalli tressidega mantli, mida oli kandnud viis aastat. See oli uuena olnud väga korralik, kingitus kiriklast, mille eest ta oli olnud sunnitud kirjutama tülgastavalt ülevoolava tänukirja. Aga see oli inetu mantel ja Sylvia oletas, et see osteti kogemata ühele tema nõole, kes oli seda ostu kohe kahetsenud. Nad olid selle peaaegu uuena talle saatnud ja Sylvia arvas, et säärast pillamist õigustas nõbude meelest ilmselt see, et nad selle talle saatsid. “Vaene Sylvia, ta on selle eest tänulik – ja peabki olema, sest see maksis päris palju raha.”

“Vaene Sylvia.” Need sõnad tegid haiget, aga mitte nii palju kui hääletoon, millega neid sõnu kahtlemata öeldi. Muidugi nad vihkasid teda. Miks poleks pidanud vihkama? Silmatorkamatud, kohmakad tüdrukud, keda ükski rahasumma, ükskõik kui hoolikalt kulutatud, ei suutnud ilusaks muuta. Nad kandsid küll siidi ja atlassi, pitsi ja bombassiini, ent nende laiad nosuninad punetasid sellegipoolest ja põlglikud väikesed silmad olid paksude roosatavate põskede vahele vajunud. Ületoidetud ja ärahellitatud!

Sylvia vihkas neid juba lapsest saadik, kui nad süüdistasid teda juuste värvimises. Ta mäletas väga hästi tädi häält.

“Kas su ema paneb midagi su juuste loputusvette, Sylvia?”

“Vahel veidi sidrunimahla, tädi Emily.”

“Hmm. Võib-olla teeb see su juuksed selliseks. Ma pean talle ütlema, et ta edaspidi midagi säärast ei teeks. See annab sulle silmatorkava välimuse, mis on väga ebameeldiv.”

Sylvia ei unustanud kunagi nõbude hääletooni ja pilkeid, mis teda lastetoas tervitasid.

“Kes ta juukseid värvib? Kes tahab olla silmatorkav? Öäk! Öäk!”

Nad olid ta mõistagi nutma ajanud. Sylvia sai alles hiljem aru, kui kibestunud ja kadedad olid paljud tädi märkused tema välimuse kohta. Sylvia võlgnes oma välimuse ema suguvõsale. Wace’id olid tavalised, jässakad ja tähelepandamatud. Milline jultumus, et Arthur, noorem poeg ja suguvõsa must lammas, abiellus kaunitariga! Kui tema lapsed oleksid olnud tema nägu, oleksid sugulased ehk talle mõned tema puudused andeks andnud. Ent Sylvia sai varasest lapsepõlvest peale tunda, et ta on oma sugulastele pinnuks silmas.

Ta võttis lihtsa viltkübara, mille rangust ilmestas vaid jäälinnu siniste sulgede tutt. Ometi tundis ta end liiga uhkelt riietatuna, mida juhtus sageli, kui ta pani selga ka kõige odavama ja lihtsama riideeseme. Ta ei saanud muuta oma juustevärvi, säravaid silmi ega loomulikult punaseid huuli. Viimasel ajal oli ta olnud ebaloomulikult kahvatu, aga praegu oli ta erutatud, sest läks vastu vapustavale seiklusele, ja tema põsed õhetasid.

Sylvia surus kübara veidi sügavamalt pähe, nagu püüdes oma välist sära vähendada, ja pöördus õlgu kehitades ukse poole. Alles siis taipas ta tõeliselt, mida ta õieti teha kavatseb. Vastastoas lebas tema surnud ema ja tema mõtles vaid iseendale. Korraks tundus talle, et see on võimatu, ta ei tohi välja minna, vaid peab koju jääma ja leinama, nagu ette nähtud. Siis heitis ta pea peaaegu meeleheitlikult kuklasse, võttis lambi nagu tõrviku kätte ja läks trepist alla. Südames kordas ta aga alandlikult ja paluvalt: “Palun, mõista, palun, saa minust aru.”